Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas toimib kaubandus ?
  • Miks on ühiskonnas kombed ja viisakus ?
  • Keskne küsimus on ,,kuidas peaksin elama ?
  • Kes päris Rooma keisririigi ?
  • Miks kõik kogu aeg ei armasta ?
  • Misled by false pretences ?
  • Mis liiguvad vedrude ja rataste abil, nagu näiteks kell) elavad tehislikku elu ?
 
Säutsu twitteris
Sõprus
  • Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
    Sõprus ja armastus pole selgelt eristatudphilia. Sõprus iseloomustab vabal kiindumusel põhinevaid inimsuhteid – perekondlikud, võimulolijate suhted kodanikesse, kodanike omavahelised suhted. Sõprus hoiab riike koos. Eeldab vastastikku heasoovlikkust ja ühistegevust.
    Sõprus jaguneb 2 viisil 3-ks:
    Vastavalt põhjusele, miks head soovitakse:
    • Kasu – äri
    • Nauding – sõbrad
    • Täiuslik sõprus loomutäiuselt sarnaste inimeste vahel

    Vastavalt osapoolte seisundile:
    • Ülimuslikkus – vanemad laste suhtes
    • Paremus – mehed naiste suhtes
    • Võrdsus – vennad

    Täielikku sõprust naudivad üksikud, sest nad suudavad arendada omavahel loomutäiust täiuslikkuseni. Linnriik põhineb sõprusel, kiindumusel põhinevatel inimestevahelistel suhetel . Timokraatia (varanduslikel klassidel rajanev poliitiline süsteem) põhineb võrdsusel – vennalikel suhetel.
  • Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
    Loodus on määranud, et inimesed oleks omavahel suhetes. Tihedamad suhted on määratud pere, riigi ja keelega.
    Voorus on kõige armastusväärsem, mistõttu armastabki sõber oma sõbras isamaad. Parim sõber on ka parim kodanik, seega on iga inimese kohustus olla riigi sõber. Riiki armastatakse ja talle ei tehta midagi halba nagu sõbralegi ei soovita halba. Sõbralt tohib nõuda ainult seda, mis on õige ja auväärne, ise teeme ka sõprade jaoks ainult õiget.
  • Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
    Sõprus eristub teistest suhetest. Sõbrad on omavahel rohkem seotud kui kodanikud isamaaga, nad on nagu 1 hing 2 kehas – see on müsteerium. Tõeline sõprus on haruldane.
    Enamik teiste sfääride suhteid põhinevad kasul ja naudingul. Omakasupüüdlikke suhteid saab stabiilsena hoida ainult poliitiline võim, mida omakorda toetab kodanike harjumus. Iga kodaniku kohustus olla kuulekas ja kohusetundlik , et suhteid stabiilsetena hoida.
  • Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ja riigist
    Hobbes, Mandeville:
    • Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Omakasupüüdlikkus, sõprus on vahend võimu haaramiseks, hüvede saavutamiseks.
    • Sõpru hoiab koos kasu, nauding. Riiki hoiab koos riigialamate hirm valitseja ees.
    • Sõprus on loomulik suhe. Riik on kunstlik suhe, mis saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tulemusena.

    Mandeville: riigis tekib iseenesest riigist eristuv “ühiskond”. Ühiskond põhineb ka omahuvil, sest inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu).
  • 18.saj valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz ) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
    Inimene on loomult sotsiaalne, ta saab sõpradest puhast naudingut. Inimene peab hoolitsema enda ja teiste eest, peab leidma endas tasakaalu, sest siis on harmoonia võimalik ka riigis. Riik pole kunstlik ühendus, vaid midagi enamat (armastus- ja sõprussuhted), mida saab armastada .
  • Šoti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest 3 eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
    Sõprus on olemas vaid erasfääris, kuid sellevõrra on ta ka tugevam. Mujal toimib vahetusühiskond omakasu pärast. Poliitika põhineb kasul, harjumusel, usaldusel, aga ka isamaa- armastusel (teatud liiki sõprus).
    Armastus
  • Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne „Pidusöögis“)
    Kui mees armastab naist, siis ta armastab naise ilu. Kui mees amastab naises ainult ilu, peab ta õppima armastama ka kõike muud ilusat, laskumata seksuaalse iha tagajärjel juhuste meelevalda, armastades vaid ühe naise ilu – tuleb õppida armastama kõiki ilusaid kehasid. Igas inimeses on ka midagi koledat ja seega ei armasta mees naist tervikuna . Kehalisest ilust kõrgem on hingeline ilu. Kõrgeim on teadmiste, seaduste ja tavade ilu. Inimene saavutab selge nägemuse iga ilu vormi täpsest suurusest ja kohast võrreldes teistega . Loobudes isiklikust armastusest, muutub inimene raidkujutaoliseks pooleldi elavaks olendiks. seega on ka individuaalne armastus mingis mõttes väärtus, hüve.
  • Apostel Paulus Jumala armust . Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
    Armastus saab tärgata vaid spontaanselt, jumala algatusel . Jumal armastab kõiki inimesi võrdselt (vendluse idee), seega peaks ka inimene armastama kõike võrdselt. Inimene loob asjale väärtuse, kui ta hakkab seda armastama. Armastus on teisele suunatud, omakasupüüdmatu.
    TAGAJÄRJED: Kuna indiviidid on jumala armu ees võrdsed – vendlus –, oleks see eeldanud olemasolevate inimsuhete hävitamist (kes armastab isa rohkem kui jumalat, on patune). Vastanduti senistele võimusuhetele.
  • Augustinus 2 sorti inimlikust armastusest ning 2 riigist.
    Kuigi jumal armastab inimest, pole inimesed täiuslikud, vaid on puudulikud.
    Armastust on 2 liiki:
    INIMLIK, millel põhineb MAINE riik. Enesekesksus - inimene on patune, armastades ennast jumalast rohkem, võidakse jumalat põlata, aga mitte ennast. Armastus on suunatud omakasule, üksikutele inimestele, lihahimule. Maist riiki on vaja, et inimesi üksteise eest kaitsta.
    JUMALIK , millel põhineb TAEVANE riik. Taevane armastus on puhas. Jumalaarmastus sinnamaani, et põlatakse ennast. Armastatakse kõiki üldiselt, mitte kedagi üksikult. seega on taevariik täiuslikult harmooniline kogukond .
  • Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) „valgustatud enesearmastusest“ kui ühiskonna ja majanduse alusest
    Kogu ühiskondlik koostöö ei taandu riigile. Kuidas toimib kaubandus? Miks on ühiskonnas kombed ja viisakus ? „Valgustatud“ enesearmastus ehk omahuvi : parim viis saavutada enda lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi – vahetada asju ja teeneid.
    Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust “valgustatud enesearmastusest”, mille tulemus on kasu kõigile.
    Kogu ühiskondlik koostegevus ei taandu riigile nagu kombed ja viisakus. Valgustatud enesearmastus tähendab omahuvi, mis saavutatakse kõige paremini, kui teisi aidatakse. Inimene, tehes end alandlikuks, saavutab teiste silmis tuntuse ja au.
  • 18.saj alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
    Inimene kui sotsiaalne olend – naudib seltskonda, oskab omakasupüüdmatult armastada ning enda ja teiste eest hoolitseda.
    Omakasupüüdmatu armastus saab laieneda inimeselt riigile. „Heas“ riigis ei ole hirmu, vaid patriotism ehk kodanikud armastavad riiki (sellisena on võimalik vabariik). Kuna pole hirmu, pole vaja ainuvalitsejat, sest inimesed saavad ise enda üle valitsemisega hakkama. „Head“ riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi.
  • Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel ) armastusest
    Iga inimene on kordumatu indiviid. Oma individuaalsete oskuste arendamiseks on armastus korraga nii eeldus kui tulemus. Armastus on terviklik ja väljendub kõigis meelelistes tunnetes, ka seksuaalsuses. Armastus on kõrgem kui riik, seega peab riik armastust austama ( lubama abielulahutust), taotlema kodanike armastust ja loobuma hirmuvalitsusest.
    Armastus eksisteerib ainulaadsete inimeste vahel, mis seob kogu loodust ja inimkonda. Armastus on riigi kui kunstliku moodustise vastane, selle asemel nõutakse loomulikku ehk armastusel põhinevat kogukonda .
    Õnn
  • Platon ja Aristoteles õnne olemusest
    Aristoteles: õnne keskne küsimus on „kuidas peaksin elama?“, mis puudutab eesmärke. Õnn on lõppeesmärk, sest teeme kõike, et olla õnnelikud. Õnn on tegutsemisvõime, midagi aktiivset. Voorus on õnne paratamatu eeltingimus. Õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna – oskus mõistuspäraselt toimida. Inimese suurim hüve on täiuslikumalt mõistuspärane toimimine kogu elu jooksul. Õnn on “parim, kauneim , nauditavaim. Igaühele pakub naudingut see, millesse ta on kiindunud. Kuid üllusearmastajale meeldib see, mis on loomu poolest nauditav: loomutäiusest lähtuvad teod.
    Platon: õnne keskmõte on vooruslik elu, mis tuleneb hinge harmooniast. Vooruslik elu sünnib ilupüüdlustest, nt armastus. Eri ilupüüdlustega on seotud õnnelikkuse määr. Õnn peegeldub ka meie subjektiivses naudingutundes. Naudingud on kas meelelised või vaimsed. Vaid need, kes armastavad/tunnetavad ilu, elavad elamisväärselt.
  • Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
    KAS VOORUSEST PIISAB ÕNNEKS?
    Platon: noorena - ei; hiljem - jah
    Aristoteles: Nikomachose eetika loomutäius on õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: head teod nõuavad vastavat varustust. Poliitika – keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. Inimene pole õnnelik, kui ta ise on vooruslik, aga sõbrad on halvad.
    Stoikud: voorusliku elu alus on õige tunnetus hüvest. Õiged hüved on seesmised, loomult head, mis ei olene sellest, kuidas neid kasutatakse (õiglus, julgus , mõõdukus).
    Õnn on kindla vooruse omamine . Saame olla kindlad vaid kindlat voorust omades - õnn ja voorus on sama.
  • Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
    Õnn tähendab oskuspäraselt toimimist. Poliitika eesmärk on tagada kõigile õnn, seega vajavad filosoofid poliitikuid ja vastupidi.
    Filosoofi elu ( eelistatum ):
    • Filosoof praktiseerib tarkuse voorust täiuslikemalt.
    • Filosoof on tarkuse saavutanu, kes mõtleb oma teadmiste valguses maailma üle.
    • Elab jumalasarnast elu.

    Riigimehe elu:
    • Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse , eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks.
    • Riigimees ei suuda rakendada tarkuse voorust oma elus, sest töötab ebasobivates tingimustes: sõjad, sotsiaalne korraldus.
    • Rakendab oma voorusi ebatäiuslikes tingimustes kogukonna hüvanguks.

    Parim riigivorm on selline, mis tagab inimestele õnneliku elu: kõik osalevad valitsemises vastavalt oma loomutäiusele; suur keskklass.
  • Epikuurlased õnnest
    Ainus tõeline õnn on nauding, valu on tõeliselt halb. Õnnelik elu on sõprade ringis, eemal poliitikast . Õnn on mõõdetamatu suurus: inimesel kas on see või ei. Õnn = voorus. Õnn pole maksimaalne nauding, vaid eriline naudingutunne , mis esineb, kui pole valu ega vaimset rahutust. Õnn saavutatakse vooruse abil, mis eeldab häid sõpru ja ihade/ootuste piiramist (et pettumusi vältida).
  • Augustinus õnnest ja poliitikast.
    Paganlike filosoofide õnnefilosoofia on upsakuse märk. Nende voorus ei saa olla vankumatu. Tõelised voorused on vaid vagadel inimestel, kes on Kristuses taassündinud. Isegi nemad pole kaitstud maailma hädade eest: surelik inimene ei saa kunagi tunda rõõmu suurimast hüvest (õnn - felicitas), aga saavad oodata kannatlikult oma tulevast õnne (õndsus - beatitudo) teises elus ning olla “õnnelikud lootuses”. Tõeline “õndsus” seisneb igaveses elus ja rahus.
    Riik on pattulangemise tulemus ja ajend. Samas on riik hädavajalik, tagamaks korda ja rahu. Seetõttu on riik (ka paganlik) osa Jumala plaanist. Kristlik riik teostab õiglust kõrgeimal määral. Kristlik valitseja saab oma eeskujuga propageerida voorusi.
  • Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
    Kuigi õndsust ei ole võimalik maa peal saavutada, peab siiski püüdma hoolitseda oma ihu ja hinge eest. Inimene on osa ühiskonnast (riigist), hierarhilisest süsteemist, mille eri osad täidavad eri funktsioone. Seega hea elu on poliitiline küsimus
    Valitsejate ülesanne on luua seadusi ja voorusi. Tõeline voorus on vaimne. Kirik on riigist kõrgem. Ka valitsejate vooruse tasu on igavene elu, mitte maised hüved.
  • Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
    Õnn tähendab selle saavutamist, mida peame teatud hetkel heaks (hea on subjektiivne väärtus, mis asjale antakse). Kuna me ei saa kunagi kõike, mida tahame, ei saa me ka olla kunagi 100% õnnelikud, sest me ei saa kunagi olla iha ega hirmuta.
  • Shaftesbury subjektiivsest õnnest
    Õnne poole tuleb püüelda ja seda tõepoolest alati tehakse, ent küsimus on, milles seda otsitakse:
  • kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises vaid iseendale
  • või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes
    Tunnete harmoonia hinges paneb vooruslikult tegutsema ja viib ühiskondliku harmooniani, mis omakorda tagab õnneliku elu, mis on ühiskonna käsutuses, kuid see võib väljenduda igati – poliitikud , õpetajad, filosoofid.
  • Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
    Moodne inimene on ennastimetlev, sõltuv (asjadest, teistest inimestest), valmis eesmärkide saavutamiseks teisi hävitama, õnnetu (sest ei saavuta kunagi, mida tahab), võrdleb end pidevalt teistega, ei tunne iseennast .
    Riik
  • Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused
    Keskaegne ehk eelmoodne riik
    • Isikuline – riik põhines individuaalsetel sidemetel (truudus, kuulekus). Keskajal oli hierarhia : nt feodaalsed suhted. Võimukandjad ja nende suhted moodustasid politiilise kuultuuri.
    • Feodaalne killustatus – riigivõimu funktsioonide jagunemine eri võimude vahel. Suur osa riigi funkstioone on sellised, mida koha peal teostavad vasallid (maksude kogumine, põhiline kohtuvõim).
    • Riigid polnud ühtsed – ehk konglomeraatriik või komposiitmonarhia - riik koosneb eri õiguskordade ja poliitiliste süsteemidega osadest. Kuningas valitses eri ühe osa seaduste järgi. Sellised riigid püsisid kaua vastu veel uusajalgi (Vene Tsaaririigi külge olid liidetud Balti provintsid ehk Balti erikord).
    • Dualism – vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem. Võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel. Siit saab alguse Euroopa parlamentarism .

    Universalism vs partikularism
    Euroopa poliitilise korralduse põhiideoloogiad olid universalism ja vastanduv partikularism.
    Keskajal oli universalistlik maailmapilt :

    Partikularism hakkas välja arenema pärast reformatsiooni 1517. Riigi moodne mõiste tekkis 16-17.saj, mille keskne omadus oli impersonaalsus . Impersonaalsus 2 mõttes: eristame riigivõimu valitsejate võimust ning eristame riigivõimu kogukonna/ühiskonnaterviku võimust. Moodne riik on lahus nii valitsejast kui valisetavatest. Võim on seaduste ja institutsioonide struktuuris, mida administreerivad inimesed. Alamatel on kohustused riigi ees, mitte valitsejate või teiste alamate ees. Riik on suveräänsuse kandja.
  • Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
    • Aristoteles: polis on ideaalne poliitiline ühendus
    • Aquino Thomas: elu põhivorm on „perfektsed kogukonnad “, mis kaitsevad ja karistavad, kuid on sõbralikes suhetes.
    • Keskaegsed humanistid , põhinevad Cicerol: riik on tähtsaim, sest riik aitab inimesi säilitada. Inimesel on kohustus end vajadusel riigile ohverdada.
    • Machiavelli – maailm põhineb kogukondadel , mis tagavad ühishüve. Kogukonnad on omavahel pidevas konfliktis . Kogukondade põhieesmärk on end säilitada (ainus vahend: ekspansioon), sest võim oleneb riigi suurusest.

  • Suveräänsuse põhidefinitsioon ja 2 dimensiooni
    Mõiste kujunes Euroopa kodusõdade jooksul 16-17.saj. Mõiste võttis esmakordselt kasutusele Bodin . Suveräänsus - kõrgeim võim teatud territooriumil.

  • Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme
    Kord ja ühtsus on tagatud suveräänse võimuga. Suverääni võim on absoluutne ja jagamatu (ei allu teistele). Suveräänne riik saab olla kas demokraatlik, aristokraatlik või monarhistlik – nende segud , kombinatsioonid pole riigid. Suveräänsus kuulub sellele, kel on võim anda edasi seadusi. Kui rahvas valis endale kuninga, loobus rahvas võimust. Kuninga tahe on seadus ja ta vastutab vaid jumala ees. Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab vaid jumal.
    Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, ent ses suunas liiguti jõudsalt, eriti Richelieu ja Louis XIV ajal. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu. Prantsusmaal ei vastanud olukord kunagi täpselt teooriale. Saksamaal ei saanud sisse viia, sest võim oli killustunud: jagunes keisri- ja vürstiriikide vahel, keisririigisiseselt veel keisri, kuurvürstide ja riigipäeva vahel. Inglismaal põhjustas 1649 absolutismivastane liikumine kodusõja.
  • Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
    Inimene on loonud riigi kui kunstliku olendi, milles suveräänsus on kunstlik hing, mis paneb kõik osad liikuma. Ametimehed on kunstlikud liigesed . Hüvitus ja karistus on seotud suverääniga. Olendil on vaid üks aju – suverään. Suverään ei pea tingimata olema monarh , aga talle peab kuuluma absoluutne võim. Riigi eesmärk on inimeste turvalisus.
    Valitsusvormid
  • Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
    Platon: “Demokraatlik” inimene tahab vabadust kuritarvitada.
    On vaja autoriteetset, sümboolset liidrit . Demokraatia toidab ambitsioone.
    Aristoteles: demokraatia on n-ö halbadest valitsusvormidest parim, sest kaitseb paljude huvisid, andes võimaluse enamuse türanniaks. Demokraatia on masside valitsus ilma seadusteta. Demokraatia on valitseja suhtes halb valitsusvorm .
    Lavalleerid: alamate nõusolek võimuga on võimu seaduslikkuse oluline alus. Kuna seadused puudutavad kõiki kodanikke ja kodanikud on ratsionaalsed , peavad kõik seaduseloomes valimiste kaudu osalema . Valimistelt puudumine on võrdne orjusega.
    Tänapäeval peetakse demokraatiat ideaaliks, kuid tõelist demokraatiat pole olemas.
  • Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
    Platon: parim valitsemisvorm on selline, kus valitsemine on jäetud filosoofidele, sõdimine sõdalastele, töötamine töölistele – rangelt eristunud klassid. Filosoofid näevad ainsana tõelist tõde: nad peavad kas võimu haarama või peab kuningas filosoofiks hakkama. Demokraatia annab alati demagoogidele võimaluse türanniaks (Hitleri Saksamaa) .
    Aristoteles: ei tohi olla poliitilist võrdsust, kui eksisteerib reaalne ebavõrdsus. Kui leidub üks väga vooruslik, peaks olema monarhia (halval juhul türannia). Kui on vähe vooruslikke, siis aristokraatia ( oligarhia ). Kui pole suuri klassivahesid, siis politeia e demokraatia+oligarhia, halvemal juhul demokraatia üksi. Halba ja head valitsusvormi eristab valitsemine enda või kõigi huvides.
  • Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
    Justinianuse koodeks : jumal on seadnud kuninga valitsema , et tagada rahu, kuningas vastutab vaid jumala ees, aga on alamatega isalikus (paternalistlikus) suhtes - kehastab ja tagab vooruseid.
    Aquino Thomas: ainuvõim tagab ühtsuse, väldib fraktsioone ja ebakõlasid. On lihtsalt „loomulik printsiip” nagu jumal juhib universumit.
  • Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
    Aristoteles: türann valitseb lähtuvalt enda hüvest, monarh valitseb lähtuvalt üldisest hüvest.
    Aquino Thomas: türann on ebavooruslik ega salli alamate vooruseid. Külvab tüli, et ei ühinetaks tema vastu. Monarhia vastab loomulikule printsiibile. Türannia on korrumpeerunud monarhia.
    17.saj inglise vabariiklased, Thomas Hobbes: kõik monarhid on türannid, kõik türannid on monarhid.
  • Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
    Nii nagu jumal loovutas paradiisis valitsemise Aadamale, peaks valitsema kõigi teiste üle selle esimese „isa” järglased - pärimisprintsiip. Riik on kui pere, kus on üks perepea . Perre sünnitakse omale kohale, kuhu ka jäädakse.
  • Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
    Aristoteles: eri vormide segunemine pole ideaal, ent on praktiline lahendus, kui on eri grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt.
    Varauusaja vabariiklikud mõtlejad (Machiavelli, Guicciardini, Harrington): mixed government on ideaal: loob tasakaalu
    Segavalitsus on parim, sest see loob tasakaalu ja säilitab süsteemi stabiilsuse. Eeskujuks Rooma süsteem, kus on nii demokraatlik (tribuunid), aristokraatlik ( senat ) kui ka monarhistlik (konsulid) võim. Eeskujuks Sparta süsteem, kus valitses stabiilsus – võim jagunes samuti eri institutsioonide vahel.
    Locke ja Montesquieu arendasid segavalitsuse ideed edasi võimude lahususe printsiibini, vältimaks türanniat. Riigi funktsioonid peavad olema jaotatud eri institutsioonidele. I võimude lahususe printsiibil põhinev riik - USA. Tänapäevase demokraatia alused tulenevad segavalitsuse pooldajatelt.
    Õiglus ja kasulikkus
  • Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus
    Inimese (valitseja) õpetamiseks on vaja filosoofiat ja retoorikat ehk teadmist, mis on õige, ja motivatsiooni ning oskust, et teadmisi ellu viia. Valitsemise eesmärk on rahu, sest rahu tagab riigi õitsengu ja heaolu, andes samal ajal valitsejatele au. Ühine hüve on saavutatav õigluse kaudu, mis eeldab kogukonna suveräänsust, aga seda vaid juhul, kui kodanikud on vabanenud võõrvõimust ja neil on omavalitsus .
  • Cicero valitseja kohustustest
    Cicero „Kohustustest” tuleb voorusliku inimese ideaal: tarkus, kindlameelsus, mõõdukus, õiglus. Valitseja kohustus on hoolitseda kodanike, mitte enda huvide eest; hoolitseda nende huvide eest, keda valitsetakse, mitte nende huvide eest, kes valitsevad. Tuleb säilitada õiglus ja ausus, pettust ja vägivalda mitte kasutada. Hoolitseda riigi kui terviku eest, mitte mängida üht osa kodanikest teise vastu, muidu mäss ja riid.
  • Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid
    Itaalia sõjad 1494 - 1559 , pärilusprobleemidest välja kasvanud tüli, kuhu kaasati Euroopa suurvõimud, ka sõjardpaavstid.
    LAHENDUSED:
  • Utopism , Thomas Moore „Utoopia“ – radikaalselt erinev ühiskonnakorraldus, kus puudub pärilik aadel , aga eksisteerib ühisomand.
  • Klassikaline humanistlik voorusõpetus, Erasmus - kristlik valitseja peab valitsema rahva nõusolekul. Nõusoleku saab vaid siis, kui rahvas kuningat armastab. Pärilikus monarhias ei saa valida kuningat, aga teda saab kasvatada, seega on oluline leida printsile õiged õpetajad. Valitsemisel tuleb lähtuda Cicero valitsejaideaalist, juhinduda humanistlikest printsiipidest ja voorusliku käitumise koodeksist.
  • Alternatiivne voorusõpetus, Machiavelli - valitseja eesmärk on au ja kuulsus, mida ta saavutab, kui säilitab ja kasvatab riiki. Kõik, mis seda eesmärki teenib, on vooruslik. Seega on voorus instrumentaalne , subjektiivne (alus poliitilisele realismile). Kindlam on olla kardetud kui armastatud .
  • Erasmuse juhised valitsejale
    • Valitsemine on võimalus teenida alamaid: mitte ainult õigus, vaid ka kohustus.
    • Hea valitseja sekkub inimeste ellu võimalikult vähe ega tõsta makse, vaid elab säästlikult.
    • Sõdu peab vaid äärmisel juhul, sest eesmärk on säilitada stabiilsus ja rahu.
    • Tähtis on teha vahet sõpradel ja meelitajatel.

  • Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
    Machiavelli: halb riigi huvi – eesmärk õigustab abinõu. Kasulikkus on absoluutne mõõt, millega hinnata riigi huvi. Hea riigi huvi tunnistab , et valitseja suhtes toimivad teised moraalireeglid. Rõhutakse, et moraalne käitumine on enamasti kasulikum. Rõhutakse riigimehe tarkusele (alusvoorus on tarkus, mitte õiglus), mis õpetab valitsejat käituma vastavalt olukorrale kas õiglusest või kasust.
    Richelieu: kasutab head riigi huvi ära, eirates positiivseid seadusi „riigi huvides“, sest tuleb eristada avalikku ja erahuvi. Valitseja huvi on avalik huvi ja seega tähtsam kui indiviidi erahuvi, mis on ebakõlas terviku huvidega .
    Friedrich II: valitseja on rahva teener, kes peab alati vooruslikult ja moraalselt käituma, pööramata tähelepanu omakasule, nagu ta peaks igal hetkel aru andma kaaskodanikele. Lähtus pragmaatilisest välispoliitikast.
    Sõda
  • Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
    VT: Sõdida tuleb jumala käsul, kui jumal on end ilmutanud ja käskinud naabrite vastu sõdida. Sõdida tuleb uskmatutega, et nad ei teeks pattu jumala vastu. Uskmatute linnade hävitamine, meeste tapmine ja paljaksriisumine on õigustatud. Samas on 10 käskude seas „Sina ei pea mitte tapma“.
    UT: Tapmine ja üldine vägivald on keelatud ( keera teine põsk, headusega võidad kurjuse ). Ülim kohtumõistja on jumal ja kurjategijate patud saavad karistatud. Inimesel pole õigust teist karistada – jumala viha karistab. Kättemaksust loobumine on parim kättemaks – jooda janust vaenlast, sööda näljast vaenlast, sest nii tehes külvad tulist süsi ta peale.
  • Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
    Augustinuse moraaliõpetus seisneb jumala- ja inimeste riigi lepituses, püüdes esitada tõlgendus, kus korraga oleks tapmine halb, aga samas oleks võimalik sõdida nii, et inimene säilitaks oma hingepuhtuse. Piibli käsk on armastada, mitte tasuda kurjale kurjaga – kurjale heaga vastamine ei välista sõdimist. Esitab uue voorusõpetuse: voorus ei seisne tegudes, vaid tegude tegemise ajal olevas südamehoiakus.
    Sõjas on tõeline kurjus mitte surm ise, vaid tekkivad ihad ja tungid ( abielurikkumine ). Kurjus seisneb patustes soovides. Oma elu kaitsmine on vale tung, sest õnn seisneb hinge päästmises. Armastada tuleb seda, mida ei saa endast sõltumatult kaotada – enesekaitse on vale. Omavoliline vägivalla kasutamine on lubamatu, sest ei suudeta ihasid alla suruda. Seadus lubab end kaitsta, kuigi tegelikult on see patt. Vaja on võidelda kurjusega, kaitsta teisi ja kogukonda. Sõdida tohib vaid valitsejate korraldusel ja sedagi raske südamega. Tapetakse seaduse nimel, ihadeta. Kuri inimene saab kasu sellest, kui ta tapetakse. Riik peab tagama korra, kus patused ei kahjustaks üksteist. Õiglase sõjaga teostatakse jumala tahet maal. Sõda on õigustatud teiste inimeste ja kogukonna kaitseks. Õiglane sõda tuleb vastase ebaõiglusest - sõda on karistus, mitte kaitsmine. Sõdimist õigustas vaid vastase õigusrikkumine.
  • Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi
    Õiglane autoriteet – valitseja peab käskima sõdida
    Õiglane põhjus – õigusrikkumise puhul tohib sõdima hakata
    Õiglane eesmärk – õiglane rahu
  • Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
    Õiglane sõda on kristlaste vahel – vägivald kristlaste vahel on halb, kuid vahel vajalik korra taastamiseks. Õiglases sõjas osalemine on kohustuslik inimesele kui alamale, vasallile ja patrioodile.
    Püha sõda on vägivalla mõistes neutraalne (moraalne hinnang sõdimisele tuleneb kavatsustest). Sõditakse uskmatutega jumala ja tema riigi nimel. Pühas sõjas osalemine on kristlase kohustus, millega saab patud andeks.
  • 16.saj skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused
    Skolastikud: sõjakeskmes oli individuaalne patt. Kuna sõda saab toimuda vaid läbi õigusrikkumise, saab see olla õiglane vaid ühel poolel.
    Humanistid, Erasmus: kristlik patsifism - sõda on loomalik , halb, mittekristlik, aga türklaste vastu võib sõdida.
    Machiavelli: iga kaitsesõda on õiglane. Ka ründajal on õigus rünnata. Ennetav sõda on õiglane, kui on ründeoht.
  • Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
    Loomuõigus tähendab inimese vaatlemist väljaspool riiki – rahvusvaheline õigus. Inimloomusel on 2 põhiinstinkti: enesesäilitamine ja sotsiaalsus . Rahvusvahelise õiguse reeglid peavad tagama pikaajalise kasu. Ei tohi lähtuda hetkekasust. Peab valitsema õiguste ja kohustuste korrelatsioon. Suveräänidel
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #1 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #2 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #3 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #4 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #5 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #6 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #7 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #8 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #9 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #10 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #11 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #12 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #13 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #14 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #15 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #16 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #17 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #18 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #19 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #20 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #21 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #22 Euroopa ideede ajaloo eksami kordamisküsimused #23
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 7 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Koostatud sügissemestril 2011/2012.
    voorus , monarhia , aristoteles , poliitika , Euroopa ideede ajalugu

    Mõisted

    Sisukord

    • Sõprus
    • Armastus
    • Isikuline
    • Feodaalne killustatus
    • Riigid polnud ühtsed
    • Dualism
    • Valitsusvormid
    • Õiglus ja kasulikkus
    • Sõda
    • Metodoloogilised küsimused
    • Impeerium
    • Vabadus, võrdsus vendlus
    • Kohustuslik kirjandus
    • %C3%B6%C3%B6k_(Platon)
    • SISSEJUHATUS
    • Nosce teipsum
    • §1-14
    • §89-93
    • §95-99

    Teemad

    • Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest
    • philia
    • Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest
    • Montaigne sõprusest, era- ja avalikust sfäärist
    • Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ja riigist
    • saj valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust
    • Šoti valgustus (Hume, Ferguson, Smith) inimsuhetest 3 eri sfääris (eraelus, ühiskonnas, poliitikas)
    • Platon armastuse olemusest ning eri vormidest (Sokratese kõne „Pidusöögis“)
    • Apostel Paulus Jumala armust. Pauluse armastusekäsituse ühiskondlik-poliitilised tagajärjed
    • Augustinus 2 sorti inimlikust armastusest ning 2 riigist
    • Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) „valgustatud enesearmastusest“ kui ühiskonna ja majanduse alusest
    • saj alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja
    • omakasupüüdmatust armastusest
    • Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest
    • Platon ja Aristoteles õnne olemusest
    • Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest
    • Nikomachose eetika
    • Poliitika
    • Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast
    • Epikuurlased õnnest
    • Augustinus õnnest ja poliitikast
    • felicitas
    • beatitudo
    • Aquino Thomas õnnest ja poliitikast
    • Thomas Hobbesi subjektiivne õnnekäsitus
    • Shaftesbury subjektiivsest õnnest
    • Rousseau moodsa inimese hingehaigusest
    • Keskaegse ja uusaegse riikluse põhierinevused
    • Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini)
    • Suveräänsuse põhidefinitsioon ja 2 dimensiooni
    • Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme
    • Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist
    • Demokraatiakriitikute põhilised argumendid läbi ajaloo
    • Platon ja Aristoteles valitsusvormidest
    • Kristlik ainuvõimu (monarhia) doktriin
    • Kas monarhia ja türannia on olemuslikult erinevad? Vastandlikke käsitlusi läbi aegade
    • Paternalistliku monarhiaidee põhijooned
    • Segavalitsuse teooria ja praktika varauusajal
    • mixed government
    • Itaalia humanistide klassikaline voorusekäsitlus
    • Cicero valitseja kohustustest
    • Euroopa poliitiline kriis ning pakutud lahendusvariandid
    • Erasmuse juhised valitsejale
    • Riigi huvi” teooria areng varauusajal ning rakendamine praktikas
    • Vana ja Uus Testament sõjapidamisest
    • Augustinuse moraaliõpetus ning õiglase sõja doktriin
    • Aquino Thomase 3 õiglase sõja kriteeriumi
    • Püha sõja” ja „õiglase sõja” erinevused ja sarnasused
    • saj skolastikud ja humanistid õiglasest sõjast: põhierinevused
    • Hugo Grotiuse loomuõiguslik õiglase sõja doktriin
    • Ideedeajaloo uurimise metodoloogilised põhisuunad
    • Tekstuaalne meetod
    • Kontekstuaalne meetod
    • Tekstuaalse meetodi pooldajate põhiargumendid
    • Kontekstuaalse ehk Cambridge’i koolkonna metodoloogilised alused
    • Rooma imperiaalne ideoloogia
    • pax romana
    • Kes päris Rooma keisririigi? Keisrivõimu taotlused keskajast uusajani
    • Hispaania maailmavallutuse õigustamine: 3 põhiargumenti
    • Kas barbarite alistamine on õigustatud? Las Casas VS Sepulveda
    • Francisco de Vitoria õigustus vallutusele
    • Universaalmonarhia ja jõudude tasakaalu ideed
    • Kaubandusimpeeriumite ideoloogiad
    • Napoleoni imperiaalne ideoloogia
    • Aristoteles aust ja eneseväärikusest
    • Cicero vabariiklase aust
    • gloria
    • Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust
    • Feodaalne au
    • Rüütliau koodeks kõrgkeskajal
    • Mandeville uhkusest ja au eri vormidest
    • Montesquieu aust monarhiates
    • saj meritokraatlik aumõiste
    • Romantilise au paradoksid
    • Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse Rooma algupära
    • Machiavelli uus-Rooma vabariiklik vabadusekäsitus
    • Uus-Rooma vabariikliku vabadusekäsituse rakendused poliitikas
    • Thomas Hobbesi liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
    • John Locke’i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas
    • Montesquieu vabariigist
    • Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus)
    • Vabadus Prantsuse Revolutsiooni ajal. Robespierre’i „vooruse vabariik“
    • Kohustuslik kirjandus
    • Machiavelli, „Valitseja“
    • armastusest
    • Aristophanes
    • Agathon
    • Sokrates
    • hüvest, loomutäiusest, naudingust, eneseväärikusest, õnnest
    • sõprusest
    • sõprusest, aulisusest, õiglusest, valitseja kohustustest
    • Leviaatan“
    • kätetöö
    • automata
    • rattad
    • Kunst
    • inimest
    • riigiametnikud
    • karistus
    • rikkused
    • nõuandjad
    • kodusõda
    • lepingud
    • Tehkem inimesed
    • artificer
    • võim
    • autoriteet
    • kristlik riik
    • pimeduse kuningriik
    • inimesi
    • loe iseennast
    • arutab
    • kardab
    • lootus
    • loodetakse
    • Püüdlus
    • endeavour
    • Isu. Iha. Nälg. Janu. Vastumeelsus
    • desire
    • nälga
    • aversion
    • Armastus. Viha
    • põlgame
    • heaks
    • tähtsusetuks
    • religiooni
    • religiooni
    • võimu
    • nähtamatut
    • Teine traktaat valitsemisest“
    • Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest
    • omamine
    • valitsus

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    21
    doc
    Euroopa ideede ajalugu
    27
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksam 2012
    72
    docx
    Euroopa ideede ajalugu
    17
    docx
    Euroopa ideede ajaloo tähtsamad isikud
    30
    doc
    Euroopa ideede ajaloo konspekt
    15
    odt
    Euroopa ideede ajalugu - Kordamisküsimused
    31
    doc
    Ideede ajaloo kotspekst
    14
    doc
    Euroopa ideede ajaloo eksam





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !