Siim Nugis, Jaago Kajalainen, Mirko Oja
ELEKTRONTAHHÜMEETRITE ARENG LÄBI AJA
REFERAAT Õppeaines: ÜLDGEODEESIA
Ehitusteaduskond Õpperühm:TEI-11 Juhendaja : Katrin Uueküla
Tallinn 2011 SISUKORD
1 MÕISTE ............................................................................................................................................. 3
2 TAHHÜMEETRITE AJALUGU ...................................................................................................... 3
3 ELEKTRONTAHHÜMEETRID TÄNAPÄEVAL ........................................................................... 7
4 TÄNAPÄEVA ELEKTRONTAHHÜMEETRID ............................................................................. 9
KASUTATUD KIRJANDUS ................................................................................................................. 10
JOONISED
Joonis 1 Ringtahhümeeter ......................................................................................................................... 3
Joonis 2 Reduktsioontahhümeeter ............................................................................................................. 4
Joonis 3 Diagrammtahhümeeter Hammer -Fennel..................................................................................... 5
Joonis 4 - Autoreduktsioontahhümeeter Dahlta ..................................................................................... 6 1 MÕISTE
Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde
käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused, aga
maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19.
sajandi lõppkümnenditel.[1]
2 TAHHÜMEETRITE AJALUGU
Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit ( teodoliit -tahhümeeter), mille optikasüsteemi
(okulaartasapinda) paigaldati optilise kaugusmõõturi niitristik, lisati ringbussool ja vertikaalringi vesilood ning mõõtmise abivahendiks (viseerimismärgiks) kasutati erilist kaugusmõõtelatti.[1]
Joonis 1 Ringtahhümeeter [1]
3 Esimene automaattahümeeter, nn reduktsioontahhümeeter konstrueeriti 1865. aastal. Sellel on okulaaris
vaid üks horisontaalniit ja kauguse mõõtmiseks vajalik parallaks tekitatakse pikksilma okulaaripoolse
otsa vertikaalse liigutamisega kahe piirasendi, kontakti vahel. Pikksilma kaldenurga arvestamiseks on
tangensskaala. Latilt leotud lugemite vahe annab otseselt kauguse ilma täiendavate arvutusteta,
kõrguskasv arvutatakse kaldenurga tangensi abil.[1]
Joonis 2 Reduktsioontahhümeeter [1]
Järgmine oluline etapp automaattahhümeetrite arengus oli diagrammtahhümeeter, millel vertikaalringi
asemel on erilise kõverjoonelisi diagramme sisaldav pealmik. Diagrammide kujutis projitseeritakse
optilise süsteemi abil pikksilma vaatevälja, kus on nähtav viseeritav vertikaalne mõõtelatt. Pikksilma
kallutamisega liigub diagramm vaatevälja suhtes nii, et kaks kõverjoont moodustavad kaldenurgast
sõltuva vahega kaugusmõõturi lugemi ja teised kaks joont on kõrguskasvu(pluss või miinusega)
määramiseks. Sellise tahhümeetri abil saab otse diagrammilt lugeda nii horisontaalkaugust latini kui ka
kõrguskasvu. Esimene diagrammtahhümeeter Hammer-Fennel valmis 1900.aastal.[1]
4 Joonis 3 Diagrammtahhümeeter Hammer-Fennel [1]
Paljudest optilistest automaattahhümeetritest enim kasutatavaks osutus J.Dahli täiustatud
Elektrontahhüme etrite areng Sisukord • Mõiste • Ajalugu • Tänapäev Elektrontahhümeeter • Tahhümeetria on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niitkaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Ajalugu Tahhümeetrite areng jaguneb järgnevate osadena: • Ringtahhümeeter • Reduktsioontahhümeeter • Diagrammtahhümeeter • Autoreduktsioontahhümeeter • Elektrontahhümeeter Ajalugu • Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. • Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit , mille optikasüsteemi paigaldati optilise kaugusmõõturi niitristik, lisati ringbussool ja vertikaalringi vesilood ning mõõtmise
Elektrontahhümeetrite areng läbi aja. Siim Nugis, Jaago Kajalainen, Mirko Oja Mõiste Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. Elektrontahhümeetrite ajalugu Ringtahhümeeter, kordusteodoliit, (teodoliit tahhümeeter) Optiline kaugusmõõturi niitristik Ringbussool Vertikaalringi vesilood Kaugusmõõtelatt Elektrontahhümeetrite ajalugu Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Ringtahhümeeter
Kõik kommentaarid