Tekstuaalne ja kontekstuaalne meetod ideedeajaloo uurimisel Tekstuaalne (Lovejoy): 1) Ideed on tsüklilised 2) Progress puudub 3) Universaalsed probleemid 4) Autorit pole vaja uurida, oluline on tekstis peituv tarkus Kontekstuaalne (Skinner(Cambridge)) 1) Tähtis on ka autori kavatsus 2) Tähtis on ka ajalooline kontekst 3) Tähtis on ka see, millele autor oma kirjutisega reageerib 4) Tähtsad on ka konventsioonid, mille raames kirjutatakse Õnn Platon ja Aristoteles õnne olemusest Õnn on aktiivne tegutsemisvõime Platon õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes Aristoteles õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna õnn on oskus mõistuspäraselt toimida Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Aristoteles täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, mis on vajalikud hinge pärast Platon
Mitte ainult mida väidab, vaid miks väidab Ajalooline kontekst ja keelelised konventsioonid · Kontekstuaalne meetod II Seetõttu vaja uurida: tekste, millele autor vastas konventsioone, mille raames ta kirjutas Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest. Vooruslik käitumine õnne alus. Õnn on lõppeesmärk. Platoni varased dialoogid (Sokrates): Elu ei ole väärt elamist, kui keha laastab haigus Samamoodi ei ole väärt elamist ka selline elu, milles hinge laastab vale toimimine Platon voorusest ja õnnest Vabariik · Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast · Hingel 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa · Õiglus = iga osa täidab oma funktsiooni
Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4) Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme - Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega - Suveräänsus: ,,Absoluutne ja igavene võim riigis" - ,,Absoluutne" = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. - ,,Absoluutne" = jagamatu. Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel.
Riikidevahelised suhted kas mingitel tingimustel võib kasutada teise riigi vastu vägivalda, kas üldse peaks olema maailmas suurel hulgal erinevaid suveräänseid riike või oleks parem, kui oleks üks universaalne rahuriik. Miks ideede ajalooga tegeleda? Kasu filosoofidele: · Mõned lihtsalt tunnevad vanade asjade vastu huvi · Vanadelt mõtlejatelt on võimalik midagi õppida · Usk progressi eri laadi nägemused · Tsüklilisuse idee (populaarne Rooma ajal) arusaam, et ajalugu kordub teatavate vaheaegade vahel, sellest lähtudes võib juhtuda, et mingid printsiibid on taasrakendatavad (nt renessanss) · Inimene on põhiolemuselt jäänud samaks, hoolimata teadulik-tehnilisest progressist. Mõtlemisviisid on fundamentaalses mõttes samad. Järeldus on võimalik, et antiik- või varauusaja mõtlejate väited inimeste kohta on ülekantavad ka tänapäeva või
* Sõprus on "müsteerium" seletamatu side. Sõprus era- ja avalikus sfääris: Enamus inimühendusi põhineb naudingul või kasul, isiklikel või avalikel vajadustel, ja erinevad seega sõprusest, lisades sellesse muu põhjuse ning sihtmärgi kui sõpruse. Selliseid suhteid saab püsivalt tagada vaid poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Kodaniku esimene voorus poliitikas on seetõttu kuulekus ja kohusetunne - sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Hobbes: sõprus ja riik põhinevad omahuvil (ühiskonda ei erista). Mandeville: sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. 6
vahendeid ja piiranguid) Ka vaikimine võib olla kõnekas. · Vajadus uurida ka nn 'väiksemaid' tekste ning kirjutamise raamistikku Teooria seos praktikaga väljendub poliitilise teooria võrdsustamises praktikaga (seega innovatiivne ideoloog = poliitiline tegutseja), normatiivsete mõistete kasutuselolekus (ideoloogid täidavad need lihtsalt uue sisuga), ideoloogide legitimeerivas tegevuses. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Keskne mõiste eudaimonia. Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Platoni jaoks on tema keskmiste dialoogide põhjal õnne jaoks kesksel kohal vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast.. Hingel on kolm osa : mõistuslik, emotsionaalne ning instinktide osa. Õiglus nende puhul väljenduks iga osa funktsioonipärases toimimises: mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus) ning instinktid on ohjeldatud(mõõdukus).
Erinevad arusaamad: Epikuurlased Tavaarusaam: Platon: Sokrates noomib ateenlasi nende valede Ainus hüve on nauding- ataraxia – vaba ärevusest, valust. eesmärkide eest (rikkus, kuulsus, au), õiges on tarkus, tõde, au) Eeldused: Kolme sorti inimesed: nauding, kuulsus, voorus head sõbrad (nende ringis) Voorus - arete – täiuslikkus, loomutäius ihade ja ootuste piiramine Paideia: kasvatamine vooruslikuks (vastand: banausia) Antiikfilosoofid: õnn pole vooruseta võimalik
valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel Uusaegne riik: 16.-17. saj jooksul arenes välja suveräänne riik; keskne omadus impersolnaalsus: riigi autoriteeti eristatakse valitseja autoriteedist ja kogukonna autoriteedist; võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad/valitsevad inimesed; valitsejad muutuvad, riik jääb 2. Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) · Aristoteles (4. saj eKr): polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm · Skolastiline aristoteliaan Aquino Thomas (13. saj): poliitilise elu põhivormiks on "perfektne kogukond", mis mõistab kohut ja karistab kurjategijaid; need kogukonnad peaksid elama harmoonias · Stoik Cicero (1. saj eKr): riik on kogum inimesi, kes on assotsieerunud õigluse tagamiseks ning ühise hüve edendamiseks
Iga autor uurib kaasaja probleeme! Teooria seos praktikaga: · ideoloogid õigustavat teatavat laadi poliitlist tegutsemist ehk tegelevad legitimeerimisega · sealjuures kasutavad normatiivseid mõisteid, mis annavad lisaks kirjeldamisele ka hinnangu · ideoloogid täidavad mõisted uue sisuga, nihutavad tähendusi · innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustuvad, et voorus on õnne paratamatu tingimus. Õnn on teatavat sorti tegutsemisvõime. Platon: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel on 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Õiglus tähendab, et iga osa täidab oma funktsiooni ( mõistus juhib, emotsioonid toetavad ja instinktid on ohjeldatud). Pidusöök: Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, armastusest. Õnn peegeldub ka meie
“Mõtlemine on inimest defineeriv tunnus”. Universaalsed probleemid, ideede ajaloo tsüklilisus, ideid kombineeritakse nagu legosid, kanooniliste suurte mõtlejate rida (from platon to nato). Vanade tekstide lugemine annab tähenduse ka tänapäevale. Kontekstuaalne (cambridge koolkond), Quentin Skinner(sünd 1940), 2 olulist aspekti, autori kavatsus(mitte aninult mida väidab vaid miks väidab), ajalooline kontekst ja keelelised tavad. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon- õnne jaoks oluline vooruslik elu, milleni viib hinge harmoonia, mõistuse(valitseb), emotsioonide(toetab) ja instinktide(talitsetud) sümbioos, õiglane inimene on õiglane ka teiste suhtes. Aristoteles –Õnn- hinge mõistuspärane toimimine vastavalt loomutäiusele. Inimene peaks lähtuma mõistusest mitte ihadest. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon-varajasele ei piisanud vaid voorusest, hilisele piisas.
Suveräänsus - kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: "Absoluutne ja igavene võim riigis". Absoluutne: 1) jagamatu (Riik kas monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas
leiduv ajatu tarkus. Kontekstuaalne: Tähtis on autori intensioon e. kavatsus (Mitte ainult mida väidab, vaid miks?) Tähtis on ajalooline kontekst ja keelelised tavad e. konventsioonid. Seega: Vaja uurida autorit ennast, tekste millele autor vastas, konventsioone, mille raames kirjutas Teooria seos praktikaga: Ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel normatiivsed mõisted, mida ideoloogid uue sisuga täidavad Innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon: Elu pole väärt elamist kui keha laastab haigus, hinge laastab vale toimimine. Õnne jaoks keskne: vooruslik elu, tuleneb hinge harmooniast. Hingel 3 osa: mõistuslik, emo, instinct Mõistus valitseb(tarkus), emotsioonid toetavad(julgus), instinktid on ohjeldatud(mõõdukus) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest, erinevate ilupüüdlustega on seotud erinev õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka subjetiivses naudingutundes. Naudingud meelelised, vaimsed
tõestades, et on ise oma armastuse ori. Ometi seisneb tema jaoks armastuse väärtus just individuaalsel armastusel. Aristophanes pidas armastuseks (eros) oma teise poole otsimist (inimesed olnud algselt eneseküllased, karistuseks oma tahte eest lõigati nad pooleks ning pooled ei suutnud oma uue olekuga leppida). Sellise armastuse puhul ei ole aga ühenduse saavutamine tagatud ning ühinemisest saadav nauding on mööduv. Sokratese (Diotima) kõnes on väidetud, et armastus tähendab, kui x ihaldab y armastus väljendub ihaldamise ja omamise vahekorras: armastame neid asju, mida meil ei ole ning armastus tuleneb ka püüdest surematuse poole. Sokraatilise armastuse kohaselt: · Seksuaalne armastus keha ilule suunatud · Tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid · Hinge ilu on õilsam ja suurem kui keha oma
omavahel rohkem kui kodanikud oma isamaaga, nad on üks hing kahes kehas. Enamik suhteid põhinevad kasul või naudingul, seega pole sõprust, selliseid suhteid saab stabiilsena hoida vaid riik, seega on iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik. 4.Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist. Sõprus põhineb omahuvil, mille eesmärgiks on saada võimu, mis on ,,käesolev vahend mõne tulevase arvatava hüve saavutamiseks", Sõpru hoiab koos nauding ja see on loomulik suhe, riiki aga hirm ja see on inimeste vahelise lepingu tulemus. Manderville eristab aga riigist veel ühiskonna (nii majandus, kui kodanike vaheline vaba suhtlus), mis samuti põhineb omakasul. 5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust. Inimene on loomult sotsiaalne ja seega ta saab puhast naudingut sõpradest, inimene peab
Tekstuaalne meetod: Arthur Lovejoy. Metodoloogia: universaalsed probleemid, "ühikideed", tsüklilisus, testipõhisus. Kanooniliste "suurte mõtlejate rida" Kontekstuaalne meetod: Cambridge'i koolkond. Autori intentsioon ehk kavatsus. Ajalooline kontekst ja keelelised tavad ehk konventsioonid. Mõjutatud lingvitsiliesest pöördest (Wittgenstein keele mäng, keel kui tööriist, Austini kõneaktid). Õnn 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Platon Varastes dialoogides: elu ei vääri elamist, kui keha laastab haigus või hinge laastab vale toimimine. (Vaid voorusest ei piisa) Vabariik: Õnne jaoks on keskne vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Hingel kusjuures 3 osa: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus peab valitsema, emotsioonid toetavad ja instinktid olgu ohjeldatud. Pidusöök: Ilupüüdluse (armastuse erinevad astmed. Vaid see tunnetab ilu, kes elab
kirjutisi kellele vastab, keda kritiseerib; peab teadma ajaloolisi probleeme, mille õigustamiseks on teosed loodud jne). Ilma kontekstita ei saa me teosest aru. Lisaks peab teadma ka keelelisi konventsioone, ehk mida need mõisted tollases konstektis tähendasid (sest mõistete tähendus muutub pidevalt). Kõik see tähendab, et ei piisa teksti enda lugemisest vaid peab tutvuma kogu ajastuga ja peab lugema ka nn väikeste autorite teoseid. Õnn 2. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne, kuid nad olid erimeelel selles osas, kas voorusest piisab õnneks või on vaja veel midagi. Üldiselt on mõlema jaoks õnne olemuseks teatud sorti tegutseminr või tegutsemisvõime (aktiivne, mitte lihtsalt seisund) Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, et peab olema ka näiteks terve keha, hiljem aga jõudis järeldusele, et piisab õigest toimimisest (vooruslikkusest). Vooruslik elu tuleb
uurimine pole oluline, väidete tähendus on leitav tekstist endast. Kontekstuaalne meetod(Cambridge'i koolkond) leidsid, et peab uurima mitte ainult , mida autor väidab, vaid MIKS ta väidab; oluline on ajalooline kontekst ja keelelised piirangud. Teooria seos praktikaga: ideoloogid tegelevad legitimeerimisega, kasutusel on normatiivsed mõisted, mis ideoloogid uue sisuga täidavad, innovatiivne ideoloog on seega poliitiline tegutseja. ÕNN 1. Platon ja Aristoteles õnne olemusest Antiikfilosoofid nõustusid, et ilma vooruseta ei ole õnne. Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab
On aga ka eros meeleline armastus armastus abikaasa vastu. Tajutakse meeltega. Viitab ka Sokratesele, et armastus ei saa olla täiuslik, sest siis ei oleks püüdlusi. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles leidub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Õnnelik elu kooskõlas loomutäiusega. Kõik pürgib hüve/headuse poole ning kõige elava eesmärgiks on õnn. Valitsemisest Ideaal on filosoofide valitsemine (seega monarhia või aristokraatia). Kaks võimalust: kas filosoofid haaravad võimu või kuningas hakkab filosoofiks. Demokraatlik inimene tahab ju vabadust kuritarvitada. Türannia kasvab just sellest demokraatias valitsevast seadusetusest. Epikuurlased Õnn on teatud seisund (rahulikkus). Saavutatakse vooruse läbi. Õnnelik elu on elu sõprade ringis, eemal poliitikast. Aristoteles Sõprus Leidis, et linnriike hoiab koos just sõprus. Sõprus ise aga on üldmõiste inimestevahelise suhtlemise kohta
Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II -Uusaeg:rõhk inimeste õiguse sfääril (varem inimese kohustused kogukonnas,funktsioon Jumala loodud süsteemis)
3) Millised olid antiik-Kreeka poliitilised ideaalid? 4) Milline on Platoni nägemus parimast võimalikust riigist teoses "Seadused"? · Poliitilise filosoofia alase teaduse tegemisest Kui soovite kirjutada bakalaureuse või magistritööd poliitfilosoofia alal, on soovitav, et teema kattuks vähem või rohkem võrdleva poliitika või rahvusvaheliste suhete temaatikaga. Nt rahvusvaheliste suhete teooriate vallast, kus Machiavelli, Hobbes, Kant ja paljud teised on olulised. o Kuna ei politoloogia ega avaliku halduse õppekavades pole poliitilise filosoofia õppekava, tuleb end nendes teemades täiendada iseseisvalt või õppekavade väliselt ning ikkagi sobituda olemasolevate õppekavade raamidesse. o Kui kirjutada kahe teksti võrdlust, siis järgib see täiesti omaette loogikat, võrdlevast
Sõprus 1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest Sõprus ja armastus pole selgelt eristatud philia. Sõprus iseloomustab vabal kiindumusel põhinevaid inimsuhteid perekondlikud, võimulolijate suhted kodanikesse, kodanike omavahelised suhted. Sõprus hoiab riike koos. Eeldab vastastikku heasoovlikkust ja ühistegevust. Sõprus jaguneb 2 viisil 3-ks: Vastavalt põhjusele, miks head soovitakse: Kasu äri Nauding sõbrad Täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel Vastavalt osapoolte seisundile: Ülimuslikkus vanemad laste suhtes Paremus mehed naiste suhtes Võrdsus vennad Täielikku sõprust naudivad üksikud, sest nad suudavad arendada omavahel loomutäiust täiuslikkuseni. Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel. Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev poliitiline
Filosoofia tegeleb küsimustega, kuidas me seda maailma tunnetame ja mida me oleme suutelised sellest teadma rõhuasetusega ,,kuidas me mõtleme", mitte aga ,,mida me teame". Osadele meie jaoks vägagi ,,elulistele" küsimustele ei anna ka filosoofia ammendavaid vastuseid, nt Jumala olemasolu, maailma lõpp ja algus jne. Siiski esitab filosoofia teatud põhjapanevaid küsimusi, nagu: kuidas peaksime elama, kas looduses valitseb mingi korrapära, kas on olemas mingi üldkehtiv moraal või sõltub see ajast, kohast või muudest teguritest. Filosoofia üheks valdkonnaks on poliitiline filosoofia. Mis on poliitika? Kr politiké tähistab linna- või riigijuhtimiskunsti (polis riik). Üldlevinud definitsiooni kohaselt on poliitika ühiskonna ja riigi toimimist korraldav sihiteadlik ja järjekindel tegevus, milles osalevad erinevad huvirühmad ja institutsioonid, kusjuures nende eesmärgiks on (riigi)võimu omandamine, kasutamine ja säilitamine
" Eneseväärika inimese toimimisviisid · Kuidas suhtub · Auavaldustesse? · Auhaavamisse? · Ohtudesse? · Heategudesse? · Üldiselt hinnatud asjade tagaajamisse? · Ta ei tee elu millestki muust sõltuvaks kui sõpradest, sest muidu oleks ta orjameelne Rooma au · Rooma traditsioon analoogne Kreekaga ülikute võistlus riigi teenistuses, esmajoones sõjaline voorus · Rooma aristokraatliku väärtuskoodeksi põhimõisted: · Mos majorum perekond kui uhkuse ja reputatsiooni kese · Virtus mehelikkus. · Dignitas staatus; gloria kuulsus. Teened -> populaarsus -> austavad riigiametid
vastavalt oma huvidele ja arusaamadele. Need kihid andsid nime tollastele valitsusvormidele: · aristokraatia (aristos-parem+kratos-võim) ehk paremate võim ehk ülikute ja eliidi võim · oligarhia (oligos vähene) ehk väheste (maaomanike) võim · timokraatia (time-väärtus) ehk jõukuse võim (kodanike õigused vastasid nende varanduslikule seisundile) · demokraatia (demos-rahvas) ehk rahvavõim · monarhia - ainuvalitseja · türannia hirmuvalitsus türanni poolt Vana-Kreeka poliitilised ideed. Algus 9-6 saj.eKr. Homerose ja Hesiodose mütoloogilised ettekujutused riiklusest ühiskonnaelu korraldamisel on eeskujuks jumalale ja müütiliste kangelaste elu ja teod. Pythagoras, Herakleitos ja Demokritos müütiline arusaam hakkas asenduma ratsionaalse-filosoofilise maailmakäsituseg. Sokrates (469-399 eKr), Platon (427-347
Imperiaalse sõja eesmärk on otseselt vallutus. Kuidas impeeriumi mõte on Euroopas on arenenud. Prantsuse keisririik, Napoleon: 1799 riigipööre, lasi end valida Vabariigi 1 konsuliks ja peatselt ka eluaegseks konsuliks. Jäljendas Roomat. 2 dets. 1804 kroonimine keisriks, paavst tseremooniameister, tseremoonia taasetendas Karl Suure kroonimist. Vanade traditsioonide uuesti elluäratamine. David =). Napoleoni imperiaalne ideoloogia Vallutus+ missioon . Tema riik kui heatahtlik impeerium. Prantsuse rahvas kui 1 kõigi rahvaste seas ning eeskujuks teistele. 1789 aasta ,, Inimeste ja kodanikuõiguste deklaratsioon". Napoleoni unistus ühendada Euroopa edumeelse tsivilisatsioonina, ühtsed seadused, printsiibid, tunded ja huvid. Aleksandri diadeem lisaks kroonile tähendus ka Aasia ühendamine Euroopaga. Vabastada Egiptuse rahvas Ottomanide käes, samaaegselt ka Briti kaubandusteede läbilõikamine. Põhjalikult läbi uurida ka Egiptuse pärand ja tutvustada seda ka Euroopale
Tõda kohtus mis saab kui keegi valetab 10. globaliseerumine ja terrorism, äärmusluse tekkepõhjused 11. kuhu edasi? Ajatelg üldiselt üksikule, filosoofia paigutatakse ajaloolisse konteksti 2 Antiikaeg -> Keskaeg -> Uusaeg (võibolla ka modernism) -> Postmodernism Mõelda mis juhtus ajastutel ja millega filosoofid tegelesid? Vaata millal elas, paigutada ajateljele et arusaada millised olid teemad!!! 1. Antiikaeg Aristoteles, Sokrates, Platon: filosofeerisid üldistel teemadel, maailm kui selline, olemine, religioon (Zeus ja Hera) sai läbi sõdadega; mõista ümberringi toimuvat (paradigmaatiline murrang) 2. Keskaeg Augustinus, Acquino Thomas, jumal, religioon (ristiusk) (muutus sest ei usutud junalat, tööstuslik revolutsioon) 3. Uusaeg/Modernism narratiiv, absoluutne tõde ja õitseng, Saksa Reich,
Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja ideaalsemaks valitsemisviisiks. Louis XIV valitsusajal, kui absolutism rakendus Euroopa ajaloos ilmselt kõige hiilgavamalt ja ulatuslikumalt, tekkis sellele ka mitmeid toetavaid teooriaid, millest ühe autoriks oli ka kuningas ise. Ta uskus, et tema kohustus, aga ka samas nauding on oma alamatele pakkuda turvalisust ning tsentraliseeritud võimsa riigi poolt antavaid kõikvõimalikke hüvesid. Võim pidid tema arvates olema täielikult tsentraliseeritud, sest kui see pidanuks jagunema mitme inimese vahel, võisid nood seda kurjasti, oma kasuks ära kasutada. Sellise vaate järgi sai vaid kuningas esindada üldiseid hüvesid. Sellisele ratsionaalsele põhjendusele lisandusid ka müstilisemad, nagu saanuks valitseja
tõde pole olemas, sest iga asja kohta võib esitada vastupidiseid väiteid. Nad said kuulsaks oma sofismidega, mida Platon nimetas sõna väänamiseks. Partnerilt tuleb küsida, kas sa oled kaotanud sarvi. Vastus on harilikult ei. Siit järeldus, siis oled sa arvekandja, sest see mida sa kaotanud pole, on sul olemas. 05.09.11 KLASSIKALINE FILOSOOFIA Sokrates (469 399) ta ise ei kirjutanud ühtegi rida, tunneme teda põhiliselt tema õpilase Platoni järgi. Esimene filosoof, kes arvas, et filosoofia ei pea uurima loodust ega arutlema maailma üle, vaid peab uurima inimhinge, tunnetama iseennast ja lahendama elulisi probleeme filosoofia peab olema õpetus, kuidas elada. Sokratese tarkus tark on see, kes tunnetab oma mitteteadmist (ma tean, et ma mitte midagi ei tea). Tark on ainult jumal, inimene saab olla ainult tarkuse armastaja filosoof, kes paikneb targa ja rumala vahepeal. Sokratese meetod ehk dialektika
EETIKA 1. Sissejuhatus Mis on eetika? Argo Buinevits Soovituslik kirjandus: · Eetikaveeb www.eetika.ee TÜ eetikakeskus · Eetika ja moraal. Maie Tuulik 2002 · Õpetaja eetika. Maie Tuulik 2008 · Ärieetikat kui niisugust pole olemas. John C. Maxwell 2003 · Evangeelne eetika. Robert Võsu 1996 · Eetikakoodeksite käsiraamat. Tartu Ülikooli eetikakeskus 2007 · Mõtestatud Eesti ühiseid väärtusi hoides. TÜ eetikakeskus 2008 Mida tähendab olla kõlbeline inimene? Milles seisneb moraali olemus? Miks on moraali tarvis? Mis on moraali funktsioon? Mis on hüve?
Veel leidsid stoikud, et kõik inimesed on näitlejad näitemängus, milles jumal on osad jaganud ning et olevat meie kohus oma etteaste väärikalt sooritada, milline see siis ka ei oleks. Stoikud ei väärtustanud materiaalset omandust, kuna see võib hävida või see võidakse ära võtta. Vooruslikkus oli ainus tõeline väärtus. Kõik inimesed pidavat aktsepteerima oma staatust maailmas ja elus ning täitma oma kohust, küsimata, miks asjad on nagu nad on. Rõõm ning nauding elust tuleneb teadmisest, et inimene osaleb kõrgemalt juhitud plaanis, isegi kui see plaan jääb talle endale mõistetamatuks. Ainuke personaalne vabadus olevat valida, kas osaleda selles ülimuslikus jumalikus plaanis või mitte ning sellest otsusest sõltus indiviidi vooruslikkus või ebamoraalsus. Stoikud ei vastanud küsimusele, kuidas saab inimene omada vaba tahet täielikult eeldetermineeritud universumis, mida nad loomulikuks pidasid
20.09.2012 Aristoteles Aristo - teles kreeka päraselt. Sündis Keiras,( põhja-kreekas) Õpetaja oli Platon. Aristoteles läks tülli Platoniga, sest kandis sõrmuseid, kõnepruuk kõrk ja ülespuhutud. Aristoteles asutas Lykeion'i ( lütseum). Peripateetikud õpetajad kes jalutavad õpilastega ringi õppimise ajal. ,,Mina seisan ja sina lamad aga me mõlemad istume vanglas" Aristoteles oli Aleksander Suure õpetaja. Aristoteles oli suur tüli ka Aleksander Suurega, sest Aristoteles ei tahtnud kummardada oma õpilase ees. Lahs Ateenast Chalkisesse, sest ta ei tahtnud, et Ateenlased hukkavad 2 filosoofi. Teda süüdistati Makedoonia-sõbralikusses. Aristotelese filosoofia tuum igal asjal on eesmärk, tuleb keskenduda eesmärgile Igasugusel liikumisel on algpõhjus. Esimene on liikumatu liigutaja. ( kes paneb asjad liikuma) Aine ja vorm on läbi põiminud. Aristotelese lemmikteadus bioloogia Platoni lemmikteadus matemaatika ( matemaatika puhastab hinge)
ja õigusest. Inimene sünnib poliitilise olendina ja areneb tänu suhetele omataolistega.Riik luuakse Aristotelese järgi mitte elamiseks üldse, vaid selleks, et elada õnnelikult. Poliitilise võimu eesmärk Aristotelese arvates on tagada kodanike vabadus ja vördsus.Poliitilise vabaduse sisuks on kodaniku õigus võtta osa linnriigi asjade korraldamisest ja linnriigi valitsemisest. Riigivormide käsitluses eristab Aristoteles 6 põhivarianti: monarhia, aristokraatia, vabariiklikkus, türannia, oligarhia ja demokraatia.Neist 3 esimest loeb ta õigeteks. Parimaks riigivormiks süsteem, milles oligarhia ja demokraatia täiendavad teineteist. Poliitilist võimu peab Aristoteles mitte inimese, vaid seaduse võimuks kodaniku üle. Antiik-Kreeka ühiskonna kriisi- ja langusajal (IV-II saj.eKr.) kaotavad linnriigid oma iseseisvuse ja langevad esialgu Makedoonia, seejärel Rooma riigi kontrolli alla. Vana-
Wissenschaftslehre- teaduse õpetus. Ka tema peateos kandis sama nime. Ta pidas oma vaateid teaduse õpetuseks. Ta leidis, et filosoofia on kõikide teaduste vundamendiks. Kui tekkisid juba keskajal ülikoolid, siis oli seal neli klassikalist teaduskonda- filosoofia, usu, arsti ja õiguse. Kõigepealt õpiti filosoofia teaduskonnas ning siis mindi edasi teise teaduskonda. Akadeemiline õppimine algas filosoofiast. Siis siirduti teiste teaduste juurde. Soti filosoof David Hume (1711-1776) nimetas filosoofiat teaduste isandaks. Rõhutas filosoofia erilisust, teised teadused on alamad. Filosoofiale lähenemine, mida mõistetakse filosoofia all: 1. filosoofia all võime mõista argiteaduslikult teatud elupõhimõtteid ehk kreedosid, mille järgi elada. Teatud elu põhimõtete kogum. Nt. Elan nii, et ei võta mitte kunagi laenu või võtan kätte ja elan 100 aastaseks. 2
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
