Epikuros (0)

Referaat

Epikuros

Epikuros

 
Epikurose elu ja tegevus
Epikuros sündis Samose saarel 341. aasta paiku eKr Ateenast pärineva kolonisti Necklese pojana . Tema õpetajatena Samosel mainitakse Pamphilost ja Demokritose õpilast Nausiphanest. Hiljem täiendas ta oma õpinguid mitmel pool mujal – näiteks Xenophanese käe all. Pärast lühiajalisi mitte just kõige õnnestunumaid püüde Mitylenes ja Lampsakoses õpetust jagada jõudis ta 306.aastal Ateenasse, kuhu rajas filosoofiakooli – omandas keset linna avara aedmaja ning rajas sinna omaette iseseisva õppeasutise, mis nii õppetöö kui harrastuste poolest mitmeti erines teistest tolleaegsetest Ateena koolidest. Filosoofiliste ettekannete ja arutluste kõrval harrastati sääl pigem lõbusat seltskondlikku ajaviidet. Filosoofiakooli aga hakati nimetama Epikurose aiaks, selle väravakirjaks oli lause „Rändaja, siin on sul hea: siin ülimaks hüveks on nauding “, ning Epikurose järgijaid kutsuti epikuurlasteks, kusjuures koolis toimuvast õppetööst ja seltskondlikest lõbustustest võisid osa võtta ka naised. Säilinud on suur hulk sellest koolist pärinevaid anekdoote, mis pilavad väljaspool epikuurlaste ringkondi tegutsevaid Ateena filosoofe, õpetajaid ja teisi avaliku elu tegelasi – see annab alust arvata, et vestluste temaatika ei piirdunud ainult filosoofiliste probleemidega, vaid see segunes tavalise keelepeksuga.
Kokku seisis Epikuros oma kooli eesotsas 36 aastat kuni oma surmani, õpilaspere oli arvukas ning Epikurost austati ka väljaspool kooli.
Epikuros arendas tegeliku õppetöö kõrval ka laialdast kirjanduslikku tegevust: mitte asjata ei nimetatud teda ta kaasajal polygraphotatos’eks, paljukirjutanuks, ja tema kirjanduslik kogupärand olevat ulatunud ligi kolmesaja teadusliku tööni. Tema peateos „Loodusest“ olevat koosnenud 37st raamaturullist. Kuid praeguseks on kogu sellest tohutust hulgast alles vaid kolm kirja, milles on kokkusurutult esitatud tema õpetuse põhilaused, ja rida fragmente, pluss mõned tema teoste nimetused - „Aatomeist ja tühjusest“, „Eesmärgist“, „Kaanon“, „Jumalaist“, „Ettemääramusest“ ja teised. Suurest mahust hoolimata – või siis hoopis selle tõttu? - ei talunud Epikurose teosed kriitikat, teda süüdistati teadmiste lünklikkuses, arusaamade ja hinnangute ühekülgsuses. Kuid see võib olla seletatav hoopis teise tõsiasjaga – nimelt ei pidanud Epikuros lugu tolleaegsetest väljendusliku ilu nõuetest, mida kõrgelt hinnati, ta väljendas end lühidalt ja kuivalt, ning et mitte koormata oma õpilasi liigsete teadmistega, kasutati õpetuste meeldejätmiseks pähetuupimist - võib-olla just seetõttu ei suhtunud tolleaegne kriitika temasse eriti soosivalt.
Epikurose eluaastat ja tegevus kuuluvad Kreeka ajaloo väga tormisesse ja raskesse ajajärku. See oli Makedoonia suurriigi laostumiseja diadohhide võitluse aeg Aleksandri pärimuse pärast. Kreeka muutus lakkamatute laastavate sõdade ja poliitiliste riigipöörete võitlusväljaks. Valitsejad vaheldusid üksteise järel, võõramaine okupatsioon segunes sisemaal poliitiliste parteide vihase võitlusega. Maa laastamise tõttu teravnesid klasside vastuolud. Alatihti puhkesid orjade ülestõusud.
Sel segasel ajal hoidusid kreekalased, kes kunagi olid poliitiliselt üliaktiivsed, poliitikast ja üleüldse ühiskondlikust elust täielikult eemale, tõmbuti tagasi kodudesse: oli kadunud lootus midagi paremaks muuta. Nii ka Epikuros, kes elas üle meeltesegaduse ja seesmise võitluse perioodi, kuid leidis lõpuks oma tee, võimaluse jääda inimeseks ka sellises olukorras, ta hoolitses indiviidi, mitte aga kogu ühiskonna hüvangu eest ja keeldus aktiivsest poliitilisest tegevusest. Epikuurlastele omistatakse lause „Ela märkamatult“.
 
Epikuurlaste koolkond
Epikurose lemmikõpilaseks oli Metrodoros, kuid too suri oma õpetaja eluajal, seega määras Epikuros testamendiga oma ainsaks pärijaks ning kooli juhatajaks Hermarchose. Teised kuulsamad epikuurlased olid veel Kolotes, Apollodoros , Zenon Sidonist, Philodemos, silmapaistvad poeedid ja kirjanikud Horatius Flaccus ja Lucretius Carus. Epikurose enda sooviks oli, et õpilased võimalikult kinni peaksid