sajandi poliitilistest filosoofidest. Käesolevas essees käsitlen John Rawlsi artiklit "Õiglus kui ausameelsus", mis ilmus kogumikus "Kaasaegne poliitiline filosoofia. Valik esseesid". Käsitlusele võtan teema Rawlsi nimetatud õigluse printsiipidest. Kuidas Rawls käsitleb õiglust ja põhjendab väidet "õiglus kui ausameelsus"? Inimese loomusest, ebavõrdsusest ja ausast mängust kuni klassikalise utilitarismini. John Rawls on öelnud, et esmapilgul võib tunduda nagu tähendaksid õiglus ja ausameelsus sama asja ning, et pole mingit põhjust neid eristada. See mulje on autori meelest ekslik ja ma nõustun siinkohal tema arvamusega. Sest ühiskond üldse on kõike muud, kui õiglane. Tekstis käsitletakse õiglust osana ühiskondlike institutsioonide omadustest. Õigluse printsiipe vaatleb autor piirangute täpse sõnastusena, kuidas ühiskond või õigemini praktikatest lähtuvalt võib määratleda positsioone ja
mitte kalduvusest, ihadest ja tunnetest. Teo motiiv Kantile tähtsam kui tagajärg. „Mõistus nõuab, et me iialgi ei varastaks ega valetaks.” Kanti kriitika: 1. Vastuolus intuitsiooniga (mõrvar küsib, kas jälitatav teie keldris peidus, Kant vastaks jah!) 2. Emotsioonide roll (ignoreerib emotsioonide nagu kaastunne, sümpaatia jne rolli moraali valdkonnas). 3) vooruseetika – vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, eneseväärikus, tõearmastus, õiglus (Aristoteles) Keskendub indiviidi elule tervikuna. Tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone. Tähtis, et naudiks hea olemist, et poleks kiusatust halba teha. Voorused avalduvad toimepandud tegudes. Inspiratsiooniallikas: Aristoteles: „Inimelu eesmärk on „õitseng”. Voorus on käitumise ja tundmise muster, kalduvus
Positiivsed ja negatiivsed väärtused · Positiivsed: on need asjad, mida soovime (rahu, tervis, vabadus, turvalisus) · Negatiivsed: on need asjad, mida väldime (sõda, okupatsioon, vaesus) Individuaalsed ja kollektiivsed väärtused · Individuaalsed: vabadus, autonoomia, tervis · Kollektiivsed: patriotism, kultuur, solidaarsus Väärtusi võib jaotada valdkonniti: Väärtused (näited): · Tervis, asjad, turvalisus · Majanduslik tootlikkus · Ausus, õiglus, hoolivus · Altruism, sõprus, armastus · Vabadus, õiglus, võrdsus · Ilu, graatsia, sümmeetria · Usk, pühadus, halastus · Teadmised, tõde, tarkus · Looduse puhtus, elamiskõlblikkus Väärtuskategooriad: · Materiaalsed, füüsilised · Majanduslikud · Moraalsed · Sotsiaalsed · Poliitilised · Esteetilised · Usulised · Intellektuaalsed · Ökoloogilised Väärtuste liigid (Sokratese järgi): 1
vaid see, et riiki kindlakäeliselt juhitaks ning riigis oleks kord. Nt demokraatiat peeti kaua aega mitte-legitiimseks valitsusvormiks, kuna arvati, et selles ei valitse eksperdid ja parimad, vaid pööbel, mistõttu on tulemuseks anarhia. Riigi eesmärgiks võib olla inimeste õnnelik elu (Platoni võib pidada variatsiooniks utilitarist Jeremy Benthamist või Benthamit variatsiooniks Platoni teemal, kuid Platon eeldab seejuures ka inimeste ebavõrdsust, ebavõrdsetel on ebavõrdne õnn); Augustinusel on riik kui haigla, et ohjeldada inimeste patust loomust, riik on sunnivahend. Valitsemine võib põhineda ka rahva usaldusel ja nõusolekul (Locke). 4) Neljas küsimus puudutab poliitilist muutust ja stabiilsust (millal on vastupanu olemasolevale riigikorrale õigustatud, millal mitte). Poliitiline mõtlemine hõlmab ka
võimalik õigust tänapäeval ette kujutada. Alexy ütleb, et õigus kutsub üles õiguspärasele (õiglasele) käitumisele mitte ise, vaid läbi esindajate (otsustajate). Laias laastus on siin tegemist kõigiga, kes osalevad õiguslikult relevantses elus. Nende ülesandeks on tõstatada oma tegevusega nõude sisu. Selles avaldub muidu neutraalse sätestatud õiguse ülipositiivne loomus. Alexy demonstreerib, et õiglus pole midagi muud, kui õiglane jaotamine ja õiglane hüvitamine ning see eksisteerib kõikjal õigussüsteemis. Lisaks eristab Alexy ametnike subjektiivset arvamust käitumisest seaduse nimel. Viimasel juhul lähtutakse alati seadusest ja selle mõttest taaskord üles kutsudes õiguspärasele käitumisele. Taolise üleskutse sisuna näeb Alexy kõigi poolt aktsepteeritavat ning kõigile suunatut. Seetõttu kuulub ta samuti õiguse kriitilisuse dimensiooni.
Loengukonspekt + seminarid 2009 SISSEJUHATUS Sotsioloogia tegeleb inimeste sotsiaalsete koosluste ja ühiskonna teadusliku uurimisega. Ühiskonna kohta on palju seisukohti: K.Marx: Ühiskond on inimeste kooslus ja nende kogum M. Weber : ühiskond on mõtleva inimese tegutsemise resultaat Sotsioloogia kui teadus lähtub põhimõttest, et kõik nähtused, mis sotsiaalses ruumis eksisteerivad on omavahel seotud, nad on üksteisest tingitud ja nad on mõõdetavad, kusjuures kõiki nähtusi saab mõõta nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt. Kvantitatiivset mõõtmist nii nimetatud vahendatud mõõtmine, kus sotsioloog e uurija ja uuritava e respondendi vahel on küsitlusleht, ankeet, st uurija ja respondent ei suhtle vahetult. Kvalitatiivne mõõtmine e vahetu mõõtmine respondent ja uurija vahetult ajavad juttu suunitlemata intervjuu (vahetu). Õiguse sotsiloogia objekt: - õiguse, õigusliku tegelikkuse uuri
Kiilkirja õigus ja Hammurapi koodeks KIILKIRJAÕIGUS 1. Kiilkirjaõiguse üldiseloomustus Kiilkiri oli kirjaviisina käibel IV aastatuhande teisest poolest eKR kuni meie ajaarvamise alguseni. Esimene oluline arheoloogiline kiilkirjaseaduste leid oli Babüloonia kuninga Hammurapi (valitses 1792-1250) seadusesammas, millesse on kaeverdatud Hammurapi koodeks koos proloogi ja epiloogiga. Hammurapi koodeksile järgnesid ka teised kiilkirjaseadustike leiud ja nende publikatsioonid. Mesopotaamia kuningad tahtsid tõestada, et nad on ,,õiglased" ning kujundasid järjepidevalt ümber oma eelkäijate õiguslikke korraldusi või kehtestasid uusi koodeksi kujul. Igapäevast elu reguleerivad seadused eksisteerisid iseseisvalt ka väljaspool kirjapandud kuninglikke koodekseid, st et iga kuningas ei loonud uut õiguskorda. Vanim teadaolev koodeks on Uri linna kuninga Ur-Nammu(2112-2095 eKr) seadusekogu. Vanim teadaolev akkadikeelne seadusekogu
Kõik kommentaarid