Facebook Like

Geneetika ja liikide tekkimine (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
28. Geneetika ja liikide tekkimine.
 
Geneetilises mõttes seisneb evolutsioon populatsioonis esinevate alleelisageduste muutumises ning kromosoomide kombineerumises. Populatsioon evolutsioneerub loodusliku valiku tulemusena, mis toimib läbi geneetilise muutlikkuse. Populatsiooni geneetiline koostis muutub pidevalt ning mõnikord on muutused nii ulatuslikud , et viivad uue liigi tekkele. Uute liikide tekkimisel eristatakse kahte vormi. Ühel juhul toimub liigisisene areng kindlas suunas ning vana liik asendub uuega. Sellist liigitekke vormi nimetatakse füleetiliseks liigitekkeks (phyletic specification). Teisel juhul areneb eellasliigist kaks või enam uut liiki ning need rikastavad Maa liigilist koosseisu. Sellist liigitekke vormi nimetatakse hargnevaks liigitekkeks ( branching specification). Edaspidi tulebki peamiselt juttu hargnevast liigitekkest, sest just tänu sellele vormile on meie biosfäär liigiliselt nii mitmekesine .
 
Sugulisel teel paljunevate organismide puhul on uute liikide tekkimisel põhiosa geneetiliste muutuste populatsioonisisesel akumuleerumisel, mille tulemusena kujuneb geneetiliselt lahknenud isendite vahele ristumisbarjäär. Juhul, kui siiski omavahel järglasi saadakse, on need steriilsed.
 
Geneetiline muutlikkus looduslikes populatsioonides.
 
Populatsioonisiseselt on kõik isendid üksteisest mõnevõrra fenotüübiliselt erinevad. Inimesed erinevad üksteisest näiteks kaalult, kasvult , naha värvuselt, juuste värvuselt, silmade värvuselt ning paljude teiste tunnuste poolest.
 
Fenotüübiline muutlikkus.
 
Organismide fenotüübiline muutlikkus looduslikus populatsioonis võib olla pidev (kvantitatiivne) või alternatiivne (kvalitatiivne, diskreetne ). Näiteks lumehane sulestik võib olla valge või sinakas . Sulestiku värvus on kontrollitud ühe geeni kahe erineva alleeli poolt. Sel juhul on tegemist alternatiivse muutlikkusega. Kuna erinevusega sulestiku värvuses kaasnevad ka erinevused käitumises, eelistavad valged haned paarituda omavahel ning sinaka värvusega isendid omavahel. Pidev fenotüübiline muutlikkus on täheldatav kõigis populatsioonides. Näiteks meritähe värvus varieerub läbi paljude vahepealsete variantide purpursest oranzhini.
 
Kromosoomide struktuuri polümorfism.
 
Igal liigil on iseloomulik karüotüüp, kromosoomistiku tunnustekogum (kindel kromosoomide arv ja struktuur). Siiski võib sageli kromosoomide struktuuris teatavaid erinevusi leida. Näiteks Kalifornias on Drosophila pseudoobscura populatsioonis kirjeldatud kolme erinevat kolmanda kromosoomi inversiooni mustrit Standard (ST), Arrowhead (AR) ja Chiricahua (CH). Kuigi väliselt eristamatud, on erinevate inversioonitüüpidega isendid aktiivsed erinevatel aastaaegadel. ST sagedus langeb ning CH sagedus tõuseb märtsist juunini ning kuumal perioodil juunist augustini tõuseb jälle ST sagedus ja langeb CH sagedus. Sellised kõikumised populatsioonis näitavad, et teatud tingimustes on erinevate inversioonidega isendite kohasus (fitness) erinev. ST ja CH inversioonidega kärbeste laboris kultiveerimise tulemusena ühe aasta vältel muutus eri tüüpi inversioonide osa populatsioonis oluliselt. Kui algselt oli populatsioonis 10% ST ja 90% CH inversioonidega isendeid, siis katse lõpuks, kui populatsioon oli stabiliseerunud, oli ST osakaal tõusnud 70%-ni ning CH osakaal langenud 30%-ni.
 
Muutlikkuse klassikaline ja tasakaalustatud mudel.
 
Populatsiooni geneetilise struktuuri kirjeldamiseks on loodud kaks mudelit. Klassikalise mudeli põhjal on metsiktüüpi alleeli esinemissagedus peaaegu 100%. Mutantsed alleelid on üldjuhul kahjulikud ning esinevad populatsioonis väga madala sagedusega, kuna need elimineeritakse sealt kiiresti. Mõned mutatsioonid võivad siiski olla ligilähedaselt neutraalsed, omamata erilist efekti isendi kohasusele. Sellise mutantse alleeli osakaal võib populatsioonis ajajooksul geenitriivi tulemusena kasvada, nii et mutantne alleel muutub populatsioonis tavaliseks.
 
Muutlikkuse tasakaalustatud mudeli põhjal esinevad populatsioonis kõrge sagedusega sama geeni erinevad alleelid. Nende säilumine populatsioonis toimub heterosügootide eelistamise kaudu tasakaalustatud valiku teel. Sel juhul on raske ühtegi neist alleelidest teistest normaalsemaks pidada, kuna antud keskkonnatingimustes elavate isendite puhul toimivad nad kõik enamvähem võrdse edukusega.
 
Geneetiline muutlikkus molekulaarsel tasemel.
 
Looduslikes populatsioonides esinev fenotüübiline muutlikkus ei kajasta alati populatsioonides esinevat geneetilist muutlikkust. Selleks, et määrata geneetilise muutlikkuse osa kogu muutlikkuses, analüüsitakse juhuslikult valitud geenide alleelset varieeruvust. Mutatsioonid konkreetses geenis ning sellest tulenevad muudatused polüpeptiidi aminohappelises järjestuses on tuvastatavad mutantsete polüpeptiidide erineva liikuvuse kaudu geelelektroforeesil. Uuritavate polüpeptiidide asukoht geelis tuvastatakse kas nendele polüpeptiididele iseloomulike ensüümreaktsioonide teel (juhul, kui reaktsiooni tulemusena tekib geelis eristatav värviline produkt ) või uuritavate polüpeptiidide vastaste antikehade abil.
 
Ka inimese ensüümide puhul on kirjeldatud ulatuslik polümorfism. Näiteks 24-st oksüdoreduktaaside lookusest on 7 polümorfsed, transferaaside 29-st lookusest aga 10 (vt. Tabel 28.2).
 
Valkude analüüs geelelektroforeesil ei võimalda tuvastada kõiki mutatsioone . Mõnede alleelide puhul võivad mutatsioonid olla toimunud hoopis väljapool polüpeptiidi kodeerivat ala, näiteks intronis, promootoralas või kodeerivatest järjestustest tahapoole jäävates alades. Samuti võib mutatsioon kodeerivas järjestuses muuta ainult koodoni viimast nukleotiidi, kuid mõlemal juhul kodeerivad koodonid sama aminohapet (näiteks UUA ja UUG kodeerivad mõlemad leutsiini); või siis toimub ühe aminohappe asendumine teisega, millel on eelmisega võrreldes sama laeng (näiteks valiini asendumine alaniiniga).
 
Muutusi DNA järjestuses kirjeldab näiteks restriktsioonifragmentide pikkuse polümorfism RFLP (restriction fragment- length polymorfism). Restriktaasid lõikavad DNA-d kindlatest järjestustest ning DNA molekuli lõikamise tulemusena tekivad erineva pikkusega DNA fragmendid , mida on võimalik geelelektroforeesil üksteisest lahutada. Kui mõnes ensüümi lõikamiskohas on toimunud muutus, ei lõika ensüüm sealt ning sel juhul tekivad võrreldes algse DNA lõikusega erineva
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Geneetika ja liikide tekkimine #1 Geneetika ja liikide tekkimine #2 Geneetika ja liikide tekkimine #3 Geneetika ja liikide tekkimine #4 Geneetika ja liikide tekkimine #5 Geneetika ja liikide tekkimine #6 Geneetika ja liikide tekkimine #7
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-02-14 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 49 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor mary-liz Õppematerjali autor

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

48
docx
Geneetika I ja II KT
48
rtf
Geneetika eksami vastused
30
pptx
Looduslik valik ja liikide tekkimine
94
doc
Klassikaline ja molekulaargeneetika-geneetika rakendus kaasajal
96
doc
Sissejuhatus geneetikasse
34
docx
GENEETIKA
53
doc
Taime geneetika
98
docx
Kogu keskkooli bioloogia konspekt



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun