Eksami kordamisküsimuste vastused (7)

Eesti Maaülikool - Metsandus - Eesti metsad

4 HEA

Esitatud küsimused

Milles seisneb metsa mõju vee pindmisele äravoolule ?
Kuidas vältida või vähendada putukkahjurite mõju metsale ?
Kuidas põder metsa (puid) kahjustab ?

Eesti metsade üldiseloomustus ja metsade jaotus hoiu-, tulundus - ja kaitsemetsadeks.
Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb:
1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega.
2. teadus- ja haridusharust, mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi.
Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks:
1.) Metsakasvatus – esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse , puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega.
2.) Metsakorraldus – esindab ökonoomilist suunda. Tegeleb metsade arvestamise, inventeerimise ja mõõtmisega ning metsadele majanduskavade koostamisega . Siia valdkonda kuuluvad sellised ained nagu metsatakseerimine, kaugseire , geoinfosüsteemid, puidukaubandus, metsamajanduse ökonoomika jne.
3.)Metsatööstus – esindab tehnilist ja tehnoloogilist suunda. Tegeleb puidu varumise ja töötlemise probleemidega. Uuritakse, milliste tehnoloogiate ja meetoditega on kõige keskkonnasäästlikum ja ökonoomsem teostada raieid ja saadud puitu töödelda. Peamisteks uurimisobjektideks on mitmesugused metsamasinad ja tehnoloogiad . Siia kuuluvad sellised distsipliinid nagu raietöödetehnoloogia, metsakeemia, metsa (puidu) kõrvalsaaduste tootmine ja töötlemine, saetööstuse tehnoloogiad jne.
Oluline on omada õiget ettekujutust metsast , sest enam kui 51% Eestist on kaetud metsaga ja see näitaja suureneb veelgi. Mets on keeruline kooslus, mis on pidevas muutumises ja seotud ümbritseva loodus- ja sotsiaalse keskkonnaga, mis mõjutab metsa kõiki omadusi ja samal ajal mõjutab mets alati ka ümbritsevat keskkonda.
Kõige levinum puuliik Eestis on mänd – 31,3%
II kohal on kask – 31,2%
III kohal kuusk - 17,8% IV kohal hall lepp – V kohal 9,2% haab – 5,7%
Euroopa metsasus 30%
Maailma metsasus 26%
Hoiumetsad – Loodusobjektide hoidmiseks määratud mets kuulub hoiumetsade kategooriasse. Siia kuuluvad reservaadid ja erilist kaitset ning pikaajalist säilitamist vajavad metsad . Neid majandatakse looduskaitse ja teadustöö huvides.
Hoiumetsade majandamise kitsendused tulenevad kaitstavate loodusobjektide seadusest ja kaitseala eeskirjadest.
Tulundusmetsade hulka kuuluvatel puistutel puudub majanduslikku tegevust piirav režiim, nõutav on metsanduslike üldsätete jälgimine. Tulundusmetsade osakaal on meil 74,2 %.
Tulundusmetsade juhtfunktsiooniks on enamikel juhtudel puidu tootmine. Metsakasutus on siin vähem piiratud kui hoiu- ja kaitsemetsades. Lageraielangi laius kõvalehtpuu või okasmetsades ei tohi ületada 100 m ja pindala 5 ha. Pehmelehtpuu puistutes ei tohi laius ületada 150 m ja pindala 7 ha. Turberaielangi pindala ei tohi ületada 10 ha.
Kaitsemetsad - keskkonnaseisundi kaitsmiseks määratud mets. Sellesse kategooriasse kuuluvad peamiselt mulda, vett, asulaid, maastikke ning teisi objekte kaitsvad metsad. Siit tulenevalt kasutatakse neid metsi peamiselt keskkonna kaitseks aga ka puhkeotstarbel. Kaitsemetsad võivad olla näiteks:
*veekaitsemetsad veekogude kaldaaladel
*maastikukaitsemetsad erosiooniohtlikel aladel
*teede äärsed kaitsemetsad
*rohelise vööndi metsad linnade, asulate läheduses jne.
Kaitsemetsade majandamisel ei tohi rajada lageraielanke pindalaga üle 2 ha ning laiusega üle 30m ja turberaielanke pindalaga üle 10 ha.
2003.a. seisuga 25,8 % Eesti metsadest on kaitse- ja hoiumetsad.

Puistu koostisosad, põhimõisted, puude diferenseerumise põhjused puistus ja G.Krafti klassifikatsioon .
Taimevarre ehituses tuleb vahet teha esmase e. primaarse ehituse, nagu see esineb üheaastastel vartel ja teisese e. sekundaarse ehituse vahel, nagu see tekib mitmeaastastes vartes nende iga-aastase paksenemise tagajärjel. Vaatleme varre ehitust lihtsa taimevarre ristlõike abil. Väljast katab vart ühekihiline epidermis. Selle all paikneb parenhüümist ehk põhikoest koosnev esikoor. Esikoorele järgnevad juhtkimbud, millised moodustavad varre põhiosa ja annavad sellele mehhaanilise tugevuse. Enamikul taimedel võime juhtkimpude ehituses eristada kahte osa - säsipoolset e. puiduosa e. ksüleemi ja koorepoolset e. niineosa e. floeemi. Puiduosa koosneb põhiliselt vett juhtivast juhtkoest - trahheedest ja trahheiididest. Neis toimub vee ja lahustunud mineraalainete tõusev vool juurtest assimilatsiooniaparaati. Lisaks esineb siin mehhaanilist tugevust andev kude - puidukiud e. libriform. Veel leidub puiduosas puitunud seintega puiduparenhüümi rakke, millistesse kogunevad talveks säilitusained - tärklis ja mitmesugused rasvad . Kõik puiduosa moodustavate kudede rakud on puitunud rakuseintega. Niineosa olulisemad rakud on sõeltorud, millistes toimub assimilaatide laskuv vool teistesse taimeorganitesse. Sõeltorude kõrval leidub palju väikesemõõtmelisi ja elusaid sõeltoru saaterakke, millised on täidetud protoplasmaga. Niineosas leidub ka mehhaanilist tugevust andvaid niinekiu rakke ja kogu niineosas hajusalt paiknevaid niineparenhüümi rakke. Varre siseosa moodustab põhikoest koosnev säsi koos esisäsikiirtega. Esisäsikiired paiknevad juhtkimpude vahel ja ühendavad tsentraalse säsiosa perifeerse kooreosaga. Säsikiirte ülesanneteks on toitainete transport varre perifeersesse ossa . Säsi ja säsikiirte kude on väiksema tihedusega kui puit.
Säsi on iseloomulik kõikidele puuliikidele. Tavaliselt on säsi ümara kujuga, kuid näiteks tammel on tähtja kujuga, haaval viisnurkne jne. Säsile on tunnuslik hästiarenenud rakuvaheruumide olemasolu. Puittaimedel säsirakud aja jooksul puituvad , surevad ja täituvad õhuga. Säsi välimises osas asuvad rakud on väiksemad ja pikaealisemad. Mõnel puul on tüve ristlõikes näha kaksiksäsi, milline on tavaliselt põhjustatud puidurikkest. Ka ekstsentriline säsi tekib aastarõngaste ebaühtlase paksuskasvu tõttu puutüves ja säsi paikneb eemal puutüve tsentrist. Putukkahjustused põhjustavad mitmetel lehtpuuliikidel (kask, remmelgas, lepp, vaher ) väärsäsi teket. See meenutab värvuselt ja pehmuselt säsi, kuid asub puidus. Säsikiired on iseloomulikud kõikidele puuliikidele, kuid mõnedel liikidel on nad peened - koosnedes mõnedest rakkudereast ja pole palja silmaga märgatavad. Säsikiirte asend ja suurus on mitmetel puuliikidel oluliseks määramistunnuseks. Väga kitsad säsikiired (nähtavad vaid luubiga) on iseloomulikud okaspuudele ja kasele ning haavale . Kitsaste säsikiirtega (nähtavad luubiga , või palja silmaga) on lehtpuudest jalakas , vaher ja pärn. Laiad säsikiired on nähtavad palja silmaga ja need on iseloomulikud näiteks tammele ja pöögile. Väärlaiade säsikiirtega (kitsad säsikiired on koondunud kimpudesse) puit on iseloomulik leppadele, sarapuule ja valgepöögile. Peale esisäsikiirte leidub puittaimede teispuidus säsikiiri, millised ei alga mitte säsist vaid algavad aastarõnga seest. Neid nimetatakse teissäsikiirteks. Ka nemad talitlevad orgaaniliste ainete säilitajana ja transportijana tüve keskosast perifeeses suunas ja vastupidi. Puittaimede puhul huvitab meid eeskätt varre (tüve) teiskasv .
Taimevarre teiskasv seisneb uute kudede tekkimises, mille tagajärjeks on varre jämenemine juhtkimpude mahu suurenemisel . Teiskasv on iseloomulik puitunud kaheidulehelistele õistaimedele ja paljasseemnetaimedele. Teiskasvu põhjustab kambiumi tegevus. Puidu- ja niineosa vahel olev kambium toodab vegetatsiooniperioodil sissepoole vastu puiduosa uusi rakke, millised kasvavad ja millest lõpuks arenevad puiduosale iseloomulikud rakud - trahheed , trahheiidid , puidukiud (libriform) ja puiduparenhüümirakud. Väljapoole vastu niineosa toodab kambium niineosa rakke - sõeltorusid , saaterakke, niinekiude ja niineparenhüümi rakke. Puhkeolekus on kambium tavaliselt ühekihiline ja ta kuulub taimede algkoe ehk meristeemkoe hulka. Kambiumirakud on ristlõikes lamedad, enamasti teritunud tippudega , õhukesekestalised ja üleni protoplasmaga täitunud suuretuumalised rakud.
Puitu, milline tekib kambiumi tegevuse tulemusel nimetatakse teispuiduks. Puutüved koosnevadki põhiliselt teispuidust.
Puutüve ristlõikes vaadeldes näeme, et puidurakkude ehitus ei ole ühesugune, koosnedes üksteist katvatest kontsentrilistest ringidest - aastarõngastest (iga-aastasest juurdekasvust). Aastarõngad (- ringid ) tekivad alljärgnevalt: kevadel pärast puhke -pausi vegetatsiooniperioodi algul toodab kambium rohkesti suuremõõtmelisi trahheede ja trahheiidide rakke, vähem väiksemõõtmelisi puidukiude, mistõttu näib kevadpuit värvuselt heledam. Suve teisel poolel toodab kambium rohkem väiksema läbimõõduga trahheiidirakke ja rohkem ka puidukiude. Kuna rakkude mõõtmed on väiksemad, paiknevad nad tihedamalt ja sügispuit näib tumedamana. Üleminek sügispuidu ja järgmisel kevadel tekkivate suuremõõtmeliste ning heledamate rakkude vahel on kontrastne, seepärast ongi piir aastarõngaste vahel terav ja paljudel puuliikidel üsna selgesti eristatav . Selged on aastarõngad eeskätt piirkondades, kus kliimat iseloomustab suur suviste ja talviste temperatuuride erinevus. Troopikas, kus temperatuur on aastaringselt enam-vähem ühesugune, pole võimalik puidus aastarõngaid peaaegu eristada. Kõige selgemad on aastarõngaste piirjooned okaspuudel.
Lehtpuudest eristuvad puidus aastarõngad hästi rõngassoonelistel puuliikidel. Puidu kevadosa koosneb suure läbimõõduga trahheedest, milline on ristlõikel nähtav selge augukeste reana. Sügiseses puiduosas on arvukamalt puidukiude ja väiksemamõõtmelisi trahheiide, millised on ka mõnevõrra tumedamad. Tüüpilised rõngassoonelised lehtpuuliigid on tamm ja saar. Varjatud rõngassoonelistel liikidel asuvad puidu kevadosas rohkelt suuremõõtmelised trahheiidid, millised puidu sügisosas on väiksemamõõtmelised ja nende vahel asub rohkesti puidukiude. Hajussoonelistel lehtpuudel on aastarõngad üksteisest raskesti eristatavad, kuna sügis- ja kevadpuit erineb üksteisest õige vähe. Hajussoonelised liigid on kask, haab, lepad, remmelgad jne. Mida intensiivsem on jämeduskasv, seda laiemad on aastarõngad (paplid, remmelgad). Aeglasekasvulistel puudel on kitsad aastarõngad ( jugapuu , pukspuu ). Kui suvel ilmad jahenevad võib kambiumi paljunemine peatuda ja temperatuuri tõustes jälle aktiviseeruda. See annab puidu ristlõikes pildi kahest kitsast aastarõngast ühe vegetatsiooniperioodi jooksul.
Vanemate puutüvede ksüleemis saab enamasti eristada kahte osa - sisemine osa on enamasti tihedam, kõvem ja värvuselt tumedam , seda nimetatakse lülipuiduks. Lülipuit ei võta enam osa tõusvate voolude juhtimisest ja sageli on selle trahheed ja trahheiidid ummistunud tüllidega. Tülliks nimetatakse parenhüümirakkude seintes olevate pooride membraani väljasopistisi, millised täidavad aja jooksul kogu raku. Tüllid hakkavad tekkima juba siis, kui mahlade vool lõpeb ja rakud jäävad tühjaks. Lõpuks surevad ka parenhüümirakud, kuid enne surma valmistavad nad säilitusaineist mitmesuguseid orgaanilisi ühendeid, eriti parkaineid . Parkained kaitsevad puitu lagunemise eest ja annavad kogu puiduosale tumedama värvuse. Mida rohkem sisaldab puit parkaineid ja mida tumedam on tema lülipuit, seda väärtuslikum puuliik on. Näiteks tammel on lülipuit pruun, eebenipuul peaaegu must. Mitmetel puuliikidel nagu remmelgad ei teki lülipuidus parkaineid ja seetõttu on nad ka vastuvõtlikud puitulagundavatele seentele. Seente toimel on vanade remmelgate tüved tihti seest tühjaks mädanenud. Peale parkainete võib mõnede puittaimede lülipuit sisaldada ka mineraalaineid nt. räni. Ränistunud puit on väga vastupidav ja ei mädane vees. Selliseks näiteks on Malaisias kasvav suur tiikpuu (Tectona grandis), mida hinnatakse väga laevaehituses. Ka meie raagremmelgal sisaldub vanas eas puidus üsna palju räni - puud lõigates nüristub saekett. Tüüpilised lülipuidulised puud on mänd, lehis, jugapuu, kadakas , tamm jt. Kui lülipuidus ei teki parkaineid ja nende rakud jäävad valgeks nagu maltspuidulgi, nimetatakse taolisi värvitu lülipuiduga puuliike küpspuidulisteks. Tüüpiline küpspuiduline puuliik on kuusk, samuti pöök ja pärn. Nende liikide lülipuidu niiskusesisaldus on väiksem kui maltspuidul. Mõnedel lehtpuudel ( kasel , haaval, vahtral) esineb väärlülipuit. See on iseloomulik vanematele puudele ja tegemist on

80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla