FILOSOOFIA KORDAMINE PLATON · Platon (427-347 eKr) on ilmselt kuulsaim antiikaja filosoof, Sokratese õpilane · Platon rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia), kõik ta teosed on ilmselt meieni säilinud · Platon on dualist usub kahe maailma olemasolu: ideede maailm ja meeleline maailm · Ideede maailm on muutumatu (ei teki ega hävi) ja ideedest saab mõelda, meeleline maailm on muutlik, asju ja nähtusi saab meeltega tajuda · Idee ja meeltega tajutava asja vahekorra 3 tõlgendust: asi jäljendab ideed, idee kehastub asjas, asi on idee vari · Platoni koopamüüt · Platoni arvates on hing surematu, hinges on sünnipärased teadmised, tunnetamine
(eironeia) 2)maieutika (õpetamismeetod- õpetaja ei jaga uut teavet, vaid esitab küsimusi, mille vastamine juhib õpilase ihaldatud teadmiseni) 3)määratluse otsimine 4)üldistamine ■ arusaam surmast on ambivalentne(kaksikpidine) a)surm on muutumine eimiskiks b)surm on hinge vabanemine kehast ■ Sokrates mõisteti surma noorsoo hukka-ajamise ja ateismi pärast ■ pro et contra- eel-kristlik filosoof ■ eetika (kõlblusõpetus) - kurja tehakse teadmata, et see on kuri ■ filosoofia eesmärk: õige käitumine ning õige elu 2. PLATON- vanakreeka 427-347 eKr ● Sokratese õpilane ● rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia) ● dualist- usub kahe maailma olemasolu 1)ideede maailm- muutumatu, ei teki ega hävi, ideedest saab mõelda, tõeline nt maja idee, kauniduse idee, arv 12 2)meeleline maailm- muutlik,
Antinoomia-võrdväärsetest eeldustest tulenevad vastuolulised järeldused. Antropomoftsism- inimese omaduste omastamine, millegi mitteinimlikule, nt ilmastinähtustele. Deduktsioon-järeldus üldiselt üksikule Induktsioon- järeldus üksikult üldisele Determinism- seisukoht, et miski ei saa toimuda teisiti, kui see tegelikult toimub Eeldus- arutluse lähtepunkt. Iga arutlus peab lähtuma vähemalt ühest eeldusest ja seetõttu ei saa ta eeldusi tõestada. Eetika- filosoofias käsitlus sellest, milline on õige eluviis: puudutab kõlbelisi ehk moraalseid küsimusi nagu nt mis on halb ja mis on hea. Eksistentsialism- filosoofiline ja kirjanduslik vool Emotiivne- emotsioone väljendav Empirism- õpetus, mille kohaselt peavad teadmised tulema kogemuse kaudu Esteetika- kunsti filosoofia Estetism- millegi vaatlemine seisukohalt, et vaatlusobjekt on eesmärk iseeneses ja mitte vajend millegi muu jaoks Falsifitseeritavus- tõestatav väide Fenomen-vahetu kogemus
Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia. Üldse on 3 liiki küsimusi: 1) Saab vastata kogemuse põhjal 2) Saab vastata deduktiivse arutluse teel (matemaatika, loogika)
lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides, kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et
Tekkis ürgalge küsimus: MILLEST asjad tekivad? Mileetose koolkond -- Thales, Anaximandros, Anaximenes. Teised: Herakleitos, Empedokles, Pythagoras jt. Thales arvas, et asjad tekivad veest, Anaximenes -- et õhust, Anaximandros -- et määratlemata algest, apeironist, Empedokles -- et maast, veest, õhust ja tulest, Pythagoras -- et arvudest. Herakleitos aga võrdles kogu kosmose protsessi tulega. Lühidalt öeldes, esimesed filosoofid tegelesid kaose mõtestamisega. Filosoofilise tunnetuse omapära: · Spekulatiivsus -- arutelu ja põhjendused. · Intuitsioon -- alateadvusest lähtuvad järeldused. Intuitsioon on sisuliselt momendil teadvustamata eelnev kogemus. Noorel inimesel ei saa see olla kuigi suur. · Interpretatsioon -- seostamine, tõlgendamine. MILEETOSE KOOLKOND Küsimus: MILLEST asjad tekivad? Thales (VII VI s. e.m.a.) -- ürgalge vesi. Anaximandros (VI s. e.m.a.)-- apeiron (alge, mis on määramatu, piiramatu ja lõpmatu). Anaximenes (VI s. e.m.a
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena
Lisaks oli tal väga hea enesevalitsus, et ei alistunud homoerootilistele ahvatlustele. Alkibiades oli kena mees, aga Sokrates ei lasknud end mõjutada. Sokratese teoreetiline panusfilosoofiasse on vähene. Ta ei aretanud mingit õpetust ega esitanud terviklikku filosoofiat. Ta oli kiusupunn, kes oma küsimustega paljastas kasslase tegeliku olemuse. Sokrates mitte ei näita kaaslase arusaamade lünklikkust vaid lausa nöögib neid. Kuulsaks saab ta aga peale surma, ta oli surres 70 aastane. Platon viibis kohtuprotsessi juures ja oli siis vaevalt täisealine. Aristhopanes –näitekirjanik kirjutas Sokratesest pilkavaid näidendeid ehk teda armastati parodeerida. 501 ateenlast hääletasid tema surma poolt, need otsustajad valiti hääletades. Süüdi mõisteti tema isiku ümber tekkinud poleemika tõttu ja et ta käitus kohtus julmalt ega tundnud kahetsust. Enne surma saatmist ja peale ahelaist vabastamist räägib Sokrates veel hinge ja keha vastandlikkusest, hinge surematusest ja
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 8. teema: Platoni õpetus hingest ja voorustest. Liikumise allika probleem ja kosmose hing. Kreeka keeles tähendab sõna kinoumenon, esiteks, midagi sellist, mis on liikumise seisundis, ning teiseks, midagi sellist, mida liikuma pannakse või liikumises hoitakse. Võib-olla sellest tulenevalt, et mõlemat nimetatud asjaolu tähistas üks ja sama sõna, oli tavaarusaamaks, mida koos teistega jagasid ka Platon ning Aristoteles, et kõik, mis on liikumise seisundis, peab olema millegi poolt liikuma pandud ja liikumises hoitud. Selline eeldus ei ole enesestmõistetavalt ainuvõimalik. Uusaegne füüsika näiteks lähtus eeldusest, et iga keha, mis asub ühetaolises ja sirgjoonelises liikumises, ka säilitab sellise liikumise, vajamata selleks mingit eraldi põhjust. Kui aga kõik, mis liigub, peab olema millegi teise poolt mitte üksnes liikuma pandud, vaid ka liikumises hoitud, siis pidi too liikuma
Mõistuse kohus on olukorda kontrollida, valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog ,,Riik". Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus, Platoni uskumuse kohaselt püsiv ja hukkumatu. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee
Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis — meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Hilisemais dialoogides Platon piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed. Ideed on omavahel järjestatud: ühed on kõrgemad, teised madalamad. Ideede omavahelist suhet võib kujutada ette püramiidina, kus tipu pool asuvad kõrgemad ideed -- nagu samasus, erinevus jms -- allpool aga kitsama määratlusega ideed.
Anaximenes (u. 585-525) (Anaximandrose õpilane) - temal arche piiritletud, õhk, mis on nii aine kui ka samas apeiron (piiritu). Pythagoras (580-500) - tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. See õpetus jälle midagi vahendlikku, mitte meelega tabatav. Pythagoras olla ka leidnud arvulised seosed helide vahel. 2 4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest:
muutu. Majade tagastamisel lepiti kokku, et kui remondi käigus ehitati ümber rohkem kui 50% majast, siis see pole enam sama maja (igaks juhuks püüame siinkohal mitte täpsustada kuidas seda protsenti arvutada ...). 3. Isiku samasus e. personaalidentiteedi probleem. Kokkulepe siin ei aita. Siin puutume kokku subjekti teadvuse mõistega, kusjuures peame arvestama, et teadvusi (mentaalseid maailmu) ei saa ei mitmeks lõhestada ega ka kokku sulandada. John Locke (1632-1704) vastas personaalidentiteedi probleemile isiku samasuse tunnustega: isiku määravad mälupildid ja assotsiatsioonid. R. Nozick'i (1938) reduplikatsiooni paradoks. A. C. Swinburne (1837-1909): Isik on sama, kui tal on sama hing. Võib osutuda, et küsimus hinge olemasolust ja olemusest võib osutuda praktiliseks probleemiks pärast teleportatsiooni kasutuselevõttu ... OLEMISE PROBLEEM Mis on tingimus, et võib öelda, et miski pigem on olemas, kui teda ei ole? Kui ei taju,
Referaat: teise arutelu(argumenteeritus vastuse otsimine küsimusele), tuua välja küsimus, mida arutleda. Eessõna + 1-5 prg – tuleb välja küsimus. Näidata, kuidas üks küsimus läheb üle teisele – mitu küsimust Kant’i teoses. Miks ta esitab selliseid küsimusi, mis sunnib teda esitama neid küsimusi? Seose loomine nende traditsioonidega? Kus antiikfilo asetseb filosoofilise mõttelises traditsioonides? Kuidas need on püstitatud ja mida nende peale hakkab? Mõisted, mida Kant kasutab, peavad olema formulaseeritud – mis tähenduses need mõistsed on arutluses. Kant kasutab ühte sõna erinevates tähendustes – kompetentne inimene oskab märgata erinevusi. Abstraktsed mõisted. Mida kant silmas peab? Kõiki küsimusi peab siduma omavahel! 1. Seminar. Eessõna. 1-8 lk. Kant reageerib retsensioonile. Tema sõnumit ei märgatud. Püüti leida traditsioonist kedagi, kellega võrrelda. Kant vastandab siin kahte filosoofia praktikat – traditsiooni edasi kandmine
Antiikfilosoofia "ma tean, et ma midagi ei tea". * Vestlusmeetodit/filosoofeerimis nim. dialektiliseks.*kuulsamad õpilased Platon ja Antisthenes * inimese Sokrates hinges on teadmisi, millest inimene ei ole teadlik Ei väärtustanud demokraatiat, vaid aristrokaatriku. õpetus ideaalsest riigist 3 seisust: valitsejad, sõjamehed, käsitöölised (rahvas) - valitsejad on kõige väärtuslikum Platon seisus - teised on vähemväärtuslikud. inimese hing on inimese olemus ning lahutamatu
1.Platoni-ontoloogia. Platon (427-347ekr) Oli Sokratese kuulsaim õpilane. Teda peetakse esimeseks filosoofiks ja praktilise filosoofia rajajaks. Platon vihkas sofiste. Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks
Usk võib lähtuda ka absurdsusest. Augustinius (354-430) näitas, et kristlus andis talle tõe ja vastuse kõikidele küsimustele. Isemõtlemine on võrdne saatanlusega. Skolastika Usulis-filosoofiliste õpetuste kogum, milles usulist maailmavaadet püüti põhjendada loogiliste arutluste abil. Arendati formaalloogikat. Skolastika iseseisvus teoloogiast tulenes eelkõige nominalismi ja realismi vahelises vaidluses üldmõistete ehk universaalide üle, mille sisuks on üksiku ja üldise erinev käsitlus. Universaalidel on skolastika seisukohalt 3 eksistentsi: 1.Nad eksisteerivad enne asju jumalas tema ideedena, mille järgi jumal loob asju. 2.Asjades nad eksisteerivad ühtsena paljus. 3. Pärast asju nad eksisteerivad nad abstraktsete mõistetena asjadest inimese mõistuses. Patristika perioodil lahendati teoloogilis-filosoofilised õpetused usu teel, lükates kõrvale mõistuse. Thomas Aquino't loetakse skolastika süstematiseerijaks. Ta püüdis kohastada Aristotelese vaateid
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud. Platoni oma on
põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse -- o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata -- algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpilt abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal. Ja seejuures oleme ekslikult veendumuses, nagu näeksime igavesi ideid. Ideede haaramiseks on meie teadmised liiga puudulikud ja piiratud.
Mõtteteadus - elu liigub mõtte jõul edasi. Kui mõte on loid, siis nii liigub ka elu. Filosoofias on erinevaid vaateviise ühele ja samale asjale. Filosoofia lätteks on kõrgem uudishimu, mis Vanas-Kreekas liikus kahes suunas: 1)Joonia koolkond (praeguse Türgi, Väike-Aasia rannik) - esitatakse küsimus asjade algusest (arhe); 2)Sofistide ajastu - neid ei huvita asjade algus, nende mõtete keskmes oli inimene (antropos). Need kaks suunda võttis kokku suur Kreeka filosoof Platon. Ta leiab, et tarkus voolab mõlemast allikast - maailmast ja me endi sügavusest. Platon esitab filosoofia 3 põhiküsimust: 1)Mis on tõene?; 2)Mis on hea? (eetikaküsimus); 3)Mis on ilus? (esteetika). Immanuel Kant on viimane suur valgustaja, suur kriitik. Immanuel Kant sõnastab 4 küsimust: 1)Mida ma võin teada? (sellele vastaks metafüüsika); 2)Mida ma pean tegema? (moraali- või eetikaküsimus); 3)Mida ma võin loota? (religiooniküsimus); 4)Mis/kes on inimene? (antropoloogiaküsimus).
1. kogu aega ja olemist haarav mõtiskelu, inimteadmiste templi nurgakivi. 2. Keelelisi arusaamatusi ära kasutav pseudoteadus Küsimused jagunevad: a) Empiirilised vastused sõltuvad vaatlusandmetest b) Küsimused ,millele pole võimalik vastata ei vaatluse ega arvutluse abil nendega tegeleb filosoofia c) Formaalsed vastudes sõltuvad arvutlustest ega ole kammitsetud faktiteadmistest 1. Kant tõmbas rajajoone faktide(kogemused, asjad, inimesed, sündmused, omadused, suhted) ja kategooriate(mille kaudu me tunnetame ja kujutleme ja mõtleme) vahel. Õpetas, et kategooriad, mille vahendusel me välismaailma näeme, on kõigi teadvuslike olendite puhul samad see muudab maailma üheks ja võimaldab suhtlemist. 2. Kreeka filosoofid (Aristoteles) kõigil asjadel on loodusest sisseehitatud eesmärk 3
Immanuel Kant (1724-1804) Elukäik Sündis Königsbergis (praegune Kalinigrad) lihtsasse, tõsiusklikusse perre. Noores eas ei näidanud üles mitte mingisugust erakordset annet, vastupidi oli Kant väga hajameelne ja häbelik. Sarnaselt Isaac Newtonile, kes samuti paistis silma oma hajameelsusega, arenes Kant välja alles keskeas. Aastal 1740 astus ta Königsbergi ülikooli, kus asus õppima ema soovil Teoloogiat, kuid varsti mõistis, et tema nõrga hääle tõttu ei ole pastori amet tema jaoks. Lisaks Teoloogiale kuulas ta ka filosoofia ja Matemaatika loenguid, uuris süvitsi Leibnizi ja Wolffi, kellest ta juhindus ka hiljem iseenda filosoofilistes teostes. Peale ülikooli asus tööle guvernöörina erinevates peredes, sh. krahv Keyserlingi peresse, kus ta
Taoline teooria sõnastab käitumise põhimõtted, mida inimene peaks järgima, ning põhjendab neid. Kui sellised põhimõtted puudutavad otseselt ainult teatud inimgruppi, siis on tegemist näiteks arstieetika, juristi eetika või muu sellisega. Üldkehtivusele pretendeerivatest normatiivse eetika teooriatest on ehk kõige tuntumad kohuse-eetika, utilitarism ja kristlik eetika. Ühiskonnas kujunenud õige käitumise põhimõtete süsteem. Pole olemas moraali, mis hõlmaks kogu ühiskonna. Moraal mitte ainult ei reguleeri inimese käitumist, vaid aitab seda ka mõtestada. Mitte kõiki tegusid ei saa hinnata moraali seisukohalt, vaid ainult neid, mis on sooritatud vabatahtlikult ja teadlikult. Moraali eripära tuleb paremini esile, kui võrrelda moraali seaduse ja tavaga. Moraal ja seadus erinevad kahes punktis. 1) seadus on välja töötatud ja riigivõimuorgani poolt vastu võetud ning sõnastatud ja kirja pandud võimalikult täpselt. Moraal kujuneb aga ise
1. PILET FILOSOOFIA AJALOO PÕHIPERIOODID, NENDE PÕHIJOONED S. KIERKEGAARD 19. SAJANDI IRRATSIONALISMI ESINDAJA JA EKSISTENTSIALISMI EELKÄIJA Antiikkreeka filosoofia - küsimus maailma algest ja algseadusest ning kõiki ühendavast alusest, olemuslikud küsimused, tõe ning tõelise tunnetuse otsimine inimese loomuse uurimine ning eetiliste põhimõtete kujundamine, isikliku õnne otsimine. On omakorda eelsokraatiline periood, klassikaline periood, hellenistlik periood. Keskaja filosoofiat iseloomustab kristluse ja filosoofia tihe side, tollased filosoofid olid enamjaolt vaimulikud. Põhiteemaks on usu ja teadmiste vahekord. Jaguneb: patristiline periood (proovitakse antiikfilosoofia abiga üles ehitada kristlik õpetus), skolastika (küsimustele hakatakse lähenema ratsionaalselt).
sajandini 4.kapitalistlik industriaalrevolutsiooni produkt 5.kommunistlik selle esimene aste on sotsialism Aristoteles ideeõpetuse kriitika. Platoni ideed andsid teadmisele igavesed ja muutumatud objektid: teadmine hõlmas üldist ja abstraktset, mitte meelelise maailma üksikjuhtumeid. Ta mõistis ideid ka standarditena, ideaalmudelitena, millele toetudes hinnatakse meelelist maailma. Ideaalmudelitena on Platoni ülemeelelised ideed iseseisvad, teatavad superobjektid. Aristoteles oli veendunud, et ideede teooria raskused on ületamatud. Ta kritiseeris Platoni õpetusi halastamatult ja lõi ideeõpetusele vastukaaluks oma tervikfilosoofia. Aristoteles tõdeb, et ideede teooria kahekordistab tarbetult oleva. Kuna meeleline maailm peegeldab igavest ja täiuslikku ideede maailma, nõuab ida peegeldus ka selle allikat. Sellepärast, et ideed on olemas eraldi ei saa nad isegi seletada meelelise maailma objektide olemasolu, muutumisest ja liikumisest rääkimata
Vahetud maailmavaated- müütline, kristlik-religioosne; teoreetilised maalimavaated- filosoofia, teoloogia, teadus. 3.Oleva alge probleem- millest sai maailm alguse. Alge- millest miski algab, tekkiva päritolu. Thales- arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett ja kõikjal leidub vett. Anaximandros- oleva alge apeiron(piiriti, mitte-piiriline) Anaximenes- arche piiritletud, õhk-nii aine kui samas ka apeiron. Pythagoras- tegelas matemaatikaga, tema jaoks arche arv. Kaust esimesena sõna filosoof. 4. Parmenides- tegelas ka oleva alge küsimustega. Arendas eeldust, et alge peab olema ainus ja valitsev. Tema mõtlemine lähtub triviaalsest tõigast, et on. Toob sisse olematu mõiste. Piiritleb olema archena vastandina olematule. Mõtlemise vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? Otsustus on või ei ole on Parmenidese järgi hädavajalik, on 3 võimalikku teed: et on, on ja ei ole, et ei ole(käimatu tee)Tuleb valida tee ja seda mööda käia, vihja metoodilisele mõtlemisele
Representatiivne teooria: Näiteks J. Locki tunnetusteooria 17. sajandil. On eraldi asjade maailm ja ideede maailm meie teadvuses. Tuleb eristada primaarseid ja sekundaarseid omadusi (näiteks värvus, lõhn, maitse on sekundaarsed omadused, mis ei iseloomusta otseselt objekti, vaid on sõltuvad tunnetava subjekti meelte iseärasustest) Teaduslik realism: Objekt eksisteerib väljaspool teadvust ja ei muutu tunnetusprotsessi käigus. Teadusliku realismi põhiseisukohad: tunnetuse objekt eksisteerib väljaspool teadvust, on teadvusest sõltumatu ja ei muutu tunnetusprotsessi käigus. Eristatakse kahte uurimisvaldkonda psühhofüsioloogiat ja psühhofüüsikat. Psühhofüsioloogia uurib, missuguseid närviprotsesse teatud füüsikalised (välised) stiimulid tekitavad. Psühhofüüsika uurib, kuidas välise maailma stiimulid lähevad üle, muutuvad psüühilisteks protsessideks, missugune on füüsiliste stiimulite ja psüühika protsesside vahekord
filosoofia tekkis Kreekas – oluliseks peetud demokraatia olemasolu (inimesed vaidlesid), kuid kõige olulisem on see, et Kreeka oli väga müüdirohke maa. Müütide abil seletati maailma ja seal toimuvat. Kaupmehed tõid Kreekasse kaasa oma mütoloogiad, kõik olid erinevad, aga seletasid samu nähtusi. Hakkas tekkima müütide konkurents ja siis arvatakse, et sellises olukorras tekkis alternatiivne seletus. Esimene koolkond – Mileetose koolkond. Thales oli esimene filosoof (u 630 – 570), tema hakkas arvama, et alguses oli lihtsalt vesi ja seda peetaksegi filosoofia tekkeks. Müütide aasemel leiti loodusega seletatav maailma algus. Mileetose koolkonna filosoofid – loodusfilosoofid. 2. Francis Baconi elu ja filosoofia (1561 – 1626) -> üleminekuaja filosoof (keskaeg on lõppenud ja uusaeg alanud) Uusaja esimene filosoof on Descartes, Bacon on teenäitaja Renessansiaeg on möödunud, avastas inimese ja tema loomingulisuse, hakati
Immanuel Kant Immanuel kant sündis 22.aprillil 1724.aastal Ida-Preisimaal Königsbergi (tänapäeval tuntud kui Kaliningrad) linnas sadulsepa peres. Ristimisel anti tulevasele Saksa filosoofile nimeks Emanuel. Immanueliks muutis ta oma nime ise, olles õppinud Heebrea keelt. Kanti ema oli vaga kristlane, kes nõudis usulises elus ja kõiges muus täpsust ja rangust. Selle puritaanlikkuse ja ranguse pitserit kandis kogu Kanti elu ja ka tema filosoofilised tööd.
Antsla Gümnaasium Andre Luik Referaat Aristoteles Juhendaja: Peeter Lemats 2012 Sissejuhatus Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates, kes Platonit sügavalt mõjutas. Nemad muundasid Sokratese-eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Sokrates ei kirjutanud midagi ning tema mõtted on meieni jõudnud Platoni ja paari teise antiikautori vahendusel. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma. Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad
kõige Newtoni füüsikaga. Ning selles võrdluses jäi metafüüsika üha ebasoodsamasse valgusesse. Vt. “Prolegomena …”, eessõna. Niisugune situatsioon ajendas asetama küsimust, milline on teadusliku teadmise loomus ülepea. Kanti jaoks on teadusliku teadmise peamisteks iseloomulikeks tunnusteks 1) apodiktilisus, 2) objektiivsus ja 3) süsteemina ülesehitatus. Kui “Prolegomenas” on arutluse all teadusliku tunnetuse võimalikkus, siis uurib Kant eelkõige tingimusi, millest sõltub teadmise objektiivsuse võimalikkus. Teadmise objektiivsus tähendab tema jaoks aga seda, et teadmine omab üldist ja paratamatut kehtivust reaalselt eksisteerivate objektide kohta. Selline arusaam oli kooskõlas teadmise ideaaliga, mis pärines juba Platonilt ning Aristoteleselt, ja eeldas teaduselt rangelt universaalset ja paratamatut teadmist – teadmist, mis fikseerib selle, et teadmise objekt on
inimese kohustuse, olemise ja väidete mõttekuse, väärtuste jms kohta. Filosoofia on see, millega filosoofid tegelevad. Võimatu on anda (lõplikku? selget? üldaktsepteeritavat?) nimekirja nii sellest, millega filosoofid erialaliselt tegelevad, kui ka sellest, millega nad ei tegele. Kuigi samas on filosoofias olemas suhteliselt püsiv probleemide kogum ning kasutusel on äratuntavalt eriomane mõistestik. Filosoofia on ainus akadeemiline vaimse tegevuse ala, kus ühte filosoofiavoolu kuuluv filosoof võib teise filosoofiavoolu malle järgivat kolleegi filosoofina koguni välistada. Näiteks täppisteaduse keele ja kontseptuaalse aparaadi loogilise analüüsiga tegelev positivist võib inimolemise absurditundega tegelevat eksistentsialisti pidada väljaspool filosoofiat (seega nt poeesiasse, psühhiaatriasse, erinevatesse kunstialadesse vm) kuuluvaks. Täiesti tavaline on olukord, et erinevad õppejõud võivad ühte ja sama teemat käsitleda väga erinevalt.
research stations there). Humans also now have a continuous presence in low Earth orbit, occupying the International Space Station. The human population on Earth is greater than 6.7 billion, as of July, 2008. Etoloogia teadus loomadest, nende käitumisest ja mõtlemisest Inimest liigitatakse loomade hulka, eriliseks. Proovitakse aru saada, mismoodi on inimene erinev teistest loomadest Aristoteles inimene on mõtlev loom Homo sapiens Eripära võib seletada ka kui defekti 2. Eksistentsialistlik mõtteviis Martin Heidegger ,,Sein und Zeit" (1927) ,,inimest tuleb mõista kui kohal/siin olijat. Inimene on olend, kes on maailmas" Inimene on maailmas kohal väga erilisel viisil, projetseerib kogu maailmale ja enamgi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
