ÜLD Mustus on pinna ebapuhtus, mis vähendab või takistab pinna kasutamist, kahjustab pinda ja on ebaesteetiline ning häiriv. Mustus aine vales kohas. Mustus ei teki ega kao, vaid liigub ühest kohast teise. Ohtlik <-----Mikroobid, bakterid, viirused Tülikas <----- pori rongiistmel <----- tolm raamaturiiulitel Häiriv Talutav <----- pori trepikojas Mustuse mõju ühiskonnale: muudab pinna välimust vähendab ruumide esinduslikkust nõrgendab hügieenilisust halvendab tööohutust põhjustab pindade enneaegset kulumist Mustus koosneb keemiliselt ja füüsikaliselt omadustelt erinevatest orgaanilistest ja anorgaanilistest ainetest. Puhtuseprotsessis osalevad tegurid: keemia+vesi mehhaanika t
Revolutsioon toimus kakskümmend aastat hiljem, 1828. aastal kui Berliini Ülikooli professor Friedrich Wöhler, kes oli Berzeliuse suur sõber, endalegi ootamatult pliitsüaniidi kuumutamisel ammoniaagiga karbamiidi ehk kusiaine sai. See saavutus andis tugeva hoobi vitalismile, kuid seda inimestes kinnistunud seisukohta oli raske muuta. Alles 19. sajandi keskel lükati see täielikult ümber, peale seda kui Nikolai Zinin oli sünteesinud aniliini ja Hermann Kolbe koostöös Edward Franklandiga sai hakkama äädikhappe sünteesimisega. Peale vitalismi ümberlükkamist hakkas orgaaniline keemia teadusharuna arenema väga kiiresti. Tekkis ka mitu uut orgaanilise keemia definitsiooni, neist tuntuim Carl Schorlemmeri määratlus aastast 1889: ,,Orgaaniline keemia on süsivesinike ja nende derivaatide keemia". Peagi ei peetud orgaanilise ja anorgaanilise keemia eraldamist enam nii tähtsaks, sest samad seaduspärasused kehtivad mõlemas valdkonnas.
Varstu Keskkool 11. klass Liisa Lukk Adolph Wilhelm Hermann Kolbe Referaat Juhendaja: Helen Oppar Varstu 2009 Sisukord Elulugu................................................................................. 1 Töö..................................................................................... 2 Konfliktid.............................................................................. 3 Kasutatud kirjandus................................................................... 4 Elulugu
,,STEPIHUNT'' 1927. aastal ilmunud ,,Stepihunt" on üks variatsioon Hesse loomingus ikka ja jälle korduvatel teemadel: rahulolemtus iseendaga, kohanematus, hingeheitlused, enese ja oma tee otsimine. ,,Stepihunt" on samuti otsija romaan, ehkki Harry Haller on teose algul otsimisest loobunud, alla andnud. Tekstis on viiteid Goethele, Jean Paulile, Novalisele, Lessingile, Dostojeveskile ja Nitzschele. ,,Stepihunt" on autobiograafiline teos. Ehkki Harry Haller pole Hermann Hesse, sooritab kangelane samalaadse hingerännaku kui tema autor mõni aasta varem. ,,Ma olin täielikult süüvinud iseendasse ja oma saatusesse, arvates vahetevahel, et see puudutab kogu inimkonda. Ma leidsin enesest sõja ja maailma tapahimu, kogu tema kergemeelsuse, labase lõbuhimu, argpüksluse. Ma kaotasin kõigepealt austuse ja seejärel ka põlguse enese vastu, mul polnud teha enam muud kui suunata oma pilk kaose
.. Nagu juba eespool mainitud, sai üheks füsioloogia arengu mootoriks saksakeelne teadusruum. Saksamaal (aga ka toona Vene riigi koosseisu kuulunud saksakeelses Tartu ülikoolis) hakkas füsioloogia arengut toetama spetsiaalselt loodud instituutide võrgustik, erinevatel põhjustel toetasid nii Saksa riigid kui linnad eksperimentaalteaduste teket. Saksa füsioloogias tuuakse esile nn ,,Nelja rühm", kuhu kuulusid Carl Ludwig (1816-1895), E. du Bois-Reymond, Ernst v. Brücke (1819-1892) ja Hermann v. Helmholtz (1821-1894), kes kõik olid eespool juba mainimist leidnud J. P. Mülleri õpilased (Müller oli olnud ka Th. Schwanni ja E. Haeckeli mentor). Müller (Handbuch der Physiologie des Menschen, 1833-1840) on tuntud oma närvienergia teooriaga, mille kohaselt erinevad meeleorganid genereerinuksid erinevaid erutusi, st, mitte tähtis pole erutuse vorm, vaid organ, kus see tekib (silmale mehhaanilist mitte valgusega
Kõik teadsid protsessist, aga tema päästmiseks ei saanud keegi midagi teha. Tema süü ei huvitanud kedagi. Aasta pärast vahistamist tulid Josefile järele kaks tundmatut härrat ja torkasid talle kõrvalises kohas noa südamesse. Teisi teoseid: "Loss" (1921-22), "Ameerika" (1912-14) Virginia Woolf: "Tuletorni juurde" (süvapsühholoogia), "Lained", "Aastad", "Proua Dalloway". Filosoofilis-ideoloogiline ja intellektuaalne romaan põhiesindajad saksa kirjanikud Thomas Mann ja Hermann Hesse. Thomas Mann (6. 06.1875-12. 06. 1955) sündis Lübeckis kaupmehe ja senaatori Johann Heinrich Manni ja brasiilia päritolu Julia da Silva-Bruhnsi teise pojana. Kirjanikuna on tuntud ka tema vend Heinrich Mann ("Professor Unrat" 1905) ja poeg Klaus Mann. Pärast isa surma 1891. aastal ja perekonna ülekolimist Münchenisse töötas ta lühikest aega tulekindlustuse praktikandina. Isa varanduse protsendid võimaldasid tal end alates 1895. aastast täielikult kirjutamisele pühendada.
tähelepanu. Berzeliuse survel jäid Laurentile tähtsamad keemialaborid suletuks, ta jäi elulõpuni tööle provintsi. Liebig lõpuks tunnistas Laurenti ideid, kuid Wöhler jäi Berzeliusele kindlaks. Gmelini käsiraamatu hilisemates väljaannetes ja Beilsteini entsoklopeedias 1880 võeti kasutusele Laurenti esitatud org ainete käsitlus. Tema ettepanekud org ainete nomenklatuuri kohta olid aluseks Genfi nomenklatuuri koostamisel 1892. Adolph Wilhelm Hermann Kolbe (1818-1884 ) saksa keemik, Wöhleri ja Bunseni õpilane, oli seotud 1847-1851 Liebigi ja Wöhleri kirjutatud "Puhta ja rakenduskeemia" käsiraamatu väljaandmisega . Oli Bunseni järel keemiaprofessor Marburgis, hiljem Leipzigi Ülikoolis. Kolbe näitas, et org ühendeid on võimalik saada lähtudes anorg ainetest. 1843-45 sünteesis etaanhappe, arendas edasi struktuursete radikaalide ideed, aidates kaas struktuuriteooria loomisele. Ennustas sekundaarsete ja
ühenditele peab toidus olema veel teatav komponent, ilma milleta ei toimu toitainete omastamist organismi poolt. Sisuliselt kirjeldatakse niiviisi Tartus esmakordselt teaduslikult vitamiine. (Paraku on tegemist avastusega, mille seostamine Lunini ja Tartuga on raske "ametlik" meditsiinilugu peab vitamiinide teooria väljatöötajaiks neile ühendeile ka 20. sajandi teisel kümnendil nime andnud Hopkinsit ja Funki.) Fr. Bidderi järgmine teaduslukku läinud õpilane on Hermann Adolf Alexander Schmidt (1831- 1894), Tartu ülikooli füsioloogiaprofessor aastail 1868-1894. Alates 1872. a ilmus talt mitmeid uurimusi vere hüübimise teooriast alustest. Need tööd olid alustpanevad mh ka hüübimisvastaste süsteemide loomiseks, so nt vereülekande arengus. (Muide, ka Carl E. H. Schmidt oli andnud panuse vere uuringutesse, luues uue metoodika vere koostise analüüsimiseks ning näidates, et suhkur on vere normaalne koostisosa.) Nimetage 19
Kõik kommentaarid