50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 6 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-01-31
Kuupäev, millal dokument üles laeti
57 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
tibenz
Õppematerjali autor
valitsevad klassid kuulusid saksa rahvusse. Nimetus rahvarõivad (rahvariided) tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt. rahvuslikud tegelased hakkasid taotlema tollal kadumas olevate traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel rahvusliku uhkuse rõhutamiseks. Tänapäeval kantakse rahvuslikel üritustel eelkõige 19. sajandi pidulikku talupojarõivast. Muinasaeg. Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel alates 11.13. sajandist. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest väheseid jäänuseid. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta. Naise rõivastuse põhilised osad olid linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas
Need kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Vanemate vööde värvides domineerisid sinine ja madarapunane, hilisemais oli ülekaalus ere aniliinpunane. Viljandimaa ja Mulgimaa eripäraks rahvarõivas on mulgirätt. Seda eripärast tanu- rätikut võib õigusega pidada 19. sajandi Viljandimaa omapäraks. Levinud arvamuse kohaselt oli see tanutüüp varem kasutusel üle Eesti. Mulgirätt on oma arengus läbi teinud mitu etappi. Esmalt valmistati rätt valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest kas peaaegu nelinurksena või pikema linase rätina, mille mõlemad otsad olid kaunistatud punase tiheda villase tikandi maaliga. Tarvastus armastasid nii neiud kui naised kanda pikki lahtiseid juukseid. Kui abielunaisele oli peakate sunduslik, siis neidudele meeldis argioludes käia palja päi. Tarvastu ja Paistu neidude peapael ehk pealõng, mida pidulikel juhtudel kanti, oli pigem ehe kui kate
tähtsust rahvuslikust seisukohast vaadates. Tolleaegne kirjandus propageeris rahvarõivaste kandmist kui eestlaste enesemääratluse ühte võimalust. Vähe oli tol ajal eesti rahval seda, mida ta kultuuri alal võis põris omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline kampsun (hilisem), torutanu (varasem), kabimüts (hilisem), põll, kirivöö, laia säärekirjaga villased sukad, õlarätik, mustad kingad, krae
Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandusid silmuskudumid. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne - linasest esemed olid valged, villasest esemed lambavalged, -pruunid ja -mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19
Talurahva riietus 19. sajandil Kati Kuustik Riietus ja selle tähtsus · Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. · Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. · Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid
Seda kanti kolmnurkseks kokkumurtuna. 5 Pealisrõivad 19. sjandil kanti triibuliste seelikutega villaest riidest avara rinnaesisega pidevseesilisi kampsuneid. Need on õmmeldud potisinisest kodukootud või mustast vabrikukalevist. Kampsun õmmeldi linasele voodrile. Kaelaauk on sügav ja servast läbi tepitud. Seesiriba oli ümberringi volditud. Varrukad kitsad, varrukaotstes lõhikud. Hõlmad on haakidega suletavad. Nooremad naised kandsid ka seesidega kampsuni lõike liistikut. Sajandi viimastel kümnenditel tuli piduliku kergema pealisrõivana kampsuni asemel laia seljaga linnamoeline jakk. Pikk-kuub õmmeldi süsimustast toimsest täisvillasest vanutatud riidest. Händadel on kaks
Rõivastus . Rahvarõivaste käiste mustreid ja seeliku värvitriipe imetledes jätame tihtilugu vöö tähelepanuta. Aga vöösidki on tuhandeid, igal oma muster ja värvid. Naiste kirivöö on eesti rahvapärases tekstiilikunstis olnud eriti armastatud, teda on kantud nii vaipadele kui kinnastele, aga isegi õllekannud pole sellest rikkalikust geomeetriast puutumata jäänud. Ilus vöö ju ka - valgele linasele põhjale kootud värviline villane kiri. Saaremaa Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja naine 19. sajandi jooksul muutus naiste rõivamood oluliselt. Allpool vaatleme 19. sajandi kolmandal veerandil kantud rahvarõivakostüümi, mil ülikonna põhiosad olid särk, seelik, vöö, põll, liistik, kampsun, pea ja jala
sõlmustega. 19. sajandi keskpaigal oli seelik õmmeldud labasest linasest niidist, ning selle koeks oli hall villane lõng. Seelik oli neljalaidne ning linase värvliga. Värvlist kuni alumise ääreni on seelik seatud pikuti 3 cm sügavustesse püstkurdudesse ning esiosa on 25 cm laiuselt kurrutamata. Seeliku alläärele on õmmeldud punasest villasest lõngast pael, mis on kuueharuliselt palmitsetud. Seelik ulatub poole sääreni. Kurrutamiseks aeti igast kurrust läbi üks linane nöör ning uhuti kokkutõmmatud seelikut leelisega. Selleks, et kurrud sisse jääksid, pandi seeliku alläärele raskusteks kivid. Hiljem hoiti ka kuumi leibu kurrutatud seelikul vajutisena. Hiljem, 19. Sajandi lõpu poole tuli kasutusele triibuline kört. See läks aga aina värvilisemaks seoses tööstuslikult toodetud värvaine kasutusele võtuga. Triipude muster ja värvid varieeruvad sõltuvalt naise vanuse, staatuse või täistatava sündmusega. Vanemad naised eelistavad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid