Eestlaste muinasaeg (1)

Muinasaeg kestis kuni XIII sajandini. Sellest ajajärgust ei tea me eriti palju, kuna kirjalikke märkmeid on vähe. Enamus meieni jõudnud informatsioonist selle aja kohta on tänu suulistele pärimustele, arheoloogilistele väljakaevamistele ning „Henriku Liivimaa kroonikale”.
Eesti vanimad seni teadaolevad inimasustuse jäljed on leitud Sindi lähedalt Pullist . Muistise avastasid geoloogid, kes märkasid vana kruusaaugu uurimise käigus mitme meetri paksuste liivakihtide all õhukest huumuseriba, mis sisaldas loomaluid. Järgnenud arheoloogilistel kaevamistel uuriti läbi üle 1100m2 suurune ala. Avastati mõningaid tuleasemeid ja maasse löödud teritatud vaiade otsi, mis võivad pärineda toonastest elamustest. Asulakohalt leitud orgaaniliste materjalide, nagu puusöe, loomaluude ja taimejäänuste vanusemäärangute järgi elati selles jõe kaldal paiknenud laagripaigas umbes 9000-8550 aastat e.Kr.
Eestlased hakkasid ennast eestlasteks kutsuma alles ülemöödunud sajandil. Keskajal ja hiljemgi nimetasid eestlased end lihtsalt maarahvaks. Enne XIII sajandit käibel olnud nimetraditsioonist pole aga midagi teada. Nimi Eesti on laenatud muistsetelt skandinaavlastelt. Nii kutsusid nad algul kõiki rahvaid, kes elasid neist ida pool. Lõunanaabrite lätlaste keeles oleme me igaunid. See