Gert Helbemäe Ohvrilaev

Verret, Liina

Gert Helbemäe "Ohvrilaev" (12)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

4 HEA

Lõik failist

Gert Helbemäe „ Ohvrilaev “
1-3. Peatükk

On kooliaasta lõpp ja Martin Justus – Tallinna eragümnaasiumi ajaloo ning filosoofia õpetaja peab kõnet Sokratesest ja tema vajalikkusest mitte ainult koolitunnis vaid ka edaspidises elus. Martin rõhub sõnade ausus, valelikkus jne. sügavalt lahtimõtestatud tähendusele ning manitseb abiturientidel neid sõnu lahti mõtestada.
Martin Justus on analüüsiva mõtlemisega mees, keda vanemad kaaskolleegid peavad ebakollegiaalseks, elupõletajaks ja vabamütlejaks, sest pärast okupatsiooni Eestisse naastes, Vabadussõjas võideldes, ei lõpeta ta koheselt Tartu Ülikooli, vaid töötab isegi baaris ja õpib klaverimängu, mehe abielu ei ole samuti eriti õnnelik ning Justus kaitses koolipeol nö. Orgia korraldamises süüdistatavat õpilast, rõhudes tolle psühholoogilistele probleemidele – nii päästis Martin õpilase koolist välja viskamisest.
Direktor Mainer, kes üldiselt õpilaste poolt armastatud ning austatud on, pakub viimasel koolipäeval kolleegide eriarvamustest hoolimata Martinile alates järgmisest aastast koolis inspektori kohta. Justus peab veel ainult oma taotluse esitama Haridusministeeriumile.
Martin pettub oma lemmikõpilases Boris Männis, kes oma koolitöös oli kasutanud vene ajaloolase mõtteid. Mihkel pidas Borist alati andekaks ning eriliseks õpilaseks, kuid pidi nüüd pettuma. Mihkel Justus pani Borisele hindeks viie, alles pärast seda luges väetuntud ajaloolase mõtteid ja leidis need Borise kirjatöös kajastuvat ilma ühegi viiteta autorile, seetõttu on õpetaja vihane ning räägib õpilasega karmilt. Boris eitab vene ajaloolase mõtete kopeerimist, mis Martin Justuse veelgi rohkem endast välja viib.
Preili Mäger, noor matemaatika õpetaja tunneb Martini vastu huvi, kuid mees pole naisega suhtlemisest eriti huvitatud. Zoloogia õpetaja looduse armastus tundub Justusele eluvõõra, vastuolulise ning surnud moraalina.
Martin kavatseb jääda suvel linna, et Sokratesest raamat kirjutada.
Martin justus elab eeslinnas kahekordse üürimaja teisel korrusel koos kuueteistkümne aastase tütre Astridi ning oma naisega. Astrid on keskpärane tüdruk, ei paista millegi poolest teistest erinevat, tema koolitunnistuselt leiab vähe häid hindeid. Vahel mõtiskleb Martin, et ta tütrekesel võiks olla mingi eriline anne või huvi, kuid keskpärastel inimestel pidi just elus minema kõige paremini, seega jääb isa lõpuks tütrega rahule. Proua Justus ei tundu enam mehele niivõrd ilus nagu noorena ning üldiste abielukohustuste nende suhtes midagi enamat ei ole.
Proua Justust kutsub meest koos perega puhkama , kuid mees leiab, et Narva-Jõesuus ei tuleks tal raamatu kirjutamisest midagi välja ning naist pahandaks Mihhkli antisotsiaalne käitumine teiste suvitajate suhtes.
Justus räägib perele peatsest ametikõrgendusest ning see rahustab naist – Mihkel jääb suveks linna.
Justus on juba kaks nädalalt oma raamatu kallal tööd teinud. Sokrates mõistetakse surma, kuid talle on jäänud elada kolmkümmend päeva, mil Ohvrilaev Theseuse auks Delose saarele pidi jõudma, sest ohvrilaeva viibimisel saarelt eemal oli rangelt keelatud täide viia mõnd surmaotsust. Mihkel juurdleb selle üle, kuidas surma mõistetud suur loogik hakkab luuletama Apollosele ning käitub üleüldiselt väärikalt ning rahulikult . Mihkel jätab kirjatöö katki, sest teda heidutab mõte, et ta on vastamisi seatud nende elupäevade kirjeldamisel Platoni poolt Sokratese suhu pandud teooriatega elust peale surma.
Mihkel näeb unes , kuidas tema endine õpilane Boris tuleb klassi, tema äsja ilmunud raamat kaenlas ning hüüab, et Martin on Sokratest plagieerinud ning kujutavat ette, et ta ise on Sokrates Teine. Mees üritab uuesti magama jääda.

4. – 5. Peatükk

Martin on kirjutan oma raamatut kaks nädalat, kuid siis jääb ta toppama kohas, mil peaks Sokratese surmast kirjutama. Mees läheb õue ning kohtab tänaval ammust tuttavat, noort juuditari Isabellat, kellega koos nad mere äärde lähevad. Martin nimetab Isabellat sofistiks, sest juuditarile ei meeldi Sokratese loogika ning mõistuse ülistamine. Isabella kujutab ette, kuidas rannast väljuv laev võiks sõita Delosele, 2000 aastat polekski nagu sellest ajast möödunud ning neiu tuleb välja ideega, et Ateenas Sokratese ajal vahetub hoopis võimul olev kohus ning Sokratest ei hukatagi. Martinile meeldib selline lähenemine antiiktegelasele, kuid päriselt ta sellesse siiski uskuda ei saa. Justus läheb koju tagasi, Isabella ütleb mehele, et kuid ta teist teerada ei vali või kui Martin kirjatööd ei tee, siis nad võiksid järgmisel päeval ühel tänavanurgal kohtuda . Martin tunneb end noore ja ulaka poisina, sest Isabella noorus on kuidagi ka tema vanust mõjutanud. Ta loodab siiski järgmisel päeval raamatut edasi kirjutada ning Isabella mitte kohtuda.
Martin Justus üritab pühenduda oma raamatu kirjutamisele, kuid ta mõtted ei kontsentreeru ning miski meenutab talle alatasa Isabellat. Justus märkabki aknast juuditari, ta läheb tänavale ning edasi suundutakse mere äärde. Martin tahab teada, mis noort Isabellat vaevab ning lõpuks räägib tütarlaps kuivõrd Isabella ema oma tütre külge klammerdub, alatasa inimeste üle domineerib ning manipuleeris ka kõhutüüfusesse surnud tütarlapse isa. Isabella õige nimi on Isebel , isa oli selle tüdrukule Piibli järgi pannud . Isebel vihkab oma ema, kuid ka armastab teda väga. Kord oleks neiul peaaegu võimalik olnud ema juurest pääseda, kui välismaa juudist artist pakub võimalust neiul enda klaverioskusi Saksamaal täiendada. Isabeli ema avaldas aga tungivat soovi tütrega kaasa minna. Isabella aimas, et pianist soovib vastutasuks neiuga armusuhet, kuid tüdruk ei hooligi eriti sellisest suhtes, kui ohtlikust ärakasutamisest. Pianistile tundub aga Isabella ema probleemina ning reis jääb ära. Nüüd räägib Isabella Martinile, kui õnnetu ta oli ning on siiamaani, sest ta oleks tahtnud oma võimed proovile panna. Ta võidab Martinile, et tal on siiski uus plaan õnne saamutamiseks.
Isabella küsitleb Martinit, et miks mees ei valinud endale klaverimängija ametit või pastori kutsumust nagu seda olid soovinud Justuse vanemad, kuid Martin oli pettunud usus ning Jumalas, sest Vabadussõjas võidelnud tõeliselt jumalakartlik ja usklik mees sai võitluses ainukesena surma – see on Martini arvates ebaõiglane. Muusikat ei pea Martin aga lihtsalt oma õigeks kutsumuseks.
Martin ja Isabella einestavad suures ning rahvarohkes restoranis ning mere ääres nägi Boris Mänd selgesti oma endist õpetajat noore Isebeliga, kuid meie peategelased ei näi sellest eriti hoolivat.
Isabella kutsub Martinit korterisse, kus ta tavaliselt klaverimängu harjutab, sest tahab mehele mängida kuulsat „Pavaani“. Pärast klaverimuusikat lähenevad Isebel ning Martin teineteisele ning nad veedavad korteris koos kirgliku öö ….

6. - 9. Peatükk

Nii algas Isebelil ja Martinil elu ebareaalsuses, mis pidi kestma kolmkümmend päeva, kui laev nö. Delosele ning sealt tagasi Ateenasse jõuab. Isabel ning Martin kohtuvad IGA PÄEV, peesitavad mere ääres ja kohtuvad õhtul uuesti mahajäetud Kadrioru korteris. Ollakse äärmiselt ettevaatlikud, et keegi neid koos ei märkaks.
Teisel ööl, mil Isebel Kadrioru korterisse jääb, tuleb ema teda otsima . Martin käsib neiul taksoga koju sõita ning tüdruk lähebki ema juurde.
Vahepeal on Martini naine saatnud maalt postkaardi , millele härra Justus vastab, et midagi ebatavalist tema käitumise juures kahtlustama ei hakataks. Martin tunneb end Isebeliga noorena ja leiab, et kas üldse noorusel ning end noorena tundmisel on vahet.
Isebel teatab Martinile, et ema ei kahtlustavat midagi, oli vaid soovinud tütarlapsele ülessoojendatud sööki korterisse tuua. Klooga rannas aega viites alustab Martin küsimustega, et mis saab tüdrukust peale kolmekümmet päeva ning kuidas suudab Isebel mehe lihtsalt unustada. Isebel vihastub ning palub Martinil olla vähem isalik ning lasta neiul elada selles ebareaalsuses, sest kolmekümne päeva möödudes ta PEAB Martinist loobuma. Justus päris Isebeli tegelike plaanide kohta, kuid neiu palub tal jällegi vestlus lõpetada, põhjendades, et Martin Justus võib tema ebareaalse illusioonina näiva mõtte oma mõistusliku loogikaga hävitada. Kadrioru korterisse minek tundub pärast Isebeli ema külaskäiku veidi õõnestav ning hirmutav, seega kutsub Martin tütarlapse enda korterisse.
Isebel seisab Martini toa akna juures ning tundub kramplikuna, kui Justus teda õrnalt õlgadest puudutab. Sel ajal, mil Martin oli köögis nõusid pesnud, hakkab Isabelil suures toas kõhe ning tal tekib tunne, kuidas Piibli kohaselt Jeu talle järele tuleb, et Jehoova needust teostada. Tookord viskasid kuningatütre ümmardajad ta aknast alla. Isabel küsib, kas Martin kaitseb teda kividega viskajate eest. Justus lubab tütarlast kaitsta ning palub tal end vanast legendist mitte mõjustada lasta. Isebel tundub samasugune nagu kunagi Pääskülas, mil paljastunud männijuured meenutavad neiule sõrmi, mis haaravad justkui tühjust.
Martin näeb imelikku und, kus Isebel loobib teda ühes tuttavas aias õuntega, kus tema koos ülikooli kaaslastega kord üht professorit, kes noorde tütarlapsesse kiindus, jälitanud oli ning kollektiivselt õpetajale vingerpussi oli mänginud.
Martin on kindel, et Isebel mängib temaga. Kolmekümne päeva pärast teeb tütarlaps nii kui nii nende salasuhte avalikuks, korraldab skandaali ning sunnib Martinit endaga abielluma. Veel mõtiskleb härra Justus selle üle, kuidas tütarlaps end tema korteris koheselt nii kodusena oli tundunud. Samuti kahtlustab mees, et allüürnikust vanem mees on näinud Isebeli Martini korterisse sisenemas, ta tahab suhtele Isebeliga KOHESELT LÕPU TEHA!
Kadrioru korterisse on omanikud halbade ilmade tõttu tagasi pöördunud, seega kohtutakse jällegi Justuse juures. Isebel saabub hilinemisega, kuid sõidab taksoga äärmiselt avalikult Martini maja lähedale. Martin on tulivihane, ta lausa ei salli Isebeli. Tütarlaps jõuab aga tuppa , on nii värske, nooruslik ja armas nagu punane ladvaõun ning Martin üritab hellalt tütarlapsele selgeks teha, et nende vahekord ei saa enam nii jätkuda. Isebel on pettunud, lausa raevus ning vastab mehe ütlustele teravalt.
Martin soovitab Isebelil ema juurest lahkuda, pöörduda usku, Jumalasse. Isebel kavatsebki emast lahkuda, kuid Jumalasse ta uskuda ei suuda. Martin väidab, et armastab Isebeli, tütarlaps aga vihastab veelgi, lausub, et armastus on vaid sõna, millega mees üritab nende vahekorrale mingit mõistuslikku seletust leida. Isabel lahkub, lööb ukse paukudes kinni ning ruttab mööda tänavat minema! Martin tunneb igatsust neiu järele, ta tahab talle järgi rutata, miski tema sees teeb hirmsal kombel valu, kuid ta pigistab peopessa ohaka ning muutub millegipärast apaatseks. Hiljem mõtleb mees, et küllap Isebel rahuneb maha ning sõidab Riiga .. Toa laes leiab ta nukkuva kapsaussi..

10.-13. Peatükk

Kui Martin järgmisel päeval pärast tüli Isebeliga nurgapoodi läheb, kuuleb ta õdesid imestavat noore juuditari surma üle. Isebel oli end kadunud isa brauninguga maha lasknud. Martin on shokis, ta nagu ei usu, et Isebel tõeliselt sellest elust lahkus. Rääkides neiu emaga, proua Solovjeviga, kuuleb Justus, et Isebel jättis endast maha vaid read: „Laev on jõudnud Deloselt tagasi.“ Isebeli ema süüdistab end tüdruku surmas, sest oli eelneval päeval tütarlapsega tülitsenud Kadrioru korterisse kaasa minemise pärast.
Martin Justusel on sisekriis seoses Isebeli surmaga, ta arutleb asjade üle, mida oleks võinud teha teisiti – näiteks pakkuda neiule armastust ja abielu, kuid üldiselt ei süüdista mees end naise surmas, vaid üritab kõike mõistuslikult seletada. Martin tunneb, et tahab kellegagi vestelda , seetõttu otsib ta üles endise kolleegi, kriminaalametnik Märt Saani. Martin arutab Märdiga Isebeli surma üle, mainib ka, et tundis tütarlast kui ammust tuttavat ja oleks teda aidanud, kui ta vaid oleks teadnud tütarlapse halbu kavatsusi. Märt arvab , et inimest ei ole võimalik täisealisena muuta ning mõistab nö. Justuse õigeks.
Martin soovib kohtuda kellegagi, kes on naissoost . Ta läheb Laia tänava juuksuriärisse, et kohtuda Peterburi aegse armukese Lydia Kaseoruga, kes aga pisikese lapsega puhkusel on. Martin mõtleb veel kohtumisele Meeta Rääguga. Mees ei eita, et tahaks naisterahvaga rääkida või isegi voodisse minna. Siiski vaevab Maritinit süütunne Isebeli surma pärast, ta võtab baaris mõned napsud ning suundub koju. Voodi kohal kapsaussi kookon häirib teda, mees tahab kookonist vabaneda, sest Isebel oli tema tuppa ju kapsaussi pannud, kuid uss liigutab oma saba, Martin lausub ehmudes: „ Gordoni sõlm, elust ja surmast koosnev Goldoni surm.“
Justus otsustab minna Narva-Jõesuhu, et näha oma tütart. Martin läheb hoolimata naise keelust tütrega jalutama , räägib talle armuafäärist Isebeliga, tütar on isas pettunud, kuid mõistab siis, et abielu emaga on vaid näitlemine, ta lubab, et ei räägi emale midagi ning mõistab isa valu, et Isebel end tappis. Martin mõistab Isebeli suhetest oma emaga, et enda tütre emal ta ei tohiks lasta lapse üle domineerida, sest muidu võiks juhtuda tema lapsega samasugune õnnetus nagu Isebeliga. Tütar loodab, et ehk tema vanemate suhted paranevad, kuid Martin ei loo selles osas lapsele illusioone. Justus läheb tütrega koju ning alustab oma lapse eest seismist.

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-08-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

528 laadimist Kokku alla laetud

12 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Liina Verret Õppematerjali autor

1-3. Peatükk, põhjalik sisukokkuvõte

gert helbemäe "ohvrilaev"

Sarnased õppematerjalid

odt

"Ohvrilaev" Gert Helbemäe

jalutuskäigu ajal kohtab ta juuditari Isabellat,( ta ema väidab, et ka Prantslane) kelle ema on kirjatarvete poes müüja. , kes on ümbruskonnas tuntud kui "juudipoe omaniku tütar", kellega neil areneb väga sügav ja intiimne vestlus. räägivad Sokratesest. Martin on neiust vaimustuses, kuigi too sobiks talle tütreks Tahab teda kasvatada ja juhtida jne. Nad jalutavad mere äärde, nimetavad ühte purjekat ohvrilaevaks, Ohvrilaev oli laev, mis viis 7 noormeest ja neidu Delose saarele, et need seal ohverdada Apollonile. Sel ajal aga ei tohtinud surmaotsuseid täide viia. Samas oli just Sokrates surma mõistetud ning ta pidi mürgikarikast jooma, mis laeva tagasi tulekuni edasi lükkus- tervelt 30 põevaksIsabella viskab teda takjaga Arutavad, et keegi ei tohi sellest kohtumisest teada saada, sest kohe saadakse valesti aru..nad hakkavad salaja kohtuma ja lepivad kokku jalutuskäigu järgmisel päeva

Kirjandus

docx

"Ohvrilaev" Gert Helbemäe

KIRJANDUSTEOSE ANALÜÜS TEOSE AUTOR:Gert Helbemäe TEOSE PEALKIRI:Ohvrilaev TEOSE ZANR: Realistlik psüholoogiline romaan ILMUMISAASTA:1960 1. Autorist kokkuvõte (pere, haridus, ametid, eraelu, tervislik seisund jt. võimalikud loomingule mõju avaldanud tegurid) Gert Helbemäe on vere poolest pool sotlane pool hispaanlane ja sündis Tallinnas 1913 aastal ärimehe pojana. 1933 lõppetas Prantsuse Lütsomi ja eirates isa soovi minna Berliini kaubanudst õppima hakkas kirjuatam. Üldiselt oli ta lapsepõlv häirituf ema nukkrusest mis tuli nende lahutusest. Ta töötas mitmes ajakirjas nagu näiteks ,,Eesti Pildilehe" ja ,,Roheline Post" tegevtoimetajana. Seejärel kutsuti ,,Uudislehe" seltskonnaelu reporteriks, pärast sõjaväeteenistust suundus Eesti Ringhäälingu

Kirjandus

doc

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Ptk. 2 Peategelane on 45 aastane ajaloo õpetaja Martin Justus. Tal on naine ja tütar, 16.a. Astrid. Perekond tahab minna Narva- Jõesuule suvitama oma suve korterisse. Justus tahab koju jääda, toob ettekäändeks oma raamatu, mis vajab lõpetamist ja selle ,et sai koolis inspektori töökoha sügisest. Ema ja tütar on veidi pettunud ,kuid lepivad. Ptk. 3 2 nädalat on juba möödunud. Töö on nii kaugel ,et Sokrates on vangis ja ootab surma, mis lükkus edasi 30 päevaks, sest ohvrilaev ei olnud veel tagasi tulnud. 7 meest, 7 naist ohverdavad end Delosel ja tulevad 30 päeva pärast tagasi, seni on kõik mõrvad jms. keelatud. Sokrates kirjutab hümni Apollonile, ja hakkab luuletama enne surma. Siis jookseb Justusel mõte kinni ja ta ei tea enam ,millest kirjutada. Näeb B. Mändi unes. Ptk. 4 Raamat on täpselt samas seisukorras, seda pole edasi kirjutatud. Jälgib aknast kapsausse, kes naabri aia on ära rüüstanud. Üks uss on ka tema raamatu peal. Näeb 49 a

Kirjandus

doc

Gert Helbemäe Ohvrilaev

Kirjandus

docx

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Gert Helbemäe "Ohvrilaev" Teose peategelaseks on 45 aastane ajalooõpetaja Martin Justus. Martin Justus pidas lõpuaktusel kõne, mis meeldis väga usuteaduse õpetajale. Justus oli alles hiljaaegu teada saanud, et tema lemmik ajalooõpilane, Boris Mänd, on oma suurepärased tööd maha teinud vene vähetuntud ajaloolase raamatust. Justus otsis Boris Männi üles, et uurida tema alatu teo ja edasiõppimise kohta. Boris Mänd rääkis, et plaanib minna ajalugu ülikooli õppima, kuid ei tunnistanud oma tööde maha

Kirjandus

txt

Ohvrilaev

teadis juba Peterburi pevilt. Tdruk on andekas pianist, kuid teenib elatist klaveritundide andmisega. Nad satuvad vestlema ja jutt lheb Sokratesele. Isabella on kriitiline mistuse suhtes, kuna see hvitab inimese vaimsuse, tunnete ja hingelisuse saladuse. Kndides juavad Martin ja Isabella mere rde, kus loojuva pikese valguses purjekas teele lheb. Looduse ilu ja vaatepildi unenoline ajatus hendab neid emotsionaalselt ning Martin tleb, et see vinuks olla Delose ohvrilaev, mis lheb teele, nii et 30 peva on ees ainult elu, mitte surm. Isabellat puudutavad need snad vga tugevalt ning ta teeb ettepaneku veel kohtuda. Martin on khklev, kuna nende suhet vidaks vriti mista. Ta pab asjatult Sokratese snadest kitumisjuhiseid leida, kuid otsustab viimaks siiski Isabellaga uuesti kohtuda. Nad lhevad Pirita randa, Isabella rgib talle endast ja oma perekonnast, tunnistades, et tema ige nimi on Isebel - ilusa kuid ela mssumeelse Iisraeli kuningattre jrgi, kes jumalateotuse

Eesti keel

docx

Gert Helbemäe „Ohvrilaev”

Ptk. 1 Ajaloo õpetaja Justus on leidnud, et Boris Mänd on oma teadmised maha viksinud. Justus üritab panna poissi üles tunnistama. matemaatika õp. Meeta Räägust, kes on Justusest sisse võetu. Ptk. 2 Perekond tahab minna Narva- Jõesuule suvitama. Justus tahab koju jääda. Ema ja tütar on pettunud Ptk. 3 2 nädalat on juba möödunud. Töö on nii kaugel ,et Sokrates on vangis ja ootab surma, mis lükkus edasi 30 päevaks, sest ohvrilaev ei olnud veel tagasi tulnud. 7 meest, 7 naist ohverdavad end Delosel ja tulevad 30 päeva pärast tagasi, seni on kõik mõrvad jms. keelatud. Sokrates kirjutab hümni Apollonile, ja hakkab luuletama enne surma. Näeb B. Mändi unes. Ptk. 4 Raamat on täpselt samas seisukorras. Jälgib aknast kapsausse, kes naabri aia on ära rüüstanud. Üks uss on ka tema raamatu peal. Näeb 49 a. tuletõrjuja matuseid. Kohtab Isabellat . räägivad Sokratesest, Justus on hämmastuses Isabellast, kes on 22a

Kirjandus

docx

Ohvrilaev

Ohvrilaev Gert Helbemäe Peategelaseks on ajalooõpetaja ja ka 12 klassijuhataja Martin Justus. Boris Mänd oli saanud ajaloo 5, kuid õpetaja oli hiljem avastanud, et Boris oli oma tööd maha kirjutanud vähe tuntud ajaloolase Sterdjaevi raamatust. Justus ütls seda ka Männile ning too vastas talle jultunult, et miks Justus siis talle 2 ei pannud. Koolis oli kaks kuju: Kreutzwald ja Sokrates. Direktor oli küll soovinud Platoni büsti,

Kirjandus

Rohkem sarnaseid