Kolmas etapp: häälelaine, sõnum levib signaalina akustiline foneetika. Kõneakti neljandas etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälelainele võnkuma füsioloogiline tegevus, sõnumi vastuvõtmine tajufoneetika. Viiendas etapis toimub sõnumi dekodeerimine ehk tuvastamine, mõistmine lingvistiline tasand. 2. Milline osa on foneetikal kõnekommunikatsiooni uurimisel? Igal märgil on sisu ja iga märk on kokkuleppeline. Foneem on abstraktsioon, st kui me ütleme sõna tool, siis tegelikult see sõna ei meenuta kuidagi reaalset eset. 3. Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid ja -valdkondi liigendada? Foneetika häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine. Artikulatoorne foneetika kõneorganite tegevus kõneloome protsessis. Häälikute moodustamisel liigub artikulaator ehk aktiivne häälduselund häälduskoha poole. Akustiline foneetika häälelaine ja
· Logopeedia, foniaatria, audioloogia · Kohtufoneetika (kurjategija hääle tuvastamine) · Muusikaakustika · Kõnetehnoloogia 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja häälikute käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. · Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus · Allofoon sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt: vabaallofoonid ja positsioonilised allofoonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). · Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi: kila vs küla. Foneetiliste ja fonoloogiliste tunnuste vahel pole distinktiivtunnuste puhul selget vahet erinevus on
5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Arvo Eek lk 34-46 foneetika ja fonoloogia mõisted, ka tajutestide liigid. Foneetika ja keeleteaduse (lingvistika) oluline puutepunkt on fonoloogia keelte häälikusüsteemide tõlgendamine. Fonoloogia uurib keelte häälikusüsteeme ja seda, missugused häälikulised vastandused keeles eristavad tähendusi. Fonoloogia kõige olulisem mõiste on foneem (häälikupere), mis on keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Foneem on abstraktsioon. Segmentaalfoneemid (vokaalid ja konsonandid. Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna (nt foneem /i/ tähistab häälikut [I]). Suprasegmentaalfoneemid (rõhk, kvantiteet (välde), kõnemeloodia e intonatsioon) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Foneetika põhiüksus on häälik e segment. Häälikud on väikseimad kuuldeliselt eristatavad hääldusüksused
4. Millised on foneetika rakendusalad? Foneetikat saab rakendada lavakõne, laulmise, retoorika õpetamisel, logopeedias, juriidilised alad (hääle tuvastamine), muusikaakustikas, keeletehnoloogias. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus, fonoloogia aga keelte häälikusüsteemide tõlgendamist. Foneem keelesüsteemi väikseim tähendust eristav üksus. Allofoonid ühe ja sama foneemi foneetiline variant, on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt. Vabaallofonid ja positsioonilised allofonid (ekstrinssed ehk märgatavad ja intrinssed ehk märkamatud). Distinktiivtunnused vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused, eristavad sõna tähendusi, nt kila küla. Minimaalpaarid on sõnapaar, mille liikmed erinevad
· Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4. Nimetage ja kirjeldage häälduslikke protsesse kolmest aspektist lähtuvalt. /Kuidas on võimalik foneetika uurimisalasid kirjeldada (kolm aspekti) Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevustkõneloome protsessis. Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi. Pertseptiivne e tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste
Tajufoneetika kuidas kõnet tajutakse Uurimisvaldkonnad üldfoneetika, kirjeldav foneetika, ajalooline foneetika, normatiivne foneetika, kontrastiivne foneetika, eksperimentaalne foneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad? Logopeedia, võõrkeelte omandamine, murrete uurimine, kõnekunst, akustika, kõnetehnoloogia. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid)? Foneem keelesüsteemi väikseim osa, neil ei ole tähendust, aga nende abil võime eristada sõnade tähendust. Realiseeruvad kõnes häälikutena. Foon üks ühik heli jadas Allofoon sarnaste häälikute perekond Minimaalpaar kaks sõna, mis erinevad ühe allofooni poolest ja omavad erinevaid tähendusi (kana-kala) Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurib, missugused häälikulised vastandused on tähendusi eristavad.
tuvastus, tehismuusika, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele, abivahendid pimedatele) jne. 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)? Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika uurib häälikuid ja nende käitumist kõnevoolus. Fonoloogia uurimisobjektiks on keelte häälikusüsteemid. Foneemid: häälikuklassi abstraktsioonid. Distinktiivtunnused: sõna tähendust eristavad tunnused vastanduses olevate häälikute vahel. Minimaalpaarid: sõnapaarid, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus. Täiendav jaotumine: kahe häälikuga ei leidu ühtki minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine. Fonoloogia tähtis osa on häälikute
Arvo Eek „Eesti keele foneetika I“ Clark & Yallop „An introduction to PHONETICS AND PHONOLOGY. Second edition“ Foneetika ehk hääldus- ja häälikuõpetus Kõne kirjeldamine Häälikute ja nende käitumise uurimine kõnevoolus - Häälikud esinevad tavaliselt koos ja on üksteisega seotud, võivad esineda sõnas eri positsioonides, olla eri pikkustega, omavahel kombineeruda ja üksteist mõjutada. Häälikuüleste nähtuste uurimine: - Rõhk (seotud silbiga, mis kannab rõhku sõna ulatuses või lause kontekstis ka sõnarõhk) - Kvantiteet (häälikupikkus) - Kõnemeloodia ehk intonatsioon (pikema lausungiga seotud, sõna ulatuses võib meloodia
Foneetika tegeleb kõneloome ja tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ülesandeks on sellise süsteemi loomine, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maailma keelte häälikulisi ressursse. Foneetilise analüüsiga selgitatakse välja keele häälikuüksused ehk segmendid. Häälikuanalüüsi seisukohalt on tähtis etapp keelesüsteemis oluliste häälikuliste erinevuste ehk häälikueristuste väljaselgitamine. Selle kaudu on võimalik määrata keele foneemid ehk häälikustruktuuri kategooriad. Foneetiline transkriptsioon Paljudes keeltes on kirjaviisi seos kõnega nõrk, nt inglise k sõna through kirjakujus on 7 tähte, häälikulises vormis ainult kolm häälikut [ru]. Olulisimaks abivahendiks keele häälikuressursside selgitamisel on foneetiline transkriptsioon, kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. Vajalik selleks, et eri keeli saaks
Keel kui süsteem HÄÄLDUS JA HÄÄLDUSTEADUSED 3. Häälikute moodustumise foneetilised alused. Konsonandid ja vokaalid 3.1. Konsonantide klassifikatsioon (skeem 5) 3.1.1. Liigitus moodustuskoha järgi (vt tabeli veerud): labiaalid ehk huulhäälikud (k.a dentilabiaalid ehk labiodentaalid: f, v) dentaalid ehk hammashäälikud ja alveolaarid ehk hambavallihäälikud palataalid ehk kõvasuulaehäälikud velaarid ehk pehmesuulaehäälikud uvulaarid ehk nibuhäälikud farüngaalid ehk neeluhäälikud
Häälikusüsteemid "Keel ja ühiskond" X klassile Mare Hallop KiNG 30.10.2012 Häälikuline koosseis Kõigis keeltes vokaalid ja konsonandid Enim häälikuid 141 (x keel LAafrika khoisani keelkond) Kõige vähem 11 (6 k, 5 v) rotokase keeles UusGuineas Keskmiselt konsonante 23, vähim 6, enim 96 Keskmine vokaalide arv 9, vähim 3, enim 46 Rääkimist võimaldab vokaalide ja konsonantide vaheldumine Eesti keeles 20 konsonanti, 9 vokaali Inglise k 25 konsonanti, 6 vokaali, vene k 32 kons, 6 vok Konsonandid Hääldamisel 3 häälduselementi:
Eesti keele häälikud jagunevad: - täishäälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü) - kaashäälikud - sulghäälikud (K, P, T, G, B, D) - suluta kaashäälikud (H, J, L, M, N, R, V, S, C, F, S, Z, Z, X, Y) Helilisuse järgi jagatakse häälikud: - helilised häälikud (A, E, I, O, U, Õ, Ä, Ö, Ü, L, M, N, R, V, J) - helitud häälikud (K, P, T, G, B, D, F, H, S, S, Z, Z) Vokaalid on häälikud, mis moodustatakse häälekurdude osalusel ja nii, et õhuvool pääseb suust pidevalt ning takistuseta välja. Vokaalid erinevad üksteisest artikulatoorselt moodustuskoha poolest. Vokaalide akustilistest omadustest on olulisim nende formantkoostis ehk see, missugustesse häälelaine sagedusribadesse on koondunud kõige rohkem akustilist energiat. Konsonandid on häälikud, mille moodustamisel tekitatakse suuõõnes või huultel mingi osaline või täielik takistus
· Märgisüsteem- märkide ja reeglite hulk, mille abil saab lihtsamatest keelemärkidest moodustada keerukamaid · Märgisüsteemi ülesanne on määratleda reeglid, kuidas üksikuid keelemärke omavahel kombineerida nii, et tekiksid keerukamad keelemärgid 5. Polüseemia, homonüümia ja sünonüümia mõiste! · Polüseemia- mitmetähenduslik · Homonüümia- samakõlalisus · Sünonüümia- samatäehnduslik 6. Häälikute liigitus! · Häälikud jagunevad täishäälikuteks ja kaashäälikuteks · Kaashäälikud jaguenvad omakorda ahtushäälikuteks ja sulghäälikuteks · Täishäälikud on helilised ja kaashäälikud on helitud häälikud · Täishäälikud: a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü · Ahtushälikud: j, l, m, n, r,v · Kaashäälikud: s(z), h, f, s, (z) · Sulghäälikud: k(g), p(b), t(d) 7. Vokaali mõiste, vokaalide moodustamine! · Vokaal- täishäälik
tähendus ja tähistaja e. sõna ise. Nt:liiklusmärgid. Keelemärgid jagunevad liht ja liitmärkideks. POLÜSEEMIA e. mitmetähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel sõnal on mitu üksteisega tihedalt seotud tähendust (nt.klaas). HOMONÜÜMIA e. samakõlalisus on nähtus, mille puhul kahe või enama samakõlalisesõna tähendused ei ole omavahel seotud(aas, tee). SÜNONÜÜMIA e. samatähenduslikkus on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat(koerlane). Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1
Järgnev hispaania keele häälikusüsteemi ülevaade on tehtud artikli Martķnez-Celdrįn, Eugenio; Fernįndez-Planas, Ana Ma.; Carrera-Sabaté Josefina 2003. Castilian Spanish – Journal of the International Phonetic Association: Volume 33, 255–299 põhjal. Artiklis on vaatluse alla võetud formaalne hispaania keel, mida räägitakse haritud keskealiste inimeste poolt Kesk-Hispaanias. 1. Konsonandid Selle keele sulghäälikud on /p/, /b/, /t/, /d/, /k/ ja /g/. Foneemid /p/ ja /b/ on hääldatud bilabiaalselt ehk kahe huulega, /t/ ning /d/ on dentaalid ehk hammashäälikud ja /k/ ja /g/ velaarid, pehme suulae häälikud (/k/ häälduse alla läheb ka häälik /c/ näiteks sõnas ´kasa casa ‘maja’). Selles keeles on kolm nasaali ehk ninahäälikut: /m/, /n/ ja /ɲ/. Foneemid /m/ ja /n/ on hääldatud vastavalt bilabiaalselt ja alveolaarselt ehk hambasompudes, konsonant /ɲ/
Maailma erinevate keelte häälikusüsteemides on sarnasusi: - täishäälikud ehk vokaalid; - kaashäälikud ehk konsonandid. Täishäälikute ehk vokaalide puhul on suu avatud ja nende teel ei ole mingi- suguseid takistusi. Eesti keeles on 9 vokaali, võrreldes teiste maailma keelte puhul on palju. Enamik maailma keeled saavad hakkama 5-6 vokaaliga ning kõige vähem on 3 vokaali. Keelele annavad kõlavuse vokaalid. Me moodustame vokaalid väljahingamisel koos häältepaelte vibreerimisel. Häältepaelte vibreerimine ja suu koobas on vajalikud selleks, et hääl kenasti kõlaks. Suukoopa ruumala saab muuta keele ja huulte abil. ü, i u kõrge ö, e õ o keskmine ä a madal eesosa tagaosa
kõneviis jussiiv: mina tehku, sina tehku jne. Ka eesti kaudne kõneviis (tegevat) on oleviku kesksõna partitiivivormi regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5
Hääldusvead Kui võõrsõna algab g, b või d-ga, siis tuleb neid häälikuid hääldada helitult. Poolheliliselt häälduvad g, b, d ainult heliliste häälikute vahel. Häälikuühendit hv (kohv, lehv) asemel hääldatakse sageli ekslikult f-ga. Nud-kesksõna tunnuse lühenenult hääldamine (lugend, vaadand) on stiililt kõnekeelne. Sõnaalguline jä esineb vaid sõnades jätkama, jätkuma, jänn ja jändama. Sõnu lüüa, müüa, süüa tuleks hääldada üi. Ainuke häälik, milles võib sõna alguss hääldamata jätta on h. Rõhk. Kõnetakt RÕHK-rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus. Rõhk muudab kõne rütmilisemaks. Rõhulisele silbile järgneb tavaliselt 1-2 rõhutut silpi. KÕNETAKT-see on rõhuline silp koos tema juurde kuuluvate rõhutute silpidega. Kõnetakt ÜHESILBILISED KAHESILBILISED KOLMESILBILISED
KORDAMINE ARVESTUSTÖÖKS TEOORIA 1. mõisted - foneetika: keele häälikuline ehitus (haalikute moodustamine, tajumine) fonoloogia: häälikute käitumine ? palatalisatsioon: peenendamine võõrhäälikud: häälikud, mis esinevad võõrsõnades - f;s;... võõrtähed: esinevad võõrsõnades ( f,s, c,q,z,n,y,x, z) fonotaktika: häälikute kombineerumise reeglistik ( ühes silbis max. 2 täishäälikut; silbi algul tavaliselt 1 kaashäälik; ei esine häälikujärjendit JI ; rõhutus silbis a,e,i,o,u. sünonüüm:samatähenduslik sõna ( kass- kiisu) polüseemia: mitmetähenduslikkus ( ühel sõnal mitu teineteisega tihedalt seotud tähendust : keel - organ, õppeaine, pillikeel )
Selle tulemusena häälekurrud eemalduvad teineteisest ja õhuvool pääseb neelu-, suu- ja ninaõõnde. Järgnevalt tekib häälekurdudest allpool alarõhk, mis omakorda suleb häälekurrud. Nii toimubki üks häälekurdude võnge. Lapsehääl tekitab umbes 300 võnget sekundis, naishääl 200 ja madal meeshääl umbes 100 võnget sekundis · Põhitooni tõustes (hääle kõrgenedes) kõri asukoht tõuseb kõrgemale. Kõriga seotud häälikud · Helilisus/helitus · teenuis/meedia. Eesti keele häälduses fortis/leenis (poolheliline), vastandus tugev/nõrk, väljendub kestuses ja koartikulatsioonis naaberhäälikute mõjul. · Sõna-alguline h. · Õhuvoolu hõõrdumine vastu häälekurde enne foneerimise algust. · Larüngaalklusiil .e. kõrisulghäälik: ö''ö eitus eesti keeles, vene keeles m'm. · Järsk alg: täissulust foneerimisasendisse staccato kõne Artikulatoorne kompleks
Siin kasutatakse anatoomia terminoloogiat; 2) kõneakustika - häälelaine ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilised omadused. Siin kasutatakse füüsika terminoloogiat; 3) kõnetaju - häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldeline eristamine ja tajumine (äratundmine). Siingi kasutatakse anatoomia, aga ka psühholoogia terminoloogiat. Häälikul iseenesest ei ole tähendust. Seetõttu ei loeta häälikuid keelesüsteemi üksusteks. Väikse erandina võivad häälikud siiski anda edasi tähendusvarjundit loodushääli kirjeldavates sõnades. Nt sõnapaaris kill - koll märgib esimene sõna kõrget, heledat heli, teine sellest madalamat ja tumedamat heli. Keelesüsteemi toimimise eesmärgiks on moodustada tähenduseta häälikutele tuginedes mingi tähenduslik lausung. Keelesüsteemi kõige väiksemad koostisosad on foneemid - need on häälikuklassi abstraktsioonid (foneemid märgitakse kaldkriipsude vahele / r /). Foneemidel on
SILP JA SELLE LIIGID sAk/ sa s- algus A-tuum k-lõpp Eesti keeles on silbi kohustuslikuks osaks silbi tuum, milleks on üks või kaks vokaali. Silbid jagunevad P Pikk ja L lühike lühike silm on see mis lõppeb ainult ühe vokaaliga. NT: sA lA jA pikk silp on see kus lõpus on diftong e. Täishäälikuühend NT: kOI, mAA, tütar/tüttar tüdruk/tütruk K, P, T esinevad heliliste häälikute vahel kahekordselt. Ta/ba- ta/pa ta/pa tap/pa harjutus: pipi pikksukal on sada sünnimärki ja tuhat tedretähni - pi/pi pikk/su/ kal on sa/da sün/ni/mär/ki ja tu/hat te/dre/täh/ni L L P P P P L L P L P L P L L P L P L Ka Tommi ning Annika leiavad, et mida rohkem, seda uhkem- ka Tom/mi ning An/ni/ka lei/a/vad, et mi/da roh/kem, se/da uh/kem.
morfeemidest. Öeldakse, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuste kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Erandiks on semantika, mis on seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võib olla mitmesuguseid üksusi, samuti võivad ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Nt on fonoloogia üksused foneemid /k/ või /a/, leksikoni üksused sõnad (kala). Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm (keele- või keeleline vorm). Keelelise vormi vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem. Tähendusel endal kuuldav või nähtav substants puudub. Tähendust ei ole tegelikult olemas, see ei ole materiaalne objekt.
Häälik on keele kui suhtlemisvahendi kõige väiksem osa. Hääliku märk kirjas on täht ehk aabe. Tähed nende traditsioonilises järjestuses moodustavad tähestiku ehk alfabeedi ehk aapestiku. Eesti tähestikus koos võõrtähtedega on 32 tähte. 1. Eesti tähestik (koos võõrtähtedega) - 32 tähte. ABCDEFGHIJKLMNOPQRSSZZTUVWÕÄÖÜXY Häälikud jagunevad vokaalideks ehk täishäälikuteks ja konsonantideks ehk kaashäälikuteks. 2. Vokaalid ehk täishäälikud - 9 häälikut. AEIOUÕÄÖÜ 3. Konsonandid ehk kaashäälikud - 18 häälikut. BDFGHJKLMNPRSSZZTV 4. Helilised häälikud - 15 häälikut. 9 vokaali - A E I O U Õ Ä Ö Ü ning 6 konsonanti - J L M N R V 5. Helitud häälikud - 12 häälikut. GBDKPTSHFSZZ 6. Sulghäälikud - 6 häälikut. GBDKPT 7. Võõrtähed - 9 tähte. CFQSZZWXY 8. Võõrhäälikud - 4 häälikut. FSZZ 9
Siin on veel palju agasid / kuisid. Niisugused degrammatiseerumise juhtumeid esineb keeltes harva. Sagedamini seisneb leksikaliseerumine mingi morfosüntaktilise konstruktsiooni uueks sisuliseks tervikuks muutumises. Nt meelespea < meeles pea! Harilikult ei annaks leksikalisatsiooni “pööramine” grammatisatsiooniprotsessi kirjeldust. Uuemates käsitlustes ei peeta grammatiseerumist ja leksikaliseerumist vastandnähtusteks. 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? U 1000 AD. Tekkis osalise regressiivse kaugassimilatsiooni kaudu e ja o asemele, et muuta esisilbi vokaal häälduselt lähedasemaks järgsilbi vokaaliga. 5. Kuidas on tekkinud eesti keele vältevaheldus? Ainult eesti keeles, teistes läänemeresoome keeltes puudub. Puudub ka kirde- eesti rannikumurdes. Tõenäoliselt on see vaheldus välja kujunenud seoses sise- ja lõpukaoga alles eelneva aastatuhande esimesel poolel. Seepärast nimetatakse
erandit - analoogiat mille põhjal mood sõnu teiste keeltes olevate alusel. (laenamine) XX sajandil (Baudouin de Courtenay; strukturalism - Saussure; deskriptivism; generativism - Chomsky) 20 saj esimesel poolel hakkas arenema strukturalism 20 saj tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse : kirjandus, majandus, bioloogia. Courtenay oli kuulsaim keeleteadlane Tartus. Võttis kasutusele foneemi mõiste. Tema arvates on f häälik, mis eristab tähenduse ja moodustab keeles terviku. * foneem väikseim keeles esinev üksus, mis eristab tähendusi, kuid ise tähendust ei oma (isad i s a d) Sassure - strukturalismi teoreetik. Ta tõi keeleteadusesse mitmed olulised mõistete eristused: keele süsteem (langue) ja selle avaldumist kõnes - kõnelemine (parole) Mõiste struktuur. Uuris vormi ja tähenduse seost. Ise ei pannud eluajal oma mõtteid kirja (Saussure õpilased panid oma loengukonspektidest kokku raamatu)
Täielik universaal tähendab, ta kehtib kõikides maailma keeltes. Näiteks on teada, et igas maailma keeles on mingil viisil võimalik väljendada eitust. Enamik universaalne on tendentsid, s.t et nendes esinevad erandid. Tänapäeval otsitakse universaalidest erandeid. Joseph Greenberg sõnastas 45 universaali, millest osa on tänaseks ümber lükatud. Millised on vähimad üksused keeles? Vähimad üksused keeles on häälikud. Kes oli Ferdinand de Saussure ja millega ta tegeles? Ferdinand de Saussure oli strukturalismi rajaja keeleteaduses. Ta kirjeldas vormi ja tähenduse suhet kui tähistajat ja tähistatavat. Kuidas eristada häälikut morfeemist? Mis on kaksikliigendus? Kaksikliigendus on häälikute ja morfeemide eristamine keeles. Häälikud on vähimad üksused keeles, neil ei ole tähendust. Morfeemid koosnevad häälikutest, nad on väiksemad tähendusega keeleüksused. Millised on strukturalismi põhitõed
pikkussuhteid. Kolmanda vältelisestes kõnetaktides on esimene silp alati pikem kui järgnevad silbid. Teisevältelises on aga kõik silbid ühe pikkused. Sõnavälde sõna viimase kõnetakti välde A-tüvi kelle, mille. Tegusõnade puhul mina vorm(mina õpin) B-tüvi keda, mida. Tegusõnade puhul nud vorm. (Ma olen õppinud) Palatalisatsioon ehk peenendus iseloomulik hääldusnüanss, mis kaasneb l, n, s, d ja t ähede hääldamisega, kui neile häälikuile järgneb häälik i või j. N: Palataliseeritud tulp, mänd, kass (lill, puu, loom) Palataliseerimata tulp, mänd, kas(sammas, vispel, küsisõna) Võõrsõnade õigekiri ja tsitaatõnad. Võõrsõna eesti keele reeglitega muganemata laensõna Laensõna Kui võõrsõna on keeles kaua kasutusel olnud, siis häälikulised võõrjooned ajajooksul kaovad ja ta muutub omasõnadega nii sarnaseks, et tavakõneleja enam ei tajugi, et tegu on võõrsõnaga.
Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. (vandesõnad - märk emotsionaalsest seisundist; palub - eesmärk saada midagi; tervitamine - äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamine) Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistilisi nähtusi mida võib jagada kahte rühma: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning ekstraverbaalne (keelevääline) kommunikatsioon e kehakeel. Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente - häälikud, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit. Ilmsed, zestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja selle sisusse. Zestid on tihti kultuurisidusad ja konvektsionaalsemad kui ilmed. Zestide sisu ei ole otseselt seoses nende välise vormiga (nt tervitamine erinevates maades, eitus/jaatus pea noogutamise ja raputamisega erinev)
.................................................................................................................... 17 ORTOGAAFIA Täheortograafia Eesti keeles kirjutatakse suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi. Hääldusest erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid. Hääliku pikkuse õigekiri Hääliku pikkuse põhireegel lähtub hääldusest. · Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse). ·Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse hääldust arvestamata ühe tähega ·Sulghäälikutel ja f ning s-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt Sulghäälikute pikkuse õigekiri. Sulghäälikute õigekiri Sulghäälikud e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii sõna algul, keskel kui lõpus
Lõunaeesti keeleala keskne murre; Siirdeala põhja- ja lõunaeesti murde vahel; Häälduslikud erijooned Kolmas välde, nt ‘tulli ‘tuli’, ‘jäänü ‘jäänud’; lühike klusiil nasaalide ja liikvidate järel, nt vigurdega ‘viguritega’, mereld ‘merelt’, ooldelt ‘huultelt’; diftongide II osis madaldub, lüheneb või assimileerub Q2-s, nt saendest ‘seinadest’, laalan ‘laulan’; pikad kõrged vokaalid madalduvad Q2s, nt söönü ‘söönu , oole ‘huuled’; tärn eü – ei/öi/öü, nt keitmä ‘köitma’, löidse/lõüdse ‘leidsin’; Q3-s pikk ü diftongistunud, nt üidmä ‘hüüdma’; Morfoloogilised erijooned de-sisseütlev, nt küläde ‘külla’; ne- ja us-sõnade sissetlevas i, nt pahandusi ‘pahuksisse’, tõisi ‘ teise’; de-lõpulised viisiadverbid, nt ennembide ‘varem’, julgede ‘julgesti’; TA i-mitmus, nt tähtiga ‘tähtedega’;
Silp. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui
Reegel ei kehti kreeka päritolu sõnade ja häälikuühendite -sti, -xti puhul, kus ti hääldatakse, nagu ta kirjutatakse, näit. aetiologia, bestia, mixtio Kreeka laensõnades kasutatakse järgmisi konsonantühendeid: CH = hh, näit. charta, chemia, chirurgia SCH = shh, näit. schema, ischias PH = f, näit. phalanx, pharmacon, pharmacopola TH = t, näit. thanatologia, theoria, thermometrum RH = r, näit. rhaphe, Rheum, rheumatismus Vokaalid Ladina keeles on 6 vokaali, millest enamus hääldub nagu eesti keele vastavad täishäälikud. Mõned täpsustused vokaalide hääldamise kohta: Y (üpsilon) = ü; esineb ainult kreeka laensõnades, näit. pyramis, syllaba, systema, analysis U Ladina keele vokaal u hääldub teatud kombinatsioonides konsonandina, s. t. v-na, vt. konsonandi ja vokaali ühendid. Diftongid Ladina keeles on 4 diftongi: au, eu, ae, oe