Luuletaja,
lastekirjanik ja tõlkija. Oli abielus kirjaniku Jaan Krossiga kuni
viimase surmani. Sündis vasesepa ja õmbleja tütrena Tallinnas, kus
alustas õpinguid, jätkas neid 1938 – 43 elukoha muutmise tõttu
Tapal, 1943 – 47 õppis Tallinna 4. keskkoolis ja 1947 – 52 Tartu
ülikoolis keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. 1956 – 61
oli Tallinnas Kirjandus Liidu luulekonsultant, 1961 – 63 oli ETV
mittekoosseisulise toimetaja, alates 1963 on EllenNiit olnud
vabakutseline kirjanik.
Looming
Ellen Niit kuulub nende poetesside
ritta, kes on läbi aegade hoidnud ja edasi kandnud eesti luule
lüürilist ja lüroeepilist lõime. Luulesse tuli Ellen Niit
üllatavalt küpsete värssidega.
Nooruslikult avameelne luuletus on
Ellen Niidu usutunnistuseks: õnnetunne ja elumõte on lahutamatud,
nagu on lahutamatud elumõte ja inimväärne elu üleni; sellest
kõigest lahutamatu on ka kodukolle. Hiljem on poetess pidanud
vajalikuks täpsustamist, kui ta kirjutab:
Ma arvasin nõnda, et meri
on alati sinine
ja et varjatud kullateri
täis on viimnegi inimene
.
Paraku on tulnud kogeda muud:
Sain teada, et meri harva,
õige harva on sinine
ning et tühi ja halli karva
on sageli
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui
laed faili alla
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-11-30
Kuupäev, millal dokument üles laeti
100 laadimist
Kokku alla laetud
3 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kõik kommentaarid