tehakse meeltekogemuste põhjal. Esimese puhul kasutame me teadmiseni jõudmiseks ratsionaalset lähenemist ehk eirame kõike meelte teel vastuvõetut ning lähtume objektide kirjeldamisel vaid nende kindlatele omadustele. Aposterioorse tunnetuse korral võetakse kõike meelte poolt tajutut tõesena, mis tähendab et uute kogemuste teel on võimalik uuritava objekti mõistet avardada. 2) Analüütiline ja sünteetiline otsustus on vastavalt aprioorsed ja aposterioorsed, esimene tuleneb meie mõistusest, teine kogemustest. Analüütiline otsustus ei avarda meie teadmisi subjektist, vaid väljendab juba teadaolevat subjekti üldmõistet ehk analüütiline otsustus võimaldab meil lihtsustada ja liigendada meie teadmisi subjekti kohta. Sünteetilised otsustused põhinevad kogemustel ja väljuvad subjekti mõiste piiridest. Sünteetiliste
Marite Selgis, 113242, TABB24 Metafüüsiline tunnetus Kant Immanuel Kanti Prolegomena 2 esimest paragrahvi annavad ülevaate sellest, milliseks peab Kant tunnetust ja kuidas ta neid jaotab. Põhiideena toon välja selle, et metafüüsika tõeliseks alaks on sünteetilised aprioorsed otsustused ning ainuüksi need on tema eesmärk. Kanti arvates on metafüüsiline tunnetus puhas filosoofiline tunnetus, mis tähendab, et tegu on sealpool kogemust asuva tunnetusega. Esmalt tuleb meeles pidada, et soovides mingit tunnetust teadusena esitada, peab olema võimalik määratleda seda, mis on sellele tunnetusele iseloomulik ning mis teda teistest eristab. Kant selgitab oma nägemust metafüüsilisest tunnetusest, milles jagab tunnetuse analüütiliseks ning sünteetiliseks.
Kant Metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Mille kohaselt nad on kas ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, või nad on avardavad ning antud sisu rohkendavad. Esimesi võib nimetada analüütilisteks, teisi sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilised otsustused väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult. Analüütiline ehk selgitav otsustus ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitab meile juba teadaolevaid teadmisi. Ütleb predikaadis seda, mida mõeldi subjekti mõistes, kuid mitte nii selgelt ja teadlikult. (Nt: kõigil kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab tunnust ulatavus, järelikult ei saanud me midagi uut selle kohta teada
2) Analüütiline otsus selgitab subjekti mõistet, sünteetilise otsusega minnakse subjekti mõistest kaugemale. Tsiteerides Kanti, „analüütilised otsused ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, sünteetilised on avardavad ning antud sisu rohkendavad“. Analüütilised nt „kõik kehad on ulatuvusega“ ja „ükski keha pole mitteulatuvuslik“. Sünteetilised nt „mõned kehad on rasked“ ja „lühim tee kahe punkti vahel on sirge“. Analüütiline otsustus on selline, mis ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid teadmisi. Kõik analüütilised otsustused on oma olemuselt aprioorsed tunnetused. Sellised otsustused ongi näiteks: „Kõik ruudud on nelinurksed ning kõikidel kehadel on ulatuvus“. Mõiste ruut sisaldab juba endas nelinurksust ja seega ei saanud me mitte midagi uut teada. Sünteetiline otsustus on aga selline, mis avardab meie teadmisi. Subjekti mõistes mõeldav
ratsionalismiks. Räägitakse metafüüsilisest tunnetusest ehk tunnetus ei saa olla kogemusest lähtuv ja mõistusest, sest metafüüsika tähendab, et „teiselpool füüsikat“ ehk kogemusest väljaspool(mõistus ja aru tunnetusallikateks). See ongi erinevus. Metafüüsika-allikas on puhas mõistus (üheks eristuseks teadustest, aga mitte kõigist). Tunnetusallikate küsimus ei erista nt metafüüsikat matemaatikast. Peame siis edasi tunnetusviise eristama. Aprioorsed otsused ehk kogemuset sõltumatu ehk mõistusest sõltuv. Eristamine tunnetusviisi kaudu. Teaduslik tunnetusviis on otsustused(tänapäeval tähendab lausung – subjekti ja predikaadi seos). Teadus apoliitiline ehk tõestatud teadmine ehk tuleb õigustada(tõestada) subjekti ja predikaadi seost. Otsustused jagatakse kaheks: analüütilised ja sünteetilised otsustused. Nende erinevus sõltub sellest, kuidas tõestatakse S ja P seos.
tõstatatanud küsimuse, kuidas on võimalik puhtast mõistusest lähtuv tunnetus? Analüütiliste lausete võimalikkusest on kerge mõista, kuna see tugineb vasturääkivuse seadusele. Sünteetiliste aposterioorsete lausete võimalikkus põhineb aga kogemusel. Kanti arvates sünteetiliste aprioorsete otsustusi tuleb otsida või uurida, kuna see ei tugine mitte vasturääkivuse seadusele, vaid teistele printsiipidele. Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti ja predikaati. Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi ja sünteetilisi ning aprioorseid ja aposterioorseid. Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka");
1. Kant: mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) 2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus) 3. Platon: 1. kes on filosoof - mille poolest ta erineb Jumalatest / tarkadest ja võhikutest / inimestest ning oma arusaam sellest erinevusest 2. miks on filosoofid parimad polise valitsejad kaks põhjendust ja oma arusaam selle kohta 3. mis on idee ja millised on ideele iseloomulikud jooned + lisage oma arusaam selle kohta mis on idee 4. Bacon: 1. esitage õige induktsiooni meetod: kolme tabeli kirjeldus (soojuse näitel) ja milles on iga
Jorgen Alasoo IATB113080 Mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näitega. Posteriori tunnetus on sõltuv kogemusest, ta algab kogemusega, ta on empiiriline. A priori tunnetus on puhtast arust, ilma meeli kasutamata. A priori ei eelda kogemusi. Analüütiline otsustus mõtestab millegi lahti, kuid ei lisa midagi, ta on a priori. Selline objekt, mille mõismiseks pole vaja eelnevat kogemust. Näiteks ,,keha", see sõna ütleb ära et tegemist on ulatuvusliku objektiga(Kanti järgi on kõik kehad ulatuvuslikud)
Tema väitis, et mõlemad on olulisel kohal meie elus. Kanti sõnul meie teadmised on meie ise enda otsustused, mis võib jagada analüütilisteks ja sünteetilisteks. Üks nendest, analüütiline, selgitab neid teadmisi, mis meil on juba olemas, nad ei avalda meile uusi ega ka ei avarda vanu. Näiteks väidest ,,Kõik ruudud on nelinurksed" ei saa me midagi uut teada, kuna mõiste ,,Ruut" juba sisaldab tunnust ,,Nelinurk". Teine, sünteetiline otsustus, aga teistpidi laiendab meie teadmisi. Näiteks mõiste ,,Mõni raamat on huvitav" , ise endas mõiste ,,Raamat" ei sisalda tunnust nagu huvitav või midagi teine, seega see mõiste avardav meie teadmisi raamatu kohta. Tunnetusi Kant jagas ka aposterioorseteks ja aprioorseteks. Aprioorse tunnetuse puhul meie teadmised ja otsustused tulevad puhtast mõistusest ja puhtast arust, need ei sõltu meie kogemustest.
oleva alge apeiron(piiriti, mitte-piiriline) Anaximenes- arche piiritletud, õhk-nii aine kui samas ka apeiron. Pythagoras- tegelas matemaatikaga, tema jaoks arche arv. Kaust esimesena sõna filosoof. 4. Parmenides- tegelas ka oleva alge küsimustega. Arendas eeldust, et alge peab olema ainus ja valitsev. Tema mõtlemine lähtub triviaalsest tõigast, et on. Toob sisse olematu mõiste. Piiritleb olema archena vastandina olematule. Mõtlemise vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? Otsustus on või ei ole on Parmenidese järgi hädavajalik, on 3 võimalikku teed: et on, on ja ei ole, et ei ole(käimatu tee)Tuleb valida tee ja seda mööda käia, vihja metoodilisele mõtlemisele. Zenoni apooriad- Achilleus ja kilpkonn, Lendav Nool. 5.Herakleitos- seda kõigile samat maailma ei teinud jumalatest ega inimestest keegi, vaid ta on alati olnud, jääb igavest olema, mõõdujörgi süttiva ja mõõdujärgi kustuva utlena. Tuli- arche-liikuv, kooshoidev. Teine arche- logos-kõne lausumine
SUUNAVAID KÜSIMUSI KIRJALIKUKS TÖÖKS Hegel (1770-1831) ja Kant: (1724-1804) 1) abstraktse mõtlemise määratlused (Hegel) • Kahte objekti või nähtust samastatakse. Sel juhul pannakse 2 otseselt mitteseotud objekti võrduma. • Ühe objekti teatud omadused kantakse teisele üle. Sel juhul kantakse mingi nt. Inimesele kuuluva asja omadus inimesele endale üle. 2) mis on otsustus, ; mis on loogiline Subjekt ja mis on loogiline Predikaaat Otsustus on mõtlemise vorm, millel on teatud kindel tõeväärtus ning milles on subjekt jaatavalt või eitavalt seotud predikaadiga. Loogiline Subjekt on mõtte põhielement, mida iseloomustab(ei iseloomusta) teatud predikaat. Loogiline Predikaat on mõtte põhielement, mis väljendab Subjekti teatud omadust. 3) mis on analüütiline ja sünteetiline otsustus (vt abimaterjal Hegel ja Kant)
Kõik teadmised asuvad inimese ajus, kuid neid on vaja meelde tuletada. Väga tuntud on Platoni Koopamüüt. Platoni dialoogis ,,Menon" suudab orjapoisike tõestada matemaatilise teoreemi Platoni arvates sellepärast, et ta meenutab teadmisi, mida ta tegelikult juba teadis. Ühiskonnaõpetuses on kuulsaim dialoog "Riik". Inimesed tuleks liigitada kolme gruppi sõltuvalt sellest, kui põhjalikult on mingi inimese hing tutvunud ideede maailmaga: 1. filosoofid peaksid riiki valitsema, sest nende hinged on näinud seaduspärasusi, mida riigi valitsemine nõuab; 2. sõdurid ehk valvurid, peavad tagama korra, need on inimesed, kes ise pole pädevad teadma, mis on kord, kuid käsu nad täidavad; 3. käsitöölised ehk tootjad on õnnelikud kui teevad tööd. Hüve mida nad mõista suudavad on mõõdukus. Riik on õnnelik, kui inimesed jaotuvad nendesse gruppidesse. Igaühe koht vastab tema eeldustele. Platoni arvates pole hukatuslikumat, kui kellelgi on oma laps. Laste kasvatamise eest
Aprioorne on selline tunnetus, mis on tingimatult sõltumatu igasugusest kogemusest, järelikult pärineb üksnes puhtast arust või puhtast mõistusest. Aposterioorne teadmine pärineb kogemusest. Puhtaks nimetab Kant sellist aprioorset teadmist, millele ei ole lisandunud mitte midagi aposterioorset. Seda on oluline silmas pidada, kuna aprioorseid teadmisi saab rakendada ka selleks, et kogemust süstematiseerida ja niisuguse rakenduse tulemused ei ole enam puhtad aprioorsed teadmised. Kant kasutab “Prolegomenas” tihti formuleeringut: aprioorne teadmine eelneb igasugusele kogemusele. See ei ole range väljendusviis ning toob aprioorse teadmise iseloomustusse sisse eksitava ajalisuse momendi. Tunnetuse aprioorne komponent on iseenesest väljaspool aega. Kuid olles sellisena alati tunnetuse struktuuri kätketud see tõepoolest justkui eelneks enda igale kogemuslikule rakendusele, mis leiab paratamatult alati aset ajalisena.
Hiljem on "esimene filosoofia" ja "metafüüsika" olnud kasutusel ka sünonüümidena. Esimest filosoofiat on nimetatud ka ontoloogiaks. Sellesse valdkonda võib ehk arvata ka olemise põhiprintsiipide ja olemise viiside ning põhjuste ja substantside uurimise. Ent "Metafüüsikas" on juttu ka muust, sealhulgas Jumalast, kes jääb loodusest väljapoole. Sõna "metafüüsika" ongi hakatud tõlgendama ka kui looduse suhtes teispoolse uurimist. Metafüüsika valdkonnad Hegeli järgi. Hegel, kes näeb senises metafüüsikas naiivset mõtteviisi, mis peab võimalikuks lõpmatute esemete (hing, maailm, loodus, vaim, Jumal) tunnetamist nendele predikaatide omistamise teel, loetleb metafüüsika valdkonnad ja küsimused järgmiselt. Ontoloogia oli õpetus olemuse abstraktsetest määratlustest. Neid loetleti empiirilisel ja juhuslikul moel ning nende sisu võeti kujutlusest (sõna tarvitusest või etümoloogiast). Ratsionaalne psühholoogia tegeles
ARISTOTELES MATEERIA JA VORMI DIALEKTIKAST Aristotelese veendumuse järgi ei saa eksisteerida ideede- ja asjademaailm teineteisest eraldi, nagu see Platoni õpetuses oli. See oleks absurdne. Iga asi on mateeria (hyle) ja vormi (morphe) teineteisest lahutamatu ühtsus. Mateeria on passiivne, vorm aktiivne. Igasuguse liikumise tähtsaim algpõhjus on EESMÄRK (telos). Ka jumal on maailma suhtes eesmärk. Ta on üksnes eeskuju, jumal-filosoof, kes mõtleb iseenese mõtlemist. Aristotelese õpetus ei ole religioosne. Aristotelese ÕPETUS NELJAST PÕHJUSEST Mis tahes asja mõistmiseks tuleb lähtuda MIKS?-küsimusest: MILLEST?, MIS?, KUST? ja MILLE JAOKS? 1. Millest asjad tekivad? 2. Mis need tekkinud asjad on? 3. Kust saab muutumine või muutumatus alguse? 4. Mille jaoks asjad tekivad ja olemas on? Kõik 4 küsimust kokku on Miks ?-küsimus. 1. Materiaalne põhjus
alustrajavat eristust. Asju tuleb sel juhul üheltpoolt mõtelda nii, kuidas nad võivad olla sõltumatult meie tunnetuse “vormist”, ja teisest küljest nii, kuidas kogeme neid meie sõltuvalt oma tunnetuse “vormist”. Niisiis eristab ta nad kui “asjad iseendast” ( Dinge an sich selbst) asjadest kui “nähtumustest” (Erscheinungen) meie jaoks [B XXVI jj.]. Kui teadmise võimalikkuse tingimuseks on tunnetuse aprioorsed “vormid” meie tunnetusvõimes, siis peavad asjad iseendast, olles meie tunnetuse vormist sõltumatud, jääma väljapoole meile võimalikku tunnetust. Niisiis lahendab Kant teadmise võimalikkuse probleemi selle hinnaga, et ta loobub mõistuse pretensioonist väita midagi selle kohta, millised on asjad iseendas. Selline pretensioon oli aga olemuslik kogu traditsioonilisele filosoofiale. Sellele eristusele rajas oma õpetuse Platon,
4) kas teadmine on võimalik. Mis on teadmine? Võib eristada 3 erinevat tähendust: 1) teadmine, kui tuttav olek kellegagi või millegagi. 2) teadmine, kui oskus midagi teha. 3) teadmine, kui teatud info omamine. Teadmine põhjendatud tõene uskumus. Liigid: 1) teaduslikud teadmised (töötatakse välja teooriad, sõnastatakse täpselt); 2) argiteadmised. Teadmised: a) empiirilised meelelisest kogemusest; b) aprioorsed kogemusest sõltumatud c) loogilised nii ilmselged, et neis kahelda pole võimalik 2 Platon ,,Thaeidetos" Teadmine on põhjendatud (mõtestatud) tõene arvamus. Epistemoloogia. Filosoofia valdkond, mis tegeleb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. See hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. Mis on teadmine? Mis on teadmise allikad? Millal on uskumus õigustatud? Filosoofiline ja mütoloogiline mõtlemine
- Kogemus näitab meile, et miski on nii või teisiti loodud, kuid me ei jõua siin kunagi kaugemale suhtelisest üldisusest. üldisusest. - Kui mingi väide aga on tingimatult üldkehtiv, üldkehtiv, siis ei saa see meelelisest kogemusest pärineda. - Hume: see on meie harjumuse produkt. - Kant: see ei saa tulla kogemusest. Analüütilised ja sünteetilised otsused - Analüütiline lahtivõetav, liigendav. "Kera on ümmargune." Predikaat väljendab midagi, mis subjektis on juba olemas. - Sünteetiline siduv, kokkupanev. "See kera on kuldne." Ma lisan subjektile midagi, mis subjektis endas ei sisaldu. - Järelikult sünteetilisi otsuseid saan ma langetada üksnes a posteriori, kogemusest. A priori sünteetilised väited? - Lause: Igal muutusel on oma põhjus.
Universaalide küsimus: nominalism/realism/kontseptualism Keskajal kerkis küsimus: milline on universaalide, st soo ja liigimõiste vahekord neile vastavate tegelike esemetega (res). Üldmõistete kujutlus pärineb platonismis (idee muutumatu ja igavene antus, võrreldes teda peegeldava, kopeeriva esemega). Aristoteles polemiseeris Platoniga, kuid ka tema käsitluses võisid küll esemed olla meie tunnetusele primaarsed, kuid nende olemuse tuuma moodustas nende sisemuses olev üldmõiste või idee kui liigi tunnus, olles seega eseme suhtes primaarne. Seetõttu tekkiski nominalistide ja realistide vaidlus. Realism: omane eelskolastilisele mõtlemisele Duns Scotus oli mõõdukas realist. Eriugena ka. Nominalism: Roscellinus, seadis kolmainuse kahtluse alla ja läks kirikuga vastuollu. Ocham oli ka nominalist. 1) Üldmõisted, olles primaarsed, muutumatud ja igavesed, on esemetest reaalselt lahsus, ürgsemad ja tõelisemad. Universalia ante res (realistid)
3. Tunnetuslik kontiinum Kanti tunnetusteooriast subjektiivse idealismini (I.Kanti ja G.Berkeley tunnetusteooria) I.Kanti teooria: Eristatakse radikaalselt olemust (asi iseeneses ehk noumenon Ding an sich ) ja nähtumust (asi meie jaoks ehk fenomenon). Aistingud annavad tunnetuse sisu, mõistus annab aga vormi "taju ilma mõistuseta on pime, mõistus ilma tajuta on tühi". Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2. Aru -Aru tasemel on inimestel kaasaündinud 12 mõtlemise aprioorset kategooriat. 3. Mõistus- leiame lahendamatud vastuolud ehk puhta mõistuse antinoomiad Subjektiivne idealism: George Berkeley 18. sajandil väitis, et ainus, mida võime
Sünonüümid. Loogika mõiste üks võimalik autor on Demokritos (~460-370 eKr). Tõestamise teooria. Loogika seadused. Vastandab tegelikult oleva ja kindla teadmise sofistidele. Induktsioon. Sokrates (470-399). Induktsioon ja üldiste tunnuste leidmine üksikutes mõistetes. Platon (427-347). Väitluskunsti ülesanne on vastuolude avastamine. ARISTOTELES (384-322) Loogika on tööriist kõikide teaduste jaoks. Võttis kasutusele muutujad, väite komponendid (1) kvantor, (2) subjekt, (3) koopula, (4) eitus, (5) predikaat. Süllogismid. Modaalsed väited. Stoikud: Zenon Kitionist (333-264) ja eriti Chrysippos (279-206). Lausearvutuse elemendid. Keskajal Boethius (480-525). Aristoteles ladina keelde. Skolastikud panevad aluse ka analüütilisele filosoofiale. Raimon Lull (1235-1315) Võtab kasutusele sümbolid. G. W. Leibnitz (1646-1716). Idee luua universaalne sümbolkeel, mida võib kontrolloda ka masinaga
nult üheksa. Ning kui ma sooviksin inimesi segadusse viia, võiksin öelda, et sel juhul ei ole kaks korda viis kümme. Kuid sel juhul ei tohiks ma kasutada kompleksset märki `2 × 5 = 10' nii, nagu seda tavaliselt kasutatakse. Mul ei tuleks seda pidada puhtmate- maatilise propositsiooni väljenduseks, vaid empiirilise üldistuse väljenduseks, mille sisuks on, et alati, kui ma loendan asju, mis mulle paistavad viie objektipaarina, leian, et neid on arvult kümme. See üldistus võib vabalt olla väär. Ent kui see mõnel antud ju- hul osutuks vääraks, ei öeldaks, et matemaatiline propositsioon `2 × 5 = 10' on ümber lükatud. Öeldaks, et ma eksisin, oletades, et alguses oli objekte viis paari, või et üks neist võeti ära sellal, kui ma neid loendasin, või et kaks nendest sulasid ühte või et ma olen valesti loendanud. Seletusena võetaks vastu ükskõik milli- ne empiiriline hüpotees, mis sobiks kõige paremini omaksvõetud faktidega
Filosoofia on kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. Filosoofia on metoodiline ja süvenenud katse tuua maailma mõistust. Filosoofia mõtteks on tervikliku maailmapildi saavutamine. Filosoofiks saamine on eneseks saamise tahe. Filosoofia on inimese või põlvkonna piirsõnavara. Filosoofia on aine, mis kõigega tegeleb - kõige üle võib filosofeerida. Filosoofia sisesed jaotused: * gnoseoloogia=epistemioloogia - tunnetusõpetus. Probleem gnoseoloogias: subjekt (tunnetab)-objekt (mida tunnetatakse). Kumb on primaarne? * metafüüsika - see, mis tuleb pärast füüsikat (kõneleb oleva esimestest põhjustest); * ontoloogia - olemisõpetus ( - olema), kas maailma taga on vaimne või materiaalne alge?; * psühholoogia - mis on hinge olemus?, hingeõpetus (kasvanud välja ontoloogiast); * kosmoloogia - mis on universum?, kuidas ta on tekkinud?; * loogika - abiteadus, isaks loetakse Aristotelest.
varjatud kujul). Metafüüsika taotlus: saavutada positsioon maailmast väljaspool, et saaks absoluutseid teadmisi (jumala positsioon). Tunnetusteooria -- (epistemoloogia, gnoseoloogia). Mida me saame teada? See küsimus oli oluline juba antiikajal (eriti Sokrates), kuid oma võidukäiku tegi epistemoloogia alles uusajal. Kõigepealt oli nii, et metafüüsika eelnes tunnetusteooriale. Descartes'i pöördega uusajal sai mõtlev subjekt, inimene ise oma teadmiskindluse (tõe) aluseks, mis soodustas üha enam küsimuse tekkimist: kuidas me saame teadmisi, ja siit ka: kas metafüüsika mõttekonstruktsioonid on mõttekad, kui neil puudub side igapäevase tunnetusega. Siit tuli võimas metafüüsika vastane liikumine (n.ö. esimene "filosoofia lõpp" -- empirism, mis piiras meie küsimusasetuse just küsimusega: mida me saame teada (kogeda). Siit tuntud ratsionalismi-empirismi tüli
reinkarnatsiooni teooriaga, mille kohaselt on · Loodu ja ajalisus inimesed juba eelnevas elus oma saatuse · Maailma kontrueerivaks faktoriks on mateeria, aeg määranud. ja vorm (igavesed ideed). · Tahtevabadus ja predestinatsioon · Ühe osa olemisest loob Jumal lõplikus vormis · Kirik pehmendas üsna pea Augustinuse õpetust. (inglid, hinged, tähed), teise osa muutuvas vormis · Vastavalt sellele pole Jumal inimesi ette äravalinud (elusolendite kehad). ega hüljanud, vaid Jumal lihtsalt näeb oma · Augustinus kasutab siin ürgidude teooriat. Ürgidud igaveses kõiketeadmises meie lõplikke otsuseid asetati mateeriasse Jumala poolt. Edasi toimub ette. nende areng
Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. See on oma nime saanud Sokratese järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase Platoni tekstid on põhiliselt dialoogid, mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks "Kriton"). Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka dialektiliseks. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine, elenktika ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka m�
mõisted valmis olemas. Kui ta nii oleks mõelnud, siis olnuks empiristide rünnak õigustatud. Kuid mitte valmisideid ei mõelnud ta, vaid asjaolu, et hinges tuleb eeldada teatud võimet antud kogemuste puhul teatud mõisteid moodustada. Nii nagu antiikajal Platon kõneles ideede kaemisest, nii arvas ka Descartes, et meie hing toetudes antud üksikjuhtumeile võib endast produtseerida teatud üldisi mõisteid. Me võime esemete erisusi üldmõiste ühtsusse tõsta. On olemas mõisteid, mis ei põlvne meie kogemusest. Nende allikaks tuleb pidada inimese hinge ennast. 9 Võiks öelda, et Descartes jätkab siin selle probleemi edasiarendamist, mida me tunneme apriorismi nime all ja mille tähtsamaks esindajaks antiikajal oli Plato. Matemaatilise loodusteaduse uuestisünniga haarab see ,,ideede ime" uuesti meeli
arvates on inimene eelkõige see, mida ta usub. Ta tähtustab üksikisikut ja seda ka religioosses mõttes. Kierkegaardi jaoks ei ole oluline suur kogudus, vaid iga üksikisik selles koguduses. 2. PILET G. W. HEGELI FILOSOOFIA UUSPAREMPOOLSED JA LÄÄNE DEMOKRAATIA KRIITIKA (A. BENOIT) Hegeli teoseid peetakse väga raskeks lugemiseks, on öeldud, et need on n-ö 'mitte-arusaamise' meistriteosed. Hegel käsitleb dialektikat (tees, antitees ja süntees) ja seda võrreldes teistega iseäranis süviti. Kui näiteks Fichte käsitles sünteesi nõnda, et vastuolu kadus ning mõlemad vastandid said osaliselt piiratud, siis Hegel leiab, et need ületatakse täielikult imelises kolmekordses mõttes. Toimub kolmes tähenduses: kõrvaldatus (seadus ületatakse), hoitus (midagi pannakse kõrvale, hoitakse millegi jaoks alles), esiletõstetus (enam ei nähta teesi ja antiteesi esiletõstetud vastanditena)
kogemusest! Põhjapanevaks kõigele järgnevale on analüütiliste ja sünteetiliste otsuste eristamine. Otsus on subjekti ja predikaadi vaheline loogiline side. - Analüütiline tähendab "lahtivõttev", "liigendav". Kui ma ütlen: Kõik kehad on ruumilised, või: kera on ümmargune, siis ma ütlen predikaadis midagi, mis juba subjekti mõistes sisaldub, sest mõiste "keha" sisaldab ruumilisuse tunnust, ja mõiste "kera" ümaruse tunnust. Need on analüütilised otsused. - Sünteetiline tähendab "siduv", "kokkupanev". Kui ma ütlen: See kera on kuldne, siis ma lisan mõistele kera midagi, mis temas endas ei sisaldu - sest kera ei pea olema sugugi mitte kuldne. Ma lisan siin ühe tunnuse, mis pärineb kogemusest. Kui ma ei ole kogemuslikult kontrollinud, kas see kera on ikka kuldne, siis ma ei saa seda otsust ka langetada. 6
Meeltega tajutav maailm ilmneb erinevalt sõltuvalt vaataja nägemisnurgast. Meelelise maailma kohta saab meil olla ainult usk või kujutlus. Subjektiivsus kaasneb usuga ja mitte teadmisega. Ainsus ja paljulisus Herakleitose väitel ei saa astuda kaks korda samasse jõkke; olemine on pidevas muutumises ja iga hetk on eelmisega võrreldes juba teisenenud. Parmenidese järgi on reaalsus üks ja jagamatu. Ta kuulutab, et kõiksus moodustab ainsuse, mis on olemas samana ja iseenese läbi. Igasugune paljusus ja muutumine, mida surelike arvamised maailmas näevad, on ekslikud. Seal sisalduvad kujutlused tekkivast ja kaduvast- kõigist eristustest, mille vahele astub aeg. Ka liikumine on illusioon. Maailm ei muutu! Ja kuna maailm ei muutu, kuna olev ei ole lõpmatult jagatav, on see üks ja jagamatu. Platon eristab tõelisuse kaks tasandit, millest üks on püsiv ja muutumatu ja teine pideva muutumise seisundis. Need on Platoni kaks maailma. Näiline ja tegelik
Tõesus seisneb väite ja tegelikkuse vastavuses. Väide X on tõene siis ja ainult siis kui X vastab faktile. Nt. Väide ,,kass on katusel" on tõene siis, kui mõni kass on tõepoolest katusel, väär aga siis kui seal pole mingit kassi. Väide on tõene siis, kui asjad on nii, nagu väide ütleb, vastupidisel korral on ta väär. Korrespondentsusteooria probleemid: - Kuidas näidata vastavust? - Moraalsed ,,faktid"? - Aprioorsed väited! 39. Koherentsusteooria G.W.Leibniz, B.Spinoza, H.H.Joachim, O.Neurath Tõde seisneb kooskõlalisuses, sidususes! (ladina keeles coherentia ,,sisemine seos") väide (uskumus) on tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega (uskumustega) Kooskõla tähendab vastuolu puudumist. Nt. ,,marek volt sündis 1973" ja ,,Marek volt sündis 1937" ei ole kooskõlas. Keegi ,,üks ja seesama isiK" ei saa sündida kahel erinevalt ajal.
elementidena, mis esindavad mõtlemises neidsamu objekte jm. Paljudel juhtudel võib erinevaid objekte tajuda mingis olulises aspektis sarnastena või samastena, nii et kõigile neile vastab mõtlemise mingi üksainus struktuurielement – mõiste. Mõistest saab mõelda nii, et sellega haaratud objektidele kas omistatakse mingeid omadusi või omistatakse neile mingite omaduste puudumine. Selline mõtlemise operatsioon on otsustus. Mõiste, millega haaratud objektide kohta otsustus tehakse, on subjekt; subjektiga haaratud objektidele omistatava omaduse mõiste on 4 predikaat. Mõnel juhul võib mõiste ise olla asi, millele omadusi omistatakse. Otsustust väljendab keeles väitlause. (Tegemist on esialgsete tutvustustavate selgitustega. Definitsioonid järgnevad järgmistes loengutes.) Kõne puhul on sageli tähtis ka see, mis keeles räägitakse, mida on juba öeldud, milline on
prillidega, selle tajumises mängivad rolli nii asi iseeneses kui ka mõistus · Asi iseeneses eksisteerib sõltumata tajujast, seda ei iseloomusta ei aeg ega ruum, põhjuslikud seosed jms, ta ei ole tunnetatav · Asjad meie jaoks eksisteerivad tajuja tajuobjektidena, st sõltuvad tajujast; nad eksisteerivad ajas ja ruumis, nad on põhjuslikult seotud; nad on tunnetatavad · Kanti arvates on igasugune teadmine otsustus · Otsustuste hulgas eristas Kant analüütilisi (selgitavaid) ja sünteetilisi (avardavaid) otsustusi · Sünteetilised otsustused jagas Kant kaheks: aposterioorsed (kogemusel põhinevad) ja aprioorsed (kogemusest sõltumatud) otsustused · Üldse on Kanti arvates kolm liiki otsustusi: a) sünteetilised aposterioorsed; b) analüütilised aprioorsed; c) sünteetilised aprioorsed · Kuidas on võimalikud aprioorsed sünteetilised otsused? Neid iseloomustavad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
