SISSEJUHATUS
FILOSOOFIA AJALUKKU (lennukolledžile) FLFI.00.044
Kordamisküsimusi
1.
Sokrates : sokraatiline meetod
(ES
lk 16-18)
2.
Platoni ideedeõpetus
( wordi konspekt)
3.
Platoni ühiskonnakäsitus (
wordi
konspekt)
4.
Aristoteles : ideedeõpetuse kriitika, metafüüsika, õpetus
kategooriatest ja põhjustest (ES lk
46-48,
50-51, 59-61)
5.
Aristotelese eetika: eudaimonism, kesktee
(ES
lk 67-74)
6.
Descartes ’i
ratsionalism :
kahtlus , tõsikindel
tedmine ,
cogito ergo sum, keha ja hinge
dualism (ES
lk 103-113)
7.
Kanti teoreetiline filosoofia: asi iseeneses (lk 202), meelelise
tunnetuse aprioorsed tingimused (lk 206),
transtsendentaalne filosoofia(lk 204), aru kategooriad (lk 207), mõistuse ideed (lk
210), traditsioonilise metafüüsika kriitika (lk 208)
8.
Kanti eetika: kohustus, kategooriline
imperatiiv (lk 214-215)
9.
Nietzsche : platonismi ümberpööramine,
nihilism (word+
ES
lk 307-331)Filosoofia
Sokraatiline
meetod
on küsimuste ja
vastuste varal toimuv õppeviis.
See
on oma nime saanud Sokratese
järgi, kes õpetas küsimuste-vastuste vormis. Sokratese õpilase
Platoni
tekstid on põhiliselt dialoogid,
mille peategelane on sokraatilist meetodit kasutav Sokrates (näiteks
"Kriton").
Sokraatilises dialoogis toimuvat vestlust võib nimetada ka
dialektiliseks.
Sokraatilise
meetodi kolm traditsioonilist komponenti on iroonia
ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja
naiivne küsimuste
esitamine, elenktika
ehk küsitlusvoorus saadud vastuste kummutamine nende sisemise
vastuolu näitamise teel ja maieutika
ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste
määratlusteni jõudmisel. Komponentide
kasutusviis pole vähemasti
Platoni esituses
rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene,
vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes
järjekorras.
Sokraatilist
meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide
õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades.
Sokrates
(469–399
eKr)
oli vanakreeka
filosoof .
Ta
elas ja õpetas Ateenas.
Sokratese
õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni,
Xenophoni,
Aristophanese
jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta
avalikes vaidluses või
vestluses , juhatades vestluskaaslast
küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline
meetod),
nagu seda kirjeldab
Platon , kelle dialooge
peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks
allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt
Sokratest käsitletakse.
Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise
arvas ja õpetas
ning kui palju panid oma mõtteid tema
suhu ta õpilased. Läbi
aegade on arvatud, et
Platon esitab osas oma hilisema perioodi
dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
Võib
arvata, et filosoofia
ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma;
filosoofia pole seega mitte sõnadega
sofistide kombel mängimine või
pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem
elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse
puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda
kreekalikke
voorusi (aretē)
nagu õiglus
(dikaiosynē),
vaprus (andreia),
vagadus
(hosiotēs,
eusebeia),
mõistlikkus
(sōphrosynē)
jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu
(eudaimonia).
Vooruste
määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on
püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē)
ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad – neil on
mõni
kunst või oskus (technē)
–, siis selle juurde peab
kuuluma ka teadmine sellest, mida nad
oskavad, ning seda teadmist peavad oskama nad ka teistele, nt
õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama nad sellest sõnade
vahendusel aru anda (logos).
Enamasti aga satuvad ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes
raskustesse, mis ongi Platoni "sokraatiliste dialoogide"
üheks peamiseks teemaks.
Ateena valitsus mõistis Sokratese üle
kohut , sest tema õpetamismeetodid
kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt
tunnustatud jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas
Sokrates talle tema pooldajate poolt
pakutud põgenemisvõimaluse
tagasi ning nõustus surmaga, juues karuputkest valmistatud
alkoholiga
segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati.
PLATON
JA TEMA IDEAALNE RIIKEuroopa
filosoofia sai alguse muistses Kreekas, kus oli rohkesti
õpetlasi-filosoofe, kes juurdlesid maailma olemuse ja elu üle.
Antiikne mõtlemine on saavutanud oma loomingulise kõrgpunkti
Platoni idealistlikus süsteemis.
Platon arvas, et kõigil
silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on oma täiuslikud
algkujud e. ideed. Idee on midagi sellist, mis on ühine
paljudele sarnastele asjadele. Maailmas on palju inimesi, kuid on üks ühine
inimese idee. Kõik inimesed meenutavad seda ideed, kuid ükski pole
nii täisulik nagu idee ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja
hävivad, siis ideed on igavesed ja muutumatud. Ideed on palju
tõelisemad kui asjad ise. Asjad meenutavad ideesid umbes nii, nagu
varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on täiuslike ideede
ebatäiuslikud
koopiad .
Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid
silmaga näha ega käega
katsuda . Neid võib tabada üksnes
mõistusega. Kõige tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse ideed.
Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud.
Platon püüdis
täiusliku ideede maailma ja ebatäiusliku materiaalse tegelikkuse
suhteid käsitleda dialektiliselt. Ta väitis, et igas materiaalses
asjas on osaliselt ja ajutiselt olemas idee ning samal ajal ka
olematus ja teisitiolemine. Seetõttu on materiaalne maailm pideva
tekkimise ja hävimise seisundis, seega olemise ja olematuse vahel
püsivas olekus.
Ideeõpetusele rajas Platon oma
tunnetusteooria , eetika,
riigiteooria ja natuurfilosoofia.
PLATONI
ÕPETUS IDEAALSEST RIIGISTPlaton
elas
demokraatlikus Ateena polises, kus riiklik ja poliitiline elu
kannatasid ebastabiilsuse all. Sellepärast on ka tema kriitika
teravalt suunatud demokraatliku riigivormi vastu. Ta ütleb, et siin
kehtib "tugeva metslooma" võim, kus valitsemine on selleks
ettevalmistust mitteomava arvuka rahvakihi käes, kelle seas on palju
andetuid ja võimuahneid.
Platonile on vastuvõtmatu ka
timukraatia, kus kodanike võimed ei olnud otsustavad, vaid nende
õigused sõltusid varandusest ja seisusest.
Ka ei meeldinud
talle
oligarhia , kus võimule saadi pärilike õiguste alusel või
majandusliku rikkuse abil, arvestamata kõlbelisi
väärtusi.
Türanniat pidas Platon kõige madalamaks ning
vääritumaks riigivormiks, kuna võimul on tavaliselt vähearukas,
võimuahne ja piiramatu omavoliga valitseja.
Oma "
Politeia "
arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi mudelit, mille abil ta
püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all kannatavale
demokraatiale.
Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda
ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni ning inimesed
ei suuda üksi kõiki oma vajadusi rahuldada. Sellest tulenebki
vajadus riigi ja seaduste järele. Riigi aluseks on töö jaotamine
vabade kodanike
seisuste vahel. Niisugune tööjaotus tagab, et iga
kodanikeseisus täidab kõige paremini ja kasulikumalt oma
spetsiaalseid funktsioone.
Oma õpetuses, mille järgi
täiusliku riigi kodanikud jagunevad seisusteks, juhindus Platon
hinge osade klassifikatsioonist. Hinge mõistuslikule osale peab
vastama valitsejate-filosoofide seisus, kes on vähearvuline,
haritud, tark ja vooruslik. Platoni järgi on Jumal nendesse, kes on
võimelised valitsema, seganud sündimisel kulda ning seepärast on
nad kõige väärtuslikumad ning mõistavad, mis on vajalik riigi ja
tema kodanikkonna üldiseks heaoluks. Riigi valitsemiseks saavad nad
aastakümneid kestva ettevalmistuse ja alles 50. eluaastast
tohivad nad
kuuluda valitseva eliidi hulka. Et riiki õiglaselt ja
targalt valitseda, ei tohi neil olla eraomandit ega perekonda, mis võiksid
neid viia omavahelisele võimuvõitlusele. Olmemured nende eest
lahendab riik.
Afektiivsele hingealgele vastab teine seisus -
ametnikud ja sõjamehed, kes peavad olema
kasvatatud distsiplineerituiks, mis on vajalik sisemise korra tagamiseks riigis
ja riigi kaitsmiseks väliskallaletungide vastu. Voorustest on neile
veel vajalikud kindlameelsus, mehine kohusetunne, vaprus ja
eneseohverdus. Seegi seisus peab saama erilise ettevalmistuse oma
ülesannete õigeks mõistmiseks ja täitmiseks riigi
ees.
Himustavale hingealgele vastab kolmas arvukas seisus -
talupojad, käsitöölised ja
kaupmehed jne., s.o. kõik
tootva ja
teenindava tööga hõivatud inimesed. Siia kuuluvad ka
kunstnikud ,
poeedid, näitlejad. Kolmanda seisuse ülesandeks on
inimelu aineliste vajaduste rahuldamine. Nende tööst elatuvad ka mõlemad
ülemised
kihid , kes aga peavad kolmandale seisusele looma kõige
soodsamad elu- ja töötingimused. Riigi juhtimisest see seisus -
rahvas - osa ei võta, kuna tal puuduvad riigi
juhtimiseks vajalikud
võimed, eeldused ja ettevalmistus. Neile on aga lubatud eraomand.
Nende peamiseks vooruseks on mõõdukus ja enesevalitsemine.
Aga
Platoni ideaalriigis on enesestmõistetav koht orjandusel.
Orjad (s.o. barbarid) peavad tegema ära raskema töö, omamata seejuures
mitte mingisuguseid õigusi. Kuna on ideaalriik, siis ei tohi ka ori
puudust kannatada.
Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli
voorust: 1)tarkus, 2)
mehisus , 3)vaoshoitus või
harmoonia ,
4)õiglus.
Iga seisuse kohta kehtisid talle
omased õigused ja
kohustused. Kui iga seisus täitis vastavalt oma õigustele ja
kohustustele neile pandud ülesandeid, siis kujunes riigis häireteta
tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus
hinges . Selline
tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava ühise
vooruse - õigluse näol. Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma
tööd vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi.
KOMMENTAARID
Ideedeõpetuse
juurde võiks isiklikest tähelepanekutest veel lisada, et tegelikult
paistab Platoni ideedeõpetus ka
muusika (nagu ka teiste
kunstiliikide) juures kehtivat, kuigi muusikat pole võimalik näpuga
katsuda. Tegelikult pole ju ka täiuslikku muusikateost olemas, on
vaid loendamatu hulk täiusliku muusikateose koopiaid. Neist paljud
on küll täiuslikkusele üsna lähedal, kuid siiski jääb igaühes
neistki veel midagi puudu, et olla täiuslik. Olles ise
helilooja ,
tunnetan seda pidevalt,
muuhulgas ka oma teoste juures - alati jääb
selline tunne, et "võiks veel parem olla", ükskõik kui
hästi ka teos pole õnnestunud.
Ideaalriigi juurde minnes
meenubki siinkohal kõigepealt 2 aasta
tagune Isamaaliidu
valimisreklaam , mis
kahtlemata oli platonismist mõjutatud. Nimelt
peakski tolles reklaamis esitatud idee kohaselt riik olema selline,
kus "ühed juhivad, teised
kaitsevad ja ülejäänudki teevad
kõik tublilt oma tööd", nii et kõigil oleks hea, rahulik ja
turvaline.
Vaadeldes aga Platoni hinnangut demokraatiale,
paistab selgelt, et tal on täiesti õigus. Kõige tabavamalt ütles
oma loengus kunagi
Rein Ruutsoo: “Mitte ühedki valimised ega
referendumid ei suuda garanteerida, et nende tulemusel võetakse
vastu just õ i g e d otsused. Paljud inimesed ei saa ju
mingil põhjusel osaledagi - kes on haige, kes on reisil jne. Ka
osalejatest ei pruugi paljud teha mingil põhjusel õ i g e t
valikut - mõnel on paha tuju, mõnel on liiga hea tuju, aga mõni on
lihtsalt loll!”
Kui aga püüda Platoni seisukohalt hinnata
näiteks Eesti riigi
senist arengut (viimase 10 aasta jooksul), siis
tundub, et valitsevaks riigikorraks on mingi segu demokraatiast (seda
muidugi
halvas mõttes), oligarhiast ja isegi timukraatiast,
kusjuures nende täpne
vahekord oleneb
parajasti võimuloleva
koalitsiooni koosseisust. On ju mõnes
erakonnas lausa silmatorkavalt
palju rumalaid ja võimuahneid isikuid, mõnes aga rohkesti üksnes
majanduslikele hüvedele mõtlejaid ning on ka timokraatlike
kalduvustega tegelasi, kusjuures igas erakonnas võib leida nimetatud
gruppidesse kuuluvaid inimesi. Tõelisi aristokraatlikke valitsejaid
(kellesse Platon paremini suhtus), on meil olnud vaid üks -
ekspresident
Lennart Meri.
Õnneks puudub meil uuemast ajast
türannia kogemus, kuigi 90-ndate algul oli oht selleks üsna reaalne
- süüdistati ju tollast valitsusjuhti Edgar Savisaart pidevalt
autoritaarses juhtimisstiilis, milleks paraku ka alust oli. (
Savisaar kukutati aga peale seda, kui ta püüdis riigis kehtestada midagi
sõjakommunismitaolist) Muidugi ei saa aga kunagi täiesti välistada,
et meilgi mõni osav demagoog lihtsalt võimu enda kätte ei haara,
kusjuures
vaevalt Savisaar see ainus on, kes nii teha võib
(kindlasti ei saa aga Mart Laarist kunagi diktaatorit, isegi kui ta
mingi ime läbi
igavesti peaministriks jääks - teda lihtsalt ei
võeta tõsiselt ning tal pole ka vastavaid omadusi).
Platon
pidaski hädavajalikuks hoida türannia teke juba eos ära. Samal
seisukohal oli ka kadunud väliskommentaator
Vambola Põder, kes
meenutas, et teatavasti tuli näiteks
Hitler võimule täiesti
demokraatlikult ja seaduslikult. Põder rääkis siis veel nii:
"Tegelikult on ju kõik võimule pürgijad parasjagu
ebanormaalsed ja hullumeelsed, kuna võim tähendab ka vastutust.
Kuid inimene, kes pürib võimule, peab ise järelikult a r v a
m a , et ta suudab riigi ja rahva eest vastutada". Lõpuks tegi
ta aga ettepaneku kehtestada poliitikute jaoks mingi psühhiaatriline
vmm. kontroll - just selleks, et potentsiaalseid
diktaatoreid võimult
eemal hoida.
Too ideaalriigi mudel ise aga on kahtlemata
üliidealistlik
utoopia , nagu seda on kritiseeritud, kuna tavaliselt
ei tea ju keegi, milline see õige otsus siiski on, samuti võivad
eksida ka kõige targemad inimesed ning halvemal juhul kogu riigi
isegi põhja lasta. Seega pole välistatud vead siiski ka
riigijuhtimiseks ülipõhjaliku ettevalmistatuse korral. Kuna aga
inimesed on erinevad, siis kipuvad nende vahel ikkagi konfliktid
tekkima , nii et harmoonia saavutamine oleks tegelikkuses ikkagi
üliproblemaatiline. Välistada ei saa
sedagi , et isegi täieliku
harmoonia korral ei tekiks ükskõik millise seisuse esindajal
tahtmine teistele "käru keerata" - kasvõi igavuse pärast,
kui mitte muul põhjusel. Samuti võib ka mõnel filosoofil ikkagi
tulla pähe mõte haarata kogu võim enda kätte.
Kahtlemata
peab aga paika see, et targemad
valitsejad suudavad üldiselt siiski
teha targemaid otsuseid, samuti ka see, et
riigiaparaat ning
julgeolekustruktuurid teevad oma tööd paremini, kui
kaader on hästi
ettevalmistatud (teatavasti heidetaksegi Eestile Euroopa Liidu poolt
peamiselt ette just nõrka haldussuutlikkust, mille kohta leiaks
näiteid väga palju). Võimuvõitluse võimalust välistaks suuresti
tõesti just keeld eraomandi ja perekonna loomise suhtes. Kui aga
riigis tõesti kõik järgiksid Platoni nimetatud voorusi, teeksid
rahulikult ja tublilt oma tööd ning ei segaks teisi, oleks tõesti
kõik suurepärane. (Meie riigis aga
segab näiteks Mart Laar küll
pidevalt teisi, käies alailma igal pool kõiki oma lõputu
lobisemisega tüütamas!)
Platoni ideaalriigis pidid kõige
raskemaid ja kindlasti ka kõige ebapopulaarsemaid töid tegema
orjad, kelle arv pidi ilmselt aga vähenema - nimelt võis
barbaritest orje saada üksnes sõja käigus, aga sõda oli Platonile
vastunäidustatud.
Siinkohal meenub aga üks koht Viktor
Suvorovi autobiograafilisest raamatust "Vabastaja", kus ta
muuhulgas kirjeldab eluolu Nõukogude
Armees . Nimelt
Kõik kommentaarid