Kas ei eelda niisugune ühiskond ühiseid baasilisi väärtushinnanguid? Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul. Mis on ühe jaoks õiglus, paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele näib hüvelisena, see paistab teisele pahelisusena. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas 1 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. ebakindluses
01.053. 4. teema: antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme. Probleemsituatsioon. Nimetus sofistid tuleneb sõnast sophos, mis tähendab tõlkes tarka. Kuid varasemas igapäevases kõnepruugis ei märgitud selle sõnaga sugugi mitte raamatutarku, vaid iga inimest, kes oma tegevusala silmapaistvalt hästi valdas. Sofist oli aga selline omal alal väljapaistev ning sellisena kiitust äratav inimene, kes suutis oma asjatundlikkust ka teistele edasi anda, teisi õpetada. Niisiis kujutasid sofistid endast õpetajaskonda, professiooni, kellel vahetut seost filosoofiaga ei olnudki. Filosoofia ajaloos figureerib see nimetus seetõttu, et osa niisugustest õpetajatest kirjutas ka filosoofia- alaseid raamatuid. Samas oli sofistide-filosoofide puhul tegemist teoreetiliste vaadete mitmekesisusega, milles puudub täielik sisuline ühtsus. Kuid nende juures võib täheldada teatud ühist tendentsi ja need
otsimusis ühtse maailma-aine või "printsiibi" järele ei teinud vahet püsiva ja muutuva momendi vahel, siis eleaatide koolkonna peahuvi keskendub igavesti püsiva ning muutumatu printsiibi otsimisse maailma tegelikkuses ja mitmekesisuses. Oma otsingutega maailma muutlikkuse aluste järele, mille nad arvavad leidvat "olemises" kui niisuguses, osutuvad eleaadid tegelikult filosoofilise olemisõpetuse ehk ontoloogia rajajaiks. [5:21] Elea koolkonna põhiseisukohtadeks olid, et meelte andmed mitmekesise ja muutuva maailma kohta on petlikud. Tegelikult pole olemas mingit muutumist, vaid tõeline maailm on liikumatu ainuolemine, mida saab tunnetada ainult mõistusega. Teravmeelsete argumentidega püüti näidata paljuse, muutuse ja liikumise vasturääkivat iseloomu. Selle koolkonna tuntumateks esindajateks on Parmenides, Xenophanes ja Zenon. Nad õpetasid oleva ühtsust ning muutumatust ja saamise mitteolemist ning püüdsid teravmeelsete
Herakleitos Joonia koolkond Antiikfilosoofia Antiikfilosoofia U. 6.e.Kr. - 5. saj. p.Kr. Hõlmab Antiik-Kreekas ja Rooma impeeriumis levinud filosoofiat Thales (u. 624 – 546) Arvas, et looduse arche on vesi Vesi kui kõige oleva olemasoluks vajalik tingimus ja sellisena alus, mis valitseb kõige oleva üle. Eeldus, et olev tervikuna on elav. Eleaatide koolkond Lõuna – Itaalias asunud kreeklaste linnriigi Elea järgi Parmenides, Xenophanes, Zenon Parmenides (u. 540 – 480) Poeem “Loodusest” Filosoofiline teos müüdi vormis. Jumalanna õpetus: olev peab paratamatult olema või paratamatult mitte olema või peab niihästi olema kui mitte olema, mis on aga võimatu. Parmenidese järgi on olev tekkimatu, hävimatu, jagumatu, täiuslik ja liikumatu. Esmakordselt esineb olemise mõiste! Parmenides Parmenides Teadlikkus mõistuse ja kogemuse konfliktist Näivus ja tõelisus
teadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis peavad neile epistemoloogilisel tasandil vastama ka erinevad tunnetusvormid. Platoni poolt “Politeia”`as (477a-479d) antud kirjelduse kohaselt võiks see vastavus välja näha järgmiselt: (epistemoloogiline tasand) teadmatus arvamus teadmine agnoia doxa episteme (ontoloogiline tasand) olematus “nähtav maailm” olev ise Niisiis ranges tähenduses teadmist saavat omada üksnes päriselt oleva, ideedevaldkonna kohta. Meeleliselt tajutavast maailmast saab meil olla mitte teadmine selle sõna ranges tähenduses, vaid üksnes arvamus. Ja seda mitte tunnetuse küündimatuse, vaid vastava valdkonna ontoloogilise eripära tõttu
ta kõneleb tunnustavalt physiologia`ast, järelikult peab seda tõeliseks teadmiseks. Kontrollides käsitööliste teadmisi, leiab ta, et need tõepoolest oskavad teha midagi, mida tema ei oska. Järelikult ka neil inimestel oli olemas reaalne tarkus. Kuid: “… kuna nad on tublid meistrid, siis arvab igaüks neist, et ta ka kõiges muus kõige targem on, isegi kõige tähtsamates küsimustes; ja see eksiarvamus varjab ära nende tarkuse.” (22 d) Jutt on niisiis sellest, et käsitöölised kannavad oma erialase kompetentsi, mis on tõeline teadmine, väljapoole oma eriala piire, sellega aga 2 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. muutuvad nad ise seda märkamata ebakompetentseteks. Inimlik mitte-teada-suutmine käibki Sokratese käsitluse kohaselt ilmselt just nende “kõige tähtsamate küsimuste” kohta, millest eelpool toodud tsitaadis juttu oli
Teisiti pole lugu ka antud kursuses aluseks võetud filosoofia-määratlusega. Too on kujundatud silmas pidades just selle kursuse sihti – kirjeldada seda, milline on olnud filosoofia kui Euroopa kultuuri ühe osa kujunemiskäik. Nimetatud eesmärki arvesse võttes olgu esmaseks määratluseks, et filosoofia on üks maailmamõistmise viisidest. Järgnev käsitlus lähtub eeldusest, et mitte igasugune maailmamõistmine ei ole filosoofia, küll aga vastupidi. Niisiis on maailmamõistmist käsitletud filosoofia suhtes laiema mõistena. Termin “maailmamõistmine” tähistab siinkohal üht inimsoo kui liigi olemasolust lahutamatut tunnust: niikaua kui on olemas olnud inimsugu, on eksisteerinud ka maailmamõistmine. Filosoofia seevastu on tekkinud inimkonna ühel ajalooliselt dateeritaval, suhteliselt hilisel arenguetapil. On olemas mitmesuguseid maailmamõistmise viise, filosoofia on üks nendest. Iga selline viis on aga niiöelda omaviisi
Selline liikuvate asjade ja nende liikumapanijate ahel kas läheb lõpmatusse või pidi leiduma esimene liikumapanija, mis kas annab ka iseendale liikumise (nii arvas Platon) või on ise liikumatu (nii arvas Aristoteles). Platon käsitleb seda probleemi oma hilisteoses “Phaidros” (245c-246a; Platon, Teosed I, lk. 311). Kreekalikule maailmamõistmisele iseloomulikult oli ta seisukohal, et lõpmatusse ei saa liikumapanijate ahel minna, niisiis pidi leiduma üks algus (arche), kust kõik tekkinu pärit on. Too arche ise ei saanud olla millestki tekkinud, sest kui ta oleks millestki tekkinud, siis ei oleks ta algus. See arche pidi olema aga mitte üksnes mittetekkinud, vaid ka hävimatu, sest kui ta häviks, siis ei saanuks enam mitte miski tekkida. Kõik pidi nimelt tekkima arche`est, kui aga arche häviks, siis kukuks kokku kogu taevas ja peatuks kõik, mis on saamises, ja sel ei oleks enam iial millest liikumapanduna uuesti sündida
Kr.) poeem De rerum natura (Asjade loomusest), mis annab üksikasjaliku, eeldatavasti Epikurose enda tekstidele toetuva ülevaate tema füüsikast. Diogenes Laertiose järgi olevat Epikuros liigendanud filosoofia kolme distsipliini: kanoonika, füüsika ja eetika. Epikuurlaste kanoonika. See termin tulenevat Epikurose teosest Kanon (mõõdupuu, mastaap), milles Epikuros esitab oma epistemoloogilisi arusaamu. Ta kõneleb seal kolmest “tõe kaanonist”, niisiis, tõe “mõõdupuust” või kriteeriumist. Nendeks on tajud ( aistheseis), “ettehaaramised” (prolepseis) ja afektid (pathe). Kaanon on instrument millega saab kontrollida arvamuste tõesust või väärust, nii nagu mõõdupuuga saab kontrollida millegi mõõte. Kuid selleks, et miski saaks olla mõõdupuuks, peab see ise täpne olema. Selleks, et näidata, et miski on tõesuse kriteerium, tuleb Epikurose sõnul kõigepealt tõestada, et see ise on tõene.
4. Parmenidese filosoofia oleva ainulisusest ja tunnetuse kolmest teest, Zenoni apooriad kui selle teooria illustratsioonid. Parmenides (u. 540-470): Piltikult öeldes on 3 võimalikku teed: et on (tõe tee), on ja ei ole (doxa), et ei ole (käimatu tee). Inimlik arvamus ei suuda jõuda teelahkmele, kus toimub otsustamine (vahetegu, kr. krisis). Selleks on vaja jumalikku hoolt. Siin esimene vihje metoodilisele mõtlemisele. Tuleb valida tee ja seda mööda käia. Parmenides teeb eeldusest: ,,arche, ainuline alus on olev" järelduse, et ,,olev tervenisti on ainuline, kooshoiduv, tekkimatu, hävimatu" (kõik tuntud atribuudid oleva algele, aga rakendatuna nüüd oleva tervikule). Õpilane Zenon, kuulsad apooriad: Achilleus ja kilpkonn. Kuulus kangelane Achilleus hakkab kilpkonnaga võidu jooksma, kuid annab talle ilmse ebavõrdsuse tõttu 100 m edumaad. Kuid kuidas ta kilpkonna kätte saab? Selleks, et läbida vahemaa, tuleb tal läbida esmalt pool, siis
Mis puutub selle teooria verifikatsiooni, siis näis maailmaajalugu sajandi alguses pakkuvat igal sammul kinnitusi marksistliku maailmaajaloo-õpetuse toetuseks. Kuid marksism kui teaduslikkusele pretendeeriv teooria ei osutanud sellist sündmuste käiku, mille realiseerumise korral seda võiks lugeda falsifitseerituks. Pigemini pakkus ta seletusi sündmuste kõikidele võimalikele arengutele. Sel juhul tuli seda õpetust pidada aga põhimõtteliselt falsifitseerimatuks ja Popperi järgi niisiis ebateaduslikuks. Teaduslik meetod. Popper lükkab tagasi empiristide käsitluse induktsioonist kui ainukesest teaduslikust meetodist. Induktivistide vaatekoha järgi algab teaduslik tunnetus vaatlusest ja faktide konstateerimisest. Seejärel, kui faktid on kindlaks tehtud, saab asuda nende üldistamise ja teooriate püstitamise juurde. Teooriaid käsitletaksegi faktide üldistustena, ja neid võis lugeda
õiguslikult ebavõrdsetesse kihtidesse või seisustesse. Samas ei pidanud Platon sellega silmas mitte riigivõimu poolt ülalt alla sisse viidud riigikorraldust. Ta oli veendunud, et inimesed jaotuvad sellistesse rühmadesse oma loomupäraste eelduste järgi. Riigivõim võib üksnes kas aktsepteerida seda loomupärast jaotust, olles seega loomupärane. Või seda mitte aktsepteerida ja mingil muul viisil ülesehitatult olla loomuvastane. Niisiis, Platoni poliitilise õpetuse aluspõhimõtteks oli tees, et inimeste loomu- ehk sünnipärane võimete erinevus põhjendab nende õiguslik-poliitilist ebavõrdsust. Silmas pidades Platoni eetilist õpetust igale hingejaole spetsiifilisest voorusest võiks siis arvata, et iga niisuguse ühiskonnaseisuse õigustatud funktsioon ühiskonnas on defineeritud selle voorusega, mis seondub temas domineeriva hingejaoga. Kuid seda
Hellenismi mõiste on pärit poliitilise ajaloo historiograafiast, tähistades seal perioodi, mis sai alguse Aleksander Suure vallutustega ja kestis kuni selle ajani, millal viimane Aleksandri järelkäijate poolt loodud riik langes Rooma võimu alla. Selleks viimaseks hellenistlikuks riigiks oli Egiptus, mille Augustus 31/32 a. eKr. vallutas, kindlustades nii Rooma võimu enamiku Vahemere äärsete maade üle. Poliitilise ajaloo seisukohalt lõppes see ajastu niisiis ajaarvamise vahetumise paiku. Filosoofia, mida Rooma võimuperioodi ajal antud regioonis viljeleti, ei pretendeerinud aga originaalsusele. Roomlased tunnistasid filosoofias kreeklaste prioriteeti. Nende jaoks tähendas filosoofiaga tegelemine eelkõige seda, et õpiti tundma kreeka filosoofiat. Kuigi ka Roomas kujunes välja filosoofia-alane kirjandus, orienteeruti selles enamasti kreeka eeskujudele
valitseb järgnevat. Küsimus, mis on?- jääb filosoofias kehtima. Thalese arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett, kõikjal leidub vett. Anaximandros: Oleva alge tal apeiron (piiritu, mitte-piiriline). Piirid puuduvad, maa ei toetu millelegi. Anaximenes: Temal arche piiritletud,õhk -- nii aine kui ka samas apeiron Pythagoras: Matemaatikaga tegeles, kuna tema jaoks oli arche arv. Kõik reaalse maailma suhted on ideaalsete arvuliste suhete peegeldused. 4. Parmenides (u. 540-470). Oluline kuju teel metafüüsika poole. Parmenides tegeleb samuti oleva alge küsimusega, kuid arendab eeldust, et arche peab olema ainus ja valitsev järeldusteni, mis on teravas vastuolus meelelise kogemusega. Alustab seda, mis juba Anaximandrose mõtlemises sees: dualismi -- mõteldava/tajutava vastuolu. Piiritleb oleva archena vastandina olematule. Mõtlemises vajalik otsustav vahetegu: kas on või ei ole? 3 teed: et on(tõe tee), et ei ole(käimatu tee), on ja ei ole(doxa)
1.Metafüüsika- küsimine oleva terviku järele, oleva põhjuste ja algupära järgi. Aristotelsest alates esimene filosoofia. Küsib: mis on? Epistemoloogia- tunnetusteoori. Küsib mida me saame teada? Eetika- üldine moraaliteooria. Küsib mida me peame tegema. Loogika õpetus väidete vormimise, omavahelistest seostest, Esteetika- mis on ilus? 2.Maailm- inimese poolt mõistetud tervik, milles ta asub ja millesse ise kuulub. Maailmapilt- mingist vaatevinklist korrastatud kokkuvõttev teadmiste hulk maailmas. See mille läbi maailm inimesele ,,paistab". Maailmavaade- hoiak, mis avaldub maailmapildi kaudu. Vahetud maailmavaated- müütline, kristlik-religioosne; teoreetilised maalimavaated- filosoofia, teoloogia, teadus. 3.Oleva alge probleem- millest sai maailm alguse. Alge- millest miski algab, tekkiva päritolu. Thales- arche vesi: kõik elusolendid sisaldavad vett ja kõikjal leidub vett. Anaximandros- oleva alge apeiron(piiriti, mitte-piiriline) Anaximenes- arche piiritletud,
Looming koosneb peaaegu eranditult dialoogidest. 34 Platonile omistatud teosest peetakse 25 suure tõenäosusega ehtsaks. Pütaagoraselt võttis ta usu matemaatiliselt täpsesse mõtlemisse ja dualismi. Parmenideselt võttis ta veendumuse, et puhas mõtlemine on olemine. Sokrateselt sai ta dialoogilise meetodi. Polyteia sisaldab kõiki Platoni filosoofia põhiseisukohti. Tunnetus areneb läbi kolme staadiumi, mis vastavad hinge kolmele tasandile: 1. DOXA - Arvamas, kui paljas uks tuleneb otse meeltest. 2. DIANOIA - Ratsionaalne arusaamine 3. NOESIS - Otsene intuitsioon ideedest. Platon pooldas hingederändamise õpetust: Jumal lõi hinged ja asustas nendega tähed. Igal tähel on üks hing, hingesi juurde ei looda. Hinged toituvad ideede vaatlusest. Ideedemaailmas näeb hing ideaalset ilu ja õiglust. Hingega on nagu sõjavankriga, mille üks ratsu perutab ja kisub materiaalse maailma poole. Tõeline maailm on ideede maailm.
õhust. Seega jagas ta Thalese arusaama, et looduses toimuvate muutuste aluseks on teatud algaine. Elea koolkond ehk eleaadid on vanakreeka filosoofiline koolkond, mis tekkis 5.sajand eKr Elea linnas Lõuna-Itaalias. Elea koolkond vastandab püsivat ja muutlikku, postuleerides igavesti püsivat ning muutumatut printsiipi (olemine) maailma muutlikusest ja mitmekesisusest. Sellega panid nad aluse filosoofilisele olemisõpetusele ehk ontoloogiale. Selle koolkonna esindajad olid Parmenides, Melissos ja Zenon Eleast. Tuntum neist oli Parmenides. Parmenidest peetakse teoreetilise filosoofia (loogika- ja matemaatikafilosoofia, keelefilosoofia, epistemoloogia, vaimufilosoofia ja metafüüsika) rajajaks. Ta oli esimene, kes tegeles olemise probleemiga. Ta on autoriks keerulisele metafüüsilisele luulele, mis kirjeldas teda kui varajast Kreeka filosoofi ning kõige sügavamat mõtlejat. Tema arvates oli kõik olev alati olemas olnud
Phileo = armastan. Sophia = tarkus. Filosoofia algselt tarkusearmastus oligi, kuid nii pole see siiski alati olnud. Ka veel hiljuti oli filosoofia ja kohati on ta praegugi pigem teadmisega kui tarkusega tegelev distsipliin. Filosoofia kujunes vana-kreekas 7.-6. sajandil e.m.a. seoses linnriikide ehk poliste tekkimisega. Mütoloogilne maailmapilt asendus filosoofilisega. Esimesed filosoofid olid Thales, Anaximandros, Anaximenes, Empedokles, Pythagoras, Herakleitos, Parmenides jt. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast. Eristatakse Herakleitose joont ja Parmenidese joont filosoofia ajaloos. Herakleitos tunnistas saamise (tekkimine, muutumine, kadumine) ja olemise (see, mis muutumise kestel samaks jääb) ühtsust ning rõhutas saamise poolt, Parmenides tunnistas ainult olemist. Parmenides pidas tõe kriteeriumiks (loogilist) mõtlemist. Tema õpetust kaitses tema õpilane Zenon oma apooriatega: Achilleus ja kilpkonn, lendav nool, lõigu poolitamine...
Pythagorase maailmavaate põhimõtted: *Arvud valitsevad maailma matemaatika, muusika.Püüdis järele jõuda harmoonia olemusele. Loodus on kui harmooniline terviklikkus(kui muusikateos) kosmos-loodus, harmooniline kooskõla. Arvas et harmoonia on taandatav teatud arvude süsteemile. Ella koolkond *Linn Itaalias *Filosoofid *Xenophanes Arvas, et ükski jumal ei saa olla sureliku moodi. Poluteism - usk mitmesse jumalusse <-vastuolus jumaluse mõistega Eksisteerida saab ainult 1 jumal, sest jumal=täiuslikkus, mitu jumalat ei saa täiuslikud olla (xen. on 1. monoteist) *Neil tekivad esimesed filosoofilised arutelud. Püüavad oma mõtteid loogiliselt tõestada. *Parmenides (540-470) Peri physeos - loodusest(loomusest) 1. Räägib, kuidas me maailma näeme, kuidas tajume. Selline maailm on pidevas liikumises, mitmekesine - näiv maailm(ebatõene maailm) 2. Maailm mõtlemise järgi See on olemuslik ja tõene. Tunnus on muutumatu, kuna liikumise ja mitmekesisuse väljendamine mõtlemises o
on ,,idee" olemise teine vorm,ta ,,teisitiolemine".Inimühiskonnast ja ühiskondliku inimese teadvusest ei maksa rääkidagi.Need on tollesama ,,idee" iseliikumise vormid,"idee",mis pidulikult sammub mööda teadvuse tõusvaid astmeid,kuni jõuab ,,absoluutse" ideeni , selle avanemiseni kunstis,religioonis ja filosoofias. VI ega ka V sajandil e.m.a. ei näinud ükski kreeklane veel uneski oletust,et olemise olemus on ,,idee" selle termini hegellikus tähenduses.Tõsi küll,Elea filosoof Parmenides väitis,et ,,üks ja seesama on mõte ja see,millest ta/mõte/ mõtleb",ning mõned filosoofia ajaloolased,eelkõige Hegel,kaldusid seda teesi tõlgendama teesine olemise ja mõtte samasusest,seejuures hilisema idealismi vaimus.Tegelikult väljendus Parmenidese teesi idee,et mitteolemise eksteerimist ei ole lubatav mõelda.Kui me püüame mitteolemist mõelda,on see igal juhul olemas mõtlemise objektina. Veelgi enam.Olemine ka mitteolemine ei olenud Parmenidese jaoks iseenesest mitte ainult
· Inimeste suur enamus on loomult rumalad ja laisklejad, pehmenda." keda tuleb kasvatada. · "Kaheldes jõuame tõeni." · Iga olendi kõrgeim väärtus on tema eripära · Aleksandria eklektitsism väljaarendamises. · Aleksandria oli kujunenud idapoolse Vahemere ruumi · Niisiis on erinevad voorused mehel ja erinevad naisel. keskuseks. · Harjumus seadusi muuta on pahe. · Siin asus antiikmaailma parim raamatukogu. · Riik koosneb kodanikest. Kodanik osaleb kohtus, · Siin arenesid kiirelt loodusteadused ja meditsiin.
tunnetustegevuse või objekti enda poolt. See on tema jaoks otsustav küsimus. Kant on seisukohal, et ettekujutuste mitmekesisuse seostatus ehk ühtsus saab olla vaid subjekti seostava ehk ühtsust-loova tegevuse tulemus, sel ajal kui tolle mitmekesisuse muid tunnuseid üksnes tajutakse. Taju kuulub meelelisuse juurde ja on inimesel seetõttu üksnes retseptiivne, passiivne võime afektsioone vastu võtta. Mitmekesisuse seostamine ei saa olla antud meelte kaudu, sest isegi kui miski on antud ruumis ja ajas, siis vajavad ühtne ruum ja ühtne aeg ise veel sünteesi-sooritust, et erinevad ettekujutused pelgalt ruumis üksteise kõrval ja ajas üksteise järel antud tajudest seostada ühtseks ettekujutuseks objektist. Seetõttu tuleb mitmekesisuse ühtsust pidada lõpliku subjekti teise tunnetusvõime, spontaanse arutunnetuse tulemuseks. Kanti enda sõnadega: “… igasugune seos, teadvustame me seda endale või mitte
Tsitaat: ''Oma kaasaegsetest olen ma kõige enam maapeal reisinud, kusjuures ma uurisin kõige kaugemale välja, ma olen enamuse ilmakaari ja maid näinud ja kõige õpetanumaid mehi kuulnud''. Tegeles matemaatika, füüsika, filosoofia, astronoomis, muusika, meditsiini, geograafia, meditsiini, füsioloogia, anatoomia-ga , st kõigega. On veendunud,et olemas on ruumi täitev olev ja mitteolev tühi ruum. Ruumi täitev olev pole aga üks ainus alge. See koosneb lõpmatust arvust imepisikestest meeltega haaramatutest imepisikestest osakestest. Nendes osakestes ei ole tühjust. Nad täidavad täielikult ruumi. Kuna nad ei ole jagatavad nimetab ta neid atomiteks s.o. ''jagamatud''. Tõeline on vaid tühi ruum selles liikuvate aatomitega. Dederminism ettemääratus. Mehaanilised põhjused ja paratamatus. Küsimusele MIKS? On alati kaks seletust: Teleoloogiline mis eesmärk on ühel või teisel sündmusel. Mehaaniline mis põhjus on sellel sündmusel.
vastav teadmine, oli seni lähtunud küsimusest, millisest allikast võiks niisugune teadmine pärineda. Vastavalt sellele, kuidas nimetatud küsimusele vastati, on tavaks eristada kahte suunda tolleaegses filosoofias. Seisukohta, mille kohaselt teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks on meelte andmed, on kombeks nimetada empirismiks. Empiristlik suund kaldus taandama mõistus- tunnetust pelgalt võimele kombineerida ja võrrelda meelte andmeid. Empiristide arusaama kohaselt on see võime iseendast passiivne ja ilma objektiivse sisuta ning aktualiseerub üksnes peale seda, kui meeli mõjutatakse. Seisukohta, mille kohaselt mõistus on võimeline ilma meelte andmetele toetumata kujundama objektiivset kehtivust omavat teadmist ning see mõistustunnetus on teadmise esmaallikas ja tõesuse kriteerium, nimetatakse ratsionalismiks. Too lähenemine käsitleb mõistust aktiivse, spontaanse tunnetusvõimena
Nimi ja asukoht jäävad samaks, kuid jões voolavad järjest uued veed. Ka inimene muutub pidevalt: vananemine, uued elamused jne. Igal järgneval hetkel me erineme sellest, kes me olime eelnenud momendil. Tähendab, see "Mina", kes eksisteeris hetk tagasi, enam ei eksisteeri. Tark on see, kes mõistab. Mõistmist saab ainult tunnetada. Paljuteadmine üksi targaks ei tee. Olemise filosoofia. Elea koolkond On ainult olemine, saamist (muutumist) ei ole. Esindajad: Parmenides, Xenophanes ja Zenon. Parmenides Olemas on ainult üks jagamatu ja liikumatu (muutumatu) olemine. Zenoni apooriad (paradoksid): 3 1) Achilleus ja kilpkonn võidujooks; stardivad samal ajal erinevatest punktidest; kui Achilleus jõuab sinna, kus kilpkonn oli, on kilpkonn juba uues punktis; Achilleus ei jõua kunagi kilpkonnale järgi. 2) Achilleus; start ja finis; enne terve distantsi läbimist tuleb läbida pool; enne seda poolest
mõisted ise. Just selle tõttu on Kanti järgi matemaatikas võimalikud mõistete ranged “definitsioonid” ja “aksioomid” ning selle kaudu apodiktilised tõestused. “Mõistete konstruktsioon” tähendab tema selgituse kohaselt mõistete esitamist “ in concreto” (A 711 / B 739) ja “in concreto” omakorda tähendab “kaemuses”. See ei tähenda mitte joonise tegemist, 1 Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. vaid seda, et osutatakse selle operatsiooni skeem, mille järgi kaemuses kujundatakse antud matemaatiline objekt. Niisuguse skeemi esitamine ei ole võimalik pelgalt tavakõnes kasutatavate mõistete abil ilma kaemusele toetumata. Näiteks geomeetrilise kujundi mõiste konstrueerimine on võimalik üksnes ruumikaemusele toetudes. Mitte-eukleidilised geomeetriad on küll loogiliselt võimalikud, kuid Kanti arvates ei ole nad
PLATONI IDEEÕPETUS - ja vormist. Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad. Inimindiviid koosnes kolmest vastandlikust elemendist: kirg, mõistus ja tahe. Mõistuse kohus on olukorda kontrollida, valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog ,,Riik". Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega.
2. Näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm. Ideed on jäävad, püsimad, muutumatud, iseeneses olevad. Esemed on muutlikud, alatises tekkimises, teisenemises ja hävimises. Kogu tegelikkus on näivuse olemasolu sõltub ideede maailmast, mis on oma ideaalsete kujunditega teda läbi põiminud ja teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatuna muust ja moodustavad muutuvate asjade jäädava olemuse e. Ousia, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida iseloomustab surematu ja preeksisteeriv hing kaemuses. Kehalised esemed = ideede ebatäiuslikud koopiad. Ideed ise = paradeigmata e. algkujud. Kuigi ideed on tabatavad mõtlemise abil, ei saa me mõtlemise abil neid tekitada. Ideed eksisteerivad iseeneses ja on aluseks nähtavatele asjadele, mis on sarnased ja jäljendavad ideid Inimese hing = surematu ja näinud ideede sündimist siis, kui ta oli ideede riigis. Pärast
Mõiste võttis kasutusele A. G. Baumgarten 4. reflektsioon mõtlikuste ja elamuste analüüs; kahtluste ja kõhklustega täidetud mõtlikuse kajastus ja peegeldus; mõelda mõtlemise üle. 5. müüt hõimu või sugukonna algkogum, etümoloogiliselt jutt, lugu. Igikestvana ilmnev lugu sugukonna seotusest jumalate ja kangelastega. Jumalad ei suutnud surra,varjatusse minna. 6. teleoloogiline maailmakirjeldus põhjused peituvad olevas endas, mitte ülemeelesises ideedemaailmas. Aristotelese arvates toimub kõik maailmas põhjuslikult, seda nimetatakse teleoloogiliseks maailmakirjelduseks. Mateerias peitev võimalikkus rakendub tegelikuks- see tähtsam, keegi järgneb ajaliselt võimalikkusele. Kogu maailm pidevas liikumises, mis avaldub põhjusliku vastasmõju kaudu. 7. subjekt iseenesena aluseks lebav, iseseisvalt olev. Enne uusaega nimetati subjektiks mistahes iseseisvat olevat (nt. puu)
tõdedeni jõuda. Tõelised teadmised- teadmised, mis on paratamatud ja üldised, reeglina matemaatilised tõed- kõik ülejäänud on aga empiirilised. Induktsioon- suure kogemusmaterjali põhjal järelduste tegemine. Deduktsioon- mõnes kindlast aktsioonist või eeldusest lähtudes loogilise järelduse tegemine. Ratsionalismi ajaloolisteks eelkäijateks olid Elea koolkonna filosoofid, nendest kuulsamad Parmenides ja Zenon. Nad eristasid kahesugust arusaama maailmast. Arusaam tõeõpetuse järgi Arusaam arvamusõpetuse järgi Maailm (olemine) on ühtne ainemass, sest Maailmale on omane paljusus, asju saab ka puudub tühjus , mis ainet eraldaks. üksteisest eristada. Maailm on liikumatu, muutumatu. Maailmas toimub liikumine. Õpetus tugineb mõistusele Õpetus tugineb meelteandmetele
.. OLEMISE PROBLEEM Mis on tingimus, et võib öelda, et miski pigem on olemas, kui teda ei ole? Kui ei taju, kas siis pole? A. Flew (1923-) väljakutse (aedniku näide): mille poolest tajumatu aednik erineb mitteolevast aednikust? Mentaalses maailmas: kas mul valutab jalg st kas mu jalavalu on olemas? Aga puujalavalu? Varbaid pole, aga varbavalu on? Välise maailma olemasolu pole sugugi kerge tõestada, sest me saame selle kohta infot üksnes meelte kaudu. See mida tajume, seda ei pruugi üldse olemas olla. (Nt: film nimega Matrix.) Kui ka välismaailm on olemas, ning me tegutseme selles, siis meie (st meie igaühe mina) ei pea olema seal kus me tegutseme. Nt: ajud vannis. TUNNETAMISE PROBLEEM Naiivrealism ehk argirealism: Maailm ning asjad on püsivalt ja objektiivselt olemas, sõltumata sellest, kas keegi neid tajub. Tajud näitavad tunnetajale, mis maailmas tõeliselt on: maailm on just selline, nagu ta paistab, näivus on tõelus.
ARCHE´ks, mis oma omaduste poolest sarnaneb veega. ANAXIMANDROS ütles, et maailm koosneb millestki, mis on segu kõikidest ürgelementidest ja mida ei saa piiritleda, määratleda - APEIRON`ist. Anaximandros oli teadaolev esimene maailmakaardi koostaja ja kosmoloogia, mis asetas maa päikesesüsteemi keskele, samuti üldise evolutsiooniteooria sõnastaja. Mileetose koolkonnas valitseb ka veel MÜTOLOOGIA. Veel on eelsokraatikud ELEAATIDE koolkond, kuhu kuulusid Parmenides, Xenophanes, Zenon jt. Elea koolkonda peetakse ontoloogia alusepanijateks ehk õpetusele olemisest. ZENONi teosed on tema PARADOKSID ehk apooriad (kr k < ´väljapääsmatu olukord`) ehk loogilised kimbatused. Arutuskäik, mis viib ootamatute lahendusteni. Tuntuim neist vast “Achilleus ja kilpkonn” , kus Achilleus jookseb võidu kilpkonnaga, kuna aga kilpkonnale on antud edumaa, ei jõua talle Acilleus järele, isegi kui ta on kiirem. Järeldus: liikumist ei olegi tõepetuse kohaselt olemas
PLATON (427-347 e.m.a.) Sokratese õpilane, rajas oma kooli Akadeemia (900 aastat). IDEE eidos (kr) ka väliskuju REAALSUS Meeleline maailm Ideede maailm MITTETÕELINE OLEMINE TÕELINE OLEMINE N: maja, inimene N: maja idee, inimese idee Tekib ja hävib Ei teki ja ei hävi Muutlik Muutumatu Asjad meeltega tajutavad Ideedest saab mõelda Ideed on taevavõlvi kohal kujundlikult (idee ei ole seotud ruumiga). Ideede seos meelelise maailmaga: 1) Asi jäljendab ideed (N: kui joonistada ringi, siis püüan seda jäljendada) 2) Idee kehastub asjas (N: kui lauas ei näe lauaideed, siis ei oska mõelda) 3) Asi on idee vari (N:koopamüüt) Koopamüüt: (põhiteos "Riik" 7 ptk)
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
