1 Loeng Märgi ja märgisüsteemi mõiste, erinevad määratlused ja kontseptsioonid. 2 Loeng Märk ja keel. Informatsioon. 3 Loeng Semioosi mõiste ja selle dimensioonid. 4 Loeng Semiootika kui teadus. Kujunemislugu. 5 Loeng Semiootika ja strukturalism. 6 Loeng Semantika, signifikaat ja referaat. 7 Loeng Referentsi teooria. 8 Loeng Pragmaatika alused. 9 Loeng Kooperatiivsuse ja kommete printsiibid. 10 Loeng Kommunikatsioon, selle vormid ja skeemid. 11 Loeng Keel kui tegevus: lokutiivsed, illokutiivsed ja perlokutiivsed kõneaktid. 12 Loeng Otsesed ja kaudsed kõneaktid. 13 Loeng Tekstiteooria, diskursuse mõiste. 14 Loeng Semiootika ja hermeneutika. 15 Loeng Semiootika kui uus humanitaarteaduste organon.
üksikmärgid moodustavad koondmärke ehk tekste). Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud. pragmaatika - märgi suhe tema kasutajaga III. Märk -- subjekt. Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad ,,minad". Suhted rääkija -- kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab. ( 4.loeng slaid 13) Semioos on 5-liikmeline suhe. On mark, interpretaator, interpretant, tähendus ja kontekst. 3) Peirce'i semiootika ja Saussure'i semioloogia. Teooria Filosoofiline, Deskriptiivne, üldlingvistiline normatiivne, Baseerub loomulikul keelel ülevaatlik, eeldab loogiliste suhete ja märgitüüpide universaalsust Atomism Holism Substitsionaalne Bilateraalne(kahekülgne) märk on keeles eelkõige, mitte kõnes
"substantsi" rolli. Sisu ja väljendusvormi abil ning ainult selle abil eksisteerib vastavalt sisusubstants ja väljendussubstants, mis ilmnevad vormi projekteerimisega mõttele, just nagu avatud võrk heidab oma varju alla jaotamata pinnale. Keelelise väljenduse puhul on substantsiks hääl või kiri, vormiks aga selle liigendumine häälikuteks või kirjatähtedeks (foneemideks või grafeemideks). Peirce (1839-1914) Loogika -- teadus üldistest seaduspärasustest, semiootika teine nimetus. Lähtub eetikaprintsiipidest kui sihiteadlik mõtlemine, sõltub fenomenoloogiast ja matemaatikast. Kolm osa: Kriitika -- klassifitseerib argumente ja määrab nende kehtivuse ja intensiivsuse Spekulatiivne grammatika -- üldine märgiteooria Metodeutika -- kasutatavad meetodid Meeleliste muljete kategoriaalse sünteesi idee võttis Kantilt, kuid ilma apriorismita. Kategooriate table vt järgmine lk! Õpetus kategooriatest
Hea üliõpilane! Edastan M.Lotmani koostatud eksamiküsimused, millele leiate vastused teiste allikate reas ka raamatust: John Deely. Semiootika alused. Tartu University: Tartu Semiotics Library 4, 2005 ja veebilehelt: http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/ Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist -- st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid.
valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi mõiste, erinevaid dialekte seletab sellega, et kunagi oli üks keel, aga aregu käigus see lagunes. Väitis, et maailma loomisel ei antud asjadele nimesid, vaid seda tegi inimene seaduste tegemise vormis, kusjuures tuli anda õiged, füüsisejärgsed nimed. Alguses olidki õiged, aga seda loogilist ja selget seost rikkus ajalooline areng. - Hippokrates oli esimese semiootika rajaja, kui eristas meditsiinis valdkonna, mis oli seotud diagnostikaga. Õige diagnoosi panemine ei ravi, kuid on õige ravi valikul hädavajalik. - epikuurlased vs stoikud - arutlesid, milline on loomulike ja konventsionaalsete märkide vahe. - Püha Augustinus - teooria signa data'st (konventsionaalsed märgid). - William Ockham - tõi välja privaatsed ja avalikud märgid (räägitud märgid on avalikud). - John Locke "Essee inimmõistusest" oli suurel osal pühendatud semiootikale.
valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi mõiste, erinevaid dialekte seletab sellega, et kunagi oli üks keel, aga aregu käigus see lagunes. Väitis, et maailma loomisel ei antud asjadele nimesid, vaid seda tegi inimene seaduste tegemise vormis, kusjuures tuli anda õiged, füüsisejärgsed nimed. Alguses olidki õiged, aga seda loogilist ja selget seost rikkus ajalooline areng. - Hippokrates oli esimese semiootika rajaja, kui eristas meditsiinis valdkonna, mis oli seotud diagnostikaga. Õige diagnoosi panemine ei ravi, kuid on õige ravi valikul hädavajalik. - epikuurlased vs stoikud - arutlesid, milline on loomulike ja konventsionaalsete märkide vahe. - Püha Augustinus - teooria signa data'st (konventsionaalsed märgid). - William Ockham - tõi välja privaatsed ja avalikud märgid (räägitud märgid on avalikud). - John Locke "Essee inimmõistusest" oli suurel osal pühendatud semiootikale.
Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui
" siis Leech'i pm oli: "Palun too kolm mutrit." *kaks erinevat strateegiat: 1. läänelik (euroopalik) strateegia - tuleb nimetada asju oma õigete nimedega. st nii nagu mulle sobib. 2. Kõneaktid (pragmaatika alla ikka) 07.11.08 * kõneakti teooria looja John Austin: oxfordi filosoof. Tähtsaim teos" How to do things with words"(avaldati postuumselt. Raamat oli pöördeline ennekõike lingvistilises filosoofias ja ka keeleteaduses ning ka semiootika jaoks.) Austini jaoks on kõnelemine seotud moraalse aktiga. · ,,Three ways of Spilling Ink" (võiks lugeda. Hea teos moraalifilosoofia kohta) · vastutus eelneb vabadusele Austini moraaliteooria. · ,,HTDTWW"- kuidas sõnast saab asja? Peamine Austini küsimus. Kuidas sõnade abil võib saavutada eesmärki? Austin jagab kõneaktid kolmeks: 1) Lokutiivne kõneakt eelneb kõnelemisele,sõnumi loomine, koosneb 2st:
Kõik kommentaarid