Filosoofia eksami konspekt 2011 (1)

PLATONI IDEEÕPETUS - ja vormist. Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad. Inimindiviid koosnes kolmest vastandlikust elemendist: kirg, mõistus ja tahe. Mõistuse kohus on olukorda kontrollida, valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog „Riik“. Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus, Platoni uskumuse kohaselt püsiv ja hukkumatu. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi kindlamat arvamusest ja teadmine põhines üldmõistetel, siis võib siit järeldada, et üldmõistete sisu peab olema püsiv ja muutumatu. Üldine on ainult mõteldav, mitte kogetav. Üldmõistete sisuks on asjade olemus, seda nimetas Platon ideeks Platoni vastus metafüüsika põhiküsimusele: olev tervenisti on idee. Nähtuste maailma kuuluv asi on olemas üksnes seetõttu, et ta saab osa ideest . Nähtuste maailm on ideedemaailma kahvatu peegeldus . Ideedemaailma iseloomustus. Ideed on Platonil muutumatud, igavesed , ainulised, jagamatud jne. Liikumine, tekkimine-hävimine jne. Ei ole Platonil inimliku mõtlemise eksitus: olev ise jaguneb kaheks: ideed ja nähtumused. Need kaks valdkonda erinevad teineteisest oluliselt: Platoni kahe-maailma-õpetus Kuna ideede maailm on täiuslik, ei saa seal valitseda juhuslikkus ega korrapäratus. Ideed on omavahel kindlas hierarhilises suhtes. Kõrgemaid ideid nimetab Platon sooks: genos ja madalamaid liigiks : eidos. Ideedepüramiid tipneb ühe ideega, mis sisaldab kõiki teisi. Selleks on hüvesuse idee (agathon). See on omakorda transtsendentne teiste ideede suhtes. Siit tuleneb, et põhimõtteliselt on maailm hüveline. Maailm on agathonist teleoloogilises sõltuvuses. Kuigi see sõltuvus vahendatud. Platoni filosoofia tähtsaim osa oli ideeõpetus. Platoni järgi ei ole olemas reaalset mitte eset, vaid selle kehatu olemus ehk idee (eidos). Idee on nagu eesmärk mille poole kõik eksisteeriv püüdleb. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed. Erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda . Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsam on Platoni meelest headuse idee. Kes seda suudab mõista, mõistab kõike. Tegelikkus e Platoni jaoks ideedemaailm on tabatav ainult mõtlemise abil. Meeltega on võimalik tajuda vaid näilikku, nagu koopasse suletud vangid näevad ainult varje. Et küündida tõsiolevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. Alles mõtlemise abil saavutatud muutumatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks.
KEHA JA VAIM: Rene Descartes : Descartes ei eita materiaalsuse olemasolu, ta usub, et olemas on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Tema arvates on hing seotud vaid keha organite tervikuga, see tähendab, et kui eraldada mingi osa keha tervikust, lahkub hing kehast, kuna sel juhul on keha organite omavaheline seos hävitatud. Descartes'i väitel on vaim kehaga seotud põhjuslikult: vastasmõju toimub käbinäärme vahendusel. George Berkeley : Berkeley arvab , et on olemas vaid vaim ning sellist asja nagu mateeria üldse ei eksisteeri. Ta väidab, et kõik olemasolev on vaimne. Niinimetatud materiaalsed asjad on hinge poolt tajutavad ideede kogumid. Berkeley arvab, et reaalsed asjad on needsamad asjad, mida ta näeb ja tunneb ning oma aistingutes tajub.Tema arvates kogetakse mateeriat vaid meeletaju kaudu ning reaalsed on üksnes tajumused ise ja mingit reaalset objekti nende taga ei ole.Sarnasused: Rene Descartes’e ja George Berkeley põhiline sarnasus on see, et nad mõlemad usuvad hinge olemasollu ja ka välise jõu olemusse. Berkeley nõustub väitega, et eksisteerib subjektist sõltumatu välismaailm ning Descartes leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilisusega.
METAFÜÜSIKA. Filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega. Metafüüsika on katse ületada füüsika piirid ning jõuda oletuste, mõtiskluste ja loogiliste järelduste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate seaduspäradeni. Metafüüsika poolt käsitlevate probleemide hulka arvatakse tavaliselt Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe jne. Metafüüsika tähendab seda, et sa räägid millestki , mida pole võimalik empiiriliselt tõestada. Metafüüsika on olemisõpetuse osa mis tegeleb olemisega enne ja pärast surma või enne maailma loomist. Metafüüsika (kr meta = üle) – see, mis jääb väljapoole füüsikat. Filosoofias reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimine. Metafüüsikaks nimetatakse ka teadusliku maailmapildi ja füüsikalise reaalsuse raamest väljapoole jäävate usu ja ilmutusega seonduvate üleloomulike nähtuste sfääri. On ka teaduse piiriala probleemide nimetus. Metafüüsika on ajatute, muutumatute ja kõikjalkehtivate seaduste loogiline tuletamine ilmselgetest asjadest, inimese katse jõuda loogiliselt või mõtiskluste kaudu mittemõõdetava reaalsuseni. Metafüüsika meetod erineb füüsika meetodist selle poolest, et asju ei tuletata mitte katsetest, vaid loogilistest järeldustest ja oletustest. (enesestmõistetavatest asjadest), samuti, peale asjade, mida saab tänapäevaste vahenditega mõõta ja vaadelda, käsitletakse ka kõiki muid asju, mille olemasolu loogiliselt võiks eeldada. Metafüüsika ja füüsika "lõplik eesmärk" on samad -- jõuda tegelikkuse objektiivse kirjelduseni. Lähtudes sõna "meta" ühest tõlkest (millegi kõrgemalt või väljastpoolt vaatlemine ) võib metafüüsikat käsitleda ka reaalsuse vaatlemisena väljastpoolt ja kõrgemalt nii palju, kui inimese loogika seda võimaldab. Metafüüsika poolt käsitletavate probleemide hulka arvatkse tavaliselt Jumala olemasolu, hinge surematus, keha ja vaimu vaheline seos, vaba tahe.
Aristotelese "Metafüüsika". "Metafüüsikas" määratles Aristoteles muuhulgas esimese filosoofia: see uurib olevat kui olevat. Hiljem on "esimene filosoofia" ja "metafüüsika" olnud kasutusel ka sünonüümidena. Esimest filosoofiat on nimetatud ka ontoloogiaks. Sellesse valdkonda võib ehk arvata ka olemise põhiprintsiipide ja olemise viiside ning põhjuste ja substantside uurimise. Ent "Metafüüsikas" on juttu ka muust, sealhulgas Jumalast, kes jääb loodusest väljapoole. Sõna "metafüüsika" ongi hakatud tõlgendama ka kui looduse suhtes teispoolse uurimist.
Metafüüsika valdkonnad Hegeli järgi. Hegel , kes näeb senises metafüüsikas naiivset mõtteviisi, mis peab võimalikuks lõpmatute esemete (hing, maailm, loodus, vaim, Jumal) tunnetamist nendele predikaatide omistamise teel, loetleb metafüüsika valdkonnad ja küsimused järgmiselt. Ontoloogia oli õpetus olemuse abstraktsetest määratlustest. Neid loetleti empiirilisel ja juhuslikul moel ning nende sisu võeti kujutlusest (sõna tarvitusest või etümoloogiast). Ratsionaalne psühholoogia tegeles hinge metafüüsilise loomusega, nimelt vaimuga kui asjaga seoses aja, kvalitatiivse muutumise ning kvantitatiivse kasvamise ja kahanemisega. Püüti põhjendada hinge surematust. Sealjuures tugineti sageli hinge lihtsusele. Kosmoloogia uuris maailma, selle juhuslikkust, paratamatust, igavesust, ruumilist ja ajalist piiratust, maailmas aset leidvate muutuste formaalseid seadusi, inimese vabadust ja kurjuse päritolu.
EPISTEMOLOOGIA Filosoofia valdkond , mis tegelb teadmise ja selle episteemilise õigustuse loomusega. See hõlmab inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimist. Mis on teadmine? Mis on teadmise allikad? Millal on uskumus õigustatud? Filosoofiline ja mütoloogiline mõtlemine. Filosoofiline mõtlemine leiab aset mõistetes ning ühtaegu erineb inimest loomast erinevast mõtlemisest ja on sellega samane. Mütoloogiline mõtlemine otseselt seotud religiooniga, mütoloogiline eelnes filosoofilisele. Filosoofiline mõtlemine üles ehitatud loogikale. Mütoloogiline maailma seletav . Keskpunkt religioon . Religioon kasvas välja otseselt mütoloogilisest. Filosoofiline praktilisem.
SAAMISE FILOSOOFIA – kõik on pidevas muutumises. Herakleitose filosoofia kõige iseloomulikumaks jooneks on tema arusaam maailmast kui pidevast muutumisest. Herakleitos ise väljendab seda aforismidega:"Ühte ja samasse jõkke astume ja ei astu","Eksisteerime ja ei eksisteeri", "Ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda". Maailm on kui jõgi, milles voolavad järjest uued veed . Sellepärast võimegi teatud mõttes öelda, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil . Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Siit ka aforism : "Eksisteerime ja ei eksisteeri".Sageli väljendatakse Herakleitose filosoofia põhiseisukohta lausega:Kõik voolab. Sellist ütlust pole Herakleitos ise kirja pole pannud – see on talle lihtsalt omistatud.
OLEMISE FILOSOOFIA. Zenoni apooriad esitasid väljakutse antiikaja ajamõistele, mis eelda saja lõputut jagatavust ning viisid hiljem matemaatilise analüüsi väljakujunemisele. Olemine on filosoofia kategooria, mis hõlmab kõik olemasoleva, nii materiaalse kui ka ideaalse, seda täpsemalt määratlemata. Materialistlikku olemiskäsitlust arendas Parmenides , kes pidas ühtset, igavest, liikumatut, muutumatut ja jagamatut olemist maailma materiaalseks aluseks. Ta samastas olemise mõtlemisega, põhjendades seda väitega, et mõelda saab ainult olevast. Platon rajas olemise idealistliku käsitluse, mille järgi tõeliselt on olemas ainult ideed, materiaalne maailm on ideede "vari". Aristoteles kasutas terminit "olemine" mitmes tähenduses. "Ühelt poolt tähendab olemine asja olemust, midagi kindlat, teiselt poolt omadust, hulka või mõnd muud asja kohta öeldavat. Esmalt tähendab olemine asja seda külge, milles väljendub tema olemus (kui tahame öelda, milline on asi, siis ütleme, et ta on hea või halb, kuid mitte seda, et ta on 3 küünart pikk või et ta on inimene; aga kui tahame öelda et ta on olemas, siis me ei ütle, et ta on valge, soe või 3 küünart pikk, vaid et ta on inimene või jumal) ... Olemus on olemine algseimas tähenduses, sest ta pole olemas millegi suhtes, vaid ta "on" ilma eeltingimusteta." Filosoofia esmast ülesannet nägi ta olemasoleva uurimises. Stoikute ja skeptikute eetika . Stoikude eetika on saatusele allumise eetika -õnnelik saab olla vaid see, kes suudab kõigesse neutraalsesse ükskõikselt suhtuda. Siit tuleneb, et vabadus on tunnetatud paratamatus . Kuid vaid tark saab olla vaba, kuna vaid tema tahab seda, mis on mõistlik. Stoikud usuvad, et maailm on mõistuspärane. Skeptikute eetiline hoiak on hoidumine igasugustest dogmaatilistest väljendustest (nt mis on hüve, kuidas saavutada õnnelikkus
ANTIIKATOMISTIKA. Demokritos ja Epikuros .Peamine informatsioon atomistika kohta pärineb Aristotelese teostest, kes hoolimata teravast atomistide vastu suunatud kriitikast refereerib põhjalikult nende vaateid temale veel ilmselt kättesaadavate originaalide põhjal. Traditsiooniliselt peetakse antiikatomistika rajajaks Demokritost tema tööde kohta teatakse peamiselt teiste autorite vahendusel, säilinud on üksnes üksikud fragmendid . Üldiselt peetakse Demokritust Leukippose õpilaseks ning tema vaadete süstematiseerijaks.Atomistide suurim panus antiikfilosoofia mõttemaailma oli tühja ruumi olemasolu aktsepteerimine. Demokritos arvas samuti, et tühi ruum on liikumise hädavajalik eeltingimus. Ta oli seega veendunud, et kuna eksisteerb liikumine, peab olemas olema ka tühi ruum. Atomistid olid esimesed antiikfilosoofid , kes teadlikult rõhutasid tühjuse olemasolu. Atomistide nägemus tühjusest kui millestki, mis ei sisalda mitte midagi, on kuni tänapäevani olnud mitmete filosoofide ja teadlaste uurimisobjektiks; vahepeal on seda nimetatud näiteks ka eetriks ja vaakumiks. D on kindel, et aatomid on jagamatud alusosakesed ning et nad on igavesed ja muutumatud, sarnaselt tühja ruumiga on neid lõpmatult palju. Atomistide arvates koosneb universum kahest vastandlikust põhielemendist: aatomitest- inimese poolt meeltega tajutava maailma ehituskividest, ning lõputust tühjusest, kus aatomid liiguvad. Hellenismi perioodil tõi atomistikateooriasse mõned uued aspektid Epikuros, kelle õpetaja Nausiphanes oli omakorda olnud Demokritese õpilane.Epikuros asutas Ateenas atomistide kogukonna, mis tegutses kuni tema surmani. Arvatakse, et Epikurose poolt sisse toodud muudatused võisid olla põhjustatud Demokritese kritiseerimisest Aristotelese poolt. Erinevalt Demokritesest väidab Epikuros, et kuna kõik meie meeleaistingud on otseselt põhjustatud reaalselt eksisteerivate aatomite mõjudet meeleorganitele, on need ka tõesed. Võrreldes Demokritesega omistab Epikuros inimese poolt kogetavale maailmale palju suurema reaalsuse ning suhtub vähem skeptiliselt inimteadmiste väärtusesse. Alles Epikuros ütles selgelt välja, et ehkki aatomid on füüsiliselt jagamatud, on neid kontseptuaalselt siiski võimalik jagada- vastasel juhul ei saaks aatomitele omistada selliseid omadusi nagu näiteks kuju ja suurus.
ONTOLOOGILINE ARGUMENT JA SELLE KRIITIKA. Ontoloogiline jumalatõestus ehk ontoloogiline argument on jumalatõestus, mille esimesena esitas keskaegne teoloog Canterbury Anselm . Laiemas tähenduses on ontoloogilised jumalatõestused kõik jumalatõestused, mis apelleerivad ainult mõistusele, mitte näiteks vaatlusele.Ontoloogia on filosoofia haru, mis tegeleb olemise olemusega. Anselmil ei olnud küll ontoloogilist süsteemi, kuid olemise olemus huvitas teda väga. Ta väitis, et on paratamatult olevad – asjad, mis ei saa mitte olemas olla – ja kontingentselt olevad – asjad, mis saavad mitte olemas olla. Ontoloogiline jumalatõestus lõpeb kõigis tõlgendustes ja vormides umbes sellise väitega, et Jumal on olemas ning on paratamatult olev. Seda võib sõnastada ka nii: Jumal ei saa mitte olemas olla. See seisukoht on ilmsesti vaieldav ning ontoloogilise jumalatõestuse üle ongi palju vaieldud. Anselmi jumalatõestuses mängivad tähtsat rolli perfektsioonid (täiused). Perfektsioone on mitmesuguseid: suurus, tarkus, jõud (vägi), headus jne. Perfektsioonidel on erinevad astmed . Targem on tarkuse poolest täiuslikum, kaunim on ilu poolest täiuslikum jne. Nagu paljud teisedki, defineerib Anselm Jumalat täiusliku olendina. See tähendab, et Jumalal on kõik perfektsioonid maksimaalsel mõeldaval määral. Kriitika: Üks varasemaid teadaolevaid vastuväiteid Canterbury Anselmi jumalatõestusele pärineb Anselmi kaasaegselt Gaunilolt. Gaunilo tegi ettepaneku mõelda suurimast ehk täiuslikemast mõeldavast saarest . Säärast saart ei pruugi tegelikult olemas olla. Sel juhul aga ei mõtle me suurimast mõeldavast saarest, sest suurim mõeldav saar oleks peale kõige muu ka olemas. Et meil on võimalik sellest suurimast ehk täiuslikumast mõeldavast saarest mõelda, siis ta peab olema olemas. Selline arutlus tundub küll absurdsena, ent Gaunilo väidab, et ta pole absurdsem kui Anselmi oma. Anselmi jumalatõestuse pooldajad vastasid, et saare mõiste ei sisalda täiuslikkuse mõistet, vaid see lihtsalt lisatakse saare mõistele, kuna aga Jumala mõiste on lahutamatu täiuslikkuse mõistest. Nad seletavad Gaunilo argumendi mittekehtivust sellega, et saare täiuslikkus on kontingentne (selline, mis võib olla ja võib mitte olla), kuna aga Jumala täiuslikkus on paratamatu.
RATSIONALISM JA EMPIRISM . PEAESINDAJAD. Ratsionalism: tunnetuse aluseks on mõtlemine (on olemas kaasasündinud ideed) Empirism: teadmised kujunevad maailmast saadud kogemusest (laps alustab “puhta lehena”) Empiirikud ainult koguvad fakte, oskamata nendega midagi peale hakata. Selles mõttes on nad Baconi arvates nagu sipelgad, kes ainult koguvad midagi. (Sipelgate suhtes on see tõenäoliselt ebaõiglane.) Ratsionalistid aga tuletavad teadmisi iseenese mõistusest, olles sarnased ämblikele, kes samuti võrku koovad iseendas peituvast materjalist. Õige tee on aga n-ö mesilase meetod: kogutud materjali – õietolmu – töötleb mesilane meeks. Nii peab toimima ka tõeline filosoof : ei tohi tugineda ainult mõistusele, kuid ei tohi ka piirduda ainuüksi faktide kogumisega – faktid tuleb ümber töödelda mõistuse abil, st tuleb luua “kogemuse ja mõtlemisvõime purunematu liit?. Teooriate kujunemine on seotud kahe suunaga teaduslikus tunnetuses . Nendeks suundadeks on ratsionalism ja empirism. Ratsionalistid lähtuvad sellest, et tunnetuse aluseks on vahetu ja selge asjade loomuse teadasaamine, mis põhineb mõistusel. Empiirikud ei omista mõistusele erilist kohta tunnetusprotsessis. Empiirikute lihtne tees on: seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Tunnetus peab olema tagasisideme vormis tegelikkusega kontrollitav. Kui puudub võimalus viidata kogemuse faktilisusele, siis ei saa rääkida tõelisest tunnetusest. Empiirilise filosoofia esindajad (John Locke, George Berkeley jt.) väitsid, et kogu teadmine tuleneb stiimulitest, mis tekitavad meeleorganite ärrituse. Sündides on inimene “valge leht? (tabula rasa ) ja oma teadmised saadakse meelte kaudu (läbi kogemuste).
ANALÜÜTILINE MEETOD. GOTTLOB FREGGE. Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge 'is vastukaaluks briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ning osalt ka usutavuse taotluse poolest. Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ning Ludwig Wittgensteinil. Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile ning sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht.
Analüütiline filosoofia kui õpetus Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit. Analüütiline filosoofia kui meetod Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele, kahemõttelisuse vältimisele ning detailide arvessevõtmisele. Seetõttu on paljude filosoofia teemade puhul saanud võimalikuks spetsialiseerumine ja täppistöö. Filosoofilised kirjutised nõuavad lugejalt rohkem ettevalmistust kui varem. On ka leitud, et analüütilisel filosoofial on seetõttu vähe öelda lugejatele, kes otsivad vastust elu mõtte ja muudele taolistele probleemidele. Teisest küljest on analüütilises filosoofias saavutatud ranguse tõttu võimalik mõtestatum arutelu ja vähendatud möödarääkimise võimalust.
Analüütiline filosoofia kui traditsioon Analüütilise filosoofia traditsioonile panid alguse Gottlob Frege , Bertrand Russell , George Edward Moore ja Ludwig Wittgenstein . Selles traditsioonis töötavad filosoofid püüavad enamjaolt selgitada filosoofilisi probleeme analüüsi abil ja loogilise rangusega, kasutades analüütilist filosoofiat kui meetodit. Gottlob Frege oli saksa matemaatik , loogik ja filosoof , keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks.
LUDWIG WITTGENSTEIN. Ludwig Wittgenstein filosoof, kes huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Ta töötas peamiselt keelefilosoofia , loogika aluste, vaimufilosoofia ja matemaatikafilosoofia alal ning andis suure panuse loogika, keele ja vaimu filosoofilisse uurimisse. Wittgensteinil on olnud suur mõju loogilisele positivismile ning analüütilisele ja postanalüütilisele filosoofiale. Eluajal avaldas Wittgenstein ühe raamatu - Logisch-philosophische Abhandlung. Teda võib arvata nii loogilise positivismi kui ka analüütilise keelefilosoofia rajajate hulka. Maailm on kõik, millega on tegu. Tal õnnestus kõrvaldada filosoofilised probleemid. Pakkus välja korrektse keelekasutuse, 7 põhiteesi koos seletustega. Eetikaloeng – eetika on uurimus sellest, mis on hea. Mõiste hea erinevad tähendused. Tähendus on kasutus. Keelemänguteooria – keel kui tööristakast. Privaatkeele argument – suunatud cogito , ergo sum. Wittgenstein leiab, et Descartes oma II Meditatsioonis kasutab privaatkeelt, mida mõistab ainult ise. Privaatkeelt ei saa olla. Descartes kui ainus mõtleja maailmas ei saa hakata mõtlema, sest tal pole vastest, kellega argumenteerida. Üksikul lausel ei ole enam motet. Korrektse keelejasutuse puhul ei tohi keelemängu segada (religion ja kultuur). Ebakorrektne – kui väidame midagi, mille korrektsust ei suuda tõestada. Keelemängud osaliselt kattuvad. Perekondlike sarnasuste mõiste – läbiv sarnasus,, terve süsteemi või struktuuri sarnasus.
FENOMENOLOOGIA ALUSED – EDMUND HUSSERL . Fenoloogi suund ja anlüütiline meetod filosoofias. Analüütiliste filosoofide jaoks ei ole nende eelkäijate tööd vastuvõetavad. Astusid vastu Hegelile, keda huvitas kõik üldine, ei keskendunud millelegi konkreetsele. Fenomenoloogia saanud alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest teadvuse käsitlusest, mis vastandus toonastele psühhologistlikele arusaamadele ning püüdis kirjeldada teadvust intentsionaalsena. Lähtumine vaimuseisundite suunatusest. Ei saa lihtsalt mõelda, vaid peab mõtlema millelegi. Vaimuseisundid on alati millelegi suunatud, seotud üldise nähtusega. Ei tunnista Descartese lähtekohta cogito, ergo sum, sest seal ei ole mõtlemine millelegi suunatud ning järelikult ei saa kogu filosoofia toetada. Husserli filosoofias on tsentraalseks reduktsioonid:

• Eideetiline reduktsioon – loobume füüsilise objekti tajust. Eidos – kujund. Vaatleme maja, jätame eripärad kõrvale ja vaatleme maja kui objekti. Huvitab vaid see, et tegemist on majaga. Kontsentreerume metafüüsilisele olemisele.
  
• Transtsendentaalne reduktsioon – tunnetuse rõhuasetuse muutus objektile orienteerituselt tunnetusaktile. Tunnetusobjekti enese käsitamine mitte reaalse, empiirilise, sotsiaalse ja psühholoogilise olemusena, vaid "puhta" transtsendentaalse teadvusena. Filosoof tegeleb objekti olemusega.
  
• Fenomenoloogiline reduktsioon – eideetiline + transtsendentaalne st. hoidumine igasugustest otsustustest, mis käivad objektiivse reaalsuse kohta ning väljuvad "puhta" (subjektiivse) kogemuse piiridest.
  
• 
  

MARTIN HEIDEGGERI TEHNIKAKÄSITLUS. Martin Heidegger käsitles oma hilisemates teostes päris palju tehnoloogiaga seotut. Ta ei võtnud otsest seisukohta, kas tehnoloogia on hea või halb, ta oli selle hindamisel üsna ettevaatlik. Küll aga oli ta mures, et masinad hakkavad varjutama meie eksistentsi. Ühelt poolt tehnika on oma olemuse poolest ilmnemine. Teiselt poolt aga on ta ilmsikstoomine: “Mis on moodne tehnika? Ka tema on ilmsikstoomine. Alles kui me laseme pilgul puhata sellel põhijoonel, nähtub meile see moodsa tehnika uudsus . See moodsas tehnikas valitsev ilmsikstoomine on