võistlustel. Seda kõike kompenseerisid rajoonikomiteed ja asutuste ametiühingud. Perekonna eelarvest see ei läinud. ,,Raudse eesriide" tõttu oli reisimine välismaale piiratud. Kapitalistlikesse heaoluriikidesse reisimiseks pidi tõestama, et olid truu kommunistlikule ideoloogiale. Olid teatud tingimused kapitalistlikesse riikidesse reisimiseks: kodanik pidi olema abielus ja ei tohtinud olla sugulasi välismaal. Nõukogude Liidu piires ja sotsialistlikesse välisriikidesse sõitmine oli tunduvalt lihtsam. Neid tuusikuid sai osta turismibüroo kaudu või jagasid töökoha järgsed ametiühingud. Eesti NSV-s ei olnud tööd raske leida, tööd võimaldati kõigile. Pärast koolilõppu kindlustati noortele suunamiskirjaga ametikoht. Isegi joodikud ja muidu logardid sunniti tööle, et oma elatist välja teenida kuna kolhoosid, sovhoosid ja vabrikud vajasid alati töökäsi. Erinevalt
EK(b)P Keskkomitee teine sekretär. *Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku partei poliitika toetajateks kohalikud parteikomiteed ja tihenev parteiorganisatsioonide võrk. *ENSV valitsus koosnes 1946. aastani rahvakomissariaatidest, siis ministeeriumidest ja teistest keskasutustest. *ENSV Ministrite Nõukogu esimeheks oli 1940-1951 ,,juunikommunist" Arnold Veimer. *Natuke aega püsis eestis oma sõjavägi Eesti Laskurkorpus. *Liiduvabariigi kõrgeim seadusandlik võimuorgan oli ENSV Ülemnõukogu oma Presiidiumiga, mis ei omanud reaalset võimu. Uus ülemnõukogu koosseis valiti 1947 veebruaris. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks oli 1940. aastast Johannes Vares-Barbarus kuni 1946. aastani, kui ta enesetapu tegi. *ENSV sõjajärgne partei- ja valitsuskaader koosnes ,,juunikommunistidest", korpusest tulnud eestlastest, Venemaa eestlastest ja muulastest. 1950. aastate alguseks pidi kohalik kaader
Kõik kommentaarid