Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
* Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. Sõprus era- ja avalikus sfääris: Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
autorit ennast; tekste, millele autor vastas; konventsioone, mille raames kirjutas. Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
territooriumi üle. Prantsusmaa: võim kuulub rahvale, valitsejatele on see ainult laenatud. Inglismaal: parlament kehtestab rahva suverräänsust. 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism, kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles: polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Aquino Thomas (13. saj.): poliitilise elu põhivormiks "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj.) - stoitsism: "riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama! Machiavelli: (aristotelism + stoitsism). Maailma poliitiline korraldus
kavatsus. Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa
Reformatsioon. Paavsti kuulutamine antikristuseks protestandite poolt. Universaalsete autoriteetide lõpp. Universalism partikularism. Uusaegne riik suveräänsus 2) Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularism kodanliku riigi mõne osa püüdlus saavutada võimalikult sõltumatut seisundit üldriiklikus tervikus, säilitada kohalikke eesõigusi. Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Aquino Thomas (13. saj) poliitilise elu põhivormiks ,,perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid. Need kogukonnad peaksid elama harmoonias. Humanistid (15.-16. saj) stoitsism: ,,riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks". Riigi säilimine on hädavajalik, garanteerib inimese säilimise. Indiviid peab end riigi nimel ohverdama.
Metodoloogilised küsimused 1. Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne-arthur lovejoy1873-1962. “Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb),
Vastavalt ilupüüdlusele on seotud ka õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie naudingutundes. Naudinguid on aga samuti erinevat sorti. Tõeliselt õnnelik saab olla see inimene, kes tunnetab (armastab) ilu. Platoni varasema arusaama kohaselt ei piisanud õnneks vaid vooruslikust elust, vaid selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne Pidusöögis) Suurimaks raskuseks on inimese seksuaaltung, mis viib üksiku armastamiseni ning jätab inimese juhuse meelevalda. Platon küsib, kas armastusest on võimalik vabaneda? Vastust on kahetine: võib armastada seda, mis meid ei orjasta, vaid vabastab. Pidusöögis kirjeldab Platon läbi Alkibiadese, Aristophanese ja Sokratese erinevaid armastuse vorme.
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
omavahel rohkem kui kodanikud oma isamaaga, nad on üks hing kahes kehas. Enamik suhteid põhinevad kasul või naudingul, seega pole sõprust, selliseid suhteid saab stabiilsena hoida vaid riik, seega on iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik. 4.Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Sõprus põhineb omahuvil, mille eesmärgiks on saada võimu, mis on ,,käesolev vahend mõne tulevase arvatava hüve saavutamiseks", Sõpru hoiab koos nauding ja see on loomulik suhe, riiki aga hirm ja see on inimeste vahelise lepingu tulemus. Manderville eristab aga riigist veel ühiskonna (nii majandus, kui kodanike vaheline vaba suhtlus), mis samuti põhineb omakasul. 5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Inimene on loomult sotsiaalne ja seega ta saab puhast naudingut sõpradest, inimene peab
On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
Objektivism iseloomustab antiik- ja keskaega Subjektivism iseloomustab varauusaega ja uusaega I. Taylor : arusaamas kõlbelisest käitumisest toimub pööre sissepoole ,,Loomuõigus" kui moraaliteooria alus. Antiik- ja keskajal tähendas jumala loodud maailmakorda. Hiljem hakati vaatama seda inimese loomusena (skeptiline/optimistlik inimesepilt). Mis on hea elu? (õnn) Antiigi nägemus : objektivistlik hea elu (eudaimonia) Platon : häälestumine kosmilise korra järgi, kirgede allutamine Aristoteles : loomutäiusele püüdlemine, saavutatav polises. Augustinus : reflektiivne pööre, ülim hüve tuleneb jumalast, aga jumal pole inimeseväline ning inimene peab enese vaatluse kaudu jõudma hüveni Varauusaja vaade : Humanism: eneseväärikus, harilik elu (ei olnud vaja mingit kindlat tüüpi elu, igapäevane sobis), teha häid valikuid.
Mille poole peaks püüdlema? Erinevad arusaamad: · Kreeka kodaniku arusaam õnnest see, mida filosoofid kritiseerisid. Nt Sokrates manitses kreeka kodanikke, et ajavad taga raha ja võimu, aga mitte tarkust ja voorust. Aristotelese kriitika: need, kes elavad naudingutes; need, kes hindavad kuulsust ja on valinud poliitilise elu; need, kes hindavad voorust võivad valida poliitika-elu, aga ka mõttetööga seotud elu · Platon, Aristoteles ja stoikud keskne mõiste voorus · Epikuurlased vastandusid stoikutele Vooruse tähtsus: Arete voorus, loomutäius, täiuslikkus. Mõiste, mis käib nii elusolendite kui ka asjade kohta, kasutatakse juhul, kui on saavutatud sisemine potentsiaal parimal võimalikul viisil. Nt kirves on vooruslik, kui temaga saab hästi puid lõhkuda, kui tema funktsioon on hea. Silm näeb väga hästi vooruslik.
Võimalik periodiseering: -Antiikaeg etc. Euroopa ideede ajaloo arengujooni Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II
Sõprus 1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest Sõprus ja armastus pole selgelt eristatud philia. Sõprus iseloomustab vabal kiindumusel põhinevaid inimsuhteid perekondlikud, võimulolijate suhted kodanikesse, kodanike omavahelised suhted. Sõprus hoiab riike koos. Eeldab vastastikku heasoovlikkust ja ühistegevust. Sõprus jaguneb 2 viisil 3-ks: Vastavalt põhjusele, miks head soovitakse: Kasu äri Nauding sõbrad Täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel Vastavalt osapoolte seisundile: Ülimuslikkus vanemad laste suhtes Paremus mehed naiste suhtes Võrdsus vennad Täielikku sõprust naudivad üksikud, sest nad suudavad arendada omavahel loomutäiust täiuslikkuseni. Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel. Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev poliitiline
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab. Me laidame ju auahnet inimest, sest ta ajab au taga rohkem kui peab, ja seal, kus ei pea, aga ka auahnuseta inimest, kuna ta ei taha, et teda austataks isegi üllaste saavutuste pärast." (NE, 1125b11) Aristoteles eneseväärikusest · Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes · "Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal." · "Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem, ja seda õigustatult." Eneseväärika inimese toimimisviisid
on õiglane? Varem vaaraode puhul või Moosese-aegses Iisraelis sellist küsimust ei tekkinud, või kui tekkis, siis ei olnud küsijat kauaks. Vana-Kreeka Polis Polised olid suhteliselt väikesed linnriigid mägisel mere-äärsel maal, inimesed olid valdavalt paiksed, kuid meresõitjatena nad suhtlesid ka teiste tsivilisatsioonidega. Erinevad linnriigid korraldasid oma elu suhteliselt erineval viisil. Ateena linnriigis oli umbes 300 000 inimest, neist umbes kolmandik olid orjad. Aristoteles pakkus välja, et kogu käsitöö tehtaks orjade poolt, et kodanikud saaksid pühenduda poliitikale, kuid see polnud reaalsuskirjeldus (ka kodanikud tegid lihtsamaid töid). Teine grupp olid metoigid ehk teiste linnade kodanikud, kes ei saanud mingilgi moel saada linna kodanikuks. Meetikutel polnud osa linna poliitilises elus. Kodanikud olid vaid linnas sündinute järeltulijad ning vaid nemad osalesid poliitilises tegevuses. Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist
„Õiguse, eetika ja poliitika seostest“ Essee hindamiskriteeriumid, mis peavad arvestuse saamiseks olema täidetud: 1. kriteerium – essee maht 4- 6 lk. 2. kriteerium – essees on esiplaanil üliõpilase iseseisev analüüs ja põhjendatud hinnangud. 3. kriteerium – üliõpilane on essees sidunud tervikuks erinevad kohustusliku kirjanduse allikad, kirjandust ei ole refereeritud, vaid analüüsitud ja seostatud erinevaid vaateid. Kohustuslik kirjandus: Aristoteles. Nikomachose eetika. Ilmamaa, 1996. Jõgi, P. Õigus ja eetika: Teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Juura, Õigusteabe AS, 1997, lk. 126 – 168. Tammelo, I., Õiglus ja hool. Ilmamaa, 2006 I LOENG - Nikomachose Eestika Mis on eetika? Eetika (vanakreeka keeles ēthikē technē 'kommete ja tavade teadus', sõnast ēthos 'komme, tava, iseloom, eluviis, tuttav paik') on filosoofia haru, mis tegeleb inimeste
3. ühiskonna ja riigi muutumine, selle põhjused Need probleemid võivad omavahel põimuda. Antiikmaailma poliitilised ideed. 3 1aastatuhande alguses eKr tekkis riiklus polise kujul. Ja koos sellega tekkis kodakondsuse mõiste. Poliitika oli polise ühiste asjade ajamine ning selle keskseteks mõisteteks oli õigus, õiglus, seaduslikkus ja vabadus. Polise tekkega asendus kogukondlik võrdsus alluvus- st võimusuhtega. See tõi kaasa linnriikide sisemise ja omavahelise võimuvõitluse. Võitluse sisuks oli eri ühiskonnakihtide soov võtta võim ja kujundada võimusuhted vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim
Platon, Moore, Barth, Utilitarism- J. S Mill, Psühholoogiline egoism- Brunner, J. Kant Benthon Nietzsche, Machiavelli Pragmatism- Dewey Kultuuriline relativism- Sumner Eksistentsialism- Sartre, Kirkekaard, Freud Vooruste eetika- Aristoteles, Aquino Thomas Nimetus Rajaja/ Sisu tuntuim(ad) Kultuuriline Erinevatel kultuuridel on erinev eetika. Eetika on relativism revolutsiooniline kõrvalprodukt, mis sõltub inimvajadustest ja sotsiaaltingimustest. Universaalset ,,peaks" pole olemas.
2)Afektiivne asub südames mehisus. 3)Himustav naba ja maksa piirkonnas tasakaal. Riigi õpetus: 1)Valitsejad filosoofid. 2)Sõjamehed valvurid. 3)Käsitöölised ja põllutöölised. ÕIGLUS = Iga hingealge tähistab talle loomuomast ülesannet. Karl Popper võtab kriitliise pilgu alla selle idee. Aristoteles 384-322 eKr Pärit Makedooniast, sündis Stageiras. Isa suri Aristotelese lapseaes. Isa oli Aleksander Suure vanaisa sõber ja ihuarst. Peale Platoni surma lahkuss Aristoteles Akadeemiast. 335 naaseb ta Ateenasse tagasi ja asutab oma kooli. Kooli nimi on Lykeion. Kool asus gümnaasiumis ( sprodi hoones), mis paiknes Apolloni Lykeiose templi läheduses. Siit ka kooli nimi. Õppetöö toimus jalutades. Ei valitsenud ranget korda. Õppetöö oli elav protsess. Õpilased sõid, rääkisid, jalutasid koos õpetajaga. Tegeldi rohkem bioloogia ja loodusteadustega. Suhted Aleksander Suurega. Aritotelesega ühinesid mitmed Makedooniast pärit õpilased
ei sõltu kultuurist. Loomuseadus ehk loomulik seadus Stoikud (1.saj eKr) uskusid, et inimestes peitub jumalik säde (logos spermatikos), mis võimaldab neil avastada isikliku õnne ja harmoonilise ühiskonnaelu jaoks vajalikud igavesed seadused. Universaalne õiguse standard (jus naturale), mis kehtib kõigis ühiskondades, annab mõistuse alusel võimaluse hinnata erinevaid seadusi (jus gentium) selle mõõdupuuga. · Aquino Thomas (13.saj) leidis, et inimesel, nagu igal teisel loodud objektil, on kindel loomus, otstarve ja funktsioon. · Inimkonna olemuseks ehk õigeks funktsiooniks on elada mõistuse elu. Loomulik seadus Thomas Aquino tsiteeris Uuest Testamendist Pauluse kirja Roomlastele 2:14-15: ,,Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, siis ilma Seaduseta olles on nad ise enesele seaduseks, näidates seega, et seadusepärane
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud. Platoni oma on
muutunud globaliseerunud maailm, ühiskond, kultuur, tunnetustegevus, poliitiline elu, seda rohkem on kasvanud vajadus filosoofilise käsitluse järele, kaoses esmase korra loomise järele. Filosoofiline dimensioon on möödapääsmatult vajalik kõikide elualade suurte tegijate mõtlemises. Seda nii keeruliste süsteemide mõistmiseks vajaliku viljaka uurimisstrateegia valikul kui ka saadavate tulemuste humanistlikus rakendamises edasistes tegevustes. Tõde, hüve, õnn, õiglus, ilu, võim, vabadus, tulevik jmt kõige üldisemad mõisted kategooriad - ,,värvivad" kogu inimlikku olemist, kujundavad kõiki tegutsemismustreid. Kui filosoofia oleks ,,kõige teooria", siis tähendaks see, et filosoof(ia) seaks enda ülesandeks luua kõikehõlmav maailmakirjeldus ja mõtestus, mis võtaks kokku ja sünteesiks kõikide teaduste saavutused. Niisuguseid maailmatervikut uurimisainena hõlmavaid pürgimusi on
antiikkultuur Vana-Kreekas ja Roomas.Viimase pärijaks oleme ka meie.Seetõttu vaatleme järgnevalt ainult antiikkultuuri pinnalt kasvanud euroopalikule kultuurile omaseid poliitilisiideid ja teooriaid. 1.1 Antiikmaailma poliitilised ideed Antiik-Kreeka poliitiku mõte keskendus riigi ja õige valitsemisvormi uurimisele Ratsionalistlik mõtteviis arenes antiikühiskonnas edasi mõistelis-loogiliseks analüüsiks. Sellist mõtteviisi esindasid Sokrates (469-399 eKr); Platon (427-347 eKr). Sokrates tõestas, et nii eetilistel, poliitilistel kui ka õiguslikel nähtustel on mõistlik iseloom ning et õiglus ja seaduslikkus on samased.Selles tehtud järeldused riiki peavad valitsema targad, s.t. need, kellel on teadmisi ja kes oskavad õiglust eraldada ebaõiglusest. Sokratese sõnul ei ole tõelised kuningad ja valitsejad mitte need, kes kannavad skeptrit või keda on valinud aukandjad, ega ka need, kes tulid võimule loosi tahtel, vägivalla või pettuse teel
Keskajal oli vooruste teema oluline. Taasavastati antiikautorid. Araabia keelest hakati ladina keelde teoseid kirjutama. Keskaja alguses tugines kristlik eetika Uuele ja Vanale Testamendile. Oluline: Augustinus. Jumalas nähti seadusandjat. Piibli käskudele allumine. Moraal on Jumala seadus, mis tuleb kindlaks teha piinakirja lugemise ja kirjutamisega. Oluline oli reegel, millest tuli lähtuda, mitte inimese analüüs. Muutuse tõi sisse Aquino Thomas (tuntuim Aristotelese tööde tõlkija). Tahtis olla munk, aga vanemad ei tahtnud seda. T kodustas Aristotelese filosoofia kristlusest. Keskajast on tuntud 7 põhivoorust, neile vastandub 7 surmapattu. Seitsmes vooruses on 4 loomulikku voorust e. kardinaalset voorust, mille ümber kõik pöörleb. Paganlikud voorused (4): 1. arukus 2. mõõdukus 3. meelekindlus 4. õigus Lisanduvad 3 teoloogilist ja kristlikku voorust: 1. usk (rist) 2. lootus (ankur) 3
· Kui teistel ühiskondade on teised väärtused, siis nad lihtsalt eksivad. Loomuseadus ehk loomulik seadus: · Stoikud uskusid et inimestes peitub jumalik säde, mis võimaldab neil avastada isikliku õnne ja harmoonilise ühiskonnaelu jaoks vajalikud igavesed seadused · Universaalne õiguse standard, mis kehtib kõigis ühiskonandes, annab mõistuse alusel võimaluse hinnata erinevaid seadusi selle mõõdupuuga. · AQUINO THOMAS o Inimesel, nagu igal teisele loodud objektil, on kindel loomus, otstarve ja funktsioon. o Inimkonna oelmuseks e õigeks funtkstiooniks on elada mõistuse elu. · Inimolendid on loomult mõistuslikud olendid, kes on selle loomuse saanud jumalalt, kes lõi meid elama teatud viisil. · Loomuseadused on universaalsed ja muutumatud ning neid tuleb kasutadakui hindame ühiskonda ja positiivseid seadusi.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
