hakata puhtast rukkijahust leiba küpsetama. Kui veskites sai hakata jahu sõeluma ja erisuguseid jahusorte valmistama, tekkis leivaküpsetamise alal vajadus ja soov leida parimaid võimalusi eri jahusortidest leibade valmistamiseks. Nii hakati sel ajal esmakordselt valmistama pühadeks rukkipüülist peenleiba, mille valmistamiseks osa püülijahust keeva veega töödeldi. Alles kolmandal päeval sai sellest keedust taina segada. Selliselt valmistatud leivad olid hea pehme sisuga ja magushapu maitsega. 19. sajandi viimasel kümnendil hakati ka täisterajahust leibasid tegema sellise tehnoloogia abil. Needki leivad olid kohevad ja magushapu maitsega, eriliselt krõbeda koorikuga ja seisid kaua värskena. Muutused toimusid küttekollete ehituses. Kui varem tehti maal ümara või ovaalse põhiplaaniga kerisahi, siis nüüd rajati suuremad nelinurkse põhjaga (põrandaga) küttekolded, millele laoti pärast süte koristamist hapendatud
Stendil võiksid olla laste luuletused leivast (omalooming), pildid rukkist ja rukkilillest või laste joonistused. Huvitavaid kilde vilja ja leiva kohta leiab Aleksei Vladimirovi raamatust 3 "Maailm püsib viljateral". Tervisliku toitumise kohta sobib toidupüramiid või toiduring, leivatoitude retsepte jpm. Enne leivanädala algust võiks lasta lastel tuua kooli erinevate leibade kilepakendeid, kust saaks uurida koos leiva koostist jm. olulisi andmeid, neid analüüsida. Siinjuures tuleks tutvustada leival olevate märkide tähendust. Märkide kohta võib lugeda Internetist aadressil www.epkk.ee. Kui õppeprogramm võimaldab, siis võiks õpetaja kutsuda tervislikust toitumisest ja rukkileiva tervislikkusest rääkima asjatundja, kes oskab seda teemat paremini avada. Korraldada võiks leivatoitude retseptivõistluse. Kõikidest kogutud retseptidest saaks
Kõik kommentaarid