tingimustes). Käitumisökoloogid ületähtsustavat geenide, pärilikkuse osa käitumise väljakujunemises, justkui oleks kogu käitumine määratud geenide poolt (nn geneetiline determinism). Loomade käitumise bioloogilised alused ei olevat ülekantavad inimesele, kuna inimese käitumist määravad muud tegurid, mitte bioloogia. Kokkuvõttes: evolutsiooniline päritolu mõjutab geenide kaudu kõigi loomade, sh ka inimese, käitumist samas ei ole geenid kõikemääravad keskkonnamõjudel ja (eriti inimese puhul) kultuurilisel käitumise pärandumisel on samuti tähtis roll. II KÄITUMISE MOTOORIKA Lihtsaimateks liigutusteks on refleksid (silmapilgutus, iiriserefleks, põlverefleks jms), kus enamasti osaleb vaid mõni üksik meelerakk, mis 2-3 närviraku abil on ühenduses üksikute lihaskiududega. Refleksid vajavad käivitumiseks ärritajat väliskeskkonnast, kuid toimuvad seejärel automaatselt, ilma et loom või
eesmärk. Eriti kiiresti arenev suund seoses revolutsiooniliste ideede läbimurdega evolutsioonilise bioloogia vallas 20. saj. viimasel kolmandikul. Eesmärk käitumise kohastumusliku tähtsuse selgitamine 17. Peamised vaidlusküsimused käitumise funktsiooni uurimisel, nende lahendus. Käitumise geneetiline määratletus selle ületähtsustajaid on süüdistatud geneetilises determinismis. Loomade käitumise uurimise rakendatavus inimese käitumise seletamisel. Geenid ei määra kõike, aga on siiski tähtsad. Tänapäeval on vaidlusküsimused lahenenud. 18. Erinevate erialade uurijate huvide kattumine käitumise funktsiooni ja evolutsiooni uurimisel. Paljude uurijate huvid kattuvad. 19. Funktsiooni uurimise põhiprobleemid, eksperimentaalse ja mitte- eksperimentaalse lähenemise puudused. Põhiprobleemid on: hüpoteeside tõstatamine ahvatlev ja lihtne, aga tõestamine raske.
Võõrutuskonflikt – ema hakkab lapse lähenemiskatseid tõrjuma, et see suudaks ka iseseisvalt elada. Sotsiaalne õppimine, selle põhivormid. Näiteid omandatud oskuste levikust tihastel ja rottidel. Sotsiaalsest õppimisest laias tähenduses - sel teel levivad elu jooksul omandatud oskused grupi teistele isenditele ja võivad püsida põlvkondade jooksul, ilma et sellel oleks midagi pistmist geneetilise pärilikkusega. (a) ruumilise läheduse efekt - tänu kaaslastele puutub isend teatud objektidega lihtsalt sagedamini kokku ja õpib neid seetõttu kiiremini ise kasutama, N: ruumiline lähedus: rotid õppisid ühte toitu eelistama, sest esimene grupp sai ainult seda, vahetati loomi välja aga need nägid et söödi asja A ja loobusid B-st.. (b) imiteerimine ehk jäljendamine – isend kopeerib teise isendi pealt mingi motoorse tegevusmustri, N: piimapudelite avamise oskus Suurbritannias sini- ja rasvatihastel. 6.KÄITUMISE EVOLUTSIOON.
Üllatusefekt - rünnaku edukus,rünnatakse pigem väiksemat salka Osadel liikidel vaenlase jälgimine salgas täiesti juhuslik, nt jaanalind (kiskjatel raskem rünnata,kuna pole korrapärast valvamissüsteemi) "Sohitegijate" probleem mõned liikmed salgas kulutavad kogu oma aja söömisele, ega jälgi vaenlasi kunagi; loodulik valik soosib neid, nende omadused päranduvad edasi, pikemas perspektiivis aga sellisel salgal tulevikku pole Lahjendusefekt Mida suuremasse gruppi isend kuulub, seda väiksem on tõenäosus, et tema kiskja rünnaku ohvriks satub Kasutatakse eluslooduses väga sageli, näiteks meelitavad jaanalinnud teise pesakonna poegi enda omasse, et nende oma poegadel oleks suurem tõenäosus ellu jääda Efekt võib toimida nii ruumis kui ajas elavad gruppides, ajastavad sigimise ühele ja samale ajale (putukad, tsikaadiliigid) Koloniaalsed linnud kombineerivad, pesitsevad tihedates kolooniates enam-vähem korraga Katteefekt
populatsioonigeneetikas ühe olulisema lõigu. Põhimõtteliselt võib populatsiooni geneetilise dünaamika faktorid jagada järgmiselt: 1) geeni- ja genotüübisagedust muutvad faktorid, 2) genotüübisagedust muutvad faktorid. Geeni- ja genotüübisageduste pidev muutumine moodustabki populatsiooni geneetilise dünaamika olemuse. 4.1. Mutatsioon Populatsioon püsib geneetilises tasakaalus vaid siis, kui geenid, kromosoomid ja kromosoomide arv ei muutu, st. kui puuduvad mutatsioonid. Ometi on teada, et mutatsioonid esinevad kõigil liikidel ning et neil on oluline osa liigi evolutsioonis. Mutatsioonid annavad uut materjali looduslikule või kunstlikule valikule ning võivad muuta geeni- ja genotüübisagedust populatsioonis. Harvaesinevad mutatsioonid, mis tekivad ainult kord pikema ajavahemiku jooksul, ei põhjusta alleelisageduses märkimisväärseid muutusi.
a erandid, kus tugev valik heterosügootsuse kasuks). Seega mitte LV, vaid neutraalne triiv hoiab heterosügootsuse taset. · Molekulaarne kell molekulaarse evolutsiooni konstantsus. · Eeldatavalt neutraalsed asendused on palju sagedasemad kui eeldatavad valiku all olevad asendused Molekulaarne kell DNA mutateerub aja jooksul Neutraalselt tiksuv molekulaarne kell suurte taksonite omavaheline lahknemine. (palju sarnaseid geene). Erinevate liikide geenid on lineaarses sõltuvuses geenide lahkumineku ajaga Evolutsiooni panevad käima mutatsioonid (nukleotiidi muutus) Et mutatsioonid kanduksid järglastele, siis peavad nad tekkima, kas permides või munarakkudes. NT eeldab, et pea kogu evolutsiooniline muudatus on neutraalne - kuid see ei tähenda, et suurem enamus mutatsioonidest oleksid neutraalsed. NT ei eita LV'd, kuid kasutab seda vaid ühes suunas - selleks, et elimineerida kahjulikke mutatsioone
neid arvult normist vähem. 3) düstoopia- organite väärpaiknemine 26. Defektgeeni otsene ja kaudne toime organi arengule. Otsene- ebanormaalne rakkude diferentseerumine Kaudne- blokeeritakse mõne ensüümi süntees. 27. Mutatsioonide funktsionaalne liigitus. Amorfsed (inaktiivsed alleelid)- tingivad tunnuse kadumise Hüpomorfsed (alatoimelised alleelid)- tingivad tunnuse nõrgenemise Hüpermorfsed (ületoimelised alleelid)- tingivad tunnuse tugevnemise Neomorfsed (kodominantne alleel normaalalleeliga)- kvalitatiivselt uue tunnuse ilmnemine Antimorfsed (normaalalleelile antagonistlik alleel)- pärsivad tunnuse avaldumist 28. Suguliitelise retsessiivgeeni pärandumine ja defekti fenotüübiline avaldumine. Suguliiteline retsessiivne defektgeen pärandub heterosügootse emaslooma kaudu, kuid avaldub peaaegu alati ainult isasloomadel: xX * XY -> 1/4AA + 1/4A0 + 1/4aA + 1/4a0 29. Autosomaalse dominantse defektgeeni pärandumine ja defekti fenotüübiline avaldumine.
K K K R - fenotüüp SSSK Geneetiline seletus diplidsetel organismidel ( ka inimene jpt hulkraksed) on kõiki kromosoome topelt üks on pärilt emalt ja teine isalt Alleelid ühe ja sama geeni erinevad variandid Homosügoot identsed alleelid, mis määravad ära kindlad tunnused (alleelid on kas dominantsed --või retsessiivsed) Heterosügoot ühe geeni erinevad alleelid (üks dominantne teine retsessiivne) - Nt: Aa Dominantne alleel alleel, mis surub alla teise geeni avaldumise (nt. Kollane on dominantne) Retsessiivne alleel alleel, mille avaldumise organismis surub alla teine sama geeni alleel. - Uuriti, kas krobedus-siledus, kollasus-rohelisus ka üksteist mõjutavad. - Ei mõjutanud, st et ei sõltu need tunnused üksteistest Mendeli kolmas seadus ehk sõltumatusseadus - Homosügootsete vanemate ristamsel lahknevad tunnused teises järglaspõlvkonnas teineteisest sõltumatult ja kombineeruvad
Konkreetne geen võib erinevates indiviidides avalduda erineval tasemel. Nii mittetäieliku penetrantsuse kui ka erineva ekspressiivsuse põhjusteks erinevates indiviidides on tunnuste kompleksus, mingi konkreetne fenotüüp on seotud mitme eri geeni avaldumise ja koostoimega. 3.10. Geenidevaheline interaktsioon Bateson ja Punnett näitasid katseliselt, kuidas 2 erinevat geeni kontrollivad sama tunnust, näiteks geenid R ja P harjakuju kanadel. Wyandottidel (RR pp) on roosikujuline hari, brahmadel (rr PP) aga hernekujuline. F1 hübriidsetel tibudel (Rr Pp) on pähklikujuline hari. Kui neid hübriide ristata omavahel, toimub harjakujus lahknemine 9/19 pähklikujulised (R- P-) , 3/16 roosikujulised (R-pp), 3/16 hernekujulised (rr P-) ning 1/16 harilikud (rr pp). Hariliku harjaga leghornid on mõlema retsessiivse alleeli suhtes homosügootsed. 3.11. Epistaas
õlga), akrotsentrilised (kahe õla otsas satelliidud), submetatsentrilised (üks paar õlgu pikemad kui teised) ja metatsentrilised (õlad ühepikkused). Diploidsus – liigiomase kromosoomikomplekti kahekordsus raku kromosoomistikus (tähis 2n, keharakkudes) Haploidsus – liigiomase kromosoomikomplekti poolkordsus raku kromosoomistikus (n, sugurakkudes). Homoloogilised kromosoomid – paarilised kromosoomid liigi kromosoomistikus. Üks on pärit isalt, teine emalt. Esinevad samad geenid, kuid võivad olla erinevad geeni teisendid ehk alleelid. Genoom – täiskomplekt kromosoome (ja seega ka geene), mis pärandub ühelt vanemalt. Genoomis on mingi arv paarilisi (homoloogilisi) kromosoome (autosoome) ja üks paar sugukromosoome (gonosoome). Haploidne kromosoomistik, mis pärandatakse järglasele 17. Sugukromosoomid ja soo määramine. Soomääramise tüübid. XX-XY, XX-XO, ZZ-ZW, ZZ-ZO- süsteem. Eristatakse kolme soo määramise tüüpi:
Populatsiooni geneetilise struktuuri püsiva suunaga muutusi nim. mikroevolutsiooniks. Geneetilise muutlikkuse allikad Populatsiooni geneetilise muutlikkuse esmaseks põhjuseks on mutatsioonid. Geenmutatsioonid tekitavad uusi alleele ja mõnikord ka uusi geene. Kromosoommutatsioonid põhjustavad muutusi geenie paiknemises ja kordsuses. See võib muuta geenide avaldumist ja ühtlasi põhjustada uute geenide teket (kordistunud geenid võivad eristuda erineva funktsiooniga geenideks). Genoommutatsioonide tagajärjel muutub kromosoomide ja nendes asuvate geenide kordsus ja sellega kaaasneb ka uute geenide eristumise võimalus. Kui mutatsioon avaldub, võib olla isendi eluvõime ja sigivuse suhtes kas kasulik, neutraalne või kahjulik. Kui mutatsioon ei põhjusta seda kandva indiviidi surma, siis kandub see ka põlvest põlve edasi ja moodustab koos teiste mutatsioonidega populatsiooni mutatsioonilise muutlikkuse kasvu.
2. Sügoot viljastatud munarakk 3. Lookus koht kromosoomis, mis määrab liigispetsiifilise tunnuse 4. Geneetiline aheldus geneetiliste markerite seostatus pärandumisel, mis piirab nende vaba kombineerumist e. sõltumatut lahknemist. (st. nad päranduvad valdavalt vanematele omastes alleelsetes kombinatsioonides). 5. Haplotüüp genoomis lähestikku paiknevad ja aheldunud alleelid; alleelide kogum, mis pärandub ühekorraga. 6. Penetrantsus millisel hulgal isenditest geen või alleel avaldub kõigi alleelikandjate hulgast (penetrance) -- sagedus (%), millega mingi konkreetne genotüüp avaldub selle kandjate fenotüübis. 7. Partenogenees ehk neitsistsigimine on mitmetel taime- ja loomarühmadel esinev paljunemisviis, mille puhul emasorganism annab järglasi ilma sama liigi isassugurakkude osaluseta. 8. Apomiksis - õistaimedel esinev suguta paljunemine, kus seeme areneb viljastamata õiest. Partenogeneesi
· Ensüüm kinnitub promootorile -DNA nukleotiidne järjestus. · Kinnitumiseks vajalik aktivaatorvalgu eelnev kinnitumine. · DNA kaksikahel keeratakse lahti · Sünteesitakse ühe ahelaga komplementaarne RNA molekul. · Süntees lõppeb kui DNA jõuab terminaatorini(nukl. järjestus) · Repressorvalgud võivad takistada ensüümi seostumist promootoriga. Kui geenilt toimub transkriptsioon, nim seda geeni avaldumiseks. Avaldumise järgi jaotatakse geenid 4 gruppi: 1. Samaaegselt kõigis rakkudes avalduvad geenid- rRNA, tRNA. 2. Kindla koe rakkudes avalduvad geenid- insuliini geen kõhunäärmerakkudes. 3. Rakkude mingil kindlal elutegevuse etapil avalduvad geenid. N: loote elundkondade väljaarenemine. 4. Geenid, mis ei avaldu mitte kunagi evolutsioonis kaotanud oma tähtsuse. Geenide aktiivsust reguleerivad : 1. struktuurgeenid määravad raku ehituses ja ainevahetuses
Pärilikkuses kui nähtuses on kaks aspekti: - informatsiooni säilitamine ja selle edastamine (pärandumine); - informatsiooni realiseerumine organismi elutsükli, st ontogeneesi kestel (fenogenees). Pärilikkuse tüübid on: 1) kromosoomiline pärilikkus, st pärilikkus määratakse geenide ja kromosoomidega. Selle tüübi alusel toimubki enamiku tunnuste pärandamine. 2) tsütoplasma pärilikkus, mis esineb rakuorganellidel, kellel on olemas oma DNA - seega ka omad geenid. Näiteks mitokondrid ja plastiidid (paljunevad amitoosi teel). Informatsiooni säilitamise ja pärandumise seaduspärasused sõltuvad antud liigi sigimise iseärasustest. Sugulisel sigimisel on põlvkondade vaheliseks ühendavaks sillaks sugurakud, sugutul sigimisel aga keharakud ja eosed. MOLEKULAARGENEETIKA ALUSED Molekulaargeneetikas on peamiseks uurimisobjektiks nukleiinhapped, nende struktuur ja funktsioonid geneetilise informatsiooni säilitamisel ning edasiandmisel
Klassikalise mudeli põhjal on metsiktüüpi alleeli esinemissagedus peaaegu 100%. Mutantsed alleelid on üldjuhul kahjulikud ning esinevad populatsioonis väga madala sagedusega, kuna need elimineeritakse sealt kiiresti. Mõned mutatsioonid võivad siiski olla ligilähedaselt neutraalsed, omamata erilist efekti isendi kohasusele. Sellise mutantse alleeli osakaal võib populatsioonis ajajooksul geenitriivi tulemusena kasvada, nii et mutantne alleel muutub populatsioonis tavaliseks. Muutlikkuse tasakaalustatud mudeli põhjal esinevad populatsioonis kõrge sagedusega sama geeni erinevad alleelid. Nende säilumine populatsioonis toimub heterosügootide eelistamise kaudu tasakaalustatud valiku teel. Sel juhul on raske ühtegi neist alleelidest teistest normaalsemaks pidada, kuna antud keskkonnatingimustes elavate isendite puhul toimivad nad kõik enamvähem võrdse edukusega. Geneetiline muutlikkus molekulaarsel tasemel.
evolutsioonile seletuse loodusliku valiku teooria näol. Sellega nihkus kohastumuste ja looduse plaanipärasuse probleem täielikult loodusteaduse pädevusse. Ta asendas teoloogilise teleoloogia teadusliku teleoloogiaga. Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Kohastumus" Kohastumine ja kohastumus Loodusliku valiku tagajärjel sagenevad järglaspõlvkondades isendid, kes on oma vanematelt pärinud (antud tingimustes) suuremat sigimisedukust soosivad geenid. Evolutsioneeruvas populatsioonis on seetõttu selliste geenide sagedus järglaspõlvkonnas suurem, kui vanemate põlvkonnas. Sellise protsessi tagajärjeks on vastus valikule (response to selection). Kui vastus valikule toimub piisavalt paljude põlvkondade vältel, siis nimetatakse seda protsessi kohastumiseks (adaptation; adaptation process) ja tekkinud fenotüübilist muudatust geneetiliseks adaptatsiooniks e. kohastumuseks (jällegi adaptation) Kohastumuste
Mõisted: Populatsioon väikseim evolutsioonivõimeline organismirühm. Ühte liiki kuuluvad isendid mingis kohas mingil ajal, ühise genofondiga isendite kogum. N: Haugid Saadjärves Populatsiooni geenifond selle moodustavad populatsiooni isendite kõik geenid ja nende alleelid. Geneetiline struktuur erinevate alleelide ja genotüüpide arvuline suhe (sagedus) Mutatsioon muutus raku geneetilises materjalis - geneetilise muutlikkuse allikas (kasulikud ja kahjulikud) tekivad uued geenid või alleelid. Vastavalt muutuste ulatusele jaotatakse: * geenmutatsioonid väikesed muutused DNA primaarstruktuuris. * kromosoommutatsioonid muutused kromosoomi pikkuses ja struktuuris * genoommutatsioonid- muutub kromosoomide kordsus (Downi sündroom 21 kromosoom kolmekordne)) Geenisiire erinevatesse populatsioonidesse kuuluvate isendite ristumine Geenitriiv juhuslikud muutused populatsiooni geneetilises struktuuris (muutub geneetiline struktuur).
metoodika alusel. · Analüüs teadusliku uurimise meetod, mis seisneb terviku mõttelises või tegelikus lahutamises koostisosadeks ja nende omaette uurimises. · Bioindikatsioon keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm.) põhjal. Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Näit. indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena. 3. Bioindikatsioon Bioindikatsioon keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm.) põhjal. Bioindikaator võib olla isend, kooslus, populatsioon jne. Näit. indikaatortaimed muldade omaduste iseloomustajatena.
suurem sagedus, aeglasem kasv, suurem väikelaste suremus, etc. samuti teevad haigused rohkem kahju, kui populatsioon on geneetiliselt sarnane. 5. Adaptatsioon, fitness fitness (kohanemus) w – suhtearv, mis kirjeldab ühe indiviidi järeltulijate arvu suhet populatsiooni keskmise suhtes. absoluutne kohanemus – kindla genotüübiga isendite arvu suhe kahes põlvkonnas 1) kui fitness on 1, on isend valikuliselt neutraalne 2) kui fitness on suurem kui 1, on isend valikuliselt positiivne ning tema genotüüp hakkab ilmselt populatsioonis levima 3) kui fitness on väiksem kui 1, on isend valikuliselt negatiivne ning tema genotüüp hakkab ilmselt populatsioonis taanduma juba väike (nt 5%) muutus fitnessis tagab kiire muutuse. selektiivne surve s – erinevatele genotüüpidele rakenduv surve. mida tugevam on surve teatava genotüübi suhtes, seda kiiremini kaob alleel populatsioonist. w = 1 – s
geeniteooria tuumaks. Mendeli töö jäi aga aastani 1900 praktiliselt tundmata . Klassikaline geneetika: 1900--1939Geeniteooria (G. Mendel, H. de Vries, C. Correns, E. v. Tschermak, W. Bateson, W.L. Johannsen, H. Nilsson-Ehle): organismi pärilikud tunnused ja reaktsioonid keskkonnale on määratud diskreetsete ja püsivate geneetiliste elementide -- geenide -- poolt. Geenidel esinevad alternatiivsed variandid -- alleelid. Geenid esinevad keharakkudes paariliselt (kas identsete alleelidena -- homosügootsus-- või erinevate alleelide paarina -- heterosügootsus) ja sugurakkudes paaritult (igast paarist üks geen). Geenid pärandatakse vanemate genotüüpidest järglaste genotüüpidesse meiootilise lahknemise ja viljastusliku taasühinemise protsessides tõenäosusreeglite alusel, mis tingib seaduspärase kombinatiivse muutlikkuse hübriidide järglaskonnas. Neid seaduspärasusi kirjeldavad Mendeli seadused. Tunnuste
* magab talveund *ennem talvist und sööb kõhu täis, et rasv teda talvel soojas hoiaks 30. Kuidas saavutatakse liigi geneetiline stabiilsus? Liigi geneetiline stabiilsus saavutatakse mitoosi abil. 31. Kuidas mõjutab looduslik valik genotüübi ja fenotüübi muutlikkust? Juhul, kui isendi genotüüp on liiga nõrk, siis looduslik valik lihtsalt kaotab selle. Seega kui pole genotüüpi, pole ka fenotüüpi ja seetõttu ,,kaob" ka isend ise. 32. Selgitage, milline osa on evolutsioonis mutatsioonidel. Mutatsioone peetakse evolutsiooni liikumapanevaks jõuks: looduslik valik kõrvaldab ebasoodsad mutatsioonid, kuid soodsatel mutatsioonidel on kalduvus akumuleeruda. Neutraalsed mutatsioonid organismi ei mõjuta ning võivad aja jooksul akumuleeruda, mille tagajärjel võib tekkida niinimetatud katkev tasakaal. Õpik lk. 93 1. Mis on makroevolutsioon? Tooge näiteid!
LV toimib alati organismi või indiviidi tasemel paljunemiseelise kaudu. Alleelide sagedused populatsioonis muutuvad indiviidide kaudu, kelledel on erinev paljunemiskiirus ja -määr. Selles osas on aga vaidlusi veel palju ja mõned teadlased leiavad, et valik toimub põhimõtteliselt siiski kõigil tasanditel alates geenist ja lõpetades liigiga. Organismid ise ei tee midagi, mis võiks olla kasulik liigile kui sellisele. Iga isend konkureerib vaid oma liigikaaslasega, et saavutada edu paljunemises. Seepärast soosib LV selles suhtes vaid iga organismi isiklikke "ambitsioone", sest liigikaaslasega arvestamine soosib tegelikult olelusvõitluses mitte teda ennast, aga seda kellega arvestatakse. Altruistid on määratud populatsioonist kaduma. Samas tunduvad pealtnäha nii mitmedki indiviidide käitumuslikud omadused olevat altruistlikud ja alles lähemal vaatlusel selgub, et see tegelikult nii ei ole.
Uusaegkonna lõpus, neogeeni ajastul kliima ja loomastik sarnased tänapäevastega. Evolutsiooni mehhanismid ja protsessid Ei evolutsioneeru mitte üksikindiviidid, vaid indiviidide rühmad populatsioonid ja liigid. POPULATSIOONI GENOFOND populatsiooni isendite kõigi geenide ja nende alleelide ning genoomi mittekodeerivate osade kogum. Populatsiooni genofondis võib geenil olla 1,2 või mitu alleeli. Igas gameedis (sugurakk) igal geenil tavaliselt üks alleel (haploidsus). Võimalik genotüüpide arv populatsioonis iga geeni kohta sõltub geeni alleelide arvust: k(k+1)/2, kus k on alleelide arv. Kuna alleelide sagedus erinev, siis ka eri genotüüpide sagedus erinev. Eri alleelide ja genotüüpide arvulist suhet (suhtelist sagedust) nimetatakse populatsiooni geneetiliseks struktuuriks antud geeni suhtes. UK matemaatika Godfrey Harold Hardy ja saksa arst Wilhelm Weinberg tõestasid, et pärandumisseadused populatsiooni geneetilist struktuuri ei muuda
Evolutsioon Elu areng maal Maa vanus u 4.5 milj a. Elu teke 43.5milj a tagasi. Vanimad organismid ainuraksed – tuumata arhed ja bakterid – eeltuumsed. Anaeroobsed heterotroofid. Arenes fotosüntees ja aeroobne hingamine. Esimesed hulkraksed (käsnad) ilmusid enne Kambriumi ajastu algust. Kambriumi plahvatus – tormiline hulkraksete loomade ehitustüüpide areng – kõigi tänapäeval tuntud hõimkondade varaseimad esindajad. Kujunes välja organismi ehitusplaani määravate regulatoorgeenide süsteem , mille mitmekesistumise võimalused käivitasidki vaadeldava ’plahvatuse’. Piiritleti ehitustüübid – nt ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed, keelikloomad. Ajastu lõpul surid enamus lülijalgsetest. Ordoviitsiumi ajastul elustiku mitmekesisuse taastumine uute lülijalgsetega. Esimesed maismaal leviva
DNA proov - signaalmärgisega varustatud sünteetiline DNA-lõik, mille spetsiifiline järjestus võimaldab tuvastada mingit mutantset alleeli indiviidi (sh. embrüo) genoomis. DNA sõrmejägede meetod - molekulaargeneetiline tehnoloogia, mis võimaldab väikesemahuliste DNA proovide võrdluse abil tuvastada indiviide. Metoodika põhineb genoomi DNA lühikeste kordusjärjestuste väga suurel individuaalsel muutlikkusel. DNA viirus - viirus, mille päriliku info kandjaks on DNA. Dominantne alleel - alleel, mille poolt määratud tunnus avaldub heterosügootses olekus. Dominantne tunnus - fenotüübiline tunnus, mida määrav alleel avaldub heterosügootses olekus. Downi sündroom - inimesele kaasasündinud puuetekogum, mis on tingitud kromosoomide arvu muutusest (genoommutatsioonist). Tuleneb 21. Kromosoomi kolmekordsusest ja seetõttu on indiviidi keharakkudes 47 kromosoomi. Eeltuumne rakk (prokarüootne) - rakutüüp, mida iseloomustab rakutuuma membraansete organellide puudumine.
Looduslikust valikust · Mutatsioonile muutlikkus -Uued geenivormid ehk alleelid tekivad mutatsioonide teel. Enamik mutatsioonidest fenotüübis ei avaldu. Need, mis avalduvad on enamasti kahjulikud, kuid vahest esineb ka kasulikke mutatsioone. · Kombinatiivne muutlikkus tuleneb: 1. gameetide tekkel toimub ristsiire. 2. meioosis lahknevad paarilised kromosoomid juhuslikult. 3. sugurakud kohtuvad juhuslikult · Geenivool - ühe pop. Geenid tulevad teise. Populatsiooni geenifondi võivad sattuda uued, varem seal puudunud alleelid. · Geneetiline triiv - juhslik alleelide arvukuse muutus populatsioonis. Peamiselt looduskatastroofides, mõjutab eelkõige väikeseid populatsioone. · Pudelikaelaefekt - Algsest, oma kindla geenifondiga, populatsioonist jäävad alles mõned üksikud isendid. See muudab suure tõenäosusega uue populatsiooni geenifondi. 6
Looduslikust valikust • Mutatsioonile muutlikkus -Uued geenivormid ehk alleelid tekivad mutatsioonide teel. Enamik mutatsioonidest fenotüübis ei avaldu. Need, mis avalduvad on enamasti kahjulikud, kuid vahest esineb ka kasulikke mutatsioone. • Kombinatiivne muutlikkus tuleneb: 1. gameetide tekkel toimub ristsiire. 2. meioosis lahknevad paarilised kromosoomid juhuslikult. 3. sugurakud kohtuvad juhuslikult • Geenivool - ühe pop. Geenid tulevad teise. Populatsiooni geenifondi võivad sattuda uued, varem seal puudunud alleelid. • Geneetiline triiv - juhslik alleelide arvukuse muutus populatsioonis. Peamiselt looduskatastroofides, mõjutab eelkõige väikeseid populatsioone. • Pudelikaelaefekt - Algsest, oma kindla geenifondiga, populatsioonist jäävad alles mõned üksikud isendid. See muudab suure tõenäosusega uue populatsiooni geenifondi. 6
seemnerakke on sedavõrd palju rohkem. Isaste sigimispotentsiaal jääb valdavalt kasutamata see ongi nende needus. Isahool pehmendab huvide konflikti, ent sellel oma hind nüüd kus ka isane investeerib oma järglastesse, pole ka isapoolel enam suva, kellele ta selle järglase teeb, talle on ka oluline, et järglane saaks head geenid, seega ainult emased pole need, kes valida saavad. · Inimene kui ürgema järeltulija. Bioloogiline ja kultuuriline inimene. Inimese olemus jaguneb bioloogiliseks ja kultuuriliseks, bioloogiline on primaarne. Bioloogiline mees on võistluslik, tormakas, egoistlik, edev, edujanune jms. Bioloogiline naine on pigem sotsiaalne, ettevaatlik, valiv, kohusetundlik, rahu armastav pereinimene.
elektronidest ja neutronitest (tuumafüüsikute väitel on tegelikkus oluliselt keerulisem). Neist on pandud kokku kõik aatomid, aatomitest molekulid jne. Kuni elundkonna tasandini. 3. Eluslooduse organisatsioonitasemed, milliste tasemetega tegeleb ökoloogia? Eluslooduse organisatsoonitasemed on: Ökosfäär Ökosüsteem Eluskooslus Populatsioon Organism (isend) Klassikaliseks ökoloogia uurimisobjektiks on organism e. isend ja sellest kõrgemal olevad tasemed (vt. joonis 2). Biosfäär on teadaolevatest elussüsteemidest suurim. 4. Mis on ökosüsteem, tema piirid (teoorias ja praktikas)?Ökosüsteem on süsteem, mis liidab koosluse (kõik elusorganismid) üheks selle poolt kasutatava eluta keskkonnaga. Tingimusel, et teda varustatakse energiaga on ökosüsteem väikseim jätkusuutlik elussüsteem. Ökosüsteemide piiritlemine on, sarnaselt populatsioonide ja kooslustega, sageli meelevaldne.
7 miljoni aasta jooksul 11. Neodarvinismi teke japõhilised postulaadid 12. Neutraalne evolutsiooniteooria ja erinevused neodarvinismis Üksikindiviid ei evolutsioneeru. Väikseim evolutsioneerumisvõimeline organismide rühm on populatsioon. Populatsiooni moodustavad ühe liigi esindajad teatud territooriumil. Evolutsiooniks vajaliku geneetilise muutlikkuse allikad: 1. Mutatsioonid ...? 2. Kombinatiivne muutlikkus ...? 3. Geenivool = geenisiire - ühe pop. geenid satuvad teise. 4. Geneetiline triiv pop.geneetilise struktuuri juhuslik muutumine. Mõjutab eelkõige väikeseid populatsioone. Nt juhuslik isendite (geenide) hukkumine looduskatastroofides. Looduslik valik. Looduslik valik seisneb organismide ebavõrdses ellujäämises ja paljunemises, mis tuleneb nende geneetilistest ja elutingimuste iseärasustest. Ellujäämist ja paljunemist piiravad: · liigikaaslased (konkurents)
Geneetika 1 GENEETIKA Geenide klassifikatsioon 1. Seoste alusel määravate tunnustega: a) 1 geen 1 tunnus nn monogeensed tunnused. Alternatiivsed tunnused süsteemis +/- , millel on vähene fenotüübilise muutlikkuse aste. Nt. Vererühmad, osa immuunfaktoreid. b) mõned geenid 1 tunnus (alla 10 geeni) Oligogeensed tunnused. Nt. Mitmest polüpeptiidist koosnevad valgud. c) palju geene 1 tunnus Tunnused, millel populatsioonis on suur muutlikkuse aste ja lai reaktsiooni norm. Nt. IQ, kasv, kaal, nahapigment jne. d) 1 geen osaleb paljude tunnuste määramises. Geenil on polüfeenne toime. Nt. Pigmendisünteesi määrav geen. See avaldub juustel, nahal, silma vikerkestas ja mujal. Geen määrab ära valkude esmase e. primaarstruktuuri, ülejäänud struktuurid
Geneetika 1 GENEETIKA Geenide klassifikatsioon 1. Seoste alusel määravate tunnustega: a) 1 geen 1 tunnus nn monogeensed tunnused. Alternatiivsed tunnused süsteemis +/- , millel on vähene fenotüübilise muutlikkuse aste. Nt. Vererühmad, osa immuunfaktoreid. b) mõned geenid 1 tunnus (alla 10 geeni) Oligogeensed tunnused. Nt. Mitmest polüpeptiidist koosnevad valgud. c) palju geene 1 tunnus Tunnused, millel populatsioonis on suur muutlikkuse aste ja lai reaktsiooni norm. Nt. IQ, kasv, kaal, nahapigment jne. d) 1 geen osaleb paljude tunnuste määramises. Geenil on polüfeenne toime. Nt. Pigmendisünteesi määrav geen. See avaldub juustel, nahal, silma vikerkestas ja mujal. Geen määrab ära valkude esmase e. primaarstruktuuri, ülejäänud struktuurid
elupaigas palju, tasub lindudel muneda suuri kurni, teisel aastal jällegi, kui putukaid on külma ilma tõttu vähe, tasub muneda väiksemaid kurni. Järelikult ei eksisteeri universaalselt optimaalset kurna suurust, vaid optimaalne otsustusreegel. Elutingimuste ajaline muutlikkus tuleb alternatiivsete käitumisstrateegiate kooseksisteerimise põhjusena eriti sageli arvesse just parasvöötmes, kus esineb aastaaegade vaheldumine. Isenditevahelised erinevused Mõnikord on isend kas liiga nõrk (kasvanud näiteks üles ebasoodsates tingimustes) või alles noor ja kogenematu, et tal tasuks valida samasugust käitumist, mis toob edu temast paremas konditsioonis isendile. Sellisel juhul on ta sunnitud talitama piltlikult põhimõtte "parem varblane peos kui tuvi katusel" järgi. Selline strateegia on nõrga isendi jaoks optimaalsem kui mõni teine, alternatiivne strateegia, mis sobib tugevale isendile.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
