Frank Llyod Wright (0)

Keskkool - Kultuur-Kunst - Kunstiajalugu

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis teeb Wrightist Wrighti?
Mis teeb Wrightist Wrighti?

Lõik failist

Hugo Treffneri Gümnaasium
Ethel Rosenfeldt
Frank Lloyd Wright
referaat
Juhendaja : Priidu Beier

Tartu 2009

Sisukord

Sisukord 3
Sissejuhatus 5
1.Õpiaastad 1867-1893 6
1.1. Noorus ilma kodupaigata 6
1.2. Lahkumine Chicagosse 6
1.3. Aastad „armsa meistri“ juures 7
1.4. Maailmanäitus 1893: vastased ja eeskujud 7
2.Oma rada otsimas 1893-1901 9
2.1. Iseseisvus 9
2.2. Oak Park 10
2.3. Teel preeriamaja poole 10
2.4. Kaunite kunstide filosoofia 10
3.Esimene õitseng 1901- 1910 12
3.1. Läbimurre 12
3.2. Büroohoone taasavastamine 12
3.3. Preeriamaja mudel 13
3.4. Robie House 14
3.5. Preeriamaja stiilis luksushooned 14
3.6. Unity Temple 15
3.7. Põgenemine Euroopasse 15
4.Aastad autsaiderina 1910-1929 16
4.1. Taliesin 16
4.2. Ülesehitus 16
4.3. Aastad Jaapanis 17
4.4. Hollyhock House 17
4.5. Betoonplokksüsteem 18
4.6. Pealkirjad ja peiduurkad 18
5.Comeback 1929-1935 19
5.1. Uued perspektiivid 19
5.2. Rahvusvaheline stiil 19
5.3. Fellowship 20
5.4. Visioon ideaallinnast: Broadacre City 20
6.Teine õitseng 1935- 1943 21
6.1. Teel Usonia poole 21
6.2. Fallingwater 21
6.3. Elu kõrbes: Taliesin West 22
6.4. Johnson Wax Building 22
7.Vanameister 1943- 1959 24
7.1. Austatud ekstsentrik 24
7.2. Uue geomeetria otsingul 24
7.3. Visioon ja tegelikkus 25
7.4. Hilised suurehitised 25
7.5. 1950-ndad aastad 26
7.6. Guggenheimi muuseum 26
7.7. Mis teeb Wrightist Wrighti? 27
Kokkuvõte 28
Kasutatud kirjandus 29
LISA 1 30
LISA 2 31
LISA 3 32
LISA 4 33

Sissejuhatus

Frank Llyod Wright, sünninimega Frank Lincoln Wright, on USA üks kuulsamaid arhitekte. Ta oli ka sisekujundaja , kirjanik ja õpetaja, kes loos üle 1000 projekti, millest üle 500 on realiseeritud. Wright pooldas orgaanilist arhitektuuri; projekteeris preeriamaja tüübi ning arendas välja Unsonia maja tüübi. Tema looming on äärmiselt orginaalne ja innovatiivne . Tihti kujundas Wright ka oma projekteeritud majade mööbli. Ta oli juba oma elu ajal väga kuulus, pidades loenguid ja välja andes artikleid. 1991. aastal tunnustati ka teda, kui parimat arhitekti läbi aegade.
Suurarhitekti elu saab jagada seitsmeks perioodiks. Antud referaadis püüan anda kokkuvõtlikult ülevaate Wright elust ja loomingust, mis on olnud väga põnevad. Täpsema vaatluse alla võtan olulisimad Wrighti projektid , mille eest on ta rohekem tunnustust saanud. Referaadi lõpus on mõned neist ka visuaalselt ära toodud.
Tänan juhendaja Priidu Beierit käesoleva referaadi valmimisel tehtud soovituste eest.

Õpiaastad 1867-1893

Frank Llyod Wright sündis 8. juunil 1867. aastal Richland Centeris Wisconsini osariigis USA-s. Wrightil tekkis juba varakult geomeetriatunnetus, kuna ema andis talle mängimiseks saksa pedagoogi Friedrich Fröbeli mänguasjakomplekte. Ema tahtis, et temast saaks arhitekt : ta riputas kogu korterisse arhitektuuriteemalisi gravüüre. Pärast kooli õppis Wright kaks semestrit Madsionis inseneriteadust ning töötas kooli kõrvalt ühes ehitusfirmas. 19-aastasena kolis Wright suurlinna ning asus joonestajana tööle tuntud Chicago arhitekti Joseph L. Silsbee büroos. Aasta pärast siirdus ta firmasse Adler & Sullivan , mis oli linna juhtiv avangardistlik arhitektuuribüroo. Seal oli Wright seotud suurte projektidega ning võttis lisaks üle elumajade tellimusi, mille vastu Sullivanil endal huvi puudus. Majanduslikel põhjustel hakkas ta lõpuks ka omal arvel maju ehitama. Kui Sullivan sellest teada sai, vallandas ta Wrighti.

Noorus ilma kodupaigata

Frank Llyod Wright on oma elulookirjutistes agaralt legendide loomisega tegelenud . Nii on ta näiteks oma sünniaastana nimetanud aastat 1869. Wrighti isa, William Wright, õppis ülikoolis juurat ja meditsiini, kuid sai hoopiski jutlustajaks. Ema, Anna Lloyd Jones , hoolitses majapidamise ja laste eest. Frank oli nende esiklaps. Isal oli ka varasemast abielust kolm vanemat last. Oma autobiograafiates ei maini Wright neid kordagi . Tema vanemad olid väga erinevad inimesed: ema oli iseteadlik ja intelligentne, kuid ilma kõrgema koolihariduseta, isa oli aga kõneosav, mitmekülgselt andekas, kuid ei osanud rahaga ümber käia. William Wright töötas väga paljudel kohtadel ja selle tõttu veetis noor Wright oma lapsepõlve vahelduvates paikades. 1877 pöördus perekond lõplikult Wisconsini tagasi. Frank oli alati üksildane ja tema tulemused koolis olid keskpärased. Ta käis kokku neljas koolis, kuid keskooli ta ei lõpetanud. Noorel Wrightil oli üks sõber, poiss Madisonist, kes oli jalutu. 1883 ta vanemad lahutasid. Anna ja laste ülalpidamise võtsid üle tema vennad ning isa kadus Wrighti elust. Seejärel ema mõju perekonnale suurenes ja ema Walesi päritolu kandus poisile üle. Frank Lincoln Wright muutis oma keskmise nime Lloydiks. Franki nooruses oli tema rahusadamaks onu talu, kus ta vaimustus põllutööst, mis mängis hiljem olulist rolli tema arhitektuurikooli Taliesin Fellowship pedagoogilises kontseptsioonis.

Lahkumine Chicagosse

1887. aasta alguses kolis Wright suurlinna Chicagosse. Seal sai ta tööd joonestajana Joseph L. Silsbee juures, kellelt ta onu oli uue kiriku ehituse tellinud. Wright oli tohutult enesekindel, kuna tal olid olemas oma ala põhiteadmised. Teistele avaldas ta muljet ammendamatu energia ning raudse töötahtega. Sealsamas Silsbee juures õppis Wright tundma laialdast vormi- ja detailivalikut, ilma et teda oleks sunnitud mingis kindlas stilistilises suunas liikuma. Wright alustas tööd väga kasina raha eest ja kui ta palka juurde nõudis, siis ta vallandati. Varsti võeti ta siiski tööle tagasi. Ta võitles raha pärast, kuna tal olid mõned võlad ja ta tahtis oma ema ning õde rahaliselt toetada. Hiljem tõi Frank nad lihtsalt Chicagosse elama. Ta vajas raha ka seltkondlike kohustuste täimiseks – ta pidi „ise nägema ja nähtav olema“. Ühelt peolt kojusaadetud tüdruku vanemad kutsusid ta külla ja kaks aastat hiljem abiellus ta tolle tüdruku, „Kittyga“.

Aastad „armsa meistri“ juures

1887. aasta lõpus vahetas Wright töökohta ning siirdus Adler & Sullivani arhitektuuribüroosse. Sullivani, keda Wright saksa keeles „armsaks meistriks“ kutsus, peeti arhitektuuris tuleviku tegijaks. Wright oli juba varsti seotud büroo suurte projektidega: Auditorium Building, St. Louisis asuv Wainwright Building ning ka Chicago 1893. aasta maailmanäituse jaoks ehitatud Transportation Building. Algselt pilgati Franki, kuid peagi sai temast juhtiv joonestaja ning ta vastutas 30 joonestaja töö eest. 1889. aastal ostis Wright laenu abil Oak Parkis asuva krundi. Nüüd viimaks sai ta abielluda , pere luua ja endale maja ehitada. Adler & Sullivan ehitas vähe elumaju, kuid osasid projekte, mida ei saanud tagasi lükata, andis Wright üle oma kaastöötajale. Sellest ajast peale projekteeritud elumajad olid teostatud Wrighti omal vastutusel, kaks neist koguni Sullivanile endale: Lake Avenue'l asuva linnamaja ning maamaja Ocean Springsis. Hiljem hakkas ta oma sõbra Cecil Corwini nime all töötama. Arvatavasti ei soovinud ta oma ülemust tüssata , vaid oma finantsprobleeme kontrolli alla saada. Kui Sullivan sellest teada sai, siis Wriight vallandati. Nende kontakt katkes ja alles 10 aasta pärast hakaksid nad uueti suhtlema. 1891 valmis Chicagos ka Wrighti projekteeritud Charnley House. See elamu on selgete joontega, täielikult sümmeetriliselt kavandatud kolmekorruseline, kergelt eenduva lamekatusega ehitis. Fassaad on vertikaalselt ja horisontaalselt kolmeks jaotatud.

Maailmanäitus 1893: vastased ja eeskujud

Keskseks pöördepunktiks Frank Lloyd Wrighti elus oli Chicago 1893. aasta maailmanäitus. See seadis noore arhitekti silmitsi üha rohkem ilmnevate ajalooliste vooludega ning oli tema esimeseks kontaktiks jaapani arhitektuuriga. See avaldas tema stilistilisele arengule suurt mõju. Maailmanäitus lõi klassikalistele Euroopa eeskujudele orienteeritud ideaalid, mis tõrjusid kõrvale Sullivani ja Wrighti modernistlikud kalduvused. Adler & Sullivan keeldus ainukesena uuest juhtmõttest ja Transportation Buildinguga oma stiilile kindlaks jäi. Tollal elas Wright läbi ka lühikese klassitsistliku faasi: selle näiteks on Milawaukee raamatukogu projekt, mille fassaadi geomeetriline jaotus meenutab Karl Friedrich Schinkeli1 ehitisi . Sullivan uskus, et ehitis pidi oma otstarvet ja sisemist ülesehitus juba oma fassaadi kaudu väljendama. Sealt ka Sullivani hüüdlause: „Vorm järgib funktsiooni“. Sullivani konkreetne stilistiline mõju on Wrighti arhitektuuris siiski vaevu märgata. Maailmanäitusel nägi ta esmakordselt Jaapani templit, mis teda mõjutas: tumedas puitraamistikus valged seinad, ehitiste sidumine ümbritseva loodusega, avatud põhiplaan majade sisemuses, horisontaalide rõhutamine, rikkalikult aknaid ning eenduvad, suhteliselt lamedad katused.

Oma rada otsimas 1893-1901

Pärast Adler & Sullivani firmast vallandamist hakkas Wright omal käel tööle, esialgu koos Cecil Corwini ja teiste noorte arhitektidega. Hiljem juhtis ta juba oma isiklikku bürood. Ta võitis paadimaja ehitamiseks korraldatud konkursi ning ehitas Chicago eeslinnas asuva rangelt sümmetrilise Winslow House'i näol ühe oma kõige olulisematest hoonetest. Frank sai pidevalt uusi tellimusi. Ta ehitas lühikese aja jooksul, peamiselt Chicago eeslinna, arvukalt elumaju keskklassile, ja seda mitte üksnes tänu oma abielule Catherine Lee Tobiniga, kelle kaudu ta kõrgemasse seltkonda pääses, vaid tänu oma andele. 1898 . aastal valmis juurdeehitisena Wrighti majale ateljeekompleks. Oak Parkist sai Franki elu ja töö keskpunkt. Tema projektides ilmnesid üha selgemalt mõningad preeriamaja stiili kesksetest tundemärkidest – stiil, mis Wrightile hiljem kuulsuse tõi.

Iseseisvus

1893 avas Wright oma arhitektuuribüroo. Ta oli tugevalt seotud Chicago avangardistliku arhitektuuriringkonnaga, mis organiseeris korrapäraselt näitusi. Wrighti karjäär algas paljulubavalt, võites paadimaja ehitamiseks korraldatud konkursi. Järgnevatel aastatel ehitas ta peamiselt ühepereelamuid, paljud neist oma maja lähinaabruses. Oma naise vanemad aitasid Franki vajalike kontaktide loomisele kaasa. Suuremad kavandid, nagu American Luxfer Prism Companyle, ei jõudnud siiski projekti staadiumuist kaugemale. Juba oma iseseisvuse esimesel aastal valmis Wrighti olulisim ehitis: Winslow House (vt. Lisa 2) – elumaja jõukale ärimehele moodsas River Foresti eeslinnas. Hoone on kahekorruseline, millel on rangelt sümmetriline fassaad ning tugevalt eenduv, suhteliselt lame kelpkatus (neljast kaldpinnast moodustuv harikatus otsimiste kolmurksete kaldpindade ehk kelpadega); alumine korrus on laotud tellistest, ülemist korrust kaunistavad ornamentide terrakotaplaadid. Selle maja juures on juba vaadeldavad põhielemendid, mis viitavad edasisele arengule preeriamaja stiili suunas. Sellega saavutas Wright 20. sajandi alguses läbimurde: lai madalale nihutuatud katus on maja juures domineeriv ning laseb sellel madalamana paista, kui see tegelikult on. Fassaad järgib rangelt horisontaalset joont. Maja sisemust iseloomustavad avatud ruumide read; erinevate funktsioonidega eluruumid on üksteisest eri tasapindadega eraldatud. Kuigi pärast Winslow House'i valmimist leidis see palju negatiivset vastukaja, kuid oli ka positiivselt üllatunuid. Üks selline oli Daniel Burnham2, kes pakkus talle stipendiumi, millest Wright keeldus, kuna ta ei soovinud oma perekonna juurest lahkuda ja soovis oma rada käia.

Oak Park

Chicagos elamise ajal asus Wrighti büroo kesklinnas. Peatselt sai tema elu ja töö keskpunktiks Oak Park. Sinna ostis ta krundi ja rajas maja, mis laienes lõpuks juurde- ja ümberehituse kaudu kompleksiks. Esmapilgul ei mõjunud see maja eriti originaalsena, sest Wright orienteerus seda projekteerides eelkõige ameerika idarannikul parajasti moes olnud maamaja tüübile ja ometigi suutis ta mõningate detailide kaudu oma arhitektuurse positsiooni selgelt nähtavaks teha. Näiteks paigutas ta peasissekäigu maja paremasse tiiba. Maja keskmes asuvad üksteise kõrval ahi ja köök, eluruume ühendavad usteta avaused seintes. Ukseavade kohal jookseb pikkiseinu horisontaalne kant . 1895 . aastal laiendas Wright juureehituse abil eluruumide pinda, sest ruumi vajati kiirelt kasvava pere jaoks. Nimelt järgnesid esimesele pojale Lloydile varsti veel viis last: John, Cahterine, David, Frances ja Robert. Ülemisel korrusel oli mängutuba, mida kasutati ka pidude korraldamiseks. Mängutoa seina sisse oli ehitatud ka tiibklaver. 1898. aastal ehitati maja juurde ka stuudio.
Pilt toodud Lisas 1.

Teel preeriamaja poole

1890-ndatel aastatel otsis Wright oma isiklikku stiili ning tema areng ei kulgenud sugugi sirgjooneliselt. Ta töötles erinevaid mõjusid, eksperimenteeris vormi ja efektidega. Nii mõningadki preeriamaja stiilile iseloomulikud jooned muutusid aina domineerivamaks. 1895. aastal valminud Williams House torkab silma horisontaalsete joonte tugeva rõhutamisega. Seda märkab ka 1896 valminud Heller House'i puhul. Ka ebaharilikud geomeetrilised vormid ilmnesid 1890-ndatel aastatel: näiteks Spring Greenis asuva Romeo ja Julia tuuleveski põhiplaan moodustub kaheksanurgast ja sellega ühendatud rombist.1900. aastal oli Wrightist saanud avaliku elu tegelane, sellest hoolimata oli ta tihti võlgades. Wright nautis ka looduses viibimist. Wright rajas ka raamatukirjastuse Auvergne Press. Selle käsitrükipressi alt ilmus ainult kaks raamautut: John Keatsi luulekogu ning essee „Ilus maja“.Viimases kaitses autor William C. Gannett Inglismaalt pärineva kunsti-ja käsitöö liikumise ( Arts and Crafts Movement) keskset ideed. Kui selle järgi oli oluline käsitööndustlik kvaliteet, siis Wright tervitas moodsat tehnikat kui kunstniku tööriista. 1898. aastal valmis Furbeck House, mis on peaaegu ruudukujuline ja ehitist rõhutab vertikaalselt kitsas kolmas korrus. 1900. aastal valmis Bradley House, mis oli preeriamaja prototüüp.

Kaunite kunstide filosoofia

Wrighti on kutsutud 19. sajandi arhitektiks. See võib kõlada ebaõiglaselt peamiselt 20. sajandil elanud arhitekti puhul, kuid samas oli see tõsi, kuna Wrighti arhitektuurikäsitlus oli 20. sajandi alguseks välja kujunenud ning põhimõtteliselt enam ei muutunud. Wright rõhutas oma artiklites ja ettekannetes nn orgaanilise ehituse põhimõtteid: moraalselt tõde ja inspiratsiooni loodusest. Wright abstraheeris looduse vorme geomeetriliselt. Wrighti loomingu mõistmiseks tuleb mõista tema kunsti filosoofia aluseid, mis on lähtunud ameerika fiolsoofi Ralph Waldo Emersoni ideedest. Emerson ülistas originaalsust, sõltumatust ja loomingulise inimese terviklust. Kunstniku ülesandeks oli looduse jumalik sisu ära tunda, ühte koondada ning kõrgemale vaimsele tasemele viia. Wright soovis looduse olemust mõista ning peegeldada selle jumalikku ilu enda ehitistes. Ta arvas , et arhitektuur on „looduse kõrgeim ja subjektiivseim võimalik konventsionaliseerimine“. Võtmeks ilu ja tõe juurde oli Wrightile geomeetria. Ta omistas oma essees „Jaapani graafika “ erinevatele geomeetrilistele kujunditele kindlad ideed: ring sümboliseeris lõpmatust, kolmnurk ühtsust, terav tipp pürgimust, ruut terviklikkust ning spiraal orgaanilist protsessi. Ta tundis pidevalt tungi millegi uue järele, et tõestada oma geniaalsust. Alati tahtis ta olla esimene, alati otsis ta uusi vorme, uusi materjale, tuntu piire .

Esimene õitseng 1901-1910

1901. aastal avaldas Wright suure loetavusega ajakirjas kaks elumaja kavandit. Neid kaht esitletud põhiplaani kasutas ta variatsioonidega ka järgnevatel aastatel projekteeritud majade puhul. Ta porjekteeris palju ühepere elamuid, kuid eranditeks olid luksuslikud häärberid: Dana House Springfieldis Illinoisis ning Martin House Buffalos New York 'is. Oluline oli ka Larkini firmale ehitatud büroohoone Buffalos, mis oli rohkete tehniliste uuendustega telliskivihoone. Wright nihutas katuse tugikonstruktsioonid hoone nurkadest selle keskmesse ning vabastas seeläbi seinad nende toetavast funktsioonist. Selle süsteemi arendas ta täiuseni Oak Parkis asuva Unity Temple'i juures.

Läbimurre

Wright jõudis läbimurdeni lubadusega tulevikuks: nimelt kahe kavandiga, mille ta avaldas palju loetud ajakirjas “Ladies' Home Journal”. Need kaks kavandit erinesid välimuselt eelkõige katuse vormi poolest: üks neist oli suhteliselt järsu viilkatusega, teine seevastu lameda kelpkatusega. Põhiplaanilt erinesid majad eluruumide paigutuse poolest. Kui varem oli ta teinud iga maja jaoks individuaalse projekti, siis nüüd kasutas ta vaid kaht põhimudelit ning varieeris neid. Alates artikli ilmumisest sai Wright arvukalt tellimusi. Peamiselt kerkisid uued elumajad Chicago eeslinnadesse: Thomas House, mis mõjus kindlusena; Dana House, mis on kuulus oma vitraažakende poolest; Heurtley House; krohvitud Fricke House; Willits House, mis on ehitatud avarale krundile . Wrighti jaoks oli keskseks teemaks võitlus kastikujulise vormi vastu. Need ideaalid, mida ta hiljem oma leiutiseks nimetas, ei olnud siiski uued. Neid ideid võib näha Henry H. Richardsoni3 majades ja Arts and Crafts – liikumisest mõjutatud briti arhitektide loomingus.

Büroohoone taasavastamine

1902 . aastal sai Wright oma seni kõige suurema tellimuse: ta pidi projekteerima administratiivhoone Larkini seebivabrikule - Larkin Building - Buffalosse New Yorki . Hoone ehitati valmis aastatel 1903-1905 ning lammutati 1950. aastal. Mahajäetud ümbrus inspireeris Wrighti välja arendama täiesti uut kontseptsiooni . Ta lõi lihtsa, hermeetiliselt isoleeritud telliskivihoone, mille olulisim osa oli kogu hoone kõrgune aatrium, kuhu valgus paistis läbi klaaskatuse. Ümber aatriumi paiknesid viiel korrusel avatud galeriid , mida valgustasid aknad. Trepid paigutas ta nelja trepitorni, mille ta hoone peakorpusest eraldas. Garderoobid, tualetid ja puhkeruumid asusid kolmekorruselises juurdeehitises. Larkin Building oli esimene büroohoone, mille õhuvahetus toimus täielikult kliimaseadme kaudu. Wright projekteeris ka kogu hoone sisustuse , mis oli paljuski uuelaadne: büroomööbel oli valmistatud terasest; metallist dokumendikapid olid ehitatud tellisseinte sisse, klaasuksed olid paigutatud metallraamidesse ning põrandad olid valatud magnesiidist4. Uus oli ka idee tualetipotid seinte külge riputada, et põrandaid saaks kergemini puhastada . Lisaks sellele paigutas Wright ülemisele korrusele restorani, talveaia, katuseterrassi ja raamatukogu.

Preeriamaja mudel

Kogu oma mitmekesisuses ning individuaalsuses oli 20. sajandi esimsel kümnendil Frank Lloyd Wrighti ehitatatud elumajadel – niinimetatud preeriamajadel – ka mitmeid ühisjooni.

Unit -system

Nende majade kontruktsiooni aluseks on Wrighti poolt välja aretatud nn ühikusüsteem. Selle põhiühikuks võttis ta enamasti vahemaa kahe aknaraami vahel. Selle mõõdu abil tegi ta mustandipaberile ruudustiku ning joonestas sellest lähtudes kõik seinad, piilarid ning isegi aiamüürid. See tagas maja juures geomeetrilise tasakaalu.

Ruumide kõrgus

Ruumide kõrguseks oli Wrighti omaenda kehapikkus : 1,71 m.

Loobumine kastikujulisest vormist

Katuse tugikonstruktsioonid olid nihutatud maja sisemusse , millega Wright vabastas välisseinad nende kandvast funktsioonist.

Sümmeetria vältimine

Ümarkaarega sissepääsud on reeglina peidetud, kuna Wright arvas , et “ilmne sümmeetria” väsitab silma liiga kiiresti ära.

Katuse vorm

Tunnistust kaitsest ja peavarjust annavad majade madalad katused.

Põhiplaan

Maja keskme moodustab alati elutuppa avanev kamin , mille taha on paigutatud sissepääs. Ülejäänud ruumide jagamisel varieeris Wright vaid kaht põhiplaani mudelit, mida ta ajakirjas avaldanud oli. Esimene põhiplaani mudel, mida kehastavad Bradley House ja Willits House, on ristikujuline. Peateljel paiknevad elutuba ning köök, teise telje määravad sissepääs koos auto jaoks mõeldud katusealusega ning söögituba, kust pääseb verandale. Teine mudel, mida esindab Hickox House, on teistsugune: sisenedes ja kaminast mööda minnes jõuab elutuppa, mille ühel küljel paikneb raamatukogu ja teisel söögituba – tekib T-kujuline põhiplaan.

Ruumijaotus

Range ruumijaotus on maja sisemuses kaotatud . Iseloomulikud on lagede erinevad kõrgused: kesksed kohtumispaigad ona majas kõrgete lagede abil esile toodud.

Robie House

Robie House on preeriamaja perioodi vaieldamatu meistriteos. Ka siin on iseloomulikud horisontaalsed jooned. Selged jooned loovad tohutu dünaamika, mis kulmineerub teravnurksete ärklitega ning mida kaugele eenduvad katused veelgi tugevdavad. Maja südameks on kamin. Robie House'i põhiplaan koosneb kahest kitsast teineteise suhtes nihutatud ristkülikust. Sissepääs asub maja tagaküljel. Esimesel korrusel asuvad piljardi - ja mängutuba, kütteruum ning pesuruum . Eluruumid on paigutatud teisele korrusele. Pikaks venitatud rõdule avaneb rida klaasuksi. Elutuba lõpeb teravikukujulise ärkliga, mille kaudu pääseb terrassile. Maja lame katus ulatub selles kohas peaagu 7m seintest kaugemale. Garaaž oli liidetud maja külge, mis oli Ameerika arhitektuuris uus nähtus. Wright projekteeris ka Robie House'i kogu sisustuse – lambid ja valgustid, tekstiilid ja vaibad – ise ning lõi seeläbi suurepärse tervikkompositsiooni. Maja hakati oma selgete, dünaamiliste vormide ning teostuse mehhaanilise perfektsionismi tõttu “lahingulaevaks” kutsuma. Ta pidas seda maja selle tõestuseks, et masin võib kustniku käes suurepäraseid tulemusi anda. Wright hoolis sellest majast väga. 1957. aastal nimetati Robie House Ameerika ajakirja “House and Home” “sajandi majaks”.
Pilt toodud Lisas 1.

Preeriamaja stiilis luksushooned

Kogu elu jooksul oli Wrightil õnne rahaliste raskuste puhul loota oma sõpradele ja toetajatele. Üks tähtsamaid rahastajaid oli Darwin D. Martin5, kellele Wright võlgnes tänu arvukate kontaktide ja oluliste tellimuste eest. Wright projekteeris ka talle maja. See kahekorruseline hoone oli telliskivi voodriga ja lamedate kelpkatustega. Eluruumid asuvad teisel korrusel ja on paigutatud T-kujuliselt. Tuntuks said samuti Wrighti kavandatud vitraažaknad, mis kujutavad abstraheeritud pilte elupuust. Veelgi suurem ja rohkem ümbritseva loodusega seotud maja on Clooney House Riverside'is. Ka selles majas paiknevad eluruumid teisel korrusel. Siin on Wright paigutanud elamise erinevad funktsioonid hoone eraldi tiibadesse.

Unity Temple

Unitaaride kiriku uus hoone Oak Parkis oli Wrighti teine suurem tellimus pärast Larkin Building'ut. Nii põhiplaani kui ka fassaadijoonise osas tähendas Unity Temple Larkin Buildingu juures saadud kogemuste edasi arendamist ja täiustamist. Ehitustööd kestsid üle 3 aasta, selle põhjuseks oli ebaharilik ehitusmaterjal – raudbetoon , mis oli kõige odavam. Raha kokku hoidmiseks projekteeris Wright hoone neli külge kõik ühesugused – moodustus kuup . Sellega loobus Wright traditsioonilisest kirikuehitise mudelist. Ta paigutas kõrvalruumid kiriku taga asuvasse teise hoonesse. Nende kahe ploki vahel paikneb lame sissekäik, nii et kokkuvõttes moodustub H-kujuline põhiplaan. Kirikusaalis olid ka katuseaknad, mis mõjusid aukartust äratavalt. Kandvad kontruktsioonid on vaid neli nelinurkset piilarit, mille vahele kinnituvad lamekatuse katuseaknad. Siseruumi iseloomustavad lineaarsed geomeetrilised ornamendid. Wright moodustas pikkadest lamedatest ribadest ja taladest asümmeetriliselt paigutatud ruute ja ristkülikuid, mis näivad ennetavat ühe kõige olulilisema modrenistliku kunstivoolu – hollandi rühmituse De Stijl6 ja maalikunstnik Piet Mondriani – stiili.
Pilt toodud Lisas 2.

Põgenemine Euroopasse

1909. aastal jõudis preeriamajade periood üllatuslikult lõpuni: Wright andis büroo üle oma noorele kolleegile Hermann von Holstile ning sõitis Euroopasse. Selle põhjuseid pole ta kunagi konkreetselt avaldanud. 42-aastaselt oli Wright jõukas mees ning nimeka arhitektuuribüroo juht. Ta oli rajanud üle 140 ehitise ning teinud veel umbes 50 projekti. Peale Larkin Buildingu ja Unity Temple ei teinud ta rohkem suurprojekte. Ta oli oma stiili perfektsionismini arendanud ning oma arhitektuurilised põhimõtted ideaalses vormis täide viinud. Nüüd otsis ta uusi väljakutseid. Sellal oli tal armusuhe ühe oma tellija abikaasaga. Ta soovis oma naiselt lahutust, kuid kui ta seda ei saanud, siis põgenes ta koos Mamah Cheneyga Euroopasse. 1911. aastal ilmus Wrighti ehitistest ja kavandistest 2 portfooliot. Wright ei soovinud kauaks Euroopasse jääda ja ta pöördus 1911. aastal tagasi Chicagosse. Euroopa noortes arhitektdes äratas erilist tähelepanu 1901. aastal ehitatud Fricke
House. See on kolmekorruseline maja ja ebatüüpiliselt domineerivad siin vertikaalsed jooned. Hollandi arhitektidele oli eeskujuks Henny House.

Aastad autsaiderina 1910-1929

Chicagosse tagasi pöördudes ehitas ta endale ja oma uuele elukaaslasele farmikompleksi nimega Taliesin. Idüll lõppes katastroofiga: 1914. aastal tabas üht teenistujat hullusehoog, mille käigus too tappis Mamah Cheney ja süütas maja põlema. Kuid Wright ehitas Taliesini uuesti üles. Pärast seda veetis ta mingi aja Tokyos ja siis suundus Los Angelesse. 1920-ndate aastate keskel sattus Wright kriisi: ta lahutas kahel korral. Teda jahtis politsei ja kollane ajakirjanuds ja ta ei suutnud mitme aasta jookusl ühtegi ehitist realiseerida, selle asemel sündisid mõned nägemuslikud kavandid.

Taliesin

Taliesin tähendab kõmri keeles “säravat tähte” ning on keskaegse legendaarse ja kangelase nimi. Tõenäoliselt identifitseeris Wright end uue elu- ja loomeperioodi alguses selle kangelasega. Tagasihoidlikust algusest arenes Taliesin kiiresti laialdaseks elu-, farmi- ja bürookompleksiks, mis koosnes paljudest eraldi hoonetest. Taliesinis viibis ta enamasti koos Mamah Cheneyga ja kui kollane ajakirjandus sellele jälile sai, mõisteti Wright konservatiivses miljöös hukka. 1913. aastal sai ta ometi veel ühe suurtellimuse: Midway Gardens – suur õlleaia- ja restoraanikompleks, mis valmis 1914. aastal. See õnn lõppes katastroofiga 1914. aastal, mil üks majateenia tappis hullusehoo käigus Mamah Cheney, tolle kaks last ning süütas Taliesini põlema. Midway Gardensi juures proovis Wright uut arhitektuurset väljendust. Tohutu suur terrasside ja saalide kompleks on üles ehitatud range sümmeetrilisusega. Märkimisväärne on tellistest laotud kompleksi ornamentika : betooni kaunistavad abstraktsed, geomeetrilised mustrid . Viletsa tasuvuse tõttu lammutati kompleks 1929. aastal.

Ülesehitus

Taliesin II kujunes esimesest oluliselt suuremaks : arhitekt ja tema ema said eraldi korterid; tööruume laiendati ning hiljem liasndusid elukvartalid teenijatele, tallid ning farmihooned. Wright kaunistas oma kodu jaapani kunstiteostega. Aastatega oli Wrightist saanud ka üks USA olulisemaid jaapani graafika kollektsionääre. Aastatel 1911-1917 kerkis tema projektide järgi ligi 40 ehitist.1915 valmis A. D. Germany kaubamaja ja 1916 Bogk House Wisconsinis. Oma kavandites loobus Wright preeriamaja stiilist ning liikus uues suunas: sümmetrilise ranguse ning välise suletuse poole. Varsti pärast Taliesini katastroofi tutvus ta Miriam Noeliga. 1914. aasta lõpus sai neist armastajapaar. Kuigi Miriam osutus psüühiliselt labiilseks, hakkasid nad koos elama.

Aastad Jaapanis

1916. aastal sai Wright viimaks lepingu hotelli Imeprial uusehituse projekteerimiseks Tokyos. Selle tõttu veetis ta järgnevad 6 aastat peamiselt Jaapanis. Hotelli ehituse finantsprobleemid takistasid tööd. Wright süüdistas rahastajat, samal ajal kui nood kirusid tema detailidesse kiindumist. Nimelt ei lasknud Wright ornamente mitte masinaga valmistada, vaid jaapani käsitöölistel Oya kivist7 teha. 1923. aastal toimus Tokyos 20. sajandi kõige rängem maavärin. Hotell Imperial elas selle kahjustamata üle. Tokio maavärinaohu tõttu mõtles Wright välja ebatavalise kontsruktsiooni: ta jagas hoone paljudeks osadeks , mis olid omavahel ühendatud elastsete vuukide ja liigendite abil. Ehitise iga üksiku detaili alla keskele paigutas ta betoonposti. Välismüürid asetas ta omakorda eraldiiseisvatele postiridadele. Et ehitise kaalu vähendada, kasutas Wright müüride jaoks seest õõnaseid telliskive ja katuse jaoks vaskplekki. Hotell on kavandatud H-kujulisena. Jaapanis veedetud aja jooksul projekteeris Wright ka kolm elumaja ja 1921. aastal Jiyu Gakueni Tütarlastekooli Tokyos. Söögisaal on suurim ja kõrgeim ruum. Mööbli ja viie klassiruumi mõõdud on kohandatud laste pikkustele.

Hollyhock House

See Hollywood 'is asuv ruumikas maja on Wrighti autsaideriaastate kõige olulisem ehitis. Esialgsed suured plaanid luhtusid, kuna selle maja tellija oli oma rahalisi vahendeid üle hinnanud. Lõpuks valmis vaid üks elumaja, lasteaed ning 2 väiksemat maja. Ehituse tellija ei viibinud Hollyhockis peaaegu kunagi ja ta andis selle 1927. aastal Los Angeles 'i linnale . See maja on sümmeetriline, monumentaalne, peaaegu hermeetiliselt suletud fassaadiga, mida kujundavad raske lame katus ning läbiv rida indiaani mustreid meenutavaid ornamentkive. 1911. aastal hakkas Wright eksootiliste vormidega eksperimenteerima. Ta pöördus Ameerika arhitektina otsustavalt Columbuse-eelsete maiadeornamentika poole. Hollyhock House'i ornamendid arendas Wright välja tellija lemmiklille tokkroosi (ingl. k. hollyhock) eeskujul. Maja on suunatud suurde rohelisse sisehoovi. Vesi mängib terves majas olulist rolli. Sisehoovis asuv suur bassein, elutoa kamina ees olev väike bassein ja elutoa akna all asuv veesilm saavad oma vee purskkaevu majast. Maja põhiplaan on sümmeetriliselt ümber hoovi üles ehitatud. Keskseks ruumiks on elutuba, mille kõrval asuvad ühel pool muusikatuba ja teisel pool raamatukogu. Põhja tiivas asuvad sissepääs, söögituba, köök ja teenijate toad; lõuna tiivas aga on ühendatud galerii ja külaliste toad. Magamistoad on paigutatud põhja- ja lõuna tiiva otsi ühendava sillataolise kõrgema osa ehitisse. Selle maja ehitust juhtis enamasti tema kasatööline Rudolph Schindler .

Betoonplokksüsteem

Los Angeleses puhkes pärast Esimest maailmasõda tõeline ehitusbuum. 1923. aastal avas Wright Los Angeles'is oma arhitektuuribüroo, kuid loodetud tellimused jäid tulemata. 1925. aastal pöördus ta Chicagosse tagasi. Enne jõudis ta ehitada vaid neli elumaja. Los Angelese piirkonnas asuvad Millard, Storer, Freeman ja Ennis House olid kõik ehitatud betoonist ning texstile-block-system tehnikas. Wright ühendas kaks lamedat betoonist valatud kiviblokki omavahel terasvarbadega, nii et moodustus kahekihiline, terasega tugevndatud betoonsein . Konstruktsiooni eeliseks oli see, et betoon oli odavaim ehitusmaterjal ning kivide paikapanemiseks polnud vaja palgata kalleid oskustöölisi. Los Angelese neli maja mõjuvad monumentaalsete skulptuuridena. Nende suuri seinapindu elavdab betoonplokkide peen ornamentika. Sellest hoolimata oli betoonplokksüsteem määratud läbi kukkuma. Ühelt poolt ilmnesid konstruktsioonilised puudused, nagu lekkivad katused, teiselt poolt vastandus betoonplokkmajade esteetika liiga radikaalselt Californias moes olevale Hispaania koloniaalstiiline. 1924. aastal valminud Ennis House on kõige suurejoonelisem . Ruumid on ebaharilikult kõrged. Mõlemad magamistoad on elutoast terrassidega eraldatud, söögituba paikneb pool korrust kõrgemal. Selle maja juures kasutas Wright viimast korda vitraažaknaid. 1923. aastal valminud Storer House põhiplaan on T-kujuline ja tiibade kõrgused erinevad teineteisest poole korruse võrra. Kõigi nelja Californiasse ehitatud betoonplokkmaja puhul võttis ehituse juhtumise üle Wrighti vanim poeg Lloyd.

Pealkirjad ja peiduurkad

1920-ndatel sai Wright võlgadest vabaks, lahutas Catherine'ist ja tutvus Miriam Noeliga. 1924. aastal müüs ta oma majapidamise Oak Parkis maha. Kuid siis surid Wrightile 2 väga tähtsat inimest: tema ema ja tema mentor Louis Sullivan. Pool aastat pärast pulmi jättis Miriam ta maha. Wright tutvus Olga Milanoff Hinzenbergiga. Nad said ka ühise lapse. 1925. aastal põles Taliesin maha ja ka seekord alustas Wright uuesti ülesehitusega. Ta kavandas ka New York'i katedraali, tegi projekti Chicagos asuva National Life Insurance Company 23- korruselise kõrghoone jaoks ning arendas Marylandis Federick County 's asuvat Sugar Loaf Mountain'i turismikeskust, kuid ühtegi neist ehitama ei hakatud. Miriam terroriseeris Wrighti, kuna too koos Olgaga oli, kuid siiski nad lahutasid aastal 1927. Seejärel abiellus Wright Olgaga. 1929. aastal ei võetud Wrighti esmakordselt raamatusse “Kes on kes Ameerikas” ja tundus, et tema karjäär on läbi.

Comeback 1929-1935

1920-ndate aaastate lõpus muutus Wrighti elu jälle rahulikumaks. Kaks talve elas ta Arizona kõrbes, kus ta projekteeris hotelli San-Marcos-in-the- Desert , mis börsikrahhi tõttu ei realiseerunud . Wright hakkas tegelema kirjutamisega: avaldas artikleid, lõpetas oma autobiograafia , kirjutas raamatu “ Kaduv linn”, kus on ta loonud utoopilise ühiskonna. Wrighti loomingut taasavastati. Ta oli esindatud ka New Yorgis 1932. aastal toimunud näitusel “International Style”. Samal aastal rajas ta ka arhitektide kooli Taliesin Fellowship. 1929-1934 realiseerus vaid üks Wrighti projekteeritud ehitis.

Uued perspektiivid

1929. aastal hakkas Wright nõustama Albert McArthurit Phoenix Biltmore Hotel 'i ehituse juures. Juba varem oli ta arendanud projekti Death Valley jaoks ja joonistanud kavandi omaenda kõrbes asuva maja jaoks. Kui temalt telliti San-Marcos-in-the-Desert, kolis Wright perega Arizonasse ja rajas ehitusplatsi lähedusse puit- ja telklinnaku Ocatillo. Hotell pidi ehitatama betoonplokkidest, millel olid vertikaalsed jooned ja mis pidid saama osaks suurest mustrist, mis hõlmab kogu ehitist. Hotell oli plaanis ehitada kolmekorruselisena ja mäeküljel paiknevana. Kuid 1929. aasta börsikrahh nurjas selle projekti nagu ka tellimuse 23-korruselise kõrghoone St. Mark's-in-the-Bouwerie jaoks. Ainuke projekt, mille Wright 1929-1934 aastatel realiseeris, oli tema nõbu Richard Lloyd Jones'i elumaja. Projektide tellimusi talle tükk aega ei tulnud, küll aga paluti tal kirjutada artikleid ja esseesid, mis talle pikemaks ajaks ainukeseks sissetulekuallikaks said.

Rahvusvaheline stiil

1932. aasta veebruaris avati New York'is modernistliku arhitektuuri näitus “International Style”, eesti keeles “Rahvusvaheline stiil”. Sinna kutsuti ajaloolise eelkäijana ka Wright, kes küll kutse vastu võttis, kuid juba pikemat aega oma artiklites avangardistliku loomingut oli rünnanud. Wrighti looming pärast 1909. aastat ei sobinud sinna näitusele. Wright kasutas nooremate arhitektide stiili, et arendada omaenda stiili. Kuigi selge on see, et ta ei kopeerinud nende töid. Wright lõi iga ehituskrundi jaoks unikaalse lahenduse, mis on vormi ja materjali poolest ümbritsevasse looduslikku keskkonda sobitatud .

Fellowship

1931 . aastal kui Wrightil võlad kaelas olid, rajas ta Taliesin Fellowshipi. 20-30 õpilast pidid Taliesin’ isse tulema , et seal elada ja töötada. Aastamaksu pealt teenis Wright raha ja samas sai tasuta kaastöölised. Õpipoisid olid majutatud ümberehitatud Hillside Home Schooli, mis asus Taliesini lähedal ning Wright käis seal pea iga päev. Keskseks ideeks oli õppimine tegevuse kaudu: õpilased töötasid arhitektuursete jooniste ning mudelite kallal ja õppisid kunstitehnikaid nagu näiteks klaasi- ja tekstiilitöö. Nad tegelesid ka erinevate majapidamistöödega. Nii mõnigi kaastöötaja oli väga andekas ja neist oli Wrightile palju kasu. Ometigi ei sirgunud Taliesin Fellowshipist ühtegi olulist arhitekti. Õpipoisse julugustati omaenda arhitektuurset keelt leidma, kuid kui nad selles liiga osavaks muutusid, nägi Wright neis ohtu ja kritiseeris neid.

Visioon ideaallinnast: Broadacre City

Raamatuga “Kaduv linn” näitas Wright ennast utopistina. Seal kirjutas ta utoopilisest linnast nimega Usonia ja ideaallinnast Broadacre City. Wrighti jaoks oli olulisim indiviid, mitte kollektiiv. Ta projekteeris antilinna: iga inimene saab 1 aakri maad, kuhu elama asuda ja mida harida. Wright oli kirjutanud: “Orgaaniline arhitektuur on demokraatia arhitektuur”. Realiseeritavaks muutus see kontseptsioon tänu uutele tehnoloogiatele ning isiklikele transpordivahenditele. Brodacre ülikoolides pidid õpetama omaala spetsialistid . Poliitikute ülesandeks pidi olema valitsemine ja koordineerimine ning linnapeaks pidi olema arhitekt. Wright unistas klassivahede ja eelarvamusteta riigist absoluutse vabadusega ja piiramatute võimaluste, individuaalsete asumite ning individuaalsete ühepereelamutega. Väikseima majavormina arendas Wright välja nn Usonia maja, mille ta teostas esmakordselt 1936. aastal Jacobs House'i juures. Koos oma õpipoistega rajas ta ka Brodacre City 4 ruutmeetri suuruse mudeli. Oma linnaplaneerimise ettekujutustest rääkis Wright veel 6 raamatus. Brodacre City küll ei realiseerunud, kuid paljud selle detailid said hiljem tegelikkuseks: ümbersõiduteed, maa-alused parklad, jalakäijate tsoonid , tööstuspargid ja eeslinnade ostukeskused.

Teine õitseng 1935- 1943

Oma kirjutiste, ettekannete ja näitustel osalemistega naasis Wright laiema avalikkuse vaatevälja. Taas sai ta tellimusi majade projekteerimiseks. Ta projekteeris nädalalõpuresidentsi Fallingwater, mis sai hiljem 20. sajandi kõige tuntumaks elumajaks. Pisut hiljem ehitas ta S. C. Johnson Wax Company uue peakorteri. Wisconsinis valmis ka esimene niinimetatud Usonia maja, Jacobs House'i näol. Enda ja oma Fellowshipi jaoks ehitas Wright Arizona kõrbesse püsiva talvekorteri, millele andis nimeks Taliesin West.

Teel Usonia poole

1932. aastal arendas Wright kõige väiksema majatüübina välja Usonia maja. Selle prototüübina kerkis 1934. aastal Willey House. Kuid esimeseks “tõeliseks” Usonia majaks peetakse siiski Jacobs House'i. Vundamendiks oleva betoonplaadi peale asetas Wright kerge ühekorruselise puit- ja tellisekonstruktisiooni. Garaaži asendas ta katusealuse autokohaga. Maja esisein toimis müratõkkena, tagasein oli aga suur klaassein. Maja köeti põrandasse paigutatud torude süsteemi kaudu, millega Wright Jaapanis tutvus. Maja keskmes asub köök. Ühes tiivas asub elutuba koos söögiruumiga ja teises tiivas on magamistoad. Tiivad on omavahel 90-kraadise nurga all, moodustades L-kujulise põhiplaani. Väikeste ehituskulude tõttu oli Usonia maja majanduskriisi järgsel perioodil keskklassi kuuluvate ehitustellijate jaoks ideaalne lahendus. 1937. aastal valmis Wrighti kõige suurem häärber – Wingspread-Johnson House. Majal olid suured rõdud ja terrassid , mis sidusid hoone ümbritseva pargimaastikuga. Kompleksi südameks on tellisevoodriga korsten koos vaatluskohaga, mille külge on ühendatud neli avatud kaminat.

Fallingwater

Fallingwaterit peetakse üheks 20. sajandi kõige olulisemaks eramuks. See kerkis aastatel 1936-1937 jõukale kaubamajaomanikule Edgar Kaufmannile nädalalõpuresidentsiks. Kuulsaks on saanud projekti sünnilugu. Kaufmann tutvus Wrightiga Taliesinis, kui ta oma seal õppivat poega külastas. Varsti esitas ta ka tellimuse. Kui Kaufmann Wrightile mõni nädal hiljem helistas, ütles Wright, et projekt on valmis, kuigi ta polnud sellega isegi alustanud. Seejärel hakkas Kaufmann Taliesini sõitma ja selle ajaga ku ta sinna jõudis suutis Wright paari tunniga projekti valmis teha. Algselt pidi projekti maksumus olema 20-30 tuhat dollarit, kuid hiljem kujunes selle maksumuseks 145 tuhat. Fallingwater on rajatud Pennsylvania osariigi lõunaossa kitsasse keskmäestikuorgu väikese kose kohale. Vertikaalsed kandvad müürid on ehitatud hallist krobeliseks jäetud liivakivist ; ehitise horisentaalsed detailid aga on valatud betoonist. Maja esimesel korrusel paiknevad tuba ja köök, teisel korrusel magamistoad ja kolmandal korrusel perepoja ruumid. Kõik korrused taanduvad maja keskosa suunas, samal ajal ulatuvad terrasid kaugele ning moodustuvad nende all asuvate ruumide lae. Maja kõrgub kose kohal, mida aga maja seest näha pole. Fallingwater on üles ehitatud ainuüksi ristkülikutest. Elutoas on erinevate funktsioonidega piirkonnad paigutatud ruumi erinevatesse tsoonidesse: raamatukogu, söömiseks mõeldud ala köögi kõrval, istumisvõimalus avatud kamina juures ning veel üks istumisnurk kahe terrassi vahel. Ka maja sees on looduskivist müürid: laed on krohvitud ning põrand läikima poleeritud lamedate kividega. Vaid avatud kamina ees kõrgub põrandast suur tahumata kaljurahn. Ornamentide vältimise, esimese avatud põhiplaani ning betoonist valatud horisontaalsete detailide poolest meenutab Fallingwater rahvusvahelise stiili ehitisi. Kui Mies van der Rohe ning Le Corbusier ' majad ei arvesta sageli oma ümbrusega, siis Fallingwater on iseteadvalt loodusesse sobitatud.
Pilid toodud Lisas 3.

Elu kõrbes: Taliesin West

1930-ndatel aastatel soovitas arst Wrightil talvekuud soojemas kliimas veeta. Seepärast ostis ta Arizonas sobiva maatüki, et ehitada sinna talvekorter. Kõrb oli tema jaoks uuenemise ja vabanemise koht; siin tundis ta vahetut kontakti loodusjõududega. 1938. aasta jaanuaris püstitasid Wrighti õpilased Taliesin Westi talvekorteri puit-ja telklaagrina, mis asendati järk-järgult püsivamate hoonetega. Müürideks kasutati põllukive, sideainena tsementi ; kattekontstruktsioonid tehti männipuidust ja purjeriidest. Ehitusmaterjale valides arvestas Wright ehitise ebahariliku asukohaga keset kõrbe. Hoone seinad mõjuvad ürgsetena. Läbi riide tungis valgus sooja kumana ruumidesse. Hoonete ümber lasi Wright rajada terrasid, tiigid ja aiad, nii et tekkis tõeline kõrbeoaas. Wisconsinis asuvat kompleksi nimetati nüüd Taliesin Northiks. Aja jooksul laiendati kompleksi nii, et sinna oli võimalik majutada üle 60 Fellowshipi liikme. Hiljem lisandus sinna ka kabareeteater ja suur muusikapaviljon.

Johnson Wax Building

Kolm aastakümmet pärast Larkin Buildingut projekteeris Wright järgmise teedrajava büroohoone - Johnson Wax Buildingu. Punastest tellistest laotud akendeta kompleks on välismaailmast eraldatud justkui tööstushoone. Kompleks on kaheosaline: see koosenb ruudukujulise põhiplaaniga peahoonest ning katusealusest parklast. Büroohoones on peaaegu kõik töökohad paigutatud ühte 80 peenikese koonilise sambaga ruumi. Sambad toetavad klaaskatust ning moodustavad oma taldrikukujuliste ülemiste otstega justkui “metsa”, mille “puuvõrade” vahelt valgus hajutatult ruumi langeb. Hoone seintel puudub kandefunktsioon. Juhtkonna ruumid on asetatud bürooruumi peale, moodustades justkui katusekorruse. Ka kogu hoone sisustus on Wrighti poolt projekteeritud. Aastail 1944-1950 lisandus kompleksile laboratoorium Johnson Wax Tower. Seda 14-korruselist ehitist kannab vertikaalne tugi, millest korrused ulatuvad välja justkui puuoksad. Korrused on vaheldumisi ringi- ja ruudukujulised. Välisseinad moodustuvad tellistest laotud ribadest, mis vahelduvad klaastorudest kokku pandud ribadega. Viimased lasevad küll valgust läbi, kuid ei lase välja vaadata. Wrighti jaoks sai triumfiks staatikakatse, mille kirjutasid ette ehitusjärelvalveametnikud. Ta püstitas katsesamba, mille taldrikukujulisele ülaosale hakati liivakotte hiivama. Lõpuks murus sammas alles 60-tonnise raskuse all.

Vanameister 1943-1959

Falligwateri, Johnson Wax Buildingu ja Usonia maja kaudu sai Wrightist mõne aastaga meediastaar – esimene arhitektide seas. Pärast Teise maailmasõja lõppu võttis Wrighti teostatud projektide ning valmisehitatud majade arv imetlusväärsed mõõtmed: aastail 1946-1959 arendas Wright välja ainuüksi 260 elumajaprojekti. Lisaks sellele tegeles ta arvukate suurprojektidega Juba 1943. aastal projekteeris ta kustikollektsionäär Solomon R. Guggenheimi jaoks muuseumi. Pool aastat enne muuseumi avamist suri Wright 1959. aasta 9. aprillil Scottsdale'is Arizona osariigis.

Austatud ekstsentrik

Viimased paarkümned aastat tema elust olid tõeline triumph : Fallingwater tõusis maailma kõige pildistatumaks majaks; 1938. aastal avaldas „Time Magazine “ Wrightist ja Fallingwaterist kaaneloo ning Johnson Wax Building oli ajakirja „Life“ esikaanel. Life’i jaoks projekteeris Wright ka Usonia maja. Nimekas ajakiri „Architectural Forum“ tegi 1938. aastal Wrightile ettepaneku lausa terve väljaanne kujundada. Seal kaitses ta aga oma orgaanilist ideaali. Wrighti ettekanded, loengud ja projektid muutusid järjest ettenägemuslikumaks ja ebaharilikumaks. Tema viimase 2 kümnendi looming on vaheldusrikas. Ta oli küll lugupeetud autoriteet kuigi rahvusvahelist stiili silmas pidades jäi ta kuni lõpuni autsaideriks. 1942. aastal ilmus Wrighti suur biograafia „Materjalide olemasolust”. Tema eeskujul oli loodud ka tegelane Howard bestselleris „The Funtainhead”. Hiljem tehti selle põhjal ka film .

Uue geomeetria otsingul

Juba 1920-ndatel aastatel eksperimenteeris Wright ebaharilike põhiplaanidega, kuid esialgu polnud tal võimalus neid teostada. 1940-ndate ja 1950-ndate aastate suurprojektide juures võttis ta mõned oma vanadest ideedest uuesti tarvitusele ja arendas neid edasi. Oma projektides kasutas Wright alates sajandi algusest süsteemi, mida ta kutsus nimega unit system. Süsteem seisnes selles, et arhitekt paigutas oma põhiplaanid paberile joonistatud väikestest põhiühikutes (ingl. k. unit) koosnevale ruudustikule. Kui preeriamajade perioodil olid need põhiühikud alati täisnurksed või ruudukujulised, siis nüüd mängis ta järjest uute vormidega. Nii on 1936. aastast pärineva Hanna House’i (ka Houney Comb ) aluseks kuusnurk ; 1953. Aastast pärineva Bumer House’i aluseks aga romb . Wright nägi geomeetrilisei põhivorme erinevate ideede sümbolina. Kaks hilisemasse loomingusse kuuluvat kirikut, unitaaride kirik Shorewood ning Bethsholomi sünagoog, on näiteks kontstrueeritud kolmnurksetest vormidest, mis olid tema jaoks ühtsuse sümboliks. 1938. aastast pärinev Jester House’i projekt on ülesehitatud ainult erinevatest suurtest, üksteisega lõikuvatest ringidest, mis sümboliseerisid arhitektile lõpmatust. Ringjoonte kasutuse tõttu sarnanes see project 1950. aastast pärineva Friedman House’iga. 1952. aastast pärinev Llewellyn House’i põhiplaan seevastu põhineb ringi osal. Spiraalvormi, mis sümboliseeris Wrightile orgaanilist protsessi, kasutas ta juba 1924. aastal Gordon Strong Automobile Objective’i vaateplatvormi projektis. Esmakordselt õnnestus tal spiraalvorm teostada aastatel 1948-1950 Morris Shop ’i ehitades. Selles väikeses sisustuspoes viib spiraalne kaldtee esimeselt korruselt teisele.

Visioon ja tegelikkus

Kuigi Wrighti projekteeritud hooned nägid suurejoonelised välja, olid neil ka omad puudused: näiteks Wingspread House’i ja Bethsholomoni sünagoogi katused lasid läbi ning Jonhson Wax Company hoone laest kukkusid aeg-ajalt klaastorud alla. Ka Kreeka- ortodoksi kiriku lagi langes suures osas sisse ning ka välisfassaad tuli kalli raha eest uuesti viimistleda. See oli kõik selle tõttu, et Wrighti jaoks luges arhitektuuris idee, mitte selle tegelik teostus . Oma enda läbimurde eest ei võlgnenud Wright samuti mitte tänu ehitatud ehitustele vaid kahele ajakirjas avaldatud projektile. Ning Euroopas sai ta kuulsaks oma portfoolios avaldatud graafiakakogu kaudu. Wright arvas, et ta pidi kõigi aegade suurimaks arhitektiks saama just tänu oma visioonidele. Selle suhtumise tõttu kavandas ta arvukalt projekte, mille teostamiseks polnud esialgu mingit reaalset võimalust, nagu näiteks Mile High Illinois torn, Arizonase kavandatud Oasis – Arizona State Capitol või utoopia linna Broadacre City jaoks tehtud projektid. Wrightile oli oluline vorm, mitte see, kas katused vett peavad või kliendid end oma majades hästi tunnevad . Wrighti projekteeritud majad polnud kallid mitte ainult ehitusmaksumuselt vaid ka ülalpidamiskulude poolest. Kui esimeses Jacobs House’is põrandaküte õieti ei toiminud, tuli kogu põrand üles võtta, sest Wright oli lihtsalt unustanud süsteemile lisada remonditöödele vajaliku juurdepääsu. Paraku polnud see ainuke juhtum. See, et paljud tema majad tegelikus tarvituses üles ütlesid ei olnud mitte uute matejalide süü.

Hilised suurehitised

Kogu oma elu jooksul sai Wright ainult ühe riikliku tellimuse. 1950-ndate aastate lõpus esitles Wright oma California Marin County maavalitsuse hooneprojekti. Sel ajal süüdistati Wrighti ka kommunistlikes intriigides, kuid tellijad ei lasknud end sellest mõjutada. Valitsuskompleks ning pidegem kohtu- ja vaglakompleks sirutavad kolme künka vahel justkui suured kaarsillad. Bürood on paigutatud läbiva avatud aatriumi mõlemale poolele läbi kolme korruse. Kompleksi ühendav lüli on ümmargune raamatukogu. Selle projekti suutis ta lõpetada pisut enne oma surma. 1950-ndate aastate keskel õnnestus Wrightil ehitada ka ainus kõrghoone - Price Tower. Kõrghoonete projekteerimisel toetus ta nn puusüsteemile: hoone keskel asuvast puutüvele sarnanevast kommunikatsioonišahtist väljuvad toestumata kandvad talad. Kõrghoone põhiplaan on välja arendatud kahest nihkes teineteise peal asuvast ruudust ning jagatud neljaks võrdseks osaks. Aastatel 1946-1959 oli Wright tohutult produktiivne ja see oli võimalik ainult tänu Taliesin Fellowshipi õpilaste abile. Wrighti ruumika ideaallinna Broadacre City linna ehituslikule kontseptsioonile oli kõige lähemal tema projekteeritud Florida Southern College’i üldplaan. Ta projekteeris vaid 800 üliõpilasega kooli jaoks 18 hoonet, millest suudeti väheste rahaliste vahendite tõttu valmis ehitada vaid 7.

1950-ndad aastad

1940-ndate aastate lõpus sai Wrightist kuulsus. Tema kohta ilmusid korrapäraselt artikleid ajakirjades. Oma kommentaarides muutus ta aina salvavamaks, kuigi ta oli vaimukas ja erakordselt šarmantne. Hoolimata oma büroo tohutust tööjõudlusest oli Wright kuni oma elu lõpuni pidevalt rahalistes raskustes. Kuid ta leidis ikka metseene, kes ahitekti pidevalt manitsedes tema luksuslikku elustiili finantseerisid. Lõpp saabus järsku. 4. aprillil toimetati ta palavikuga Scotsdale’i haiglasse Arizonas. 5 päeva hiljem Frank Lloyd Wright suri – vaid 2 nädalat pärast oma esimest naist, kelle surm olevat teda sügavalt kurvastanud. Üks Wrighti 1950-ndate aastate kõige olulisemaid ehitisi on Bethsholomoni sünagoog. Hoone põhiplaan ja fassaadijoonis on kostrueeritud üksteisega lõikuvatest kolmnurkadest.

Guggenheimi muuseum

Et Wrighti tuntuim ehitus on just moodsakunstimuuseum, on kurioosne , sest ta ise ei kannatanud oma majades mingeid pilte peale jaapani graafika. Moodne maalikunst talle ei meeldinud ning tema arhitektuuri mõju oli temale olulisem kui see, et selles olev kollektsioon mõjule pääseks. Tegelikkuses domineeribki Guggenheimi muusemui arhitektuur sealsete eksponaatide üle. Solomon R. Guggenheim soovis pidevalt oma kollektsiooni eksponeerida. 1943. aastal kohtusid nad esmakordselt; 1944. aastal esitles arhitekt esimesi kavandeid ning 1945. aastal esitleti avalikkusele ehitise mudelit. Kuid ehitustööde alguseni pidi kuluma veel 11 aastat. Selle aja sisse mahtus ehitusplatsi vahetus, tülid ehitusjärelvalvega ning mitmed vahetused muuseumi juhtkonnas – Guggenheim suri 1949. aastal. Muuseum avati 1959. aastal. Guggenheimi muuseum koosneb kahest valatud betoonspiraalist, millest suurem on mõeldud ekspositsiooni ja väiksem muuseumi juhtkonna büroode jaoks. Muuseumi sissekäik asub nende kahe spiraali vahel. Muuseumi sees sõidab külastaja liftiga üles ning jalutab seejärel mööda spiraalselt keerduvat, alla poole kitesenevat ning hoone siseküljel aatriumi avatud kaldteed 5 täisringi alla. Seejuures kaldtee mitte ei asenda treppi vaid ekspositsioon paiknebki selle seintel. Siseruuni valgustab suur aatriumi kohal olev aken ning spiraalsete seinte vahel paiknevad spiraalsed triibud. Muuseumi seinad on kergelt väljapoole kaldus. Seina värvi ümber tõusis äge tüli, sest Wright lükkas valge värvi tagasi, kuid Wright suri enne, kui selles küsimuses üksmeelele jõuti ning seinad värviti valgeks.
Pildid toodud Lisas 4.

Mis teeb Wrightist Wrighti?

Frank Lloyd Wrighti loomingut pole võimalik ühe nimetaja alla koondada, kuid parimal juhul võib leida teatud tunnuseid, mis kehtivad üksikute loomeperioodide kohta. Tema looming, mis ulatub üle 70 aasta ning koosneb rohkem kui 450 ehitistest ning arvutitest projektidest, kavanditest ja teoreetilistest kirjutistest, on mitmekihilsem ja särvam kui ühelgi teisel 20. sajandi arhitektil. Seejuues tugines Wrighti loovus rangel „orgaanilisel arhitektuuri” põhimõttel. Ta pidas oma ülesandeks looduse vormide abstraheerimist ning „õigemasse” vormi valamist. Wright asus ikka ja jälle otsima ebatavalisi vorme ja materjale. Wrighti hilisemat loomingut iseloomustavad ebaharilikud põhiplaanid. Sageli vastavad põhiplaanidele ka fassaadijoonised: näiteks unitaaride kiriku kolmnurgakujulise põhiplaani kohal kõrgub kolmnurkne katus. Wright eksperimenteeris ka uute materjalidega. Ta oli näiteks üks esimesi arhitekte, kes asi kogu hoone betoonist valada. Tema põhivaldkonnaks oli kogu karjääri jooksul elumajad. Ta arendas preeriamaja näol välja täiesti iseseisva majamudeli, mida iseloomustab horisontaalsete joonte rõhutamine, seotus ümbritseva loodusega ning loobumine siseruumide üksteisest eraldamisest uste ja seinte abil. Selle majamudeliga sai Wright eeskujuks noortele Euroopa arhitektidele, kes moodustasid hiljem modernismi avangardi. 1930-ndate aastate keskel projekteeris ta nn Usonia maja näol mudeli võrdlemisi väheste võimalustega ehituse tellijatele. USA-s on võetud rahvusliku kultuuripärandina erilise kaitse alla 17 Wrighti ehitist – rohkem kui ühegi teise arhitekti loomingust.

Kokkuvõte

Frank Lloyd Wright on üks kuulsamaid USA arhitekte. Tema looming on väga mitmekülgne ja särav. Väga produktiivse arhitektina on ta loonud üle 1000 projekti, millest üle 500 on realiseeritud. Wright lähtus maju projekteerides eelkõige looduslikust ümbruskonnast ja ta abtraheeris looduslikke vorme.
Talle olid kõige tähtsamad ideed, kuna need pidid igavesti säilima. Selle tõttu ei hoolinud ta kui kaua maja vastu peab või kui hästi pere ennast seal tunneb. See jättis temas küllaltki vastutustundetu mulje. Wright oli ka küllaltki arrogantne oma õpilaste suhtes, kes liiga osavaks muutusid
Kuigi ta oli oma elu ajal tuntud arhitekt ja sai palju tellimusi, vaevles ta siiski enamasti rahavõlgades. Siiski oli ta uuenduslik ja teedrajav arhitekt ning eeskujuks paljudele .

Kasutatud kirjandus

Arnt Cobbers “Frank Lloyd Wright” Koolibri 2008
Hilary French “Arhitektuur” Tallinn 2008, lk. 82-83
Jan Gympel “Arhitektuuri ajalugu” lk. 94, 95, 102, 103
Thomas A. Heinz “Frank Lloyd Wright's Interiors” New York 2002
Vincent Scully, Jr. “frank lloyd wright” New York 1960

LISA 1

Oak Park 1989
Robie House 1909

LISA 2

Unity Temple 1908
Winslow House

LISA 3

Fallingwater 1937
Fallingwateri interjöör 1937

LISA 4

Guggenheimi muuseum 1959
Guggenheimi muuseumi interjöör 1959
1 Karl Friedrich Schinkel ( 1781 -1841) – kuulus Saksamaa arhitekt ja kunstnik
2 Daniel Burnham (1846-1912) – Ameerika arhitekt ja linnaplaneerija
3 Henry H. Richardson (1838- 1886 ) – Ameerika prominentne arhitekt.
4 magnesiit – betooni üks liik
5 Darwin D. Martin (1865-1935) – jõukas mees ja Wrighti sõber, kes teda abistas.
6 De Stijl – 1917-ndal aastal alguse saanud Hollandi kustiliikumine.
7 Oya kivi – laavakivi.
33

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-02-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

54 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

etu90 Õppematerjali autor

Referaat

frank lloyd loyd wright referaat kunst kunstiajalugu ajalugu kokkuvõte elu looming arhitekt fallingwater guggenheim usonia robie house sajand

Sarnased õppematerjalid

ppt

ARHITEKTUUR PÄAST II MAAILMASÕDA - INTERNATSIONAALNE STIIL.

BRASÎLIA Brasiilia pealinn (O.Niemeyer. Administratiivhoone. Brasilia) 1922.aastal alustati linna ehitamist, kuid see jäi soiku Linn projekteeriti ja ehitati Le Corbusieri ideede järgi aastatel 19561960 Kavandaja Oscar Niemeyer ORGAANILINE ARHITEKTUUR Ei tunnustanud ainult ranget geomeetriat Hoonete sobitamine loodusega "Ise kasvamine" Alternatiiv vanade stiilide lõputule (F.L.Wright. Fallingwater) kopeerimisele FRANK LLOYD WRIGHT (18691959) Üks funktsionalismi rajajaid Tema projekteeritud ehitised arvestavad lisaks omanike vajadustele ka loodusliku ümbruse eripära ja reljeefi. Kavandas hooned "seestpoolt väljapoole" Masside jaotus ebasümmeetriline Kõverad jooned ja pinnad, mis on iseloomulikud elusloodusele. (Eramu EERO SAARINEN Soome päritoluga Rakendas julgelt tehnilisi võimalusi (E. Saarinen.

Kunstiajalugu

ppt

20. sajandi arhitektuur

matemaatiline kord ja puhtad kujundid-vormid. Tantsija. 1932. Notre Dame du Haut' kabel Ronchampis . 1955. (all) Le Corbusier. ÜRO peakorter New Yorkis. lõpetatud 1953. (üleval) Frank Lloyd Wrighti (1889-1959) Tema loodud eramud on hästi liigendatud, et kõik ruumid saaksid ühevõrra valgust ja õhku Sulanduvad ümbritsevasse keskkonda Wright ise armastas ehitisi võrrelda elavate olenditega, kelle sünnil mängivad kaasa ümbritsev keskkond, kliima, maapinna reljeef jms Fallingwater. Maja kose kohal. Guggenheimi 1934-1948. Ohio, USA. muuseumi interjöör. 1956-1959. Sarnastest põhimõtetest lähtus ka soomlane Alvar Aalto (1898-1976), kelle projekteeritud ehitisi leidub ka Eestis. Sanatoorium Paimios. 1929-1932.

Kunstiajalugu

docx

Arhitektuuri teooria eksamiküsimused ja vastused

(kandev) ülesanne, annab see vabad käed *Horisontaalaken- nii suured aknad kui võimalik, et lasta igasse ruumi hunnikuga valgust *Katuseaiad- lamekatus, nii esteetilisel eesmärgil kui ka kaitseb betoonist lageWeissenhof, Stuttgard Villa Savoye Poissy, 1929 – 1931 Unité d’habitattion Marseille’s, 1947 – 1952 Voisin’ plaan Pariisis Seine jõe vasakule kaldale, 1925 Carpenter center for the visual arts 6. Frank Lloyd Wright ja tema loomingu erinevad etapid (preeriastiil, orgaaniline arhitektuur, Broadacre City) F. Lloyd Wright (1867-1959) oli USA arhitekt. kõigi aegade mõjukam USA arhitekt. *Preeriastiil. 20. Sajandi esimene kümnend. projekteeris ühepereelamuid, erandina ka luksushäärbereid. Üldnimetusana preeriamajad. Iseloomustab: arhitekti välja aretatud ühikusüsteem, mis tagas maja juures geomeetrilise tasakaalu, ruumide kõrgus tema enda pikkus 1,71

Ajalugu

docx

20.sajandi arhitektuur

leidub ka Moskvas. Le Corbusier lähtus küll funktsionalistlikest põhimõtetest, kuid ta rõhutas rohkem efektsust ja ilu, mida võivad pakkuda geomeetrilised vormid ja uueaegsed konstruktsioonid. Tihti kasutas ta näiteks klaasribadena üle fassaadi ulatuvaid aknais või siis kogu hoone toetamist lahtiste sammaskäikude peale. Peale funktsionalismi tunneb 20. sajand veel muidki uudiseid arhitektuuristiile. Mittefunktsionalistliku arhitektuuri rajajate hulka kuulub ka ameeriklane Frank Lloyd Wright (1869 – 1959), kes alustas tegevust juba 19. sajandi lõpul. Väga palju ehitasid ta üheperekonna-elamuid. Need on ebakorrapärase kujuga, hästi liigendatud, et kõik ruumid saaksid piisavalt õhku ja valgust. Väga hästi seostuvad nad loodusega – üks maja seisa isegi kose kohal -, jääb mulje nagu oleksid nad ise kasvanud. Wright võrdleski ehitist elava olendiga, kelle sünnil mängivad kaasa ümbritsevad tingimused, ilmastik, maapinna reljeef jne. Wrighti hilisematest

Kunst

pdf

20. sajandi arhitektuuri ajalugu

nime, sisu ja vormi. "Form follows function" Ornamenti pole vaja et teha hoonet ilusaks, vorm ise teeb hoone ilusaks. Samm tulevikku. Auditorium building. Hoone kui sammas, sammas koosneb baasist. Esimesed korrused on poekorrused, siis on bürookorrused, mis on eraldatud nende ribidega. Ja lõppeb kapiteeliga ja seal on eee tehnoruumid?? Käsitleti seda hoonet kui sammast. Vertikaalsus on alles. Preeriastiil - tolle aega iseloomustab demokraatiastiil, uue stiili otsingud. Frank Lloyd Wright on preeriastiili looja. Gesamtkunstwerk - kõike hõlmav kunstiteos. Masinat tuleb õigesti kasutada, siis saab sealt õigeid tulemusi. Lihtsad vormid, rõhutatud horisontaalsust, kaks fassaadi (linnaline vs. maapärane fassaad). Preeriastiili väljakujunemine: avatud plaan ehk ei ehitatud plaane üles seintega, vaid postidega mille vahele tekkisid ruumid, paigutas neid vastavalt kõige paremale kasutusele. Aknad olid pigem väiksemad, erineva kõrgusega ruumid

Arhitektuuri ajalugu

pdf

Modernism

Soov maailma muuta luua toimiv kõigi suhtes võrdne ühiskond ja arhitektuur 1 17.10.2011 · Modernistlik unistus oli tõrgeteta toimiv masinate abil juhitav maailm · Kasutati uudseid materjale (raudbetoon, teras, klaasblokkidest seinad) · Horisontaalsed aknapinnad Robie House (Frank Lloyd Wright, 1910). Murrang elamuarhitektuurid avatud planeering, horisontaalne joon. 2 17.10.2011 Bauhaus kunstikool, asutati 1919 Weimaris. Julgustas pigem funktsionaalsete kui kunstipäraste esemete massilist tootmist (odavus ja kättesaadavus). (1925--26)

Antiik mööbel ja restaureerimine

odt

Modernism, funktsionalism

kirik Prantsusmaal. 3) Ronchamp (1955 sai valmis) *Le Corbusier'l paluti disainida uus katoliiklik kirik IIMS hävinu asemele. *Seinad on paksud ning nendes on väikesed ebakorrapärased akna-avaused. Ta tahtis luua hoonet, mis soosib meditatiivset mõttelaadi ning kus saab lihtsamini religioosseid toiminguid teha. Valged seinad sobituvad purismile omase meelelaadiga ning akendest sissetulev justkui hakitud valgus loob kirikusse omapärase atmosfääri. Frank Lloyd Wright 1867 1959 Ameerika Ühendriikide arhitekt, sisekujundaja, kirjanik ja lektor. Ta projekteeris oma 70-aastase karjääri jooksul üle tuhande ehitise, millest 532 ehitati valmis. Karjääri alustas ta Chicagost, Silsbee alluvuses, kuid varsti läks ta Dankmar Adler and Louis Sullivan arh.firmasse tööle ning mõne aasta pärast lõi enda firma. * Daniel Burnham! 1900-1901 aastal kavandas ta 4 hoonet, mis märgivad ,,preeria stiili" algust. Stiili teket mõjutas arts and crafts liikumine

Arhitektuuri ajalugu

docx

Kaasaegsed arhitektuuristiilid ja esindajad

Walter Gropius: 2 Bauhausi looja ja koolimaja projekteerija (Bauhaus oli kool Saksamaal, mis ühendas käsitöö ja kujutava kunsti ning oli kuulus oma lähenemise poolest disainile, mida ta avalikustas ja õpetas) Le Corbusier: Villa Savoye Heidi Weber Museum Ludwig Mies van der Rohe: Seagram Building IBM Plaza Frank Lloyd Wright Hillside Home School Fallingwater 5. kriitiline regionalism (critical regionalism) Kriitiline regionalism on arhitektuuristiil, mis püüab parandada modernismis kaduma läinud identiteedi. Hoone püütakse uuesti siduda piirkonnaga arvestades geograafilist konteksti. Kriitiline regionalism lahendab probleemi kasutades hoonete, ehituskunsti ning materjalide regionaalset omapära propageerides kohalikke elemente. Tuleb

Arhitektuur

Rohkem sarnaseid