Eesti uusima aja ajalugu (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kes tundis vürst Vobi ?
  • Mida rahvas arvas ?
  • Mida need otsused tähendasid ?
  • Kuhu kuulusid ka Liivimaa- ja Eestimaa baltisakslaste esindus ?
  • Miks siis ikkagi sõda puhkes ?
  • Mille ülemjuhatajaks sai senisele Landeswehri ülemale major Albert ?
  • Kui sisse seati diplomaatilised suhted, siis kasutati salakaubanduseks diplomaatilisi bulvereid ?
  • Mis kuulutaks välja Eesti Rahva Töölisvabariigi ?
  • Kuidas saaks president sekkuda ?
  • Kes, millal ja miks ?
  • Miks riigipööre läbi viidi ?
  • Millised oleksid teed, mis võimaldaks sõjategevus vältida ?
  • Mis tähendas prion kelloggi ?
 
Säutsu twitteris
EESTI UUSIMA AJA AJALUGU
04.09.12
Kohustuslik kirjandus Eesti ajalugu V ja VI. 
Viiendast köites käsitletud osa (20. sajandi algus) ta loengus ei käsitle kuni 
veebruarirev , VI osa kultuur ja Eesti II maailmasõjas. Neist kahest teosest peaks piisama - teisi ÕISis pole väga vajalik. 
1917. aasta
Sõtta oli mobiliseeritud Eestist u 100 000 meest, neist iga kümnes ei pöördunud kunagi tagasi. Nähes, et sõda ei taha lõppeda, 
asendus esialgne sõjavaimustus sõjavastasusega. Praktiliselt iga perekond oli sõjas kuidagi puudutatud. Sellega seoses meeleolud 
rahva hulgas  tasapisi   langesid . Ooteti, et sõda mingisuguse lõpplahenduse leiaks. Samamoodi sõjategevus oli mõjutanud ka 
majandust. Need 100 000 meest tähendas seda, et tekkis tööjõupuudus. Lisaks meestele kutsuti sõjaväeteenistusse ka  hobused
Vene transpordiolukord oli nigel, raudteed  olid rakendatud sõja jaoks. Tehase vabrikud töötasid ennekõike sõjaväe tarbeks. 
Esmatarbekaupade puudus läks iga aastaga teravamaks.  Inflatsioon viis vene  rubla  kursi alla. Säästude kaotamine. Kõik see 
süvendas veelgi  rahulolematust
Poliitilised motiivid - tõsised rahuolematused Venemaa majajäämisest demokraatiast. Need põhjused, mis olid kaasa  toonud 1905. 
aasta plahvatused. Miski oli muutunud, aga need reformid olid jäänud poolikuks ja oodati, et need reformid tehtaks  lõpuni. Eestis 
lisaks valitses väga suur maapuudus, maareformi ootus puudutas pm kogu üldsust. Samas oleks ekslik väita, et Venemaa 
okroobrirev oleks Eestist ettenähtav. Eesti 1917. aasta algul ei oodatud rev plahvatust ja ammugi ei valmistatud sellest. See kõik 
pidi  tulema  alles pärast sõja lõppu. 
23. veebruaril 1917 puhkes mitmetes Peterburi suuremtes tööstusettevõtetes  streik , mis paari päeva jooksul muutus ülelinnaliseks 
- üliõpilased, gümnasistid, maja- ja äriteenijad, mõne päevaga kasvas see streik ülelinnaliseks. Esialgsete loosungitega nõuti töö- 
ja elutingimuste parandamist, eriti toitlusolukorra parandamist. Streik algas sellega, et arvati, et peterburis saavad toiduained kohe 
otsa. Samas hakati esitatama ka poliitilisi nõudmisi, keisri tagasiastumist jne. Tekkisid esimesed kokkupõrkeid politseiga. Valitsus 
saatis rahva vastu sõjaväeüksuse, aga nüüd ei andnud see  meede  enam tulemus. Rahva vastu suunatud sõjaväeosad läks üle rahva 
poolele. Juba 27. veebr õhtuks oli Peterburi mässuliste valduses, valitsus ei kontrollinud enam midagi, 27. veebr õhtul alustasid 
tegevust 2 uut võimuorganit:  Riigiduuma  ajutine Komitee, teatas, et kohu riiklik võim on tema käes ja Petrogradi Tööliste ja 
Soldatite Saadikute Nõukogu täitevkomitee, mis samuti pretendeeris võimule Petrogradis. Järgnevatel päevadel toimusid nende 
vahel läbirääkimised ja 2. märtsil sündis selle tulemusel Venemaa Ajutine Valitsus, mis koosnes enamasti kadettidest, 
oktobristidest, aga  esindatud  olid ka  vasakpoolsed , samal päeval Riigiduuma nõudel teatas  keiser  Nikolai II, et  astub troonilt 
tagasi. Nii sai nädalaga Venemaast kõige demokraatlikum riik maailmas. Ajutine Valitsus jätkasi Venemaa demokratiseerimised, 
kehtestatud kõik kodanikuõigused, 8 tunnine tööpäev, vabastati pol.vangid, kõikide emmigrantide lubati tagasi pöörduda, 
likvideetiti senine politseiaparaat ja AV korralduse kohtadel hakkasid täitma kõikvõimalikud komisjoni, nt kubermangukomisjon. 
Samas jäi püsime Petrogradi Soldatite ja Tööliste Saadikute Nõukogu, selle eeskujul hakati  taolisi  nõukogusid looma kõikides 
linnades. Nemad nägid endas tõelist rev. rahvajõudu, kes peab jälgima AV tegevusi ja sel moel kujunes välja nn kaksikvõim 
Venemaal, AV pidi pidevalt vaatama üle õla, vaatama, mida teeb Nõukogu. Ei jäänud tulemata ka konfliktid. 
Eestis veel veebr lõpp oli rahulik, Petrogradi sündmustest ei teatud midagi. Eestis elati üksnes kuulujuttudest. Alles 1. märtsi 
pärastlõunal jõudsid TLN  teated , et Petrogradis on toimunu rev ja kõikidel tuleb edasipidi täita Riigiduuma AV korraldusi. Juba 1. 
märtsi õhtupoole kuulutatid TLN  suuremates tööstusettevõtetes toetusstreik ja 2. märtsi hommikuks oli TLN streigiliikumist 
haaratud. 2. märtsil  kogunes  Uuele turule rahvamiiting, kus olevad kogunenud u 20 000 inimest. Kogu see 2. märtsi väljaastumine 
toimus VENE KEELES - kõige olulisem erinevus 1905. aasta revolutsiooniga, mis oli kohaliku rahva tegevus. 1917. aasta lõpuks 
oli Eestis kuni 200 000 Vene sõjaväelast. Al ilmasõja puhkemisest oli TLN ja Narva toodud sisse töölisi Vene kubermangudest - 
nemad olid need koos sõjaväelastega, kes 17. aasta rev tooni andsid. Sama moodi juba 2. märtsi rahvakoosolekul domineeris 
selgelt vene keel. Rahvamass suundus miitingupaigalt edasi Tallinna sadamasse, et ühineda Vene madrustega. Kuigi laevade 
ohvitserid üritasid madruseid kinni pidada, siis käis see neil siiski üle jõu. Sadamast esimene käik oli Paksu Margareta juurde - 
tapeti  vanglaülem, politseinik , raskelt  sai vigastada Peeter Suure merekindluse komondant. Tulemus see, et vanglaväravad murti 
maha, kõik vangid lasti  vabadusse  ja  vangla  pisteti põlema. Sealt edasi  mindi  vabastama ka teisi vange. Kõikjal vabastati vangid. 
Samuti rünnati kohtu- ja politseiasutusi. Päeva jooksul ühinesid ka tööliste ja madrustega ka Tallinna sõdurite  garnison . Mitmes 
polgus tapeti sõjaväeametnikke, arste jne. Ööl vastu 3. märtsi oli Tallinnas rahutu - süüdati politseidasutusi jne. Samalaadsed 
sündmused leidsid aset ka mitmetes teistes Eesti linnades, kus leidus rohkesti vene sõdureid või vene rahvusest sõdureid - Narva, 
Pärnu, Haapsalu, Tartu, Kuressaare.  Haapsalus relvastatud madrused  tapsid linnapea  ja kohaliku pastori?. Kokku tapeti märtsi 
alguses u 20 inimest. 1905. aasta revolutsiooni jooksul tapeti ainult 1 inimene. Tagant järele hakati veebr rev nimetama 
Päikesepaiste revolutsiooniks. Enamik Eestist sai revolutsiooni toimumisest teada ajalehtede vahendusel, mingeid sündmusi maal 
eriti ei toimunud. Maarahva  puhul võib tähtsaks pidada 10. märtsi, kui tähistatid Vene rev võidu ja  ohvrite  mälestuspüha. Rev 
tulemusena oli vana võim kõrvaldatud. Petrogradi eeskujul juba 3. märtsil moodustatid ka Tallinnas Tööliste ja Soldatite Nõukogu 
- vabrikute kaupa töölise valisid oma esindajad. Tallinna Tööliste ja Soldatite Nõukogu esimeheks sai  Lutšin. Mõni päev hiljem 
otsustati kaasata ka tsiviilelanikud ja  saatsid ka mitmed suuremad Eesti seltsid oma esindajad Nõukogusse, aga üsna varsti saadi 
aru, et sellest väga kasu ei ole. Nõukogust kujuneski pigem poliitiline  jututuba , 300-liikmeline. Tallinnas domineerisid ainult 
vasakpoolsed jõud -  esseerid ja … Hakati organiseerima ka uut politseisüsteemi. 3. märtsil hakati moodustama Tallinna miilitsat, 
koosnes vabatahtlikest, esimeseks ülemaks sai eestlasest jurist Aleksander Hellart?. Tallinnas levis nii Nõukogude moodustamine 
kui ka  miilitsa  moodustamine kõikidesse Eesti linnadesse. Miilitsate hulka kuulusid alguses ka hulk vanglatest lahti  lastud
Väljaspool  Tallinnat  polnud võimalik tööliste ja soldatite nõukogu moodustada, sest neid oli liiga vähe, selleks kaasati sinna ka 
seltsid, Tartus ka üliõpilased. Paljudes linnades ei moodustunud need nõukogud nii vasakpoolseteks ja revolutsiooniliseks. 
AV hakkas tagandama seniseid kõrgemaid ametnikke. Sama toimus ka Eestis - 5. märstil nimetas AV Eesti kubermangu esimeheks 
Jaan Poska  ja  Liivimaa  kubermangu komissariks Riia linnapea  Anders Krašnaks. 
Võimu eestistamine - enamik juhtivatest ametikohtadeks läks eestlaste kätte. Poska korralduseks määrati Põhja-Eestis 
maakondadesse maakondade komissarid ja miilitsat, kes olid kõik eesti rahvusest. Otsest määramist Lõuna-Eestis ei toiminud, 
seltsid saatsid oma esindajad Ajutistesse Maanõukogusse, kus valiti enda esindajad. Kõik vene rahvusest ametnikud asendati 
eestlastega, ainult kohtunike leidmisel tekkis probleeme. Kõik need vastloodud ametiasutused võtsid järk-järgult üle eestikeelse 
asjaajamise . Eestlaste kätte läksid ka linnavolikogud, mis varem olid olnud baltisaksalaste kontrolli all, nende esindusse valiti 
seltsidest. Eesti rahvusväeosade loomine. Kui 1915. aastal Vene sõjaväevõimud nõustusid rahvusväeosade  loomisega  Lätis, siis ka 
eestlased soovisid seda, aga see ei läinud läbi. Pärast veebruari revolutsiooni rahvusväeosade tõstatamine toimus uuesti - eesti 
rahvusest sõdurid ja nooremohvitserid tõstatasid selle küsimuse. Juhtivamateks keskusteks Tallinn, kus loodi Tallinna Eesti Büroo 
ja  Petrograd , kus loodi Eesti sõjaväeosade organiseerimise KK, tekkis praktiliselt üle Venemaa, kus oli piisavalt Eesti väeosi. 12. 
aprillil  saadi luba luua esimene eesti jalaväepolk, mis koostati tagalaväeosadest. 12. märstil anti ka esimene käskkiri sellele 
polgule, juhtis Pinding. Juba mai alguseks oli polku koondunud rohkem kui 3000 eesti sõjaväelast. 
Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee, mille esimeheks valiti  Konstantin Päts, loodu juunis 1917. 
Veebruaruirev tulemusena sai Eesti omale  AUTONOOMIA . Selle nõue oli juba üsna vana, juba 1905. aasta rev leiti, et Eesti 
peaks saama kohalike asjade  otsustamisel  eesõiguse. 1906. oli koostatud isegi seaduseelnõu Eestile autonoomia  andmiseks , see 
koostati Šveitsis (k.a. Päts), mõeldud  esitamiseks  Vene duumale, aga tegelik olukord oli selline, et seda seaduseelnõud isegi ei 
üritatud esitada. See nõukogu nägi ette, et Eesti saab oma maanõukogu ja parlamendi?. Ühtseks jäävad välispoliitika, 
riigikaitsepoliitika, majanduspoliitika , tollisüsteem. 
Maailmasõja eel tekkis Tallinnas Eesti Intelligentide klubi, mis koondas kõiki Eesti haritud seltskonna tegelasi. Seal arutati 
kõikvõimalikke päevapoliitilise probleeme. Tekkisid mingid väiksemad seltskonnad, ühte sellist hakati nimetama autonomistide 
rühmaks, nende eestkõnelejaks kujunes Jüri Vilms, enamik neist panid hiljem aluse Eesti tööerakonnale? 1915. aastal Vilms 
tutvustas  autonoomia mõtteid ajakirjas Vaba Sõna. 1916 esines ta Eesti talurahva vabastamise pidulikul aktusel, kus kuulutas 
autonoomia saavutamise Eesti rahvuse kõige olulisemaks eesmärgiks. Vilms koostas uue seaduseelnõu, nägi välja  samasugune  
nagu 1906. Šveitsis koostatud, rohkem tähelepanu pööratud rahvusautonoomiale. Pärast veebruarirev toimumist tekkis reaalne 
võimalus autonoomia esitamiseks. Juba märtsi esimestel päevadel pääsesid vürst Fobi? jutule Jaan Raamot ja Jaan Tõnisson, kes 
kes tundis vürst Vobi? isiklikult. Mõlemad sondeerisid pinda, kuidas suhtuks AV  peaminister  sellesse, kui Eesti taotleks 
autonoomiat, vürst andis omalt  poolt soovituse esitada Riigiduumale vastav seaduseelnõu. 11.-13. märtsini toimus nn Tartu 
nõupidamine - kogu nõupidamine suunatu seaduseelnõu väljatöötamiseks, osalesid Eesti  Seltside  Liit ja Ajutine Põhja-Balti 
Komitee. Tartu Nõupidamine kujunes ülimalt ägedaks. Tallinlased arvasid, et tulevane Nõukogu valivad kõik Eesti elanikud. 
Tartlased olid sellele vastu, leides, et ajad on muutunud ja nüüd pärast revolutsiooni rääkida aadli institutsioonide ülevõtmisest on 
mõttetu. Teine tüliküsimus seisnes selles, et Tõnisson arvas , et Eesti peaks jätkama 2 kubermanguga, kusjuures  mõlema 
kubermangu eesotsas seisaks kubermangu komissar ja selle üle võimutseks kindralkuberner . Tallinlased nägid selles Tõnissoni 
võimuambitsioone. 17. märtsil anti seaduseelnõu Petrogradis AV üle. AV suunas eelnõu menetlemiseks juriidilisse komisjoni ja 
seal seel takerdus. Eestlased rääkisid laiendatud omavalitsusest, mitte autonoomiast. Juriidilises komisjonis leiti, et eestlased 
taotlevad aga autonoomiat, seda saab lahendada vaid tulevane Asutav Kogu. 26. märtsil eestlaste  manifestatsioon Petrogradis (aga 
mitte ainult seal, vaid ka kõikides Eesti suuremates linnades), selle algatajateks Eesti Vabariiklaste Liit, mille eesotsas oli Artur 
Valmer - leidsid, et kui see juriidiline  komisjon ei taha Eestile autonoomiat anda, siis tuleb teda  sundida . Petrogradi kogunes Jaani 
kiriku juurde 40 000 inimest, kaasas oli suur hulk orkestreid , kogu see mass liikus vägagi organiseeritult läbi kesklinna AV 
koosistumisasutuse juurde, andis AV üle rahva nõudmised. Ka Eestist saadet AV hulk telegramme sama nõudmisega. 30. märtsil 
kinnitas Av määrused Eestimaa Kubermangu Ajutise Valitsemise korralduseks. Nende määrustega ühendati eestlaste  asumaad
Välja jäid uuest loodavast rahvuskubermangust Narva linn, Valga linn koos ümbruskonnaga ja  Setumaa . Selle rahvusliku 
kubermangu juhtimine toimus kubermanguvalitsuse poolt, Poska võim laienes ka Lõuna-Eesti  aladele . Poskale nimetati kaks abi - 
Jaakson ja Kaarel Parts. Määruse järgi ka Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu loomine, mis tuli valida demokraatlike 
üldvalmisega, sellele anti õigus otsustada kõikid kohalikke halduslikke, kultuurilisi ja majanduslikke küsimusi. Maanõukogu võis 
ametisse kinnitada Maavalitsuse. 30. märtsi määrustega olid Eesti tollased liidrid rahul - kuni suveni rohkem ei üritatud. 
Autonoomiaseadus  oli küll kätte saadud, aga see tuli ka ellu viia - sellega olidki Eesti  poliitikud 1917. aasta suve seotud. Samas 
tuleb nimetada eestlaste tegevuse õigeaegsust - kui alguses oldi  peale veebr revolutsiooni vähemusrahvuste suhtes sallivad, siis 
juba aprilli keskel tekitas AV kriisi see, kui  ukrainlased  hakkasid endale autonoomiat  saavutama . Rakendusotsuste vastuvõtmiseni 
jõuti alles juuni lõpus.
Vastutegevust kohtasid eestlased nii siin elavate   muulaste  kui ka kohalike vasakpoolsete poolt. Jaan Poska poolt tagandatud vanad 
vene ametnikud pöördusid AV poole kaebekirjaga, kus Poskat süüditstati sepratismis, samal päeval AV otsustas, et edaspidi 
määratakse Eestimaa kubermangu  etteotsa  vene rahvusest inimesi. See püstitas aga protestikirjad. Jaan Poska jäi aga endiselt 
kubermangu komissariks. Probleemid tekkisid, kui hakati tähistama 1. maid - 18. aprilliks Tallinna Nõukogu kavandus 
suurejoonelise demonstaratsiooni, kus rahvahulk pidi marssima läbi linna, aga vahetult enne otsustas Tallinna Nõukogu, et 
eestlased sini-must-valget lippu välja ei tohi (teised võisid oma lipud tuua). 
05.09.12
Et otsus oli tulnud viimasel hetkel, siis olid olemas ka sini-must-valged. Samas, kuigi lippude rebijateks olid vene madrused, siis 
poleks nad ise selle peale tulnudki, kui neid poleks taga ässitanud eesti  enamlasedkujutasid vasakpoolsetele kui eesti 
reaktsioonilise kodanluse võitluslippu. Tallinna Nõukogu oli siiski niivõrd aumehelik, võttis vastu otsuse, millega mõistis hukka 
lippude rüvetamise, küll aga nii ei mõelnud eesti enamlased. Sellest tulenes nüüd vihavaen eesti sõjaväelaste ja enamlaste vahel. 
Eesti enamlaste ja eesti sõdurite vahel toimus mõningaid lööminguid. Enamlased püüdsid eesti polku laiali lüüa. Apelleeriti 
Tallinna Nõukogule. Enamlased hakkasid levitama kuulujuttu, justkui kavatsetaks neid saata rindele ja nende asemel tulevad 
tagalasse eestlased, et selle tõttu nad eesti polke loovad.  Teiselt  poolt Tallinna Nõukogus enamlased väitsid, et eesti väeosa on üks 
osa rahvuslikust  poliitikast , aga see on vastuolus tööliste  huvidega . Tallinna Nõukogu hakkaski avalikult nõudma esimese eesti 
polgu likvideerimist, aga esialgu ei andnud nende tegevus tulemusi. Mai kuus saadeti Tallinnast telegramm, milles väideti, et on 
käimas relvastatud vastupanuliikumine , milles on süüdi eesti sõdurid, aga see oli vale. Pärast seda kaldus AV selles suunas, et 
tulebki eesti polk laiali saata, viimasel hetkel jõudis toonase Vene sõjaministri Kerenski juurde Jüri Vilms, Vilms seletas talle, 
kuidas olukord tegelikult on ja jõuti kompromisseile: polku laiali ei  saadetud , aga ta saadet Tallinnast Rakverre ja AV otsustas, et 
see polk jääb ainukeseks eesti polguks. Esimese eesti polgu jaoks oli ümberasumine Rakveresse isegi kasulik - suudeti polk luua 
kindlale alusele. Keeld rohkem polke luua kehtis 1917. aasta sügiseni - septembrist hakata looma uusi eesti rahvusväelasi, kõik 
koondati esimeseks eesti diviisiks, selle etteotsa tõusid alampolkovnik Johan Laidoner.
Maanõukogu valimised täpsema korra ja kava pani paika Jaan Poska 28. aprillil, milles oli sätestatud ka valimiste tähtajad. Kõige 
pealt valimise valdades - valivad eneste keskelt valijamehed, teine etapp pidi toimuma maakondade kaupa - kõik need valdadest 
valijamehed astuvad kokku valijakoguks ja nemad valivad maanõukogu saadikud. Tallinna Nõukogu väitis aga, et aega on liiga 
vähe valimisteks. Tegelik põhjus selles, et Nõukogus esindatud vasakpoolsed parteid lootsid oma positsioone rahva seas 
parandada. Jaan Poska ei lasknud ennast aga häirida ja väitis, et valimised toimuvad õigel ajal, 24. mail. Valimised toimusi 
ettenähtud ajad, 26. mail otsustas Tallinna Nõukogu, et tema soove on ignoreeritud, mis tõttu Poska tagandatatkse  kuberneri  
ametist, võim antakse 5 amentikule, valimistulemused tühistatakse ja uued valimised toimuvad kuu aja pärast. Pandi Tallinna 
Nõukogule pahaks seda, et Tallinna Nõukogu sekkub maavalitsustesse ja eriti pahaks pandi seda, et Tallinna Nõukogusse sattunud 
isikud ei  tundnud kohalikke olusid, tulid eestlastele ettekirjutama, kuidas nad peavad käituma. Ajutine Valitsus oli sunnitud 
sekkuma, sekkus Poska kaitseks. 5. juunil otsustati Poska arreteerida, AV kutsus Poska Petrogradi konsultatsioonidele - soov 
konflikti mitte teravdada. 
Kaarel Partsil tekkisid samad konfliktid Tartu Nõukoguga nagu Poskal Tallinna Nõukoguga. Tartus oli näljamässude osalejad 
hakkasid looma relvastatud salkasid ja hakkasid läbi viima omaalgatuslikke läbiotsimisi. Need varud võeti relvastatud soldatati 
poolt kaasa. Samas oli nende läbiotsijate seas relvastatud sõdurid, seetõttu Kaarel Parts pöördus sõjaväekomissari poole, et saata 
Tartusse  distsiplineerimissalk. Tartu Nõukogu kujutas Partsi  pöördumist kui vasturevolutsioonilist tegevust. Lühikeseks ajaks 
Kaarel Parts arreteeriti, AV tema kaitseks välja ei  astunud . Tartu Nõukogu jäi konfliktis peale. 
23. mail valimised valdades,  valimisaktiivsus oli üsna madal, Eesti peale keskmiselt 1/3 valimisõiguslikud valimas. Selleks ajaks 
ei olnud Eesti poliitiline  maastik veel välja kujunenud - väga paljudes valdades ei olnud peale ühe kandidaadi kedagi. Teine 
põhjus valimisaktiivsusele seisnes selles, et paljudel inimestel puudus harjumus valimiseks, eriti madal oli valimisatiivsus madal 
naiste hulgas. Valimiste teine etapp maakondade kaupa leidis aset jaanipäeval ja maakondadest kokku valiti 42 maanõukogu 
saadikut, aga nende maakondlike valimiskogude tähtsus suurem - valiti ametisse ka maakondade maanõukogud. Panid paika ka 
Maavalitsuse - sai alguse maakondlik omavalitsus Eestis. Maanõukogu astus kokku 1. juulil Tallinnas, selle avas Poska. Parteilist 
kui erakondlikku jaotumist ei olnud - oli sotsialistlik blokk ja demokraatlik blokk, need olid enam-vähem võrdsed. 1. juulil valiti 
ametisse ka Maanõukogu valitsus - Valner Maanõukogu juhatuse esimees. Ülejäänud kohad jagati vennalikult: 1. abiesimees, 2. 
abiesimees, 1. sekretär, 2. sekretär. 
Enne 1905. aastat ei tegutsenud Eestis ametlikult ja avalikult ühte parteid, siia  laines  VSDTP, aga see ei olnud avalik, keelustatud. 
1905. aasta  oktoobris moodustusid esimesed puht-eesti parteid.  Moodustus Eesti Sotsiaaldemokraatide ühisus, eesotsas Speek?, 
Eesti Rahvameelne Eduerakonda, Tõnisson juhtis, Tartus. Hakkasid tegutsema ka Kadettide organisatsionid, Oktobristide 
organistatsioonid - üle-Venemaalised. ERE jäi küll alles, aga kuna poliitika tegemise võimalused olid piiratud ilmasõja ajal, siis 
see oli pigem mõttekaaslaste ühendus. 1917. aasta rev järgselt hakkas kõikvõimalikke parteisid tekkima  - paljud ei jäänud püsima. 
Mõningad tähtsamad parteid: 
Enamlaste partei, ehk üks osa  VSDTP-st (teine osa on vähemlased). Kõige vasakpoolsem. Revolutsiooni ajal oli u 150 liiget. 
Seejärel algas kiire suurenemine, aprillis peeti enamlaste partei esimene Eesti konverenets - selleks ajaks enamlasi 3000. 1918. 
aasta jaanuariks oli enamlaste partei liikmete arv kasvanud 10 000ni. Suure osa sellest moodustas Eestis asunud  Vene sõdurid ja 
madrused. Selle taga oli enamlaste väga  massiivne   propaganda  ja  agitatsioon . Ükski teine Eestis tegutsenud partei ei teinud oma 
propagandat nii aktiivselt kui enamlased. Panid Eestis korraga käima 3 ajalehte. Eesti keeles ilmus ajalhet Kiir, mis oli mõeldud 
tööstustöölistele, selle toimetajaks Jaan  Anvelt . Teise eestikeelse lehena ilmus Maatamees - mõisatöölistele ja talusulastele, 
toimetajaks Hans Pögelmann ja kolmandana ilmus venekeelne  ajakiri Tõehommik, mille toimetajaks oli Ivan Rabtšinski. 
Kujunesid kõige olulisemateks enamlasteks. Nende ajaleht püüdis jätta muljet, et nende ajaleht ilmub vabrikutööliste annetuste 
toel - tegelikult see nii ei olnud. Fakt on see, et ajakirjanduse  summad tulid üle-Venemaaliselt parteilt. Selline väga massiivne, 
kindlalt suunatud kihutustöö oli üheks põhjuseks, miks nad edu saavutasid. 
Teiseks nende propaganda viis, mida iseloomustas demagooga ja  populism . Enamlased püstitasid 3 loosungit: rahu - sõja kohene 
lõpetamine, maad ja leiba. Kõik need loosungid olid enamlaste pooldajaskonnale väga selged ja arusaadavad. 
Enamlaste eesmärgiks kukutada AV, teha riigipööre ja panna kehtima proletariaadi diktatuur.
Vähemlaste partei - 1917. a mais tuli kokku eestlaste sotsiaaldem. konverents , mis kuulutas välja eesti sotsiaaldemokraatliku 
ühisuse loomine. Septembris kasvas sellest välja Eesti Sotsiaaldemokraatide töölispartei. Selle  juhtideks kujunesid Mihkel  Martna  
(Eesti sotsiaaldem isa), kirjanik Eduard   Vilde , Karl Ast?, Friedebert  Tuglas. Eesti vähemlasi iseloomustas see, et partei  juhtkond  
koosnes erandlikult haritlastest, mistõttu nende suhe võimaliku valijaskonnaga jäi suhteliselt nõrgaks - tuginesid vaesematele 
kihtidele, aga töölised kippusid libisema enamlaste sõiduvette. Vähemlased taunisid enamlaste vägivaldse võimuhaaramise 
kavatsust ja tänu võitlusele enamlaste vastu, kujunes vähemlaste maailmavaade märksa selgemaks. Ajakiri  Sotsiaaldemokraat
Esseeride partei, Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, hakkas Eestis tegutsema 1905. aastal peamiselt vene rahvusest 
üliõpilaste hulgas (Tartus). Alles I maailmasõja eel said esseerid uut verd, kui nendega ühinesid noor haritlaskond, nt Gustav Suits, 
Johannes Semper, Jaan Kärner, Hugo Raudsepp, Hans Kruus. Pärast veebruarirev hakkasid välja andma eestikeelset ajalehte Eesti 
lipp ? Oktoobris kutsuti välja Iseseisev Eesti Rev-Sotsialistide Partei. Orienteerida maarahvale. Esseeride partei ei olnud ühtne, 
kujunes vasak- ja parempoolseks tiivaks. 
Neljas vasakmeelne erakond: Eesti  Radikaal -Sotsialistlik Partei - ei olnud tegemist puhtsotsialistliku parteiga. Nägid inimkonna 
tulevikku sotsialismis. Radikaal- sotsialistid väitsid, et ei taha eelistada ühte ega teist tööliskihti, vaid tahavad kaitsta kõiki 
palgatöölisi. Tegelikkus kujunes selliseks , et nende seljataga oli eelkõige Põhja-Eesti haritlaskond. Kasvas välja mitteformaalsest 
ühendusest - Autonomistide rühmast. Partei asutajateks Jüri Vilms, Otto Strandmann , Juhan Kukk, Konstantin Konik jne. 1917 
sügisel liikus terve rida Venemaa Tööerakonda kuulunud liikmeid. Sellega seoses radikaal-sotsialistlik partei muutis ka oma nime 
- hakati nimetama Eesti Tööerakonnaks. 
Kõik need vasakpoolset jõudu moodustasid Maanõukogus sotsialistliku bloki. Konfliktid enamlaste ja vähemlaste vahel. 
Demokraatliku bloki liikmed:
Eesti Demokraatlik Erakond - kasvas välja 1905. aastal Tõnissoni poolt loodud Eesti Rahvameelsest Eduerakonnast. Kõige 
olulisem tunnusjoon, et ta rõhutas eestlaste koondamist ühte parteisse, mitte killustumist. Tuleb koondada kogu Eesti rahvas ainule 
rahvuslikel alustel.  Oskar  Kallas, Peetr Põld, Karl  Einbund ?. Ajaleheks Postimees . Juba varasematest  aegadest  alates asus 
Tõnissoni peamine  toetajaskond  Lõuna-Eestis - haritlaskond ja jõukam maaomanik. Eesti Demokraatlik Erakond ei suutnud 
kuidagi Põhja-Eestisse laiendada.
Eesti Radikaal-Demokraatlik Erakond - juhtideks suhteliselt vähetuntud nimed, Ado Birk . Lakkas õige varsti olemast - 1918. 
aasta sügisel ühinesid Eesti Demokraatliku Erakonnaga. 
1917. aasta aprilli lõpus avaldas Postimees üleskutse maarahvale, millele olid allakirjutanud agronoomid, mis leidsid, et Tõnissoni 
parteid eesmärgid ei vasta enam talurahva huvidele. Sellest üleskutsest  saigi  alguse nn Eesti Maarahva Liit, mis tegutses enne 
kõike Lõuna-Eestis ja esindas jõukate maaomanike huve. Asutajateks Jaan Hünerson, Jaan Raamot, Jaan  Teemant  ja Konstantin 
Päts.
1917. aastast alates Eesti Talurahva Liit, asutajateks Jürine. Osa ühines Eesti Maarahva Liiduga, osa Eesti Radikaal-
Demokraatliku Erakonnaga?
Maanõukogu töö:
Pärast 1. juuli avakoosolekut alustas Maanõukogu aktiivselt tegevust. Hakati välja töötama maksusüsteemi. Hakati väljatöötama 
Eesti hariduskava, töötati kooli õppekavade kallal. Töötati välja meditsiiniasutuste võrgu kava. Väga palju aega nõudis 
reageerimine üle-Venemaalistele poliitilistele sündmustele. Maanõukogu tähtsamaks otsuseks oli 23. juulil langetatud otsus luua 
Maavalitsus . Selles on nähtud Eesti tulevaste valitsuste eelkäijat ja Maanõukogus tulevat parlamenti?. Maavalitsuse esimeheks 
valiti Jaan Raamot. Linnavolikogude valimise toimusid augustis, septebris hakkas Maanõukogusse lisanduma saadikuid - 
oktoobriks 62 liiget Maanõukogus. Alates oktoobrist tekkisid Maanõukogus erakondlikud fraktsioonid. Vasakpoolsed  erakonnad  
tegutsesid omaette  rühmana, kõige  edukam  neist Tööerakond, sai 11 kohta, vähemlased 9, esseerid 8 ja enamlased 5. Lisaks neile 
oli veel 3 Maanõukogu saadikud, kes ei kuulunud erakonda. Kuna Maanõukogu oli end täiendanud ka linnade esindajatega, siis ei 
saanud oktoobris edasi minna enam vana juhatusega, Artur Valmeri asemel valiti Maanõukogu esimeheks Otto Strandmann 
Tööerakonnast. Valiti ümber ka Maavalitsus, etteotsa tõusid Konstantin Päts. Maanõukogu kokkutulek 1. juulil oli justkui 
omamoodi  veelahe  - kuni selle alguseni oli olukord Eestis ääretult segane, alates juuli kuust toimus teatud rahunemine ja 
stabiliseerumine, sellist ilma asjata mööduvõtmist ei toimunud. Küllap andis sellele tõuke see sama Maanõukogu kokkutulek - 
enam-vähem demokraatlikult valitud rahva  esindus ja jäädi ootama, mida Maanõukogu ette võtab. 
2. juulil 1917 tuli kokku Üle-Eestiline Rahvaasemike  KongressSelleks enam vajadust enam ei olnud. Kongressil kaks peamist 
küsimust: kas tunnistada Jaan Poska volitusi kubermangukomissarina ja kas valdades toimunud valimised on seaduspärased või 
tuleb ette võtta uued valimised. Esindajad saadeti linnade volikogudest, maakondade kogudest, kõik tööliste ja soldatite 
nõukogude saadikud, sama moodi ka mitmete suuremate seltside ja organistatsioonide esindajad. Tegelikult ei olnud selles enam 
kahtlust, et Poska jätkab, seetõttu kujunes sellest kongressist sotsialistliku ja demokraatliku bloki arveteklaarimine.  Avamine  
toimus suure  kisa  ja kära saatel - 4 tundi kulus selleks, et kontrollida üle rahvaasemike mandaadid.  Seepeale  enam kongressist 
enam asja ei saanud, sest kõik sotsialistliku bloki liikmed marssisid ruumist välja. Kohale jäi 800 saadikust kohale üle poolte. 
3.-4. juunil Rahvuskongress - need samad eesti saadikud, kes eelmisel päeval osalised Rahvakongressil. Rahvameeleolude 
tabamise ja fikseerimise siht. Arutleti kõikvõimalikke probleeme - kirikureformi, kohtureformi, haridusküsimusi. Võeti vastu 
otsused, millest Maanõukogu hiljem üritas juhinduda. Kõige suuremat tähelepanu pälvis Jüri Vilmsi ettekanne - kui seni oli 
räägitud autonoomist, siis tema kõnes tuli mõte, et Eestist peaks saama võrdõiguslik osariigiks. See kiideti heaks, vormistati 
vastav  resolutsioon ja Eesti oli saanud endale uue riigipoliitilise eesmärgi. Selleks, et Eesti saaks võrdõiguslikuks osariigiks 
Venemaa Föderatsoonis, selleks oli vaja muuta Venemaa võrdõiguslikuks Föderatsiooniks. 
Vallavolikogude valmiste andmete kohta on säilinud väga lünklikult. Paljudes valdades toimus hääletamine ühele ainsele nimele. 
Linnades tegutsesid parteide  organisatsioonid , aga linnade puhul  eelistati  minna valimistele sotsialistliku blokina ja demokraatliku 
blokina, ainult Tallinnas ja Tartus läksid mitmed erakonnad valimistele täiesti erinevate erakondadena. Mitmes linnas saavutas 
dem.blokk suuremat edu, mõnedes linnades sots. blokk - Viljandi, Tartu, aga kummagil ei olnud edu väga suur. Linnades edu 
sotsiaaldemokraatidele, enamlastel läks linnavalimistel kehvasti (august-sept 1917). Tallinna linnapeaks valiti Jaan Vöölmann. 
Enamlaste puhul tuleb arvestada seda, et nende edukäik oli juuli kuu alguses saanud tõsise tagasilöögi - katse haarata võim 
Petrogradis. Ka Eestis pandi enamlaste ajalehed ajutiselt  kinni. 
11.09.12
Esimene Üle-Eestiline Nõukogude Kongress - omavahelise koalitsiooni moodustasid enamlased ja esseerid. Valiti esmakordselt 
Eestimaa Nõukogu täitevkomitee. Blumbach - suudeti vähendada enamlaste kandepinda. Vähenes ka Tallinna Nõukogu roll. 
Saksa okupatsiooni oht oli ohus. Vene sõdurit ja ohvitserid olid kuulutatud kõik Venemaa võrdõiguslikeks. Väeosades moodustati 
sõdurite komiteesid, pidevalt toimusid väeosades miitingud ja  koosolekud , kus soldatid protesteerisid sõja jätkamise vastu. 
Paljudel juhtudel keelduti täitmast sõjaväevõimude käske ja korraldusi. Kui enne veebr rev oli  armees tegemist ulatuslike 
deserteerimistega, siis nüüd muutusid need aina massilisteks. Vene  armee  võitlusvõime langes drastiliselt. Samas keelduti 
minemast  separaatrahu kokkuleppimisele. 19. augustil 1917 algas sakslaste pealetund Väina jõele - purustati venelaste sillapead, 
siis ületati Väina jõgi, kiiluti kaitsesse ja Vene armee võitlusilmetus ilmnes oma täies ilus - vene sõdurid asusid taganema, jäeti 
maha raskerelvastus. Olukorda aitas stabiliseerida ainult Läti polgud (olid muutunud juba punasteks Läti küttideks). Aeglustasid 
sakslaste edenemise tempot. Kuigi Riia linn langes sakslaste kätte, siis siiski suudeti Võnnu positsioonil seisma jääda. Ühelt poolt 
olid sakslased  oma eesmärgi saavutanud, samas siiski poolikult, sest AV ei soovinud jätkavalt separaatrahu sõlmida. Berliinis 
korraldati uus operatsioonAlbion - mille eesmärgiks oli kiiluda sisse Soome lahe kaitsesüsteemi - Soome laht pandi suudmest 
kinni, selle peapositsioon ulatus risti üle Soome lahe Tallinnast kuni Porkali? neemeni. See peapositsioon koosnes ulatuslikest 
miinitõketest, nende taga valvasid vene allvee- ja pealveelaevad. Tallinnasse rajatud patareid asusid Aegnas, Naissaarel  ja mujal 
rannikualal, ümber Tallinna kindlustusliin ka maa poolt. See kõik kokku moodustas peapositsioon e keiser Peeter Suure 
merekindluse. Rajati hiljem ka hulk täiendavaid positsioone. Sakslaste operatsioon Albion nägi ette seda, et hakatakse seda 
kindlustust hävitama. Kogu süsteemi korraga sakslased poleks suutnud läbi murda, aga Lääne-Eesti saarte  vallutamine  tähendas 
seda, et lüüakse  kiil  kaitsesüsteemi ja saadakse enda kätte sobiv sillapeal mandrile ja siis üle Eesti Peterburi suunas. Operatsiooni 
valmistati ette põhjalikult - selleks koondati seninägematud laevastikujõud, transpordilaevad Kuramaale, kokku kuulus sinna 300 
alust, alates väikestest mootorpaatidest ja lennukikandjatest, peajõu moodustas 10 ülimoodsat lahingulaeva, 10 ristlejat, ligi 60 
hävitajat jne. Kogu seda laevade liikumist julgestasid sadakond lennukit. Kaubalaevadele laaditi 25 000 mees koos vajaoleva 
relvastikuga. Selle peajõududeks oli lisaks jalgratturite  brigaad . 28. sept õhtuks laeti saksa sõdurid ja  varustus laevadele, avamerel 
kohtuti Danzigist tulevate sõjalaevadega ja 29. varahommikuks jõuti Saaremaale Tahalahte. Dessant  sai 2 peamist ülesannet: 
suunduda põhjast lõunasse, jõuda Sõrve poolsaare tippu ja vallutada vene väed seal, teiseks minna Orissaarde. Dessandi 
maabumine külges üleootuste edukalt sakslastele. Sakslased saavutasid oma eesmärgid, samal ajal toimusid suhteliselt ägedad 
merevõitluse saarte ümbruses. Oktoobrikuu esimestel päevadel käisid Sõrve ps juures üsna ägedad lahingud. 3. oktoobriks oli 
Sõrve ps läinud sakslaste kätte. Saksa lahingulaevad sõitsid sisse Liivi lahte, vene laevad tõmbusid tagasi. Suurem merelahing 
leidis aset Suures Väinas 4. oktoobril. Saksalased suures ülekaalus, lisaks parem  distsipliin ja väljaõpe. 8. oktoobriks olid nii 
Saaremaa, Muhu kui ka  Hiiumaa  sakslaste kontrolli all - tulemuseks 20 000 sõjavangi, nende hulgas u 1600 eesti meest. Sakslased 
ise kaotasid vähem kui 400 meest surnute ja haavatutena - Esimese maailmasõja kõige suurema ja edukama mereväelahinguna, 
aga ega seda hiilgavat võitu ei saavutatu Saksa vägede tublidusele, kuivõrd Vene vägede laostatusele. Eestlaste jaoks oli juhtunud 
see, mida kardti 1915. aastast peale - Saksa armee oli jõudnud Eestimaa pinnale. Vene armee oli  taaskord  demonstreerinud oma 
võitlusvõimetust. Sakslaste maabumine Lääne-Eesti saartel taastas uuesti evakuatsiooni - 1917. aasta oktoobris, tuli kiiremas 
korras viia ära kõik valitsusasutused, suuremad tööstusettevõtted, evakueerida tõukardjad mõisatest, viia ära koolid, õppeasutuste 
varad . Lisaks sellele evakuatsioonile käivitati ka täiendav rekvisatsioon - hakati võtma armee tarbeks toiduaineid. Eestisse tohtis 
jätta toiduaineid rekvideerimata ainult 2 kuuks vajalik. Tehti juba ettevalmistusi Eesti mahajätmiseks, mitte jätta sakslastele. Nii 
Poska kui ka linnade- ja maakondadeesindused protestisid korralduste  vastu, aga olukord jäi äärmiselt pingestatuks. 
Kui juulis-augustis oli enamlaste populaarsus langenud, siis Riia piiramine taastas enamlaste tähtsuse. Lisaks sellele juba juuli 
lõpus, augusti alguses oli toimunud enamlaste VI kongress, kus otsustati muuta  senist  tegutsemistaktikat - alates augusti algusest 
võeti  kurss relvastatud ülestõusule, relvaga võtta AV võim ära. Sept lõpus koostati otsene riigipöörde kava, selle läbiviiaks pidid 
olema relvastatud punakaardi salgad, teiselt poolt enamlaste kontroll all olevad sõjaväe- ja mereväeüksused. Riigipöörde 
võtmepunktideks Moskva  ja Petrograd, samal ajal võtta võim ka Kroonlinnas, Viiburis, Helsingis ja Tallinnas. Samalaadsed 
protsessid leidsid aset ka Eestis. Juba sept jooksul suutsid enamlased haarata juhtohjad mitmetes kohalikes nõukogudes, 
ennekõike nendes linnades, kus oli rohkesti tööstustöölisi ja sõjaväelasi, k.a. läks enamlaste kontrolli alla Tartu (Läti kütipolk oli 
Tartus). Kutsuti kokku II Üle-Eestiline kongress 14.-16. oktoober, seejuures enamlased kutsusid kokku ainult nende nõukogude 
esindajad, kus nad olid enamuses  (Tallinna, Tartu, Narva, Rakvere, Viljandi), 34 kohale tulnud saadikust 24 olid enamlased - 
polnud probleemi täitevkomitee allutada oma tahtmisele, täitevkomitee juhiks valiti Jaan Anvelt, aseesimeheks Kingissepp  ja 
Erast Meister. Hakkasid ilmuma taas enamlaste ajalehed ilmuma. Organiseeriti ka Eesti suuremates linnades Punakaardisalku ja 
saavutati kokkulepped enamlastega. 22. oktoobril moodustati Tallinnas nn Eestima Sõjarevolutsiooni Komitee, mis oligi mõeldud 
ettevalmistustööde tegemiseks ja riigipöörde  otseseks juhtimiseks , kokku 40 liiget, esimeheks enamlane Ivan Rabtšinski. ESRK 
komissarid saadeti Tallinna garnisonidesse, raudteedesse ja sidekeskustesse - jälgisid tegevust ja kandsid ERSK -le ette, 23. 
oktoobri  õhtul saadeti ka patrullima ja valvesse Punakaardi liikmeid. 
25. oktoobri õhtul võtsid ESRK relvastatud väeüksused valve  alla kogu Tallinna sidekeskused, relvastatud valved tähtsamate 
ohvitseride koduuste taha. 26. okt  hommikul  toodi need samad kõrgemad ohvitserid püssimeeste saatel ESRK komiteesse, nõuti 
neilt  otsustamist, kas annavad ustavusvande uuele valitsusele - kõik andsid vande. Sellega oligi riigipöörde Tallinnas toimunud. 
SRK oli loodud ka Tartus ja Narvas. Kogu ülejäänud Eestis ei toimunud midagi, rahvast sai sellest, et enamlased on kogu 
Venemaal võimu haaranud alles ajalehtedest. Eestis oli olukord segane. 27. okt läksid ESRK volinikud Kingissepp ja Meister 
Toompea  lossi, kus võtsid üle kubermangukomissarilt Jaan Poskalt -  taandus igasugusest ametlikust asjaajamisest, võim kuulus 
jätkuvalt ESRKle. ESRKga paralleelselt tegutsesid Eesti Nõukogu, Eesti Maavalitsus, linnade ja maakondade esindused, kes 
sugugi  ei kiirustanud enamlaste võimu tunnustamist. Ei kiirustatud kõikide endiste ametiasutuste laialisaatmisega - 15. nov 1917 
ajasid enamlased vägivalla abil laiali Eesti Maanõukogu. 20. nov aeti samamoodi laiali ka Eesti Maavalitsus - esialgu ei olnud 
kavatust see laiali saata, sooviti tagandada ainult juhtkond, ametkond loodeti alles jätta, aga Maavalitsuse ametnikud otsustasid 
enamlikku riigipööret mittetunnustada ja lahkusid ametis in corpore. Vahetult pärast pööret oli kõrgemaks võimukeskuseks ESRK, 
aga seal muutused, nüüd jäi järele 16 liiget, need jagati propotsionaalselt, 4 kohta enamlaste partei komiteele, 4 kohta esseeride 
partei komiteele, 4 … Üldiselt hakkas ESRK roll üsna kiiresti vähenema, see loodi riigipöörde läbiviimiseks, seetõttu hakkas 
kohalik tsiviilvõime üle minema Eestimaa Nõukogu Täitevkomiteele - tegi pärast oktoobripööret läbi suured muudatused - senises 
süsteemis oli olemas Eesti Nõukogu (midagi parlamendi laadset), selle kohal täidesaatvat võimu teostas Täitevkomitee, selle all 
veel Täitevkomitee Presiidium, pärast oktoobripööret senine Täitesaatev komitee ristiti ümber Eesti Nõukoguks ja Täitevkomitee 
Presiidiumist sai Täitevkomitee???? Tekkisid osakonnad, nende juhtideks enamasti enamlastest juhid, need moodustasidki 
Täitevkomitee. Milline oli selle valitsuse tegelik võime - selge see, et Eesti enamlased ei soovinud midagi oma riigist teada, kõik 
tähtsamad  korraldused  tulid Petrogradist. Kohalike asjade ajamisel oli ENTK mingisugune võim olemas, aga see oli esialgu 
piiratum kui Eesti Maanõukogul ja Eestimaa Nõukogul. 
Üle võtmata olid kohalikud omavalitsused ja kohalikud nõukogud. Pidigi enamlaste plaanide kohaselt käima nii, et valitakse uued 
nõukogud, need võtavad üle võimu seniselt maakonnanõukogult või linnanõukogult, nad valivad omale ka uue täitevkomitee ja 
võtavad üle  seniste  maakonnavalitsuste ja linnavalitsuste funktsioonid. Uus valimismäärus - kitsendati valimisõiguslike isikute 
ringi - töötavad rahvakihid said ainult hääletada, kõik omanikud jäid hääleõigusest ilma. Tegelelikkuses jäi valimismäärus ainult 
paberile. Kõikides olemasolevatest nõukogudest tõrjuti välja enamlaste-vaenulikud jõud. Nõukogudesse tõmmati kaasa 
täiendavalt enamlasi. Detsembrikuu jooksul hakkasid need ümbermoodustatud nõukogud üle võtma võimu ka maakondades ja 
linnades. 13. dets võeti üle Rakvere linna ja Virumaa valitsuse ülevõtmine. Alles jaanuaris 1918 algas valdade ülevõtmine - käis 
enam-vähem nii, et Tallinnast saabus grupp relv . punakaartlasi, need kutsusid kokku enamlaste  pooldajad  ja määrasid nendest  
kohapeal uue valla täitevkomitee. Mitmel pool jäi siiski tegutsema vanad vallavalitsused.
Hea meelega oleks tahetud rahvusväeosadest lahti saada, aga kui arvestada, et nende käes ikkagi märkimisväärne hulk relvi. Nov-
dets piirduti kihutustöö tegemisega rahvusväeosades. Suuri tulemusi see ei andnud. Uue võimaluse enamlastele andsid 
rahuläbirääkimised - juba dets oli sõlmitud vaherahu keskriikide  ja Venemaa vahel. Algas demobiliseerimine, enamlased leidsid 
jaanuari lõpus, et rahvusväeosi ei tasu nii  karta  - 29. jaanuaril võtsid enamlased üle Eesti Sõjaväe ühiskomitee ja Eesti diviisi 
staabi? Võeti vastu otsus Eesti väeosade laialisaatmise kohta. See jäi  pooleli . Detsembris saadeti laiali ka  miilits
Korrakaitsefunktsioonid läksid üle Punakaardile. Kriminogeenne olukord Eestis halvenes. Likvideeriti kogu senine kohtusüsteem 
- kõik kohtud kandsid nime  Revolutsiooniline   Tribunal . Võttis enda peale nii kohtuliku eeluurimise kui ka süüdistuse esitamise, 
samas ka järelvalve iseenda tööle. Teiseks polnud seadusi - Tribunal peab mõistma  kohut   omaenda  revolutsioonilise 
südametunnistuse järgi. Revolutsioonilised Tribunalid hakkasid kurjategijatele klassikuuluvuse järgi kohut mõistma. Enamasti 
piirduti inimese mõistmisega lühamaks või pikemaks ajaks ühiskondlikult  kasulikule  tööle. 
Igasugune poliitiline tegevus  keelustati  täielikult, erakonnad sisuliselt saadeti laiali. Lisaks poliitilistele ümberkorradusele algasid 
varade riigistamine - alustasid rahaasutustest, kogu Venemaa rahasüsteem allutati Venemaa Keskpangale. Samaaegselt hakati üle 
võtma  suuremaid tööstusettevõtteid, neid nö ühiskonnastati, tehased läksid nende tööliskonnale, tegelikkuses tähendases seda, et 
ettevõtte omanikud ja juhtkond aeti minema. Nendest tööstustöölistest moodustati tööliskomitee, mis pidi hakkame kogu seda 
tehast  juhtima . Enamasti kippusid tööliskontrollile allutatud tehased seisma jääma. Tööstusettevõtete ühiskonnastamine tabas 
kõige valusamani töölisi. Restoranid , teatrid, kinod jne ja suuremate  elamute  ülevõtmine.  Maareform  - enamlased kuulutasid kõik 
maad riigi omandiks. Eraomandus maal enam ei eksisteerinud. Kui mõisamaade äravõtmisesse suhtuti positiivselt, aga mõisalt ära 
võetud maid ei jagatud maasoovijatele, vaid Eesti enamlased otsustasid, et maj tasuvam on ühistalupidamine - mõisad jäävad 
alles, aga see läheb tööliskontrolli alla. Õige pea 1918. aasta veebr-märtsis selgus, et mõisamoonakate esimehed olid hoolitsenud 
ennekõike iseenda eest. Enamlaste teooria ei olnud maatameestele kuigivõrd vastuvõetav. 
Mida rahvas arvas? Kõik poliitiliselt aktiivsed inimesed olid enamlaste võimuloleku vastu. Enamlaste vastu pidi olema vastu ka 
kõik inimesed, kellel oli mingisugune eraomand. Samas vaesemad  kihid olid enamlaste toetajad. Samas jaanuaris 1918 kutsusid 
enamlased Tallinnasse kokku maatameeste kongressi ja neile ei tekitanud probleeme saada maatamehed oma  seljataha . Ainus 
sündmus, millest võiks ehk mingit  suhtumist  välja lugeda, oli nov keskel 1917 toimunud valimised  Venemaa Asutava Kogusse: 
valimistele läksid kõik suuremad Eestis tegutsenud erakonnad omaenda nimekirjadega, enamlased võisid pidada end võitjateks, 
nende poolt hääletas Eestis 40% hääletajatest. Samas on selge, et enamlaste saagi ajas kõrgeks vene sõjaväelased. Eriti  edukad  
olid enamlased edukad Tallinnas, Narvas ja ka mitmetes maakondades ( Harjumaa , Virumaa,  Viljandimaa  ja Võrumaa). Järvamaal 
ja Läänemaal võitis Tööerakond?. Demokraatlik blokk oli valimistel Eestis II kohal - 22,5 protsenti, Tööerakond 21%. Kokku 
valiti Venemaa Asutavasse Kogusse 8 saadikut, nendest neli olid enamlased. Teatavasti saadeti Venemaa Asutav Kogu aga õige 
pea laiali. 
Eesti  iseseisvus
1905. a lõpus Järvamaal Koeru kihelkonnas koostasid mõned ettevõtlikumad talupojad Eesti Vabariigi põhiseaduse, andsid 
tõotuse, et kui peaks vabaduse sõja  puhkama , siis nad kavatsevad Eesti riigi eest võidelda. Iseseisvuse mõte jõudis nendest 
ringkondadest natuke kaugemale - Andres Dido - suhteliselt hea hariduse sai, Jakobsoni  tulihingeline toetaja, ühena esimesena 
huvitus sotsiaaldemokraatlikust teooriast, arreteeriti, saadeti vanglasse, hiljem Pariisis tegeles elatist keelte õpetajana. 1906. aastal 
hakkas Pariisis välja andma eesti k ajakirja “Õigus”, levitas seda  salaja  ka Eestis. Mitmel korral esitas seal mõtte, et Eestist peaks 
tulevikus saama iseseisev Eesti riik. Vastamata küsimus on see, kui palju seda “Õigust” Eestisse jõudis. 1905.-1917. aastast ei 
olnud Eesti eliidi eesmärgiks mitte vaba rahvusriigi loomine, vaid Eesti autonoomia saavutamine Venemaa  koosseisus . 1917. aasta 
teisel poolel oli võrdõigusliku osariigi saavutamise mõte ülekaalus.
Esmakordselt tehti  pikaajalisemaid plaane Eesti tuleviku kohta peale Saksa vägede Riia vallutamist. Maanõukogu koosoleku 
võttis sõna Jaan Tõnisson, kes väitis, et Venemaa on surmani haige ja Eestil pole Venemaalt enam kaitset saada. Tõnissoni arvates 
võiks kolmas võimalus olla apelleerimine  Atandi  riikidele - võiks saada Atandilt moraalset toetust - mõelda tulevikus võimalusele 
luua lääneriikidele tuginev Balti puhverriik. Tõnissoni mõte tekitas teravaid sõnavõtte, aga enamus kõnelejaid jäi seda meelt, et 
tegemist on utoopiaga ja Eesti eesmärgiks peab jääma võrdõigusliku osariigi staatus Venemaa koosseisus. Karl Ast ütles oma 
kõnes, et parim oleks Eestile kuulutada välja iseseisev riiklus, aga see pole aga võimalik. Asti mõttest haaras kinni Tõnisson, et 
omariiklus oleks eesti rahva paleuseks, aga arvas, et sellest midagi välja ei tule. Maanõukogu muidugi midagi ei otsustanud. Need 
ideed jäid edasipidigi ringlusesse.  Baltoskandia  mõte - Baltikum ja  Skandinaavia . Lisaks idee ka Eesti-Läti kaksikriik. Täiesti 
uuena tuli kõne alla Eesti-Soome  unioon - Maarahvaliidust Päts pooldas seda. Aga polnud reaalseid võimalusi ideede 
täideviimiseks. 26. sept Maanõukogu otsustas alustada ettevalmistusi Eesti Asutava Kogu asutamiseks. Eestlased ei olnud enam 
valmis leppima Venemaa AK otsustega, selleks oli vaja Eesti AK - võimalik, et see tõlgendus on natuke ülepingutatud. Tegemist 
oli reaktsioonina enamlaste tegevusele. Aasta jooksul poliitiline areng väga kiire, selleks tulekski teha uued valimised, aga mitte 
enam valimised Maanõukogusse, vaid Asutavasse Kogusse. 
Enamlik riigipööre - väidetavasti juba 26. oktoobril olnud Poska kitsamas ringkonnas öelnud, et nüüd ei jää enam muud üle, kui 
Eesti iseseisvaks kuulutada . Eesti riik ei tekkinud selleks, et jääda püsima, vaid et vältida enamlaste kõige hullemaid tagajärgi. 
Enamlik oktoobripööre oli muutnud kardinaalselt kogu poliitilist olukorda. Selleks, et anda ka rahvale, mis on toimunud, selleks 
oli tarvis korraldada poliitikute omavaheline  autoriteetne  nõupidamine - Eesti Maanõukogu. Enamlased langetasid otsuse 
Maanõukogu laialisaatmiseks 14. nov, aga Maanõukogu kogunes 15. nov erakorralisele nõupidamisele. Maanõukogu võttis vastu 
ajaloolise otsuse, mis väljendub 3 punktis:
1. eesti rahva ja maa tulevuse  saatuse  määrab peatselt kokkukutsutav Eesti AK
2. kuni AK kokkuastumiseni, kuulub kogu kõrgem võim Eesti territooriumil Eesti Maanõukogule
3. Eesti kehtivad ainult need seadused, mille Eesti Maanõukogu on heaks kiitnud
Mida need otsused tähendasid? Kõik uurijad  on üksmeelel sellel, et need otsused tähendasid Eesti riikluse lahutamist Venemaast. 
Nüüdsest peale, 15. nov alates, ei olnud Eesti enam seotud Vene impeeriumiga. 1920. aastate lõpus ja eriti 1930. aastatel, hakkasid 
meie juhtivad juristid (Uluots, Ants Piip ja Artur  Kliiman ?) rääkima sellest, et 15. nov otsustel on suurem tähtsus - see tähendas 
Eesti riikluse loomist juriidilises mõttes. Samas ei olnud kaugeltki kõik juristide nendega ühel  meelel . Eduard   Laaman  
(arvamusliider) ja tema mõttekaaslased tõid selle seisukoha vastu 3 argumenti: 
1. Maanõukogu otsuses ei nimetatud Eesti  iseseisvat  riiki, omariikluse loomist
2. 15. nov otsus ei muutnud praktikas midagi (Eesti jäi enamlaste võimu alla). Aga Kliiman, Aluots ja Piip ei väitnudki, et 
oleks riik loodud muud kui juriidiliselt.
3. Laaman ja teised väitsid, et Maanõukogu liikmed ei pidanud veel silmas jäädavat omariiklust, vaid käsitlesid seda kui 
võimalust jääda Venemaal toimuvatest protsessidest kõrvale. 
15. nov tähendas Eesti lahkulöömist Venemaast, juriidiliselt vb ka Eesti riikluse loomist - 15. nov 1917, 23 veebr 1918 
deklaratiivses mõttes ja 11. nov 1918, kui AV Saksa okupatsiooni lõppedes kokku tuli - võib öelda, et Eesti vabariiklus on 
toimunud 3 korral. Eesti vabariikluse loomine oli pikaajaline protsess. 
Mida rahvas sellest Maanõukogu 15. nov otsustest? Me ei tea, kui palju rahvas sellest üldse teada sai. Fakt see, et enamlased ei 
olnud selleks ajaks üle võtta ajalehti. Enam ajalehti tõi ära selle Maanõukogu otsuse sisu - rahva hulka see teave jõudis. 
Koha pärast 15. nov koosoleku toimumist aeti Maanõukogu laiali, sai uuesti kokku tulla alles järgmise aasta nov. peale saksa 
okuptasioonivägede  lahkumist
Tartus ilmunud Postimees ei piirdunud ainult Maanõukogu otsuse äratrükkimisega, vaid ka kommenteeris ka seda, lisas ka 
Tõnissoni kirjatrüki vähemusrahvaste enesemääramisõigusest. Enamlased konfiskeerisid ülejäänud tiraaži, hiljem leidsid ka 
Tõnissoni enda üles. See oli Läti kütipolgu väljaastumine eestlaste vastu. Alates 1915. aastast, kui Lätist, Kuramaalt ja  Riiast  tuli 
Tartusse hulgaliselt Läti tsiviilelanikke, hakkasid nende suhted tartlastega halvenema. Ühelt poolt lätlased said aru, et nad on oma 
kodumaalt  ära tulnud ja vaesed, aga olmetasandil hakati tekkima konflikte, mis rahvasuus hakati neid rõhutama. Nüüd lätlased 
arvasid, et nüüd aeg eestlastele solvangute eest kätte maksta. Kuigi enamlased võisid loota  Läti kütipolgule, et otsustasid 
kokkupõrget vältida ja vabastasid vangi võetud eestlased ja Postimees sai edasi  ilmuda
19. nov suur rahvakoosolek, kus Tõnisson rääkis vähemusrahvaste enesemääramisõigusest. Miitingul  luges  Rosenbaum 
Maanõukogu 15. nov otsused, kõnelesid linnapea Jaan Kriisa. Raekoja  torni heideti sini-must-valge lipp. Raekojaplatsilt liiguti ka 
Vanemuise ette, kus kõneles Ants Simm , siis ka Ülejõele ja soldatid liikusid tagasi oma kasarmutesse. Vahetult enne 
manifestatsiooni arreteerisid enamlased taas Tõnissoni. Manifestatsiooni järgselt arestid jätkusid - 38 tagavarapataljoni ohvitseri 
vahistati, süüdistati kontrevolutsioonis. Jaan Tõnisson saadeti Eestist välja, suundus Stockholmi. Mujal Eestis sellised 
manifestatsioone 15. nov seisukohtade  tutvustamiseks puudusid. 
U nov tekkis Eestis veel üks seltskond mõjukaid inimesid, kes olid samuti huvitatud Eesti lahutamisest Venemaast, aga mitte Eesti 
iseseisvusest -  baltisakslased . Tellingshausen - teatas, et siinsete baltisakslaste sooviks on anda Eesti alad Saksa riigile. Berliin oli 
selleks ajaks veendunud, et sõja lõppedes peab Saksamaa enda kätte saama kõik vallutatud alad. Berliin soovis mingisuguseid 
ametlikke otsuseid, ei  piisanud ainult rüütelkonna esimehe suusõnaliselt soovist. 17. dets võtsid vastu vormilised otsused, millega 
palusid abi Eesti ja Läti lahutamisele Vene riigist. Tuginesid Põhjasõja aegsetele aktidele, Uusikaupunkki rahulepingule ja Riia 
kapitulatsiooniaktile - baltisakslased on andnud siinsed alad vabatahtlikult keisrile, nüüd aga on keiser kukutatud. Rüütelkonnal 
ajalooline kohustus võtta nende alade juhtimine taas üle. Dets jooksul anti need otsused edasi Berliini, aga  emamaa  sakslased olid 
muutunud ettevaatlikuks - leidsid, et rüütelkonnad on siiski ajast ja arust  institutsioonid , mis ei saa kõneleda kogu kohaliku rahva 
nimel. Dets lõpus hakkasid baltisakslased koguma toetusallkirju eestlastelt ja lätlastelt. Toetusallkirjade kogumine oli omaette 
keeruline ettevõtmine. Eestil on 2 võimalust: kas jääda Venemaa koosseisu või ühineda koos baltisakslastega Saksa riigi külge. 
Omalt poolt oli Dellinghausen eestlastele ka midagi pakkuda - võivad loota kultuurautonoomiale, emakeelsele kooliharidusele, 
tagatakse eraomanduse puutumatus, lisaks sellele väitis, et tulevane  kolonisatsioon saab olema mitte-vägivaldne - kolonistid 
saavad ainult need maad, mis on juba vabad. 
24. dets kogunes Tellinghausenile vastuse andmiseks Maanõukogu vanemate kogu kokku. Kuidas suhtuda sakslaste kavatsustele, 
milline see Eesti tuleviku saatus võiks olla. Kasvas Saksa okuptasiooni oht - seda sooviti igal võimalusel vältida. Venemaa 
arengud ei tõotanud ka midagi  positiivset . Enamlaste diktaatorilik valitsemine võiks vallandada kodusõja. Kolmas võimalus - 
enamlased kukutakse ja Venemaal tuleb võimule taas keisrivõim, Eesti kaotab oma autonoomia jne. Samas kui midagi pos otsida, 
siis toodi välja seda, et Saksamaa vägede võimalik sissetung Eesti mandrile pälviks lääneriikide hukkamõistu ja lääneriigid oleks 
kõiki saksavastaste sammude poolt. Jõuti järeldusele, et ollakse Saksa okupatsiooni vastu ja Eesti  iseseisvumine  selleks, et Eesti 
küsimus viia rahvusvahelisele areenile - kuidas saavutada see, et maailmasõja lõppedes oleks eestlastel võimalus oma maa asjades 
kaasa rääkida. Maanõukogu  palus parteidel ka langetada parteilised otsused, et kokku saada laiemas ringis ja siis vastu võtta otsus. 
Tuli kokku 31. dets - Saksa okupatsiooni vastu, 1. jaan 1918 vastu võeti otsus, et iseseisvuse tuleb välja kuulutada. Eesti 
iseseisvusest on saanud otsene siht. Samal koosolekul valiti komisjon erinevate parteide esindajatest, kes esitaks rahvale 
märgukirja, miks on Eestile iseseisvust tarvis. 5. jaanuar avaldas ajakiri “Eesti sõjamees” pöördumise pealkirjaga” Eesti 
rahvusriik”. Kuigi selle 1. jaanuari otsust toetasid kõik erakonnad, ometigi olid kõige vasakpoolsemad (esseerid ja vähemlased) 
jätnud endale teatud reservatsiooni. Sotsiaaldem puhul tuleks nimetada Mihkel Martna nime, kes kahtles ennekõike just tulevikus, 
et Eesti riik suudaks sotsiaalmaj toime tule. Sõitis aasta esimestel päevadel Soome, et tutvuda Soome oludega, kõnelda juhtivate 
Soome poliitikutega. Martna naasis Soomest veendunud iseseisvuslana. Eriti olevat seda propageerinud Otto  Villem  Kuusinen. Ka 
sotsiaaldemokraadid asusid taasiseseisvumist  toetama
Esseerid kuulusid koalitsiooni enamlastega - ei  julgenud sellist asja otsustada täiesti ilma enamlasteta. Esseeride arvates pidi 
saama Eestist iseseisev riik, Eesti Töövabariik - riik, kus võim  kuuluks ainult töötavatele rahvakihtidele. Nemad pidid saama 
valimisõiguse. Samuti ei arvanud esseerid, et võim peaks minema Maanõukogu või tulevase AK kätte, vaid jätta võim Eesti 
Nõukogule ja selle Täitevkomiteele - seda tuli täiendada kõikide vasakpoolsete erakondade esindajatega. Luuletaja Gustav Suits 
pani selle märgukirja kirja - läksid sellega ka enamlaste juurde, aga olid hiljaks jäänud, sest enamlased olid samuti 31. dets 
koosoleku pidanud. Enamlased leidsid, et Eesti vabariik oleks Eesti töörahva huvide mahamüümine. Töötasid välja Eesti 
Töörahvakommuuni põhiseaduse. Pidi olema Nõukogude Venemaa üks autonoomsetest osadest. 
11. jaan peeti veel üks koosolek antud küsimuses - kõik pooldasid iseseisvuse väljakuulutamist. Selleks ajaks oli astutud ka 
esimesi saame omariikluse ettevalmistamisel.
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Eesti uusima aja ajalugu #1 Eesti uusima aja ajalugu #2 Eesti uusima aja ajalugu #3 Eesti uusima aja ajalugu #4 Eesti uusima aja ajalugu #5 Eesti uusima aja ajalugu #6 Eesti uusima aja ajalugu #7 Eesti uusima aja ajalugu #8 Eesti uusima aja ajalugu #9 Eesti uusima aja ajalugu #10 Eesti uusima aja ajalugu #11 Eesti uusima aja ajalugu #12 Eesti uusima aja ajalugu #13 Eesti uusima aja ajalugu #14 Eesti uusima aja ajalugu #15 Eesti uusima aja ajalugu #16 Eesti uusima aja ajalugu #17 Eesti uusima aja ajalugu #18 Eesti uusima aja ajalugu #19 Eesti uusima aja ajalugu #20 Eesti uusima aja ajalugu #21 Eesti uusima aja ajalugu #22 Eesti uusima aja ajalugu #23 Eesti uusima aja ajalugu #24 Eesti uusima aja ajalugu #25 Eesti uusima aja ajalugu #26 Eesti uusima aja ajalugu #27 Eesti uusima aja ajalugu #28 Eesti uusima aja ajalugu #29 Eesti uusima aja ajalugu #30 Eesti uusima aja ajalugu #31 Eesti uusima aja ajalugu #32 Eesti uusima aja ajalugu #33 Eesti uusima aja ajalugu #34 Eesti uusima aja ajalugu #35 Eesti uusima aja ajalugu #36 Eesti uusima aja ajalugu #37 Eesti uusima aja ajalugu #38 Eesti uusima aja ajalugu #39 Eesti uusima aja ajalugu #40 Eesti uusima aja ajalugu #41 Eesti uusima aja ajalugu #42 Eesti uusima aja ajalugu #43
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 43 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-03-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 21 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Laaroux Õppematerjali autor

Mõisted

poliitilised motiivid, vasakpoolsed jõud, võimu eestistamine, nõupidamine, valmer, aasta sügiseni, organistatsioonid, vähemlaste partei, kujunes vasak, radikaal, ühendusest, eesti radikaal, kõike lõuna, reageerimine üle, omamoodi veelahe, juunil rahvuskongress, blokk, blumbach, uus valimismäärus, varade riigistamine, maareform, aasta veebr, vastamata küsimus, baltoskandia mõte, enamlik riigipööre, tellingshausen, kapitulatsiooniaktile, muutunud ettevaatlikuks, kolmas võimalus, omariiklust, juhan pitka, veebr 1918, iseseisvusmanifest kirja, jürimaa, kuupäevaga, orina lahing, ober, ober, seevastu eestimaa, beirat, adolf friedrich, mitmesugused piirangud, veelahkmeks, vahepealne kesk, kubbo, kilingi, saanud l, 1500 tääki, stanislav bulak, pöörama, saksa okupatsioonivõim, a märtsi, tallinna tsn, üsna muljeltavaldavaks, põdder, jaan klaar, läbikukkumist, punaarmee nõrgenemine, rahvaväe tugevnemine, vabatahtlike pataljon, aasta kevad, terror, rahvaväe juhtimine, vabadussõja puhkemist, orava, ruhja katastroof, jamburgi operatsioon, pihkva operatsioon, aluksne operatsioon, ebamäärase korralduse, olukord teistsugune, meeleoludega, äsja konstrueeritud, kolmepoolne konverent, pooldama eestlasi, maailmapoliitikas, täielikus üleolekus, võnnu lahing, diviis, vastuargumendid, suurpealetung, loodearmee puht, avalov, lahendamisest, juunil 1920, nn tolli, holdre, põllumeeste kogu, transtiitkaubanduse tipp, jaolt tahes, struktuurne orientatsioon, aktsiaselts ilmarine, uudseid harusid, märkimisväärset vahetkasu, hakkas lääne, inflatsiooniliste meetoditega, rakendas riigi, dets 1924, orientatsiooni muudatuse, põlluga, nüüd vabadussõja, formaal, toimusid ennetähtaegselt, allkirjade kogumise, sotsialistide töölisparteisse, maareformist, pitkat ennast, tööerakonna lüüasaamist, kommunistide esiletõus, lõpetamine, kov valimisid, lasti maha, 1931, kõneldi puna, tõnisson, majanduskriisi puhul, erapooletutena, lagunemine, riigipea funktsioon, olla linnavalimistega, tagantjärele, august rei, vabadussõjalisi tervikuna, tallinna malev, rein marandi, u poole, enesetsensuuri, tagantjärele, kojad avalik, poliitikuta, etükl, lui metslang, karl einbund, märtsil 1934, vangistuse, muutmise eelnõu, aasta mais, väljasaatmine, liikumisvabaduse piiramist, eriluba, režiimi kaotamist, diplomaatia, kokkuleppeliselt, admiral koltšaki, teisejärguliseks ripatsiks, loodetud, lisandus baltisaksakaart

Sisukord

  • EESTI UUSIMA AJA AJALUGU
  • Kohustuslik kirjandus Eesti ajalugu V ja VI
  • aasta
  • Enamlaste partei
  • Vähemlaste partei
  • Esseeride partei
  • Demokraatliku bloki liikmed
  • Eesti Demokraatlik Erakond
  • Eesti Radikaal-Demokraatlik Erakond
  • Maanõukogu töö
  • -4. juunil Rahvuskongress
  • Eesti iseseisvus
  • päevakäsku
  • Keiserliku Saksamaa okupatsioon 1918
  • Eesti enamlased
  • Vabadussõjas saavutatud edu põhjused
  • Välisabi
  • Veebruar-mai 1919 - rahvaväe kaitselahingud Lõuna-Eestis
  • Ruhja katastroof
  • Rahvaväe strateegiline pealetung
  • Rüdiger von der Goltz
  • Sõda Venemaal juuli-august 1919
  • Suurpealetung
  • Tartu rahu
  • Eesti lõunapiir
  • Eesti majandus 1920-1940
  • Põllumeeste Kogu
  • Struktuurne orientatsioon
  • Sisepoliitika
  • II riigikogu valimised
  • Kommunistide riigipöördekatse
  • Kes, millal ja miks?
  • Vaikiva ajastu aastad
  • Järjekordne põhiseaduse muutmine
  • Eesti Vabariigi välispoliitika

Teemad

  • aasta
  • Eesti Radikaal-Sotsialistlik Partei
  • Eesti Maarahva Liit
  • Eesti Talurahva Liit
  • Üle-Eestiline Rahvaasemike Kongress
  • 4. juunil Rahvuskongress
  • päevakäsku
  • Stanislav Bulak-Balahhovitš
  • Laidoner
  • Jaan Anvelt
  • Vallner
  • de jure
  • Tartu rahu
  • orientatsioon idaturule
  • aktsiaselts Atlanta
  • Eesti Vabariigi kodanikud
  • Larka
  • Laidoneriga
  • Pätsi
  • August Rei
  • märts 1934 riigipööre

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

86
doc
Eesti uusima aja ajalugu
204
pdf
Eesti uusima aja ajalugu
147
docx
Eesti XX sajandi algul
290
pdf
Holokaust
26
docx
Eesti lähiajalugu
222
doc
Nõukogude Liidu ajalugu
56
doc
Eesti ajalugu
33
doc
Ajaloo konspekt





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !