Karlssoni õpik: 15-48 Keele mõiste Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on nii universaalne ning tundub nii loomulik ja enesestmõistetav, et selle üle ei jääda kuigi sageli mõtisklema. Inimene on rääkiv loom ja sümboleid kasutav loom. Teiste loomade suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, põhimärkide hulga, kasutuse vahelduvuse ja nüansirikkuse osas. Erinevus pigem kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Keelt läheb meil vaja igal pool. Eestlaste rääkimiskiirus argivestluses võib olla 150-180 sõna/min. Täiskasvanud inglase keskmine lugemiskiirus on 250 sõna/min ehk 15 000 sõna/h. Kõige olulisem inimeste vahelise suhtluse vahend on loomulik keel (nt ainu, inglise, joruba, soome või eesti keel). Kõik normaalse kognitiivse arenguga inimesed räägivad mingisugust loomulikku keelt, paljud räägivad mitmeid keeli, mõned koguni kümneid. Vaegkuuljad viipekeel. ,,Loomulik" keel 1) keel tekkinud sadade tuhandete aastate vält
tagavokaalid Foon häälik. Üks täht näiteks. Foneem hääklikusüsteemi üksus. Allofoonid ühe ja sama foneemide esindajad klusiil sulghäälik (kpt, gbd) vokaal täishääik, heliline (aeiouõäöü ) diftong koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist (ae,ou,ei, oa jne) Vokaale lahutada teineteisest ei saa, kuna dif hääldamisel keel pidevalt liigub. Foneetiline transkriptsioon - Häälikute täpset kvaliteeti ja pikkust kajastavat kirjaviisi nimetatakse. Seda on vaja, et keeli uurida, et hääldusi üles tähendada. Allofoon sama foneemi erivariant (keelelise iseärasuse tõttu. Nt kinnisem e sarnaneb i'le) 5. Sõna. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna - Keel on märgisüsteem, mida kasutatakse suhtlemiseks. Keelelise väljenduse aluseks on häälikud. Häälikuid on tohutult palju
Keele päritolu teooriad (naljaga pooleks): *bow-wow teooria – esimesed sõnad onomatopoeetilised; *pooh-pooh teooria – esimesed sõnad emotsionaalsed hüüatused; *yo-he-ho teooria – esimesed sõnad koordineerivad hüüatused; *la-la teooria – kõne algus on laul; *keele žestilise päritolu teooria 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuid uuriv teadus; kuidas hääldatakse sõnu ja nendes olevaid täishäälikuid, kaashäälikuid ja sulghäälikuid; kuidas häälikud üksteist mõjutavad. Fonoloogia – uurib häälikute struktuuri; millised foneemid on ühes või teises keeles; otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist. Foneetika liigid: 1. Artikulatoorne – uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis 2
Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted. Foneetika · Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastamise ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. · Foneetika liigitus: artikulatoorne, akustiline, auditiivne e tajufoneetika · Kõneakt fonoloogias: mõte sõnumi tootmine helilaine sõnumi vastuvõtt mõistmine · Foneetiline transkriptsioon kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine Foneemide liigitus: · Vokaalid e täishäälikud: o eesvokaal [i e ä ö ü], keskvokaal [õ], tagavokaal [u o a] o labiaalsus (huuled ümardatud): labiaalne [u o], illabiaalne [i e] o pingsus: pingsad [i], lõdvad · Konsonandid e kaashäälikud: o klusiil e sulghäälik (täielik sulg, õhuvoolu ligipääs on täielikult suletud) [p t k b d g]
ahtushäälikud e spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h c) moodustuskoha järgi huulhäälikud: p, m, v, f, w hammashäälikud: t, n, s, r, l suulaehäälikud: k, sabaga n, j, s kõrihäälikud: h 30. IPA , SUT Olulisimaks abivahendiks keelte häälikuressursside selgitamisel on foneetilisel transkriptsioonil, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Transkriptsioon on vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil. Rahvusvaheliseks standardiks on siiski kujunenud Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik The International Phonetic Alphabet, mida märgitakse lühendiga IPA. SUT kohta ei leidnud ma loengumaterjalidest ja õpikust mitte midagi. Netiotsinguga jõudsin ühele leheküljele: http://sut.languageskill.co.uk . Uurige seda, võib-olla Tragel seda mõtleski, aga ma ei ole päris kindel. 31
18. Kõneorganid, kõnetrakt 19. Kõne produktsioon: Kõneorganid: pehme suulagikõva suulagi kõripealis keeleluu sõrmuskõhr söögitoru diafragma rinnak hingetoru häälekurrud kilpkõhr keel kopsud ninaõõs suuõõs 20. Eesti häälikusüsteem, nende kvaliteet ja kvantiteet Eesti häälikusüsteem: Vokaalid: Eesvokaalid Tagavokaalid Kõrged vokaalid i ü u Keskkõrged e ö õ o vokaalid Madalad vokaalid Ä a Eesti häälikusüsteem Konsonandid: · helilised: l, r, m, n, v, j helitud: p, t, k, h, s, s, f, h · moodustusviis järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, m
1) Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtete väljendamiseks. Keel on mõtlemise tööriist. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märgid on: - sümbol keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Vormi suhe tähendusse on meelevaldne, nende vahel puudub seos (tav sõna, nt ,,hobune") - ikoon märk, mille tähendus järeldub vormist. Nt liiklusmärgid. - indeks vorm on suhtes oma referendiga. Põhjusliku seosega märk. Nt mitteverbaalsel suhtlemisel kahvatamine = halb tervis. Kitsamas tähenduses selgub alles kontekstis (see, too, ma, ta jne) Inimeste keel on kõige keerulisem (kvaliteetsem). Inimene kasutab nii verbaalselt kui mitteverbaalset keelt. Keelelise suhtluse kõige tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab paralingvistilisi (intonatsioon, tämber, toon jne) ja ekstralingvistilisi (asend, zestid, miimika, pilgud jne) vahendeid. Inimkee
Keeleteadus I Sissejuhatus Keele all mõeldakse eelkõige inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub keelelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Loomulikud keeled on sümbolilised ja neis on mitmeid allsüsteeme. Loomulik keel: 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. 2) inimlaps omandab emakeele ehk esimese keele loomupäraselt, ilma õpetamata 3) kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks. Sõnadel on üldiselt palju tähendusi, st nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Keel: 1) inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja, mingi rahva või rahvuse suhtlemisvahend 2) sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks Teise tähendus hõlmab
Kõneorganid, kõnetrakt Kõne produktsioon: Kõneorganid: pehme suulagikõva suulagi kõripealis keeleluu sõrmuskõhr söögitoru diafragma rinnak hingetoru häälekurrud kilpkõhr keel kopsud ninaõõs suuõõs http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Ka kõnetrakt!!!! 29. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; prosoodia Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele konsonandid (1) - helilised: l, r, m, n, h, v, j - helitud: p, t, k, h, s, s, f, h (2) moodustusviisi järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, h - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h
Kõneorganid, kõnetrakt Kõne produktsioon: Kõneorganid: pehme suulagikõva suulagi kõripealis keeleluu sõrmuskõhr söögitoru diafragma rinnak hingetoru häälekurrud kilpkõhr keel kopsud ninaõõs suuõõs http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Ka kõnetrakt!!!! 29. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; prosoodia Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele konsonandid (1) - helilised: l, r, m, n, h, v, j - helitud: p, t, k, h, s, s, f, h (2) moodustusviisi järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, h - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h (3) moodustuskoha järgi:
Kõneorganid, kõnetrakt Kõne produktsioon: Kõneorganid: pehme suulagikõva suulagi kõripealis keeleluu sõrmuskõhr söögitoru diafragma rinnak hingetoru häälekurrud kilpkõhr keel kopsud ninaõõs suuõõs http://www.cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf Ka kõnetrakt!!!! 29. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; prosoodia Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele konsonandid (1) - helilised: l, r, m, n, h, v, j - helitud: p, t, k, h, s, s, f, h (2) moodustusviisi järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, h - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h (3) moodustuskoha järgi:
kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena) Keele päritolu: võetakse algkeel , põhisõnavara ja struktuur rekonstrueeritakse ja tuleb tütarkeel. 5. Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Foneetika – häälikuõpetus, hääldusõpetus – teadus, mis uurib kõnesüsteemi allüksuseid – häälikuid – artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle tulemusena tekkiva suulise kõne akustilisi omadusi.
suruhäälikuid, kui kõri liigub allapoole siis implosiive) Egressiivne häälik - õhuvool suundub väljapoole (primaarsed häälikud, lihtsam moodustada) Ingressivne häälik - õhuvool suundub sissepoole. (Imihäälikud (click) - suus tekitatud õhuvooluga moodustatud ingressiivsed konsonandid) Põhisagedus mõjutab kõige rohkem hääle tajutavat toonikõrgust - eriti intonatsiooni. Helilised häälikud - hälekurrud vibreerivad (nt vokaalid ja konsonandid) Helitud häälikud - häälekurrud ei vibreeri, õhk voolab vabalt läbi häälepilu sellest kõrgemal asuvatesse õõntesse. Glotis e häälepilu - häälepilu kokkusurumisega moodustatakse kõrisulghäälik e larüngaalklusiil Põhitooni kõrval on veel ülemtoonid (põhisageduse kordsed) Formandid - võimendunud ülemtoonid Dekodeerimist e tõlgendaist kujutatakse tavaliselt kaheosalisena. Kõne tuvastamine - sõnumi
keele sõnu ja elemente, kuid puudub stabiilne kasutav kõnelejaskond ja kinnistunud grammatika; võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks) ja kreoolkeeled (kontaktis tekkinud uus keel, millel oma sõnavara ja grammatika ja mida lapsed omandavad esimese keelena). 5 Foneetika ja fonoloogia. Foneetika liigid. Diftong, geminaat, afrikaat, palatalisatsioon, vokaalharmoonia jm foneetika põhimõisted (vt slaididelt). Foneetiline transkriptsioon. Foneem, foneemide liigid, minimaalpaar, foneemide distinktiivsed tunnused. Loomulik keel keel, mis on tekkinud ja arenenud loomulikul teel. On kujunenund väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik. Emakeel - esimene keel, mida omandab laps loomupäraselt. Polüseemsed sõnad mitmetähenduslikud sõnad. Kõnet tõlgendades kasutab inimene argiteadmisi (elukogemus) ja diskursusteavet (mis ainevaldkonnast räägitakse).
Ülejäänud passiivsed. Kõnetrakti osad: huuled (labia), hambad (dentes), hambasombud (alveoli), kõva suulagi ja selle osad (pre-, medio- ja post-palatum), pehme suulagi (velum) ja selle osad, kurgunibu (uvula), neel, kurk, keel ja selle osad tipp, selg ja juur (apex, dorsum, radix). 24. Eesti häälikusüsteem, häälikute kvaliteet ja kvantiteet; kategooriline taju; koartikulatsioon; Eesti häälikusüsteem: Eesti häälikusüsteem: Vokaalid: Eesvokaalid Tagavokaalid Kõrged vokaalid i ü u Keskkõrged vokaalid e ö õ o Madalad vokaalid Ä A Konsonandid: helilised: l, r, m, n, v, j helitud: p, t, k, h, s, s, f, h · moodustusviis järgi: - sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t - ninahäälikud e. nasaalid: m, n, - ahtushäälikud e. spirandid: w, v, f, s, r, l, j, s, h
mõtteid kuulajal. Närviimpulsside töö ja kõneorganite tegevus kuulub füsioloogilise tasandi alla. Edasi toimub heli liikumine akustilisel tasandil, millele järgneb taas füsioloogiline tasand (närviimpulsid ja kuulmisorganite tegevus), millele järgneb lingvistiline tasand. Eesti häälikusüsteem Vokaalid: Eesvokaalid Tagavokaalid Kõrged vokaalid i ja ü u Keskkõrged vokaalid e ja ö õ ja o Madalad vokaalid ä a Konsonandid: 1) helilised L R M N V J helitud P T K H S S F H 2) moodustusviisi järgi: sulghäälikud e klusiilid: K P T, ninahäälikud e masaalid: M N , ahtushäälikud e spirandid: W V F S R L J S H
Keeleteaduse alused Kordamine kontrolltööks LOENG I Keel on LOOMULIK Ei ole tehissüsteem Esimese keele omandavad kõik loomupäraselt keskkonnast Millest keel koosneb? Olles ise süsteem, koosneb keel omakorda paljudest alasüsteemidest Ta on struktuuride ja reeglite kogum, kuid osa neist reeglitest on abstraktsed, kõik korraga ei realiseeru Ferdinand de Saussure Keel ja kõne on erinevad mõisted Langue vs parole: abstraktne reeglite kogum vs nende konkreetne esinemine IDIOLEKT Individuaalne keelekuju Sõltub olukorrast FORMAALKEELED Formaal ehk tehiskeeled on kunstlikult loodud märgisüsteem Väldivad mitmetähenduslikkust, mida loomulik keel ei suuda Sümbolite arv piiratud-kitsa kasutusalaga NT programmeerimiskeel, liiklusmärgid, morsetähestik Rahvusvahelised abikeeled Volapük, ido , novial, esperanto Ludwig Zamenhof Mitteverbaalsed keeled Viipekeel Mereliiklus Lennund
Substraat keel, mida mõjutab mingi teine keel Sufiks tüve lõppu liituv morfeem Sünonüüm teisest sõnast kujult erinev, kuid tähenduse poolest sarnane Sünonüümia samatähenduslikkus Süntaks lauseõpetus sõnade liitmine suuremateks üksusteks Sünteetiline keel keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente Superstraat keel, mis mõjutab temaga kontaktis olevat keelt SUT soome-ugri transkriptsioon uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem Tähendus ühendatakse keeleline vorm reaalse maailma nähtustega Tähendusväli omavahel tähenduslikult seotud sõnad Tähistaja Saussure'i termin keelelise vormi jaoks Tähistatav Saussure'i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks Tajufoneetika pertseptiivne häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldeline eristamine/tajumime Teema teada olevat infot väljendav lauseosa
Foneetika peamiseks ülesandeks on sellise süsteemi loomine, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maailma keelte häälikulisi ressursse. Foneetilise analüüsiga selgitatakse välja keele häälikuüksused ehk segmendid. Häälikuanalüüsi seisukohalt on tähtis etapp keelesüsteemis oluliste häälikuliste erinevuste ehk häälikueristuste väljaselgitamine. Selle kaudu on võimalik määrata keele foneemid ehk häälikustruktuuri kategooriad. Foneetiline transkriptsioon Paljudes keeltes on kirjaviisi seos kõnega nõrk, nt inglise k sõna through kirjakujus on 7 tähte, häälikulises vormis ainult kolm häälikut [ru]. Olulisimaks abivahendiks keele häälikuressursside selgitamisel on foneetiline transkriptsioon, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil.
Keeleteaduse alused MÕISTED Loomulik keel ehk emakeel ehk esimene keeleteadus. ALLKEEL erinevad keelekujud (släng, argikeel, üldkeel, ametikeeled) IDIOLEKT isikukeel FORMAALKEEL kunstlikult loodud märgisüsteem, tehiskeel, mis on välja arendatud teaduslikke ja tehnilisi eesmärke silmas pidades OBJEKTKEEL üksikkeel, mis on uurimise objektiks METAKEEL kirjeldustes kasutatav keel KOMMUNIKATSIOON suhtlus KÕNE kahe inimese vaheline keeleline suhtlus SÕNALINE/VERBAALNE keeleline suhtlus, selle tähtsaimad elemendid on sõnad ja sõnaühendid MITTEVERBAALNE SUHTLUS zestides, miimikas ja kehakeeles avalduv suhtlus FÜLOGENEETILINE inimese arenguloo seisukoht ONTOGENEETILINE ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukoht KONVENTSIOONILINE kokkuleppeline KOOD süsteem, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad) SEMANTILINE INF
sõnaliigist sõna (nt ämber ja pang; paralleelne ja rööpne). Sünonüümia: samatähenduslikkus; leksikaalne suhe, mis põhineb sõnade tähenduste sarnasusel. Süntaks: on keeleteaduse haru, mis uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks osalauseteks, lauseteks ja liitlauseteks. Sünteetiline keel: on keel, milles sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente. Superstraat: on keel, mis mõjutab mingit temaga kontaktis olevat keelt. SUT: soome-ugri transkriptsioon uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem Tähendus: on see, mille abil ühendatakse keeleline vorm reaalse maailma nähtustega. Tähendusväli: tähendusvälja moodustavad omavahel tähenduslikult seotud sõnad Tähistaja: on Saussure'i loodud termin keelelise vormi jaoks Tähistatav: on Saussure'i termin keeles väljendatud tähenduse jaoks.
Absolutiiv-ergatiivsed keeled on keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edas
eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Foneemil endal puudub tähendus. Millega tegeleb fonoloogia? Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi (silpe), mis on vajalikud uuritavas keeles sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. Kirjelda minimaalpaarianalüüsi. Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi tähtsaim meetod, kus üks häälik mingite häälikute kontekstis muudetakse, et muuta ka sõna tähendust. NT kama, kana, kala Mis on transkriptsioon? Transkriptsioon on häälikute ja teiste tähtsate foneetiliste tunnuste märkimine. NT rahvusvaheline foneetika tähestik IPA. Võib olla ligikaudne või täpne, sõltub eesmärgist. Täpses transkriptsioonis kasutatakse lisamärke. Kui palju erinevaid häälikuid maailma keeltes leidub? Kõige rohkem vokaale on saksa keeles 14, konsonante on keeltes 6-122. Mis on häälikute jaotuse aluseks? Häälikute jaotamine vokaalideks ja konsonantideks põhineb sellel, et vokaalid
täiendatakse reduntantsete ehk liiaste tunnustega, mis sobitavad foneemivariandi tema häälikuümbrusse. Foneem on psühholoogiline reaal. Kõneleja ja kuulaja kas ei märka foneemivariantide erinevusi üldse või siis ei omista neile erinevustele mingit tähtust. ALLOFOON- ehk foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. 10. Mis on foneetiline transkriptsioon? Foneetiline transkriptsioon kõik täpselt kirja, hingamise täpsusega! Foneetiline transkriptsioon on olulisimaks abivahendiks keelte häälikuressursside selgitamisel, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. On vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil. On eriti kasulik, kui uuritakse mingi keele või murde häälduse üksikasju või erijooni; kui keelt ei ole varem
Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega. Häälikute jaotamise alused: Moodustusviis mis toimub kuidas kopsudest suu või nina kaudu tuleva õhuga ning kuidas keele ja huulte asend kujundavad tekkivat heli Moodustuskoht millises kõnetrakti osas häälik moodustatakse *Kõne akustilist analüüsi tehakse praegu masinatega Eesti keele vokaalid eesvokaalid tagavokaalid kõrged vokaalid i ü u keskkõrged vokaalid e ö õ o madalad vokaalid ä a Eesti keele kononandid (1) helilised: l, r, m, n, h, v, j helitud: p, t, k, h, s, s, f, h (2) moodustusviisi järgi: sulghäälikud e. klusiilid: k, p, t ninahäälikud e. nasaalid: m, n, h ahtushäälikud e
7. Foneetika ja fonoloogia - Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks. 8. Foneemide liigid ja distinktiivsed tunnused- Foneemide liigitus: (a) Vokaalid e täishäälikud, (b) Konsonandid e kaashäälikud, © häälikute kombinatsioonid, (d) positsioonilised nähtused; (e) prosoodia. Fonoloogilised tunnusjooned (nt helilisus, nasaalsus) on binaarsed, st neil on üldiselt kaks väärtust . Distinktiivtunnused vajadus, et tunnused oleksid keele süsteemi seisukohalt peamised ning eristatavad vähemtähtsatest mittedistinktiivsetest tunnustest. Trubetzkoyl ei ole
· Foneem on abstraktsioon ,reaalsuses esineb ta variantide e. Allfoonidena. · Olulisim on foneemi distinktiine e tähendust eristab funktsioon. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, millele saab anda tähenduse. Foneemil endal ei ole tähendust. · Foneem on psühholoogiline reaal. Kõneleja ja kuulaja kas ei märka foneemivariantide erinevusi üldse või siis ei omista neile erinevustele mingit tähendust. Foneetiline transkriptsioon Foneetilises transkriptsioonis ja foneetilistes uurimustes on kombeks märkida väljendite häälikkujud nurksulgudesse ([]), vastandina sõnade ortograafilisele märkimisviisile. Kõne produktsioon: kõneorganid Häälikute jaotuse alused IPA = International Phonetic Alphabet kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem. SUT = soome-ugri transkriptsioon (1901) uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem.
Häälikute jaotus: · Moodustusviis- mis toimub kopsudes ja nina kaudu tuleva õhuga, keele ja huulte asend. · Moodustuskoht- millisest kõnetrakti osas häälik moodustatakse Vokaalid saavad esineda üksi, konsonandid mitte. Takistusteta ja takistatud õhuvool Üldkeeleteadused 29.09 IPA= International Phonetic Alphabet-Transkripteerimine-foneetilise järgi kirja panek. Ladina ja kreeka märgid+muud+diakriitikutest koosneb. SUT= soome-ugri transkriptsioon (1901)- uurali keelte häälduspildi kirjapanekuks loodud transkriptsioonisüsteem. Kõnetuvastus. · Igat mingit ajahetke kirjeldab mingi hulk kepstrikordajaid. Neid võrreldakse andmebaasiga ja omavahel, ja tehakse tõenäosuste alusel tehakse järeldused. · Sisend käib läbi helilaine ja teeb iga teatud sammu tagant teatud ajahetke spektri (st. Mis sagedusel on intensiivsus) spekter · Spektrist teeb ta veelkord spektri, seda nim. Kepstriks
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle ju
slaididel esinevad mõisted. Diftong - kaks järjestikust vokaali, mis kuuluvad ühte silpi. Geminaat - häälduses kahte silpi jagunv kaashäälik, nt kal-lab. Afrikaat - klusiilialgulised frikatiivid, nt pf, ts ja tf Palatalisatsioon - Peenendatus. Palatalisatsiooni korral omandab konsonant i-lise varjundi. Vokaalharmoonia - sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi Vt lisa Jana jagatud mõistelehelt. 6. Foneetiline transkriptsioon (IPA ja soome-ugri transkriptsioon) (vaja teada vaid mõisteid) IPA – süsteem, mille järgi pannakse kirja inglse keele hääldusi. Soome-ugri transkriptsioon – süsteem, mille järgi pannakse kirja soome-ugri keelte hääldusi. 7. Fonoloogia. Foneemi mõiste, foneemide liigid, minimaalpaari mõiste, foneemide distinktiivsed tunnused. Fonoloogia – foneetikale lähedane teadus. Uurib häälikute struktuuri, missugused foneemid ühes või
1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele) Veedade periood 1300 800 eKr, veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, hinduismi aluseks Panini elas u 400 a eKr, tal on u 4000 suulist reeglit, mis kirjeldavad tolle aja ülikute kõnekeelt, reeglid sisaldavad abisümboleid, mis ei tähenda väljaspool grammatikat midagi, need on lühikesed, kokkusurutud, tihti 1-2 sõna. Panini reeglite liigid: definitsioon, grammatikareeglid, sh väljendusreeglid, kombineerimisreeglid, asendusreeglid. 2. Hiina: keeleteaduse alged Confuciuse õpetuses: ,,nimede parandamine" Confucius oli esimene filosoof pidas oma eesmärgiks luua tublide ja kompetentsete meeste klass, kes oma tegutsemisega tooks maale rikkuse ja rahu. Nimede parandamine pigem n-ö asjade parandamine, sest asjad muutuvad ja muutuvad ka sõnade tähendused, seega peegeldavad tähendused varasemat asjade seisu mida vittu. 3. Araabia:
· Muusikaakustikas · Keeletehnoloogia (abivehendid vaegkuuljatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? · Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. · Foneetika põhiüksus on häälik ehk segment. · Häälikud on kõige väiksemad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused, neil ei ole tähendusi ja nad ei kuulu keelesüsteemi. Liigitatakse: vokaalid ja konsonandid. · Fonoloogia on keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. · Fonoloogia tähtsaim mõiste on foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Minimaalpaarid: · Minimaalpaarianalüüs on foneemianalüüsi põhiline meetod. · Minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus, nt veer voor. Distinktiivtunnused:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
