Need vanad armastuskirjad
Film ,
mis pole filmimaastikul kuigi tuntud, tehtud aastal 1992, mängivad
väga head näitlejad, ülesehitus on Eesti kohta üllatavalt
suurepärane ning mis kõige tähtsam – lugu armastatud heliloojast Raimond Valgrest, kelle elutee oli keerukas ja jäi kahjuks liiga
lühikeseks. Nagu juba mainisin , on filmil sisu ja kokku on
kontsentreeritud huvitav ülesehitus. Veniva mõttelisuse ja kandvate
pauside asemel on palju laulu, tantsu ja seltskonnamelu. Nagu elust
ikka ei puudu nali, pidu, armastus ega raskus ja ebaõnn.
Algab
sellega, kui noor Raimond ennast avastab ning saab aru et on
muusikuks loodud. Noor kena poiss, ei joo, ei suitseta. Ta kirjutas
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2014-01-30
Kuupäev, millal dokument üles laeti
29 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Laura-Liis Piigert
Õppematerjali autor
veidi aega Eesti Suursaadik Soomes. Kui Eest iseseisvaks sai valiti Meri Eest presidendiks kus ta oli kaks ametiaega.1998. aastal valis Prantsusmaa ajaleht Mere aasta Eurooplaseks.14 märts 2006 suri Lennart Meri ajuvähki ja maeti Metsakalmistule. Lennart Meri kuulub nende suure maailma tegelaste hulka, kes lisaks muudele vaimuoskustele oskasid end väljendada mõjusalt nii kirjas kui kõnes. Lennart Meri oli hingelt kunstnik ja poliitika oli tema kirg, need moodustasid imetabase põimingu. Tema puhul eriti kehtib tõde, et kõikidest loomingu liikidest ülim on looming elus eneses, millest omakorda on suurim ajaloo loomine. Võiks öelda, et Lennart Meri vormis Eestist ja oma elust kunstiteose. Rüütel sündis Saaremaal ,aitas isal pidada talu ta tegeles palju talutöödega. Kuna ta oli pere ainus poiss siis pidi ka talu temale jääma. Ta läks pärast külakooli edasi õppima Kõljala põllunduskooli ja sealt Jäneda tehnikumi
Bryn Terfel) · Tema loomingus on 71 laulu loodud Goethe tekstidele. Üks nendest on ballaad ,,Metshaldjas". See on jutustav zanr, milles kajastatakse ebatavalisi sündmusi. ,,Metshaldjas" räägib isast, kes viib hobusel koju oma haiget last, laps aga näeb viirastusi- metshaldjat, kes kutsub tüdrukut enda lastega mängima. Klaverisaade imiteerib hobuse galopeerimist. · Instrumentaalmuusikast on olulisemad sümfooniad- need on siiski vokaalmuusikast mõjutatud. Tema loomingusse kuulub sümfoonia ,,Lõpetamata sümfoonia ehk VIII sümfoonia"- seda loetakse esimeseks romantiliseks sümfooniaks ajaloos. See on kaheosaline- ebatavaline (tavaliselt oli 4). See on kirjutatud 1822.a, millal ta ka haigestus. See on tugevalt seotud tema isikliku eluga. I osa- ,,Kui ma tahtsin laulda armastusest, sai sellest valu", II osa- ,,Kui tahtsin laulda valust, sai sellest armastus".
Lööklaulu ilmet on määranud vastaval ajal moes olnud muusikastiil. Kahekümnendatel, kolmekümnendatel, neljakümnendatel oli mõjutajaks jazz. Kolmekümnendate populaarsemaks lööklaulude esitajaks oli Bing Grosby (1904- 1977), kelle esituses sai tuntuks J. B erlin i “W h ite C h risth m as” sam anim elisest filmist. Neljakümnendatel- viiekümnendatel saavutas enneolematu kuulsuse Frank Sinatra (s.1915) Saksamaal nim etatakse lööklaulu laagriks. T untum ad šlaagrilauljad olid film inäitlejad Zarah Leander (1902- 1981) ja Marlene Dietrich (1901- 1992). Populaarseim sõjaaegne šlaager oli “Lili Marleen”. (O riginaal pärineb m uide m itte II, vaid juba I maailmasõja ajast, kui H ans L eip kirjutas luuletuse “L ied ein es jungen W achtpostens- L ili M arleen”- e. k. – “N oore vahisõduri lu gu – L ili M arleen”. 1937 aastal kirjutas sellele meloodia Rudolf Zink, kuid menu ei saabunud. Hiljem kirjutas sellele tekstile viisi Norbert Schulze
Kirjanduse Secunda teine arvestus Pilet nr 1: 1) G. B. Shaw elu ja looming, ,,Pygmalion" Inglise teatri ja realistliku draama uuendajaks sai iiri päritolu näitekirjanik George Bernhard Shaw (1856 1950). Süstemaatilist kooliharidust saamata siirdus ta 1876. aastal Londonisse, kus püüdis edutult romaanikirjanikuna läbi lüüa. Kirjutas ka kunsti- ja muusikaarvustusi, kuid pühendus hiljem peamiselt teatrikriitikale. Shaw polnud teatrihuvilisena rahul tolleaegse inglise kodanliku teatriga, kes tema arvates seisis tegelikust elust väga kaugel, pakkudes publikule vaid tühist ajaviidet. Shaw´le meeldis Ibsen
novembril 1918. aastal annab Eesti Ajutine Valitsus välja deklaratsiooni, milles kirjutati: "Rahvahariduse alal on Ajutine Valitsus sunnitud kõigepealt venestamise ja saksastamise katsed lõpetama. Koolid tulevad rahvusvahelisele alusele seada..." Sellessamas dokumendis kuulutati välja ka rahvakooli uued põhimõtted: üleüldine, sunduslik ja tasuta algharidus, mis on eelnevaga võrreldes pikema õppeaja ning avarama õppekavaga. 1920. aastal need põhimõtted "Avalikkude algkoolide seaduse" vastuvõtmisega ka seadustati. Kaks aastat hiljem võeti vastu "Avalikkude keskkoolide seadus". 1930. aastad tõid aga kaasa koolisüsteemi diferentseerumise, mille tulemusel kannatasid oluliselt ühtluskooli põhimõtted. Algkooli lõpetanute seas tugevnes konkurents edasiõppimise võimaluste pärast üldhariduslikus keskkoolis. Näiteks 1938. aastal sai nendest, kes soovisid keskkoolis edasi õppida, selle võimaluse osaliseks vaid ca 60%
Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli pealkirjaga ,,Meie esimene luuletaja". Nooreestlased, eesti haritlaste uus põlvkond, nö avastaski Petersoni, tõstis tema luule eesti kirjanduses aukohale. Seejuures rõhutati ka Petersoni noort iga: Kristjan Jaak sobis hästi sümboliseerima eesti kirjanduse algust romantiline ja traagiline,
Tema olemus oli sama vastuoluline nagu ta emalgi ta võis olla väga seltskondlik, aga samas otsis üksindust ja omaette olemist. Ta oli rekordujuja, huvitus ka ajaloost ja kirjandusest. Tema esimene armumine oli 16-aastaselt oma kiindumust Mary'sse väljendas ta mitmetes erinevates luuletustes. Ta astus hiljem ka Cambridge'i ülikooli, nendel aastatel ilmus ta esimene luulekogu ja aasta hiljem teine luulekoge ,,Jõudetunnid", mis leidis teravat kriitikat. Öeldi, et need on lordi igavusest kirjutatud värsid ja parem oleks, kui ta enam ei luuletaks. Byron vastas kriitikale luuletusega ,,Inglise bardid ja Soti kriitikud". Ta jalg oli kirjanduse ukse vahel, aga ta ei olnud veel tuntud ega tunnustatud. 21-aastaselt sai temast lordidekojaliige, kus ta trotsis traditsioone (vande andis seistes vms). Kirjutas ,,Child Haroldi palverännu" I ja II osa. Byron rääkis seal raamatus kaasaegsetest probleemidest poliitilistest
See sisaldas epitaafe ehk hauakirju. Eestindatuna Boris Kaburi poolt ilmus see aastal 1976, samal aastal, kui anti välja esimene trükk "Harala elulugudest", mis sisaldas 55 epitaafi. Enne oli üksikuid epitaafe ilmunud ka mujal. Varasemaid elulugusid oli võimalik lugeda "Kandilistes lauludes" ja viimaseid "Kultuuris ja Elus". Autor jätkas endale 2 arvatavasti südamelähedaste "Harala elulugude" seeriaga värsikogus "Sügislootus", kusjuures need jõudsid järjest kaasajale lähemale. Viimased elulood ilmusid 2001. aastal. Need annavad ülevaate eesti rahva saatusest 20. sajandil. 3. Teised "Harala elulugudest" "Harala elulood" on nõnda omapärane teos, et paljud kirjanduskriitikud on seda retsenseerinud. Arvamused on positiivsed. Pahaks pannakse kirjanikule väheseid asju. "Harala elulugudele" eesti kirjandusest võrdkujusid otsides on välja toodud enamasti Mats Traadi enese teoseid: praeguseks kümneosalist romaani "Minge
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid