Referaat
Epikuros
Epikurose elu ja tegevusEpikuros sündis Samose saarel 341. aasta paiku eKr
Ateenast pärineva
kolonisti Necklese
pojana . Tema õpetajatena Samosel mainitakse
Pamphilost ja
Demokritose õpilast Nausiphanest. Hiljem täiendas ta
oma õpinguid mitmel pool mujal – näiteks Xenophanese käe all.
Pärast lühiajalisi mitte just kõige õnnestunumaid püüde
Mitylenes ja Lampsakoses õpetust jagada jõudis ta 306.aastal
Ateenasse, kuhu rajas filosoofiakooli – omandas keset linna avara
aedmaja ning rajas sinna
omaette iseseisva õppeasutise, mis nii
õppetöö kui harrastuste poolest mitmeti erines teistest
tolleaegsetest
Ateena koolidest. Filosoofiliste ettekannete ja
arutluste kõrval harrastati sääl pigem lõbusat seltskondlikku
ajaviidet. Filosoofiakooli aga hakati nimetama Epikurose aiaks, selle
väravakirjaks oli lause „Rändaja, siin on sul hea: siin ülimaks
hüveks on
nauding “, ning Epikurose järgijaid kutsuti
epikuurlasteks,
kusjuures koolis toimuvast õppetööst ja
seltskondlikest lõbustustest võisid osa võtta ka naised. Säilinud
on suur hulk sellest koolist pärinevaid anekdoote, mis pilavad
väljaspool epikuurlaste ringkondi tegutsevaid Ateena filosoofe,
õpetajaid ja teisi avaliku elu tegelasi – see annab alust arvata,
et vestluste
temaatika ei piirdunud ainult filosoofiliste
probleemidega, vaid see segunes tavalise keelepeksuga.
Kokku
seisis Epikuros oma kooli eesotsas 36 aastat kuni oma surmani,
õpilaspere oli arvukas ning Epikurost austati ka väljaspool kooli.
Epikuros
arendas tegeliku õppetöö kõrval ka laialdast kirjanduslikku
tegevust: mitte asjata ei nimetatud teda ta
kaasajal polygraphotatos’eks,
paljukirjutanuks, ja tema
kirjanduslik kogupärand olevat ulatunud
ligi kolmesaja teadusliku tööni. Tema peateos „Loodusest“
olevat koosnenud 37st raamaturullist. Kuid
praeguseks on kogu sellest
tohutust hulgast alles vaid kolm kirja, milles on kokkusurutult
esitatud tema õpetuse põhilaused, ja rida fragmente, pluss mõned
tema teoste nimetused - „Aatomeist ja tühjusest“, „Eesmärgist“,
„Kaanon“, „Jumalaist“, „Ettemääramusest“ ja teised.
Suurest mahust hoolimata – või siis hoopis selle tõttu? - ei
talunud Epikurose teosed kriitikat, teda süüdistati teadmiste
lünklikkuses, arusaamade ja hinnangute ühekülgsuses. Kuid see võib
olla
seletatav hoopis teise tõsiasjaga – nimelt ei pidanud
Epikuros lugu tolleaegsetest väljendusliku ilu nõuetest, mida
kõrgelt hinnati, ta väljendas end lühidalt ja kuivalt, ning et
mitte koormata oma õpilasi liigsete teadmistega, kasutati õpetuste
meeldejätmiseks pähetuupimist - võib-olla just seetõttu ei
suhtunud tolleaegne kriitika temasse eriti soosivalt.
Epikurose eluaastat ja tegevus kuuluvad Kreeka ajaloo väga
tormisesse ja raskesse ajajärku. See oli
Makedoonia suurriigi
laostumiseja diadohhide võitluse aeg Aleksandri pärimuse pärast.
Kreeka muutus lakkamatute laastavate sõdade ja poliitiliste
riigipöörete võitlusväljaks.
Valitsejad vaheldusid üksteise
järel, võõramaine
okupatsioon segunes sisemaal poliitiliste
parteide
vihase võitlusega. Maa laastamise tõttu teravnesid
klasside vastuolud. Alatihti puhkesid orjade ülestõusud.
Sel segasel ajal hoidusid kreekalased, kes kunagi olid poliitiliselt
üliaktiivsed,
poliitikast ja üleüldse ühiskondlikust elust
täielikult eemale, tõmbuti tagasi kodudesse: oli kadunud lootus
midagi paremaks muuta. Nii ka Epikuros, kes elas üle meeltesegaduse
ja seesmise võitluse perioodi, kuid leidis lõpuks oma tee,
võimaluse jääda
inimeseks ka sellises olukorras, ta hoolitses
indiviidi, mitte aga kogu ühiskonna hüvangu eest ja keeldus
aktiivsest poliitilisest tegevusest. Epikuurlastele omistatakse lause
„Ela märkamatult“.
Epikuurlaste koolkondEpikurose lemmikõpilaseks oli Metrodoros, kuid too suri oma õpetaja
eluajal, seega määras Epikuros testamendiga oma ainsaks pärijaks
ning kooli juhatajaks Hermarchose. Teised kuulsamad
epikuurlased olid
veel Kolotes,
Apollodoros , Zenon Sidonist, Philodemos, silmapaistvad
poeedid ja
kirjanikud Horatius
Flaccus ja Lucretius Carus. Epikurose
enda sooviks oli, et õpilased võimalikult kinni peaksid
Kõik kommentaarid