Tartu
Ülikool
Filosoofia
teaduskond
20.
sajandi kunstiajalugu
Referaat
Egon Schiele (1890-1918)
Kirke Narusk
Juhendaja: prof . Jaak Kangilaski
Tartu
2011
1.Sissejuhatus
Egon
Schiele oli viljakas austria kunstnik, 20. sajandi algusperioodi
enfant
terrible,
kes mõjutas tugevalt Viini kunstiringkonda ja aega, mis järgnes
Gustav Klimtile (Art Directory);
(ArtInfo).
Ta
paigutub oma väänlevate kehade ja ekspressiivse joonekasutuse
poolest ekspressionistliku voolu alla, kuigi teda on palju seostatud
vabadusega. Tema piltide mõju aitavad tõsta nende suur formaat, rahutu ja vaba, lohakas pintslitehnika ning kirglikud, leegitsev-heledad värvid. Hiljem, u. aastal 1908 muutub tema stiil rahulikumaks ja voolavamaks. 3. Sajandi alguse ekspressionism: foovid (Matisse, Derain, de Vlaminck), Munch, die Brücke (Kirchner, Nolde), der Blaue Reiter (Kandinsky, Marc, Macke), Kokoschka, Schiele, Lehmbruck Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Avalikkuse ette astus see vool 1905. aastal, Sügissalongis, kus esines rühm noori kunstnikke. Peaaegu segamata värvid olid lõuendile paisatud hoogsate, erinevate suurustega laikudena. Säärased maalid mõjusid erakordselt jõulistena, peaaegu metsikutena. Vool sai oma nimetuse ajakirjanik L. Vauxcelles’ilt, kes ristis selle esindajad pilkavalt „foovideks“ (fauves pr. k. „metslased“)
(nt. sinine-oranz), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju kasutati punase-musta kombinatsiooni. Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali pinna faktuurseks. Inimene on saksa ekspressionistide töödes sageli jõhkra ilmega, mille taga aimdub sisemine piin ja traagika. Häbenemata toodi vaataja ette kehaline ja moraalne viletsus, nad väljendasid selgelt erootikat ja surma (nt. Egon Schiele). Maaliti müstilist temaatikat, keskenduti enam figuurile kui esemetele. Tegelased asetati esiplaanile, kompositsioon oli sageli tasakaalust väljas. Üldistav kujutamine sisendab dramaatikat tänu mõnede anatoomiliste detailide moonutamisele või suurendamisele (nt. Schiele tegelaste käed ja pead). Inimest ümbritsev loodus on tõlgitsetud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia, dekoratiivsed väärtused ning maaliline ilu.
sinine- oranz), või jällegi meelega tuhmiks ja poriseks muudetud koloriiti. Väga palju kasutati punase-musta kombinatsiooni. Pintslilöök oli järsk ja äge, mis muutis maali pinna faktuurseks. Inimene on saksa ekspressionistide töödes sageli jõhkra ilmega, mille taga aimdub sisemine piin ja traagika. Häbenemata toodi vaataja ette kehaline ja moraalne viletsus, nad väljendasid selgelt erootikat ja surma (nt. Egon Schiele). Maaliti müstilist temaatikat, keskenduti enam figuurile kui esemetele. Tegelased asetati esiplaanile, kompositsioon oli sageli tasakaalust väljas. Üldistav kujutamine sisendab dramaatikat tänu mõnede anatoomiliste detailide moonutamisele või suurendamisele (nt. Schiele tegelaste käed ja pead). Inimest ümbritsev loodus on tõlgitsetud äreva ja pingestatuna. Ekspressioniste ei huvitanud eriti harmoonia, dekoratiivsed väärtused ning maaliline ilu.
Kõik kommentaarid