Eesti uusaeg (1710-1900) (7)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis vahe neil on ?
  • Mitmed kõrvalproduktid (praga ?
  • Miljonit banko ( ?
  • Kustutada seisuga kuni 01.01.181.. ( ?
  • Milline see pilt oli ?
  • Mis oli suhteliselt raske, selgeks õppida ( ?
  • Kuidas vaimult siis suureks saada ?
 
Säutsu twitteris
EESTI UUSAEG

08.09.2009
Eesti ala mõiste 18.-19. sajandil erineb tänapäevasest. On kolm eraldiseisvat provintsi: Eestimaa, Liivimaa (Põhja-Liivimaa) ja Saaremaa. Tegemist on ühe suure riigi koosseisus oleva kolme provintsiga ning need kolm ala on täiesti erinevad.

Läänemereprovintsid. 18. sajandil tuleb kasutusele mõiste Balti provintsid , millest hiljem areneb välja Baltikumi mõiste. Peeter I hakkab esimesena lääne poolt tulevat mõistet „ Baltikum “ kasutama.

Kursuse läbimiseks:
Õppekirjandus
Retsensioon/essee – kirjandusest üks meelepärane raamat. Võib valida ka midagi muud (aga enne öelda). Tähtaeg ca kaks nädalat enne eksamit . Enda mõtteid ka.
Suuline eksam

Eesti rahvastik ja asustus 18. sajandil
Heldur Palli on ajaloolist demograafiat kõige põhjalikumalt uurinud. Andmepõhised hinnangud . Hinnanguline lõpptulemus.
18. sajandi kõige suurem rahvastikukatastroof oli katk 1710- 1712 . Suremus oli paljudes kihelkondades väga kõrge (üle 80%).

18. sajand on allikaliste materjalide olemasolu poolest päris hea. Esimeseks oluliseks rahavstikuajaloo allikaks on kõik adramaa revisjonid. Eestimaal tuleb vaadata piirkondi erinevalt.
Eestimaal oli esimene adramaa revisjon 1712. Selle eesmärgiks oli välja selgitada olukord, milles riik pärast Vene riigi koosseisu minekut oli (katk oli just lõppemas). Saada teada, milline oli ellujäänud inimeste-loomade-talude-inventari arv. Neid hakati siis kirja panema . Kirja pandi ka eelnev seisukord (mitte nii täpne, palju pandi kirja emotsionaalsel tasandil). Revisjone hakatakse korraldama regulaarselt, et muutusi välja selgitada. Järgmised revisjonid toimusid 1725-26, 1732 , 1739, 1744, 1758 , 1765 , 1774 . Pärast seda lõppesid revisjonid ära, kuna selleks ajaks oli saavutatud Põhjasõja- eelne tase. Revisjonid olid hääbuvad, st kui üks või teine mõis oli Põhjasõja-eelse taseme saavutanud, siis järgmises teda enam ei kajastatud.
Liivimaal toimus esimene adramaa revisjon 1715 . Järgmised: 1721-1725, 1731 , 1738, 1744, 1757-58.
Saaremaal: 1716, 1731, 1738, 1744, 1750, 1756.
Osa revisjone on publitseeritud. Paljud on ka internetti jõudnud.

Teine oluline allikagrupp on hingerevisjonid, mida peeti esimest korda siinsel alal 1782 . aastal. Neid viidi läbi nii Eesti-, Liivi- kui Saaremaal. Tegemist oli ülevenemaalise revisjoniga. Peeter I võttis Vene riiki moderniseerima asudes paljuski eeskuju Rootsist. Seal oli juba 1630. aastatel sisse seatud pearahamaks, mida koguti üle riigi. Peeter I nägi, et see on hea võimalus ka tema riigi jaoks. 1725. aastal koguti Vene riigi esimene pearahamaks/hingemaks, mida maksid kõik meessoost hinged (algul 70 kopikat , pärast rohkem). Hiljem hakatati ka naisi kirja panema ning maksustama. 1782. aastal otsustati, et hingerevisjonid peavad toimuma ka Läänemereprovintsides. Hingerevisjonid toimusid teatava regulaarsusega. Järgmised 1795, 1811, 1816, ning sealt edasi kuni 1858. aastani, mil toimus viimane hingerevisjon ning muutusid maksustamise alused. Need annavad päris hea pildi elanikkonnast. Pandi kirja ka perspektiivsed hinged (maksuea veel mittesaavutanud) ja lapsed. Kõik talus elavad hinged pandi kirja üsna täpselt. Teatavad ühiskonnaklassid ei maksnud seda maksu ( aadlikud , literaadid jne). Seetõttu tekivad siiski teatavad puudujäägid.

18. sajandist on korralike seeriatena säilinud kirikuraamatud suurema osa kihelkondade kohta. Sinna juurde kuuluvad ka kõikvõimalikud muud kirikudokumendid.
Oli nelja liiki kirikudokumente, mis kajastasid abiellumisi, sünde, ristimisi ja surmasid.

1695 . aastal oli Eesti rahavaarv hinnanguliselt kuni 400 000, 1697. aastal kuni 325 000, 1710. aastal 350 000, 1712. aastal 170 000. Ca 70 000 inimest surid nälga 1697. aastal(?). Kannatasid eelkõige alamkihid. Soomes oli olukord kõige hullem.
1700 algab Põhjasõda, mis toob kaasa uued katsumused. Terved suured piirkonnad jäävad idapoolses Eestis tühjaks. Toimub massiline põgenemine ning vastastikku käiakse rüüsteretkedel.
Põhjasõja esimestel aastatel on loomulik iive üsna hea. Rahvaarv on suurenenud 350 000-ni.
1708. aastal oli osaline ikaldus , mil teatavates Eesti piirkondades ei jätkunud enam vilja külviks.
1709. on juba üle Eesti saagi poolest väga halb.
1710. aastal jõuab siia katk. Massiline suremine. Katk ise oli 1704. aastal väidetavalt Ungaris alanud, kust levinud 1708. aastal Poola. Sõjaväelased olid peamised katku edasikandjad. 1710. kevadel puhkeb katk Riias (samal ajal piirati Riia linna). Riia langemise põhjuseks saabki suures osas epideemiline haigus. Sealt edasi Pärnu, lõpuks jõuab ka Tallinnasse.
1711 . jätkub katk mujalgi Eestis. Ainult nendes piirkondades, kus oli vähem sõjategevust, polnud katku haigestumine nii sage. Väidetavalt olevat viimane katkuohver Tallinnas surnud 1713. aastal.
Katk läks siit edasi ka Rootsi, väidetavalt viisid põgenikud selle Pärnust kaasa, katk jõudis ka Soome (Tallinnast põgenenute kaudu).

Head kirikuandmed on säilinud Noarootsist. Augustis 1710 on seal surnud 4 inimest, pärast seda on jõudnud katk Noarootsi kihelkonda, septembris sureb 28, oktoobris 149, novembris 358, detsembris 386 inimest. 1711 on katk raugemas. Kogu 1711. aasta jooksul maetakse seal 297 inimest.

Eestimaa revisjon 1712 peegeldab katku surnute arvu päris hästi. Läänemaa on kaotanud 82,8% rahvastikust, Harjumaa 80,3%, Järvamaa 70,5%, Virumaa 70,4%. Hiiumaa ja Vormsi suremus oli väiksem (Hiiumaal ca 50%, Vormsil 26%).

Katk nõuab hinnanguliselt 200 000 inimelu . Jõuame rahvastiku arvu poolest tagasi 13. sajandisse.



09.09.2009
Esimesed revisjonid kannatasid eelkõige seetõttu, et kõik inimesed ei olnud neis kajastatud. Paljud olid põgenenud, end peideti soosaartel jne.
1710. aasta eelsesse perioodi jääb ka üks lokaalne katasroof – 1708. a tehakse tühjaks Tartu ja Narva, sealsed inimesed küüditatakse. Küüditati eelkõige saksa elanikkonda, saksa rahvastiku osakaal eesti rahvastikus oli suhtleliselt väike (ca 90% oli etnilisi eestlasi sel alal), 10% juurde tuleb lisaks sakslastele arvestada rannarootslasi, venelasi ja teisi väiksemaid rahvusgruppe.
1712. aastal jõuti seega 12.-13. sajandisse.

18. sajandit võib pidada rahvastiku taastumise sajandiks . Kuni 1917. aastani sõda Eesti ala suuremas osas enam ei puudutanud. Umbes 200-aastane rahuperiood, mil rahvas saab taastuda . Kuid 18. sajandil hakati poisse nekrutiks võtma, nimetati seda verekümniseks, st oli algul eluaegne nekrutiks minek, seejärel 25-aastane ja seejärel lühem teenistus .

Kui tehakse esimesed hingeloendid, 1782, siis on rahvaarv enam-vähem korrektne , hinnanguline osa jääb järjest väiksemaks. Seega võib öelda, et inimesi oli ca 485 000. Liivimaa Eesti osas elas 280 000 inimest ja Eestimaa kubermangus 205 000 inimest 1782. aastal. Alles sajandivahetuseks, 1800. aasta paiku, saavutati poole miljoni tase.

Teataval määral rootslaste osakaal rahvastikust vähenes, kuna toimub assimileerumine. Kõik rannarootsi piirkonnad ei olnud ainult rootsikeelsed ning toimub eestistumine (v.a saartel, kus olid terved rootslaste kogukonnad). Juurde tuleb venelasi. Peamiselt venelased asuvad Peipsi äärde, ka linnarahvastikus hakkab venelaste osakaal kasvama. Linnades elas sel ajal inimesi ainult 5%, tegemist oli agraarühiskonnaga, Lätis oli sel ajal linnarahvastikku juba 12%.

Sajandi alguses oli asustustihedus umbes 4 inimest ruutkilomeetrile. 18. sajandi lõpuks elab 11 inimest ruutkilomeetril.

18. sajandil tekkis järk-järguline rahvastiku ülejääk, mis viib sisekolonisatsioonini. Võetakse kasutusele alasid, kus enne elatud ei oldud. Eriti terav oli probleem Saaremaa puhul, sealt mindi mandrile ja võeti kasutusele uusi alasid. Võetakse kasutusele ka piirkondi, mis vanasti olid tihedad metsaregioonid olnud. Eelkõige võib rääkida Alutaguse asustuse tihenemisest, tihenes ka Saarde kihelkond . Ka uued agrotehnilised lisavõimalused maa kultiveerimiseks muudavad mingil määral endised sooalad elamiskõlblikuks.

18. sajandil võib rääkida ka ühest teisest protsessist – toimub maalt põgenemine ja asutakse mitmetesse naaberriikidesse, kõige rohkem Venemaale (sealt ei saadud inimesi tagasi nõuda, tihti vahetati seal usku, kuna luterlaste ja ortodokside abielu ei tolereeritud), teine piirkond, kuhu palju mindi, oli Soome lahe põhjarannik. Sinna tekkisid eestlaste külad ja piirkonnad, kus keel konserveerus. Nüüdseks on need kadunud. Kolmas suurem piirkond oli Gotlandi saar, kuhu põgenes pärisorjuse eest palju meie saarerahvastikku. Massiliselt hakati põgenema ka siis, kui tekkis nekrutiks võtmine. Toimus assimileerumine kohalikku keskkonda.

1797 hakatakse mehi võtma Vene kroonusse. Sealt edasi muutub verekümnis traditsiooniliseks.
18. sajandi keskel, nagu keskajalgi, oli kavatsus siia koloniseerida Saksamaalt inimesi. See projekt kukkus läbi. Oli inimesi, kes olid juba teele asunud , kuid nad suunati Vene võimude poolt Volga -äärsetele aladele (alguse saavad volgasakslased – protsess, mis on tänaseks juba lõppenud).


Põhjasõda
Kristjan Kelchi kroonika.

Põhjasõda on pöördepunktiks meie ajaloos. Eesti ala läheb Rootsi riigi koosseisust Vene riigi koosseisu. Sõja ajendiks sai kokkulepe, mis sõlmiti vahetult enne sõda aastatel 1698 -99, Saksi-Poola, Taani ja Venemaa vahel luuakse kolmikliit, Rootsi-vastane unioon . Sõja avasündmuseks on Saksi vägede jõudmine Riia alla 12.02.1700. Järgmiseks suuremaks aktsiooniks on Taani vägede tungimine ...-sse. 19.08.1700 kuulutab Venemaa Rootsile sõja.

Narva lahing toimub 19.-20. novembril 1700, millest rootslastel õnnestub välja tulla võitjatena. Toona olid rootslased veendunud, et Jumal soosib neid, mitte barbareid, kelleks nad venelasi pidasid.

Algul oli siin kohal ka kuningas Karl XII. 1701 läheb ta Kuramaale (Poola aladele). Rootsi peaarmee jätab provintsid maha ja kohale jääb nõrk, hajutatud Rootsi kaitsemeeskond. Siia jääb Schlippenbach, ala hakkab hõivama Boriss Šeremetjev.

Edasi pole siin rootslastel mingit edu. Eesti- ja Liivimaal on venelased edukad.
Erastvere lahing detsembris 1701, kus rootslased saavad lüüa.
Juulis 1702 toimub Hummuli lahing.

Suuremaid territooriume esialgu ei hõivata, pigem tehakse soomust, võetakse, mida võtta annab.

Esimeseks suuremaks vallutuseks siinsel alal on 1704 juulis Tartu hõivamine ja augustis Narva hõivamine. Need on kaks olulist pidepunkti. Samasse aega jääb ka Ivangorodi langemine . Toonase arusaama järgi oli territoorium vallutatud ainult siis, kuid tähtsaimad tugipunktid (linnad) olid hõivatud.

Kõigil järgnevatel aastatel jätkub rutiiniks muutunud rüüstamine.

Lõpliku saatuse otsustavad:
Esiteks: septembris 1708 toimub Valgevenes üks esimesi rootslaste lüüasaamisi: Lesnaja lahing.
Teiseks: 27.06.1709 on Poltaava lahing, mille võitsid venelased. Pärast seda põgeneb Karl XII Türki ja algab Põhjasõja järelmäng ning Euroopa saab aru, kes on järgmine peremees .

Mis sai saatuslikuks rootslastele? Miks rahva meeleolu ka järk-järgult vene poolele kaldus? Eestlased küll ei avaldanud oma meelsust, seda tegid Balti ja Liivimaa rüütelkonnad.

Põhjused:
- kogu 18. sajandi alguses on 1695.-1697 aasta nälja mõju veel tunda.
- Rootsi võimud on Põhjasõja puhkedes peale pannud suured sõjakoormised ja - maksud , mida võeti sunduslikult.
- Rootsi armee paigutamine inimeste kodudesse oli kurnav.
- massilised kindlustustööd. Talupojad pidid appi tulema ning nende oma tööd jäid seisma.
- tuli osaleda ka küüdikohustuses – rekvireeriti vankreid ja hobuseid.
- aadlilt nõuti samuti täiendavaid kohustusi: aadlilipkonna moodustamist. Talurahvast ja linnakodanikke võeti maamiilitsasse. Tuli ka sunniviisiline värbamine (mehed joodeti tihti purju ja võeti meestelt allkiri, et tulevad sõjaväkke)
- sõja tõttu väliskaubandus peatus , vilja ei saanud välja vedada, vilja hind langes kõvasti, teisalt ei saanud sisse tuua soola ja selle tulemusena hakkas soola hind tõusma.
- 1708-1709 on taas ikalduseaastad. 1709 kannatab selle all terve Eesti, ning see toob kaasa nälja (kuigi mitte nii hullu kui 1696-97).
- i-le paneb punkti 1710. aasta katk

Kõik need tegurid kokku mõjusid laastavalt kogu elanikkonnale, kuid eelkõige talupidajatele. Selle tulemusena inimesed metsistusid, ei tegelenud oma põhitegevusega, hakati röövima (mis käis läbi inimelude võtmise) jne.

Pärast 27.06.1709 on Peetril selge, et ta saab oma põhieesmärgi ehk Eesti- ja Liivimaa vallutamise osas tegutsema hakata. Selleks tuli hõivata kolm allesjäänud suurt tugipunkti: Riia, Pärnu ja Tallinn. Augustis 1709 keelab ta edaspidised rüüstamised (propagandistlikud eesmärgid elanike poolehoiu võitmiseks, ning et alad tuleks venelaste kätte võimalikult korrasolevana).
31.01.1710 on üks mitmetest pöördumistest: Šeremetjev saadab siinsetele rüütelkondadele tsaari nimel kirja, et tsaari eesmärgiks on maa vabastamine Rootsi orjusest . Lubab, et kui maa tuleb Vene koosseisu, jäävad nende privileegid kehtima. Šeremetjev teeb oma kirjas tsaarist heategija. Esimestes kirjades räägib tsaar endast kui vabastajast. Ennast kui valitsejat ta üldse ei nimetanud.

Kui Rootsi-vastast uniooni kokku lepiti, jagati ka ala omavahel ära. Vene koosseisu pidi esialgsete kokkulepete kohaselt minema ainult Ingerimaa . Eesti- ja Liivimaa pidid minema hoopis Saksi-Poola võimu alla. Saksi kuurvürst August II Tugev teadis kogu aeg, et Venemaa annab talle mingil hetkel alad üle. 1709. aastal Peeter seda talle ka kinnitas. Oktoobris 1709 jõuavad vene väed Riia alla, linn piiratakse ümber ja linna piiramise avab pidulikult tsaar ise ( laseb kolm kuuli linna). Peeter läks ise ära, ta ei kavatsenud seda linna maatasa teha. Peetril oli eriline viha Riia linna vastu (1697. aastal, kui Peeter alustas oma suurt teekonda Lääne-Euroopasse, algas reis Riia kaudu. Vene saatkond jõudis Riiga , see oli maskeraad , Peetrit ametlikult delegatsioonis ei olnud, ta oli kirjas volüntäärina. Peetri järgi nuhiti ja ta kartis, et jätab oma elu Riiga ja seetõttu põgenes Kuramaale. Venelased heitsid rootslastele hiljem Riia linna osas paljut ette. Hiljem oli tsaariga käitumise viis üks sõja alustamise ametlikest põhjustest). Terve talv piirati linna, midagi ette ei võetud, vaid sügisel mõned tormijooksud. Linn oli väga raskes olukorras. 1710 kevadel jõuab kohale ka katk. 10.06. teeb Šeremetjev linnale ettepaneku alistuda, mis lükatakse tagasi. 14.06 algab korralik pommitamine, ei säästeta enam midagi, 11 päeva järjest lastakse linna suurtükikuule. Seega linnal ei jää muud üle kui koostada kokkulepe. Kuna linnas oli kolm erinevat osapoolt: Rootsi garnison , Riia linn ise ning Liivimaa rüütelkond, pidid kõik eraldi punktid koostama . Need esitatakse läbirääkimisteks Šeremetjevile. 1. juulil toimuvad järjest kapitulatsioonid: 3. juulil rootsi garnisoniga, 4. juulil teise kahega.
Rootsi garnisonil lubati auavalduste saatel lahkuda, linn ja rüütelkond saavad oma kapitulatsioonid kinnitatud, kinnitatakse nende vanad privileegid ja õigused. August II Tugevale teatatakse pärast Riia kapitulatsiooni, et tema nõudmised tulevad arutlusele hiljem. 5. juulil tulevad vene väed linna, 14. juulil toimub pidulik truudusvande andmine Peeter I-le.

Pärast Riia langemist, alustati 22. juulil Pärnu piiramist. Esialgu midagi suurt ette ei võetud, kuid koos piirajatega saabus katk. Pärnus oli kodanikke 1670, ning loendi järgi suri neist 1151, ehk enam kui 2/3 linnakodanikest. Lisaks oli seal ka palju registreerimata põgenikke. Pärnu garnison kuivab kokku, alles jääb ca 100 sõdurit ja 11. augustil algavad Pärnu- sisesed kapitualtsiooni ettevalmistamised. 12.08 algavad läbirääkimised Vene poolega, samal päeval kirjutatakse alla 41 punktist koosnevale kapitulatsioonile. Pärnust võib Rootsi garnison lahkuda auavalduste saatel.

Pärast seda jäi vallutada vaid Tallinn, mis oli kõige paremini kindlustatud ja varustatud. Peeter I armastas Tallinnat , seda ei tohtinud maatasa teha. Linna vallutamise eel tõdes Peeter, kirjutas hiljem ka päevaraamatusse, et oleks 1702. aastal olnud Tallinn tema oma, oleks ta oma residentsi siia loonud.
Tallinnas on samuti palju põgenikke. Esialgu olid ettevalmistused piisavad , kuid sai selgeks ei pikemaajalisemaks piiramiseks ei jätku Tallinnas vilja. Samuti jõuab sel ajal Tallinnasse katk. Tallinna garnison oli väga suureks aetud , piiramise eel oli selles 4000 meest (tavaliselt ca 1000), lisaks mustpead , kodanike endi kompaniid, ehk umbes 4700 meest võis olla linna kaitsel väljas. Katk teeb üsna kiire laastamistöö, selle tulemusena jääb alles vaid 400 sõdurit.

Esimest korda plaanis Peeter võtta Tallinnat 1709. aastal, kuid läks hoopis mujale. 1710. aasta augustiks tuuakse väed Tallinna juurde kokku. Kokku oli 20 000 piirajat. 22. augustist loetakse, et Tallinn on piiramisrõngas (v.a. meri). Piirajad keerasid kinni Tallinna kraanid (Ülemiste järvest Tallinnasse tulev kanal pandi kinni). Üritati ka merd blokeerida, kuid see ei õnnestunud. Tegelikuks põhjuseks Tallinna langemisel saab katk. Lõpuks algavad linnas sisemised läbirääkimised. Nii Tallinna garnison, linn ja rüütelkond jõuavad kokkuleppele ning esitavad oma kapitulatsioonitingimused Vene poolele. Selle võtab vastu kindralleitnant Bauer (kes oli Rootsi teenistusest vene poolele üle karanud). 29.09.1710 Harku mõisas kapitulatsioon allkirjastatakse. Allkirja annavad kõik pooled. Vanad õigused ja privileegid kinnitati taaskord .

Tallinna suurest rannaväravast lähevad rootsi väed välja ja Harju väravast tulevad vene väed sisse. Rootsi võim Eestimaal sellega ka lõppes. Rootsi suurriik oli 1561 Tallinnast alguse saanud ja Rootsi suurriigi lõpp oli samuti Tallinnas 1710. aastal, st väljuti ametlikest piiridest. Peetri saavutus: oli saanud endale olulised linnad: Viiburist alustades ning lõpetades Kuressaare ja Riiaga.

11 aastat hiljem, 30. augustil 1721, sõlmitakse Uusikaupungis rahu, ning sellega Põhjasõda lõppeb.

15.09.2009
1710. aasta kapitulatsioonid ja nende tähtsus Eesti- ja Liivimaa õigusliku staatuse kujundamisel.

4. juulil ja 29. septembril sõlmiti leping Liivimaa rüütelkonna ja Vene riigi vahel. Saaremaa rüütelkonnaga sellist lepingut ei sõlmitud.
Peeter I tahtis tõsta Venemaa prestiiži.
Sõlmides kokkuleppeid, soovis Peeter Suur iseend (inim- ja materiaalseid ressursse) säästa.
Sellise leppega tagati koostöö vallutatutega.
Kui Vene võim andis kinnituse varasemate privileegide säilitamiseks, tagas Vene riik endale lojaalsuse.
Valitsemislepingutega anti üleminekule Rootsi riigi koosseisust Vene riigi koosseisu formaaljuriidiliselt vabatahtlik kuju.

Peeter I tahtis reformida Venemaad, tuua Euroopat Venemaale (kuigi tema refomid olid tihti pinnapealsed ja vägivaldsed). Peeter I püüdis allutatud provintsidest õppida, mitte neid vägivaldselt maha suruda.

Baltikum oli pigem haritud kui harimata maa. Venemaal ei olnud sel ajal korralikku gümnaasiumigi, siin aga oli juba ülikool.

1699 – lõplikult oli vormunud liit Rootsi vastu (Vene+Taani+Saksi-Poola). Eesti ja Liivimaa pidid lepingu kohaselt minema hoopis Poola kätte.
1704 oli Peeter Suur saanud enda kätte mõned tähtsamad linnad (Tartu ja Narva). Sellele vaatamata kinnitas ta, et alad antakse üle Poolale (Poolal läks sõjaliselt halvasti).
1709 oli toimunud oluline lahing – Poltaava lahing. Isegi pärast seda lahingut lubas ta, et August II Tugev saab endale Liivimaa, aga Peeter jätab endale Eestimaa. Siiski selsamal aastal hakkasid Vene diplomaadid rääkima sellest, et liitlased olevat Venemaa kõige suuremas hädas maha jätnud ja et ta pidi üksinda sõdima ning seetõttu ei pea Venemaa 1699. a lepingust kinni pidama , et tegelikult olevat lepingut rikkunud esimesena hoopis Poola. (1706 oli Poola olnud sunnitud Rootsiga vaherahu sõlmima, kuna tal läks sõjas nii halvasti ning Venemaa jäi Rootsi vastu üksi. August II Tugev loobus ka troonist).
1709 sai August II Tugev võimule tagasi.
Venemaa tahtis näidata, et alistumine on vabatahtlik, sest Venemaa oli justkui taganenud 1699. a sõlmitud liidust . Poola kuningas oli küll väga solvunud, kuid jõudu tal seda olukorda muuta ei olnud.
Pärast Poltaava lahingut oli Venemaa pakkunud Rootsile rahu. Kui Karl XII oleks tulnud vastu ja kirjutanud rahulepingule alla, oleks meie ala olnud Rootsi käes (v.a Narva linn).


1710. aastal sõlmitud kapitulatsioonilepingud
Ühed lepingud sõlmiti garnisonidega (alistumislepingud), mille alused lubati rootslaste sõjaväeosadel koos peredega lahkuda ( varustus tuli siia jätta).

Esikohal kapitulatsioonides on Augsburgi usutunnistusel põhineva evangeelse luteri usu püsimajäämine siinsetes provintsides. Küll aga soovis vene võim, et apostellik õigeusk võiks siin maal levida , et ka vene kiriku tööle ei tehtaks takistust.
Senise kohtukorra säilimine – kohtunikud pidid olema sakslased , menetlus pidi toimuma vanal alusel. Siinsete provintside kõrgemate kohtuinstantside otsused oleksid lõplikud (Venemaale edasi kaevata poleks pidanud saama, tegelikult siiski said).
Kolmas küsimus puudutas mõisaid. Karl XII aja lõpul paljud mõisad riigistati. Nüüd tunnistati mõisnikud taas oma mõisate omanikuks. Nimetatakse restitutsiooniks e taastamiseks (käivitus Uusikaupungi rahu sõlmimise järel).
Kuberner pidi olema sakslane või rääkima saksa keelt. Asjaajamiskeeleks samuti saksa keel.
Seisuslik -korporatiivse ja omavalitsusliku korra püsimajäämine.
Liivimaa rüütelkond lasi kinnitada Sigismund II Augusti kinnitatud privileegi 16. sajandist, mida Rootsi võim ei olnud kunagi tunnistanud.

Nende kapitulatsioonidega loodi juriidiline alus Balti erikorrale.
Esimesed kapitulatsioonid kohapeal kirjutasid alla vene väejuhid. Selleks, et see lõpliku kinnituse saaks, pidi seda tegema ka tsaar (kellest pärast Uusikaupungi rahu pidi saama keiser ).
Tsaar pani kinnituskirjale juurde klausli, et privileegid kehtivad tingimusel, kui neid on praeguse valitsuse all võimalik kasutada. Kui vene võimule kehtiv kord Liivimaal ei meeldi, võib ta seda igal ajal muuta.
Kõik järgnevad valitsejad kuni Aleksander III-ni kinnitasid neid privileege, kuid selliseid reservatsioone enam nendes polnud.
Valitsemislepingud Venemaa ja seisuste vahel.

Rootsi, vaatamata oma lüüasaamistele ei olnud endale kuulunud aladest valmis loobuma . Rootsi lootis neid alasid veel tagasi saada. Rootsile oli jäänud laevastik . Veelgi enam loodeti rahvusvahelistele kombinatsioonidele – Türgile (Vene riigi ammune vaenlane lõuna pool). Karl XII ajas asju nii, et Türgi kuulutas sõja 1710. a lõpus. 1711 piirati Vene väed sisse, Peeter I suutis türklastega kokkuleppele jõuda.
Vene väed jõudsid 1712 Soome ja vallutasid selle. Sõtta lülitus ka Preisimaa. Hannover sai endale Bremeni ja Verdeni .
Vene laevastik oli Rootsi vastu sedavõrd edukas, et 1718-19 käidi dessantidega Rootsis emamaad rüüstamas. 1718 algasid Ahvenamaal Vene-Rootsi läbirääkimised.
Karl XII sai Norras surma. Troonile tõusis tema noor õde Ulrika-Eleonora, kes ajas teistsugust poliitikat. Põhjasõjaga paralleelselt toimus Hispaania pärilussõda (lõppes 1713-14). Suurbritanniast oli saanud Euroopa suurvõim ja tema ei olnud huvitatud sellest, et Venemaa jõuab Läänemereni. Riigi troonile oli tõusnud George I, kes hakkas intensiivselt diplomaatiliselt Venemaad ründama. Huvi oli, et Eesti- ja Liivimaa ei jääks Venemaa kätte. Moodustus teatav liit.
Rootsi kuninganna andis armukirja 1719 juunis, milles lubas rüütelkondadele tohutuid privileege, isegi suuremaid kui Vene tsaar oli lubanud. See jäi hiljaks .

Uusikaupungi rahu sõlmiti 30.08.1721 Venemaa ja Rootsi vahel. Rootsi loobus Eesti- ja Liivimaast igaveseks ajaks. Rootsi sai tagasi okupeeritud Soome, kuigi teatavate kaotustega (Käkkisalmi ja Viiburi jäid Venemaa kätte). Venemaa maksis Rootsile selle eest raha. Oluline oli õigus vedada siinsetest sadamatest tollivabalt vilja aastas 50 000 rubla väärtuses. Lubati Eesti-, Liivi- ja Saaremaa aadlile ja linnadele kõigi privilieegide kinnitamist. Jääb püsima luteri usk, restitutsioon , teenistusse astumine . Kõik pidid vanudma ustavust Vene keisrile või riigist lahkuma . Eriti puudutas see balti aadlit.

1724 sõlmiti liiduleping Rootsi-Venemaa vahel. Rootsi sisepoliitikas 1730 . aastatest hakkasid pead tõstma revanši tahtvad jõud.

Rootsi revanšipüüdlused Baltikumi suunal
Soodus hetk tekkis, kui Venemaal oli 1741 ebakindel olukord. Peeter I surma järel ei suudetud valitsejat leida, tal ei olnud meessoost pärijat. Troonile sai tema mitte eriti intelligentne abikaasa. Rootsile tundus 1741 olevat sobiv moment ja kuulutas Venemaale sõja. 1743 sõda lõppes Turu rahulepinguga ja Rootsil tuli Venemaale veelgi alasid loovutada. Kõik privileegid kinnitati Balti aadlile taaskord. Rootsi revanšiidee tõusis taas päevakorrale, kui võimule tõusis Gustav III (ooperis tehti talle lõpuks atentaat ). Gustav III hakkas idapiiri kindlustama, hakkas kindlustusi ehitama Suomenlinnas. Saatis Baltikumi salakuulajaid, et teada saada, kelle poole baltlased hoiavad. Katariina II oli kehtestanud asehalduskorra . Sel ajal olid privileegid kahanenud. Gustav III lootis, et äkki nüüd saab aadlilt kohapealt toetust.
Kõige otsustavam oli taaskord Türgi. 1787 oli alanud järjekordne Vene-Türgi sõda. Aasta hiljem sõlmiti nende vahel vastastikuse abistamise leping. Rootsit toetas Inglismaa.
Aastal 1788 esitas Rootsi Venemaale ultimaatumi ( muuhulgas nõuti Eesti- ja Liivimaa tagastamist Rootsile). Ka see sõda kulges Rootsile ebasoodsalt. 1790 tulid Paldiskisse neli Rootsi laeva ja võtsid Paldiski enda kontrolli alla. Läksid varsti minema. See aga ärritas venelasi. Varsti jõudsid laevad Naissaare lähedale, kus oli vastas Vene laevastik. Vaatamata umbes kahekordsele ülekaalule lõppes lahing rootslastele täieliku lüüasaamisega. 1790 augustis sõlmiti Soomes taaskord igavene rahu, mis kinnitas Uusikaupungi ja Turu lepingute põhitingimusi.

16.09.2009
17. sajandi lõpul ja 18. sajandi algul oli Venemaa ise alles kujunemisjärgus, asus revolutsiooniliste reformide teele. Peetri eeskujuks oma riigi reformimisel ja uuendamisel, lääneeuroopalikuks tegemisel, oli Rootsi. Institutsionaalne ülesehitus, mis Venemaale tuleb, on üle võetud Rootsist. Siiski ei saa Venemaa lahti ka varasemast taagast.
Olulisemad pidepunktid (meile olulised):
- kubermangude reform. 1708-09 jagab ta oma territooriumi kaheksasse kubermangu. Üks neist kaheksast on ka Ingerimaa kubermang (hiljem hakkab kandma Peterburi nime). Ida-Eesti (Tartu, Narva) liideti Peterburi kubermangu. 1710. aastal suurendab kumebrmangude arvu 10-ni, hiljem tuleb neid veelgi juurde.
Kubermangude jagamine kreisideks ehk maakondadeks. Lisaks veel kreiside allstruktuurid ehk osad, eeskujuks olnud nii Rootsis kui Läänemereprovintsides olnud kihelkonnad . Võetakse üle ka kubermangude juhtimine (kubermangu eesotsas kindralkuberner või kuberner).
- luuakse Venemaal ka uus valitsemine. Kolleegiumid. 1710. aasta kapitulatsioonidega ja 1721. a Uusikaupunki e Nystadti rahuga kinnitatakse Balti erikorra tulevased punktid. Esialgu jääb kehtima 1783. aastani. Võime ka küsida, miks Balti erikord välja töötati: Venemaa ise ei olnud veel sellist arengut läbi teinud, mida väljas oleks saanud rakendada, lisaks oli selge, et võimu kinnitamiseks ei ole piisav vaid sõjaline kohalolek, vaja on luua ka mingisugune haldusaparaat, mis eksisteeriks paralleelselt olemasolevate omavalitsustega. Paratamatult oli vaja kahetist võimustruktuuri. Balti erikord – mõnes mõttes esimene periood 1783. aatsani on selge, et Venemaa eriti siinsetesse asjadesse ei sekku, kehtima jäävad varasemad õiguskorraldused, privileegid. Samal ajal Venemaa enda seadusandlus oli pidevalt muutuv ja arenev. Venemaal kehtivad seadused tegid selget vahet põhiterritooriumi ja Balti provintside vahel. Esimest korda selline selge sekkumine siinsetesse asjadesse toimub 1783. aastal. Püütakse küll varem neid samme astuda, aga edutult.
Üks moment tekitas Balti erikorra kehtestamisel kohalikele peavalu, eelkõige Liivimaalastele. 1712. aastal võtab Peeter I ette paar aastat varem sõlmitud kapitulatsioonide kinnitamise. Liivimaalaste ehmatuseks läheb sisse selgitus, mille järgi ei tohtinud üleriigilised seadused kohalikega vastuollu minna, st ülemuslikud olid üleriigilised seadused. Hakkasid „röökima“, kuni Peeter I tegi täiendava selgituse, et ta oli selle all mõelnud, et seadused on siiski teineteisest lahus ja mingid hierarhilist paigutust nende vahel ei ole. Tekib olukord, kus siinsetes provintsides kehtib dualism – ühelt poolt Vene riigivõim (kindralkubernerid), teisalt seisuslikud omavalitsused (rüütelkonnad ja linnad), kes valitsevad oma alal, ilma, et riik saanuks nende tegevusse sekkuda.
Peterburi poole pealt pidi meie probleemidega tegelema: kolleegiumid, õige pea kujundatakse välja Läänemereprovintside jaoks välja selline kolleegium , nagu Liivi- ja Eestimaa asjade justiitskolleegium, eraldi tuleb ka Liivi- ja Eestimaa asjade kammerkolleegium. 1739 need ühendatakse ja tekib Liivi- ja Eestimaa asjade kolleegium. 1741-43 oli Rootsi ja Venemaa vahel revanšisõda, mille tulemusena Rootsi pidi Venemaale veel alasid loovutama. Moodustati eraldi veel Viiburi kubermang ja meie asju hakkab arutama selline institutsioon nagu Liivi, Eesti ja Soome asjade justiitskolleegium. Justiitskolleegiumist oli võimalik edasi minna valitsevasse senatisse, kuid tihti oli lihtsam asju Peterburi mitte lasta. Peeter jätkab oma reformide liini, esimene tagasilöök tema reformidele tuleb tema surmajärgsetel aastatel. Uuesti võtab Peetri reformid üles alles Katariina II, kes võttis samuti eeskuju Eesti- ja Liivimaast. 1741. aastal just ametisse astunud keisrinna Jelizaveta (mujal maailmas Eliisabet ). Tema esimesena tõstatab probleemi, et siinsetele provintisdele on liiga palju vabadusi antud, neid tuleb piirata. Esimeseks selgeks märgiks oli see, et ta jätab privileegid kinnitamata, lükkab need edasi määramata aega. Kuid Jelizaveta enda aeg jäi kardinaalsete reformide läbiiviimiseks liiga lühikeseks.

Administratiivne korraldus.
Teatavate muudatustega, aga mitte suurte muudatustega, jääb Eesti- ja Liivimaa piir kehtima nagu ta oli olnud 17. sajandil.
Eestimaa hertsogkond ja Liivimaa hertosgkond. Eestimaa kubermand ja Liivimaa kubermang. Mis vahe neil on? Hertsogkond on poliitiline ja territoriaalne üksus ja kubermang on administratiivne üksus.
Eestimaal oli neli maakonda ( kreisi ) – ajaloolised maakonnad (Harju-, Viru-, Järva- ja Läänemaa). Liivimaal oli neli kreisi (Riia, Võnnu, Tartu ja Pärnu). Ka nende maakondade piiride osas on toimunud teatavaid kosmeetilisi muudatusi, mis toimusid rahvusi silmas pidades, seda oli eelkõige vaja kohtutööks.
1710 aasta eel ja järel tuleb maakonnapiirid alles paika loksutada . 1704. aasta vallutatud alad liidetakse vastloodud Ingerimaa (hilisem Peterburi kubermag) kubermanguga. Kubermangu eesotsas oli Aleksander Danilovitš Menšikov. Temast saab esialgu Ingerimaa kindralkuberner. Esimest korda puutub meiega kokku 1703-04. aastal, et osaleda Šeremetjevi kõrval Tartu ja Narva hõivamisel. 1710. aastal, kui siinsed alad lähevad Vene riigi koosseisu, siis päris kohe Eesti- ja Liivimaad ei taastata, vaid luuakse üldine kubermang, mille eesosas oli Menšikov. Menšikovi saatus – pärast Peetri surma uue valitseja silmis tal soosingut polnud, oli sunnitud elama Venemaa eksiilis, Siberis .
1727 liidetakse Tartumaa taas Liivimaaga. Ainus, mis Ida-Virumaal jäi lahtiseks, oli Narva linna küsimus. Ei liidetud Eestimaa koosseisu, vaid Peterburi kubermangu.
Saaremaa on esialgu pärast kapitulatsioone olnud Liivimaa koosseisus. 1731 taastatakse tema omaette provintsi õigused. Tuleb omaette maavalitsus ja sealsed võimustruktuurid.

Kubermang – kreisid – kihelkond. Kihelkond oli ainult kiriklik termin ja otseselt sellist administratiivst tähtsust kihelkonnal ei ole, aga kirikul on sealse elanikkonna arvestuse kohustus.

1783. aasta järel ametnikkond plahvatuslikult kasvab.

Eesti- ja Liivimaa eesotsas on kõrgeima riigivõimu teostajaks ( kindral )kuberner. On kaks residentslinna – Riia ja Tallinn, kus kindralkubernerid elasid. Kahetine suhe: kindralkuberner oli tsaari kõrgeimaks esindajaks provintsis , kuid ei tohiks kasutada mõistet asetsaar. Peab ka provintsi kuninga/tsaari juures esindama. Tihtilugu jäi kindralkuberner kahe tule vahele.
Menšikov – 1710-19 Eesti- ja Liivimaa kuberner, pärast seda mõlema eesotsas eraldi kindralkubernerid.
Ei Rootsi ega Vene ajal ei tõuse kohalikud inimesed nii kõrgele, et nad sobiksid kindralkuberneriks. Tema nõunikud võisid olla kohalikku päritolu.

Üks tähtis mees on olnud Gerhard Johann von Lövenwolde. Tal oli võtmeroll esimestel aastatel. Pärast kapitulatsioonide sõlmimist määratakse tsaari poolt neljaliikmelise komisjoni etteotsa ja komisjon peab taastama endise olukorra Liivimaal. Teda loetakse tegelikuks asjaajamise taastajaks. Menšikov oli siiski sõjaväelane. Lövenwolde valimine tekitas inimestest suurt imestust. Oli alati selgelt väljendanud oma suurt poolehoidu Poolale ehk August II Tugevale. Pärast 1710. aasta määramist saab temast jäägitu Vene võimu pooldaja . Temast sai ka Šeremetjevi nõunik. Paljuski mõjutas teda, et väed käituks siin korrektselt, niipalju kui see sõjaolukorras võimalik oli. Lövenwolde on määranud Liivimaa (maksu)kohustused Vene riigi ees. Pärast 1710. aastat hakatakse aktiivselt taastama ka kaubandust. Suri 1723 aastal, kuid selle 13 aasta jooksul jõudis väga palju ära teha.
Domineerivad mittevenelased, aga ka mitte kohalikud.
1710-1783 vahemikus kõige kuulsamaks ja karismaatiliseks meheks oli George Browne. Sündis 1698 aastal ja suri 1792. Toonastel oludes väga vanaks, säilitas mõtteerksuse elu lõpuni ja ka elu lõpuni oli ametis. Päritolult iiri katoliiklane, Liivimaaga saab esmakordselt seotuks alles 1762. aastal. Inglismaal teenistust ei leidnud, noore mehena lahkus kodumaalt, oli mitmete mandri-Euroopa riikide teenistuses, osales 1731. aastal Vene sõjakäikudes, on olnud ka Poolas. 1738. aastal langes Vene-Türgi sõja ajal vangi, siis müüdi orjaks, olevat ühe prantsuse ohvitseri poolt vabaks ostetud. Väidetavalt olevat pärast seda Türki põgenenud, väidetavalt Türgi riigi sõjalisi dokumente kaasa võttes. Pärast seda teeb üsna kiiret karjääri. 1762 saab siia ametisse (Liivimaa kindralkuberner). Seitsmeaastane sõja ajal sai lahinguväljal nii rängalt haavata, et tema kolju purunes ja selle augu katmiseks kasutas hõbeplaati. Jäigi hammasrataste vahele, kuna rohkem kaitses provintsi inimesi riigi eest kui riigi asju provintsis juurutas. Talurahva seisukohalt oli üks võimukandjatest, kes leidis, et talupoegade olukord on ebainimlik. Kohalikud inimesed temasse nii suure sümpaatiaga ei suhtunud kui tema kohalikesse. Katoliiklaseks jäi elu lõpuni. Pilkealuseks sattus seetõttu, et elas Riia lossis, aga endale mingeid mugavusi ei lubanud. Tema eluruumide kohta on öelnud, et need sarnanevad pigem vangla kui kindralkuberneri ruumidega.

Kindralkuberneri kõige tähtsamateks ülesanneteks: sõjaline kaitse. Alal tuli hoida Vene riigi koosseisu. Rootsi ja Venemaa olid mõlemad äärealadega hädas.

Oma päritolult olid kindralkubernerid reeglina kõik sõjaväelased.
Teisejärguliseks asjaks oli tsiviilhaldus, mis olid kohalike omavalitsuste käes. Teataval määral tuli kindralkuberneridel täita ka kohtufunktsioone – kõrgeima kohtu juures tegevad.

Igapäevast elu juhib kindralkuberneri kantselei , puhtalt bürolkraatlik institutsioon. Sekretärid, kopistid (dokumentide ümberkirjutajad) jne. Kaks osakonda – saksa ja vene osakond (asjaajamiskeele järgi). Venekeelset asjaajamist oli vaja eelkõige selleks, et suhelda Peterburiga.

Kantseleid tegelesid palvekirjadega, aga oli ka inimesi, kes vajasid reisipasse, sünnitunnistusi, samuti sadamates tollide korjamise korraldamine. Kroonutulud laekusid kohtadelt, sisse tuli seada vastavad renteid, Liivimaa poole peal kolm, Eestimaal neli. Kantseleid töötavad peamiselt saksa keeles, seega saksa keele oskus oli oluline. Kindralkuberneri kantseleid on olnud eesti- ja liivimaalaste kanda (kohalik aadel ). Mida aeg edasi, seda enam hakati Peterburi poolt soovima venekeelset asjaajamist.

22.09.2009
Kameriirid.
Kogu kupatuse üle valvab linnusefoogt (Eestimaale iseloomulik ametnik , oli ametis Tallinnas).
Prokurörid ja fiskaalid. Fiskaalid – õiguskorda tundvad inimesed, pidid seisma riigi huvide eest, revisjonide jälgimine jne.
Tolliametnikud (tollid olid üks olulisematest sissetulekuallikatest).
Tollikontorid tekivad Tallinnasse, Narva, Pärnusse, Kuressaarde. Ka mõnda aega sisemaised tollipunktid (Tartu). Ametnikkond ja dokumentatsioon olid venekeelsed.
Ka põhjarannikul Toolse. Seal oli lubatud nn talupojakaubandus (eelkõige Soome piirkonnaga). Sealt saadi nt kala, vastu anti vilja.

Rüütelkonnad
18. sajandil oli Eesti ala seotud kolme rüütelkonnaga – Eesti-, Liivi- ja Saaremaa rüütelkond. 1795. aastast peaks juurde tooma ka Kuramaa rüütelkonna (meie kontekstis siiski eriti oluline pole). Kõige väärikam, pikema kujunemislooga oli Eestimaa rüütelkond (varem Harju-Viru rüütelkond), mille juured lähevad tagasi 13. sajandisse. Kõige varasem, järjepidevalt tegutsenud, kogu aeg valitsemise juures osalenud. Eestimaa rüütelkonna ühinemine esimest korda kokkuleppeliselt 1259. aastal, kui vasallid pöörduvad oma käskija poole ja kasutavad mõistet communitas. Järgnevatel sajanditel hakkab kogunema Maanõukogu. Eestimaa rüütelkond oma diplomaatilistes võitlustes saavutas mitmeid olulisi dokumente (võite). Üks olulisematest 1397. aastast pärit Konrad von Jungingeni armukiri (Saksa ordu kõrgmeister). Annab Harju-Viru rüütelkonnale õiguse viies sugulusastmes pärida oma kinnisvara. Varem oli õigus pärida ainult meesliinis, nüüd ka naisliinis kuni viienda astme sugulasteni. Eestimaa rüütelkond hakkab läbi aegade sellele tuginema, väga tähtis osa kuni 20. sajandi alguseni (pärast Vabadussõda toimub maareform ). Tähtsaks dokumendiks ka 1584.(?) aasta otsus, kus Harju-Viru rüütelkond laienes (haaras enda alla ka Läänemaa ja Järvamaa). Nüüdsest Eestimaa rüütelkond nimeks.
Eestimaa oli väga konservatiivne , nt ärkamisajal toimus Liivimaal ärkamine palju kiiremini. Väga tugev institutsioon.
Teine on lugu Liivimaa rüütelkonnaga –sõjasegaduste tõttu oli üsna nõrk institutsioon. N-ö moodsas (18. saj mõttes) oli kujunenud alles 16. sajandi lõpukümnenditel. Polnud loomulik protsess, vaid sellest ühinemisest olid huvitatud Poola võimud ning nende ettekirjutuste mõjul see ühinemine tõusis.
Institutsionaalne väljakujunemine 1630.-40-ndatel aastatel. Alles siis tekib institutsionaalne struktuur. Nõrk, oma autonoomiat eriti polegi.
1710. aastal esimest korda Vene võimud annavad rüütelkonnale autonoomia . Alles siis saab alguse võrdväärne positsioon Eestimaa rüütelkonnaga.
Saaremaa rüütelkond saab aluse Taani võimu perioodil.

Rüütelkondadel oli juba 17. sajandil, aga eelkõige 18. sajandil kindel roll kohaliku elu juhtimisel. Paljud neist kroonuametnikud. Vene ametnikkond (võimu mõttes) jääb kohapeal suhteliselt nõrgaks, pearaskus selgelt kohalike ehk seisuslike omavalitsuste ehk rüütelkondade käes.
Riiklike institutsioonide arengut aeglustas kapatsiteedi puudumine.
1710. aasta kapitulatsioonid annavad aadlile võimaluse kujundada oma Landesstaat . Kiiresti haaratakse kõikvõimalikud võtmepositsioonid.
Baltisakslased on omavahel vaidluses selle üle, miks kohapeal on ühtedel nii suur õigus. Debatt toimus 1850-ndatel ja 60-ndatel.

Kõige esimeseks asjaks oli see, kuidas muuta Rootsi riigi „ kuritegu “ e reduktsioon tagasipöörduvaks ehk restitutsiooniks.
Selge protsess 18. sajandi teisel veerandil – aadelkond hakkab uuesti konsolideeruma. Keskseks küsimuseks saab välja selgitada nende inimeste ( perekondade ) ring, kel pn õigus olla ühe või teise rüütelkonna liige. Eelkõige oli küsimuseks see, kellele aadliprivileegid laienevad ja kellele neid laiendada ei saa. Oluline luua loend nendest , kes kuuluvad ühte või teise rüütelkonda, kel on õigus maaomandile, õigus seisuslike omavalitsuste töös osaleda.
Loendi eeskujuks saab Peeter I aegne rangide(?) tabel, mis oli kopeeritud Rootsist. Oli teenistusastmete näitamiseks. Kõik, kes rangide tabelisse võeti, olid teenistusaadlikud.
Initsiatiiv need loendid (hiljem hakatakse nimetama matrikliteks) teha. 1725. aasta järel muutusid paljud asjad leebemaks. 1727.-28. aastal selle plaaniga välja tullakse, saadakse keskvalitsuselt toetus matriklikomisjonide moodustamiseks. Päris esimene katse see rüütelkondadele ei olnud, ühe korra oli aadlimatrikleid püütud sisse seada ka Rootsi ajal. Rootsi võimud seda ei võimaldanud.
Protsess oli väga pikk, läbi kõikvõimalike vaidluste. Mitte kõik ei olnud teretulnud. Matriklikomisjon töötas Liivimaal 1747. aastani, Eestimaal 1756. aastani. Töö venis, kuna kontroll oli range, et keegi ebaväärikas rüütelkonda ei saaks. Tähendas kõikvõimalike dokumentide esitamist .
Vaidlusi tekitas ka, mis alusel rüütelkond moodustada. 18. sajandil hakkab domineerima idee, et tuleb võtta aluseks see, mis ajal üks või teine aadliperekond jõuab Vana-Liivimaale. Mis ajal ta on nobiliteerunud.
Omaette probleem nendega, kes olid tulnud Taani ja orduajal, ning paljudel ei olnud täpne tulemisaeg teada. Kõige vanematel, kellel ei olnud teada, pandi number paika loosimise teel.

1747. aastal Liivimaa rüütelkonna matrikkel valmis, sellesse oli kantud 172 aadliperekonda, kronoloogilise printsiibi alusel. Orduajal oli siia Vana-Liivimaale saabunud 52 perekonda, 16 Poola- aegsed , Rootsiaegseid oli 45, Vene valitsusajal oli tulnud 59 perekonda (tulnud või siin aadlikuks saanud). Liivimaal oli matriklikomisjoni töös üheks probleemiks see, et kõikvõimalike sõdade tõttu oli olulisi dokumente palju kaduma läinud (Eestimaal oli dokumentatsioon hästi säilinud). Nii mõnigi perekond oli sunnnitud oma aadliks olemist ja Liivimaale tulekut kaude tõendama (nt teiste aadliperekondade ütluste kaudu).
Eestimaal on probleemiks, mis matriklikomisjoni tööd pidurdanud – kontroll, mis oli äärmiselt põhjalik. Eestimaal esineb ka keeldumisi (üks või teine perekond oli sunnitud kõrvale jääma). Lõplikult kinnitatakse aadlimatrikkel 1756. aastal. Ka siin võetakse aluseks vanuseline jaotus. Kokku esialgses matriklis 125 perekonda. 31 orduaegsed, 25 rootsiaegsed , 49 tulnud Vene võimu perioodil.
Saaremaal registreeriti 1741 aadliperekondi 26.
Saavutati institutsionaalne suletus väljapoole ja homogeensus sissepoole.
Läänemereprovintsides oli umbes 2000 aadlikku, kes oma positsiooniga valitsevad teiste üle.
Kui matriklikomisjon oma töö lõpetas, ilmes, et mitte kõik ei ole matriklisse võetud, paljud olid kõrvale jäänud. Nende puhul kasutatakse mõistet landsassen. Eestimaal neid üldse ei arvestatud, neil ei olnud rüütelkonna silmis poliitilist tähtsust. Liivimaal ei olnud nii ranged , seal on landsassenid mingil ajal rüütelkonna kõrvale moodustanud oma institutsiooni. 1797. aastal Liivimaa rüütelkond otsustab 65 sellist landsassenite perekonda enda sekka võtta.
Liivimaal Maapäeval pidid vähemalt ¾ uue perekonna vastuvõtmise poolt olema, Eestimaal oli selle aluseks kontroll ja veelkord kontroll.


Maapäev. Kõige tähtsam organ, mis käis koos teatava aja tagant (3 aastat, vajadusel ka sagedamini, regulaarsust polnud). Mitte kõik rüütlimõisa omanikud ei saanud osaleda. Nimekiri pandi kokku, kes on aadlimatriklis ja kes mitte. Siis enam mingisugust vahet ei tehta , kõik kes olid matriklis, said osaleda.
Liivimaal on lubatud palju varem Maapäeval osaleda ka nendel, kes matriklis polnud (hääleõigust polnud). Liivimaal said osaleda ka Riia linna kaks esindajat, kel oli kahe peale üks hääl.
Maapäeva kutsub kokku kohalik kuberner või kindralkuberner. Teeb teatavaks paar kuud enne sessiooni algust (toimus Riias, Tallinnas või Kuresaares). Maanteede läbitavust silmas pidades olid hooajad jaanuaris ja juunis. Maapäevast osavõtt oli kohustuslik.
4 nädala jooksul pidi Maapäev oma istungid ära pidama, toimusid järjest.
Algas piduliku jumalateenistusega Toomkirikus. Kooriruumis on kaks rida toole, kus läbi aegade istusid rüütelkonna peamehed. Riias Jakobi kirikus. Pärast seda kohtuti kindralkuberneriga, kellega arutati esimene voor läbi. Esitati rüütelkonna poolsed soovid, kindralkuberner ütles, mis asjad arutlusele pidid tulema. Istungid toimusid rüütelkonna hoonetes.
Kuressaares oli see asi keerulisem. Algul oma kooskäimise koht puudus. Aga kuna osalejaid oli vähem, käidi esialgu eramajades. Hiljem hakati koos käima Kuressaare lossis.
Kindralkuberner teeb esildised e propositsioonid. Arutlused toimusid voorude kaupa, arvamus loksutati paika. Põhimõtteks oli, et arutelu toimus selles vaimus , et rüütelkonna rpivileegid ei saaks kahjustatud, samas et oleks tagatud maa heaolu. Kui propositsioon heaks kiideti, oli võimalik tagasi kuberneri juurde minna, kes selle seaduse või korraldusena välja kuulutas.

Maanõunike kolleegium. Nii Eesti-, kui Liivimaal 12-liikmeline. Saaremaal oli 4 maanõunikku. Koos ollakse praktiliselt kogu aeg, et Maapäevade vahelisel ajal oma asju ajada. Maanõunike kolleegium oli provintsi tegelikuks valitsejaks. Maanõuniku koht oli äärmiselt väärikas, valiti sinna eelkõige positsiooni silmas pidades. Valiti eluks ajaks. Pm maanõunikke kutsuti ekstsellentsideks.
Kolleegiumisse saamine ei olnud lihtne. See oli auamet, palka ei saadud, kuid kaude oli sealt võimalik oma (ka majanduslikku) positsiooni parandada. Tavaliselt kutsuti välja kolm meest, neist üks sai koha. Toimus läbi arutelude, kes on sobilik. Valimiste juures võimudel ei olnud kaasarääkimisõigust. Liivi- ja Eestimaal oli asi paljuski sarnane. Oli terve rida takistavaid momente, mida silmas peeti. Varanduslik positsioon, perekondlikud sidemed (et ei oleks omavahel perekondlikult seotud inimesi maanõukogus, et ei tekiks ühiseid huvisid). Siiski ikka juhtus, et lähedased olid korraga ametis. Ühe või teise maanõuniku lahkudes valiti sageli ametisse tema poeg.
Rüütelkonna peamehel oli esindusfn, pidi esindama provintsi huve keskvõimude juures. Kui toimus mingisugune Peterburi võimude poolt organiseeritud kogunemine Peterburis, siis rüütelkonna peamees sõitis tavaliselt kohale.

Komisjonid maanõunike kolleegiumide juures, kuna maanõunikke igale poole ei jätku. Komisjonide töö puudutas kõikvõimalikke eluvaldkondi.

Rüütelkonna esildised eelkõige seotud maksudega. Terve rida oli ka sisemisi asju, mida arutada (nt uute liikmete vastuvõtt). Rüütelkonna. Maapäeval arutati sildade jne ehitamist, meditsiiniküsimusi jne. 18. sajandil on Maapäeva kompetentsis ka kõikvõimalikud haridusega seotud küsimused. Lõpuks ka rida isikutevahelisi küsimusi, mis tuli läbi arutada. Paljud küsimused anti tagasi kindralkubernerile, kes need välja kuulutas.

Rüütelkondadel olid oma vapid . Eestimaa rüütelkonna vapp oli kolm sinist leopardi kollasel taustal (mõned väidavad, et võeti kasutusele 13. sajandil, teised vaidlevad vastu. Uuem arvamus on, et vapp on välja kujunenud 1580. aastatel). Liivimaal on traditsiooniline vapp Sigismund II ajast – kroonitud greif punasel väljal, mõõgaga paremas käpas. Saaremaal jääb vapp selliseks , nagu ta ajalooliselt oli. Vapil viis tähte – DWGBE. Ei viita üldsegi Saaremaale, vaid hüüdlause, mis tähendab „Jumalasõna jääb igaveseks“ vms.




23.09.2009
Kohtu- ja õiguskorraldus 18. sajandil
Friedrich Georg von Bunge . Õigusteadlane- ajaloolane . Paljude õigusajalooliste kogumike koostaja . Kogus kõikvõimalikke vanu õigusakte. Püüdis neid ka tõlgendada, lahti mõtestada.

Süsteem jääb kehtima kuni 1889. aasta kohtureformini. 1710. aasta kapitulatsiooni ja 1721. aasta rahulepinguga paika pannakse, jääb seega väga pikaks ajaks püsima. Selgelt seisulik kohtusüsteem, tagatud kapitulatsioonide ja rahulepinguga. Sellega tagati saksa rahvusest kohtunikkond ja kohalik vana Liivimaa kohtumenetlus, protsessiõigus, kohtukorraldus . Üks erandlik periood siia vahele jääb – asehaldusaeg (1783-1796-97). Üks oluline erinevus varasema, 17. sajandiga , on see, et varem oli kohtusüsteem dualistlik (riiklik ja seisuslik kohtukorraldus). Nüüd, tänu kapitulatsioonidele, Balti erikorrale riik taandub ja jääb alles ainult seisuslik ehk aadlipmavalitsusele ning linnadele ja raadidele tuginev kohtukord. Rootsiaegsed riiklikud kohtuinstantsid lõpetavad oma tegevuse (Tallinnas Linnusekohus, samuti Riias). Liivimaal oli üldse riiklik kohtukorraldus domineeriv, see kontroll nüüd kaob, jääb aadli omavalitsuste kontrolli alla. Vene riik ei olnud võimeline kohapealselt kohtusüsteemi üle võtta, ei tuntud siinseid olusid ja ei olnud ressursse, et siin oma kohtusüsteemi luua. Domineerivalt on seisuslik kohtukorraldus aadli käes. Aadel mõistab seisus ka teiste seisuste üle (talupojad, vaimulikkond).
Aadli omavalitsus seisnes selles, et kohtusüsteem oli nende käes. Samuti ka nn politseiline kontroll, järelvalve olid rüütelkondade käes. Oma maa teenistuses olemine oli auasjaks. Finantskompensatsiooni sealt reeglina ei otsitud.

Liivi-, Eesti- ja Soomemaa justiitskolleegium


Eestimaal ülemmaakohus Liivimaal õuekohus
Alammaakohus Liivimaal maakohtud
Eestimaal meeskohtud (Vasallikohtud) Liivimaal maakohtud

Adrakohtud Sillakohtud

Täpselt ei ole teada, millal esimesi kordi koos käidi. Lihtsam on paika panna Liivimaa maakohtu teket – Rootsi riigi poolt korraldatud. 18. sajandisse tuleb Liivimaa maakohus. Kohtuid oli nii palju, kui oli maakondi/kreise – Eestimaal 4, Liivimaa Eesti osas 2. Kohut , kui sellist juhib üks aadlik , rüütelkonna liige, valitud kohtunik . Temal on abiks nooremate liikmetena kaks assessorit/kaasistujat. Erinevates maakondades on kohtu komplekteerimine olnud erinev. Eestimaa ülemmaakohus nimetas erinevate meekohtute liikmed. Liivimaal oli asi demokraatlikum, seal maakohtunikud pannakse ametisse Maapäeval.
Eestimaal käis kohus koos Toompeal. Liivimaal toimuvad istungid kohtadel (Tartu kreisi asju aetakse Tartus, Pärnu asju Pärnus. On ka Pärnu maakonna asju aetud Viljandis ).
Kohtutel on oma kompetentsid . Mees- ja maakohtute ülesannete hulka kuuluvad piirkonnas elavate talupoegade ja mitteaadlike tsiviil- ja kriminaalasjad. Piirkonna aadlikud said oma asju ajada mees- või maakohtus (neid nimetati kergemateks asjadeks ja said olla ainult tsiviilasjad). Linnade magistralid – linnade kohtusüsteem oli autonoomne, ei sõltunud ülejäänud maa asjadest. Kohtusüsteem oli igal pool ise nägu. Mida väiksem linn, seda lihtsam oli linna autonoomsel territooriumil toimuv kohtukorraldus.
Adra- ja sillakohtud. Kohus on meie tänapäevase sõnakasutuse juures eksitav. Tegemist institutsioonidega, mis peavad tagama korda, maapolitseinikega. Võime paljuski neid üldistada, Eesti- ja Liivimaa vahel ei olnud suuri erinevusi. Kõige tähtsamaks funktsiooniks oli pagenud talupoegade otsimine, tagasinõudmine. Kui talupoeg oli teinud kuritöö, siis adra- või sillakohtunik aitab asja uurida. Kui otsus on langetatud, siis alama astme nn maapolitseinikud viisid kõrgema instantsi tehtud otsuse täide. Nende tööväli pidevalt suurenes, pidevalt määrati juurde uusi adrakohtunikke. Adrakohtunike ametit täidavad samuti kohalikud aadlikud. Nemad võtavad endale appi nutikamaid talupoegi, kes neid aitavad. Ei ole eluaegne amet, iga kolme aasta tagant ümberkorraldused.
Sillakohus – kohtunike üheks tähtsamaks küsimuseks oli ka teede ja sildade korrashoid . Nemad peavad tagama, et teed oleks läbitavad, vastavalt normile ehitatud.

Kui mees- ja maakohtud on oma kompetentsi piiri saavutanud, siis järgmine instants Eestimaa ülemmaakohus ja Liivimaal õuekohus. Väärikam, vanem, õigusloome mõttes edasiarenenud on Eestimaa ülemmaakohus. See on sama institutsioon, mis maanõunike kolleegium (muutus ülemmaakohtuks, kui kohtutegevusega liitus kohalik kindralkuberner). Kuberneril pole alati aega kohtutöös osaleda, tihti määras kedagi endale asendajaks. Kuberner on kohtujuhtimise delegeerinud ühele maanõunike kolleegiumi 12 liikmest. Toona ei olnud kohtutee midagi eriskummalist, kuna kohus arutas väga erinevaid probleeme. Kuna Eestimaa ülemmaakohtu töövõime ei suutnud kõiki probleeme läbi hekseldada, luuakse üks vaheinstants ehk alammaakohus. Kohus on seisuslik, kohtu juhiks on rüütelkonna peamees. Tema kaasistujateks on kõikide meeskohtute esimehed. Lisaks alama kohtu töös osalevad ka kõik adrakohtunikud ja mitmesugused teised vähemtähtsad ametnikud, nagu notar, kirjutajad jne.
Aadlil tihtilugu puudus kompetents, seetõttu tuli kohtule tööle võtta ka inimesi, kes kohalikku seadust tegelikult tundsid. Need pandi ametisse sekretäride nime all. Liivimaal kohtukorralduse tipus on Liivimaa õuekohus (oma president ja asepresident). Kohtu töös osalevad 11 aadlikust kaasistujat ehk assessorit. Kui koht tühjaks jääb, leiti asemik oma kanaleid pidi, Maapäeva sel juhul ei toimunud. Ka kõik aadliga seotud asjad (nii tsiviil-, kui kriminaalasjad). Seati rahalisi algpiire, et kohus asju arutusele võtaks. Kõikidel kohtutel on olnud rohkesti kompetentsivaidlusi, eelkõige hierarhilises plaanis. Aadlikele meeldis, kui nende asju arutati võimalikult kõrges kohtuastmes. Teine vaidluskoht tekkis konsistooriumitega – ilmalik kohtusüsteem leidis, et ka vaimulikud peavad oma probleemide ja asjadega neile alluma. Konsistooriumid leiavad, et vaimulikud küsimused kuuluvad aga nende pädevusse (nt kui inimene otsustas lahutada). Ilmalikud inimesed leidsid , et ka need asjad kuuluvad nende pädevusse.
17. sajandil kokkuleppele ei jõutud, lahutusasjad jäid konsistooriumi ajada. 18. sajandil inimeste asjadest arusaamine teataval määral ilmalikustus. 18. sajandil tehakse Eestimaal samm edasi, luuakse vaimulike asjade arutamiseks ülemapellatsioonikohus. Kontroll on kohalike kindralkuberneride käes, kohtu koosseisus on neli vaimulikku ja neli ilmalikku inimest. Ei käinud koos regulaarselt, kohus käis koos vastavalt vajadusele. Liivimaal sellist institutsiooni ei teki.
On võimalik veel edasi apelleerida Peterburi.
Kui justiitskolleegiumist abi ei saadud, sai veel edasi minna valitsevasse
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Eesti uusaeg-1710-1900 #1 Eesti uusaeg-1710-1900 #2 Eesti uusaeg-1710-1900 #3 Eesti uusaeg-1710-1900 #4 Eesti uusaeg-1710-1900 #5 Eesti uusaeg-1710-1900 #6 Eesti uusaeg-1710-1900 #7 Eesti uusaeg-1710-1900 #8 Eesti uusaeg-1710-1900 #9 Eesti uusaeg-1710-1900 #10 Eesti uusaeg-1710-1900 #11 Eesti uusaeg-1710-1900 #12 Eesti uusaeg-1710-1900 #13 Eesti uusaeg-1710-1900 #14 Eesti uusaeg-1710-1900 #15 Eesti uusaeg-1710-1900 #16 Eesti uusaeg-1710-1900 #17 Eesti uusaeg-1710-1900 #18 Eesti uusaeg-1710-1900 #19 Eesti uusaeg-1710-1900 #20 Eesti uusaeg-1710-1900 #21 Eesti uusaeg-1710-1900 #22 Eesti uusaeg-1710-1900 #23 Eesti uusaeg-1710-1900 #24 Eesti uusaeg-1710-1900 #25 Eesti uusaeg-1710-1900 #26 Eesti uusaeg-1710-1900 #27 Eesti uusaeg-1710-1900 #28 Eesti uusaeg-1710-1900 #29 Eesti uusaeg-1710-1900 #30 Eesti uusaeg-1710-1900 #31 Eesti uusaeg-1710-1900 #32 Eesti uusaeg-1710-1900 #33 Eesti uusaeg-1710-1900 #34 Eesti uusaeg-1710-1900 #35 Eesti uusaeg-1710-1900 #36 Eesti uusaeg-1710-1900 #37 Eesti uusaeg-1710-1900 #38 Eesti uusaeg-1710-1900 #39 Eesti uusaeg-1710-1900 #40 Eesti uusaeg-1710-1900 #41 Eesti uusaeg-1710-1900 #42 Eesti uusaeg-1710-1900 #43 Eesti uusaeg-1710-1900 #44 Eesti uusaeg-1710-1900 #45 Eesti uusaeg-1710-1900 #46 Eesti uusaeg-1710-1900 #47 Eesti uusaeg-1710-1900 #48 Eesti uusaeg-1710-1900 #49 Eesti uusaeg-1710-1900 #50 Eesti uusaeg-1710-1900 #51 Eesti uusaeg-1710-1900 #52 Eesti uusaeg-1710-1900 #53 Eesti uusaeg-1710-1900 #54 Eesti uusaeg-1710-1900 #55 Eesti uusaeg-1710-1900 #56 Eesti uusaeg-1710-1900 #57 Eesti uusaeg-1710-1900 #58 Eesti uusaeg-1710-1900 #59 Eesti uusaeg-1710-1900 #60 Eesti uusaeg-1710-1900 #61 Eesti uusaeg-1710-1900 #62 Eesti uusaeg-1710-1900 #63 Eesti uusaeg-1710-1900 #64 Eesti uusaeg-1710-1900 #65 Eesti uusaeg-1710-1900 #66 Eesti uusaeg-1710-1900 #67 Eesti uusaeg-1710-1900 #68 Eesti uusaeg-1710-1900 #69 Eesti uusaeg-1710-1900 #70 Eesti uusaeg-1710-1900 #71 Eesti uusaeg-1710-1900 #72
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 72 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-01-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 302 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 7 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Karmelo Õppematerjali autor

Lisainfo

Enn Küngi loengute konspekt
eesti uusaeg , valitsemine , pärisorjuse kaotamine , ärkamisaeg 18 , -19 , sajand

Mõisted

heldur palli, osa revisjone, head kirikuandmed, augustis 1710, umbes 200, põhjasõda, sõja avasündmuseks, esikohal kapitulatsioonides, seisuslik, lubati eesti, balti erikord, kehtib dualism, 1741, kubermang, kubermang, menšikov, lövenwolde, langes vene, kaks osakonda, kindralkuberneri kantseleid, fiskaalid, annab harju, baltisakslased, tagasipöörduvaks, jõuab vana, kooriruumis, õigusteadlane, domineerivalt, sillakohus, mõttes edasiarenenud, kuberner, kõikidel kohtutel, sajandiks, 500, esimeseks enam, asehalduskord, rakveres, sõjalised keskused, bürgermeistrit, literaatide seisus, raad, valdkondade probleemidega, kadrioru aednikud, linnade arengut, eestimaal, kroonumaavaldus, sajandi lõpuks, landsassenid, mõisa sissetulekud, saj lõpul, kaebeõigus, positiivsetel määrustel, vitram, arusaamatuse aluseks, aleksander i, peatööks, talupoeg, petri teos, lõpukümnetel, vallakohtute puhul, agraarkorralduse nõudmine, paul i, katariina ii, maapäeva tulemus, tegelik väljakuulutamine, talurahvakoolidest, kihelkonna aadlikel, konsistooriumil, abielude lubamine, visitatsioonide korraldamine, vaimulike katsumine, kalendrite ilmumist, vennastekogude liikumine, arusaamade levitamine, herrnhuti tegelastele, 120, lätlased, järva, raikkülas, vastuhakk, uut kirikuseadust, sajandi lõpus, kirik, aastate liikumine, aruannete järgi, liikmete arvu, aasta kevad, kompromissiga, paika talu, mitmed talupojad, terve juunikuu, septembris 1860, suureks muudatuseks, passikord, karistamine, vallavolikogul, kaitstaksegi põhja, blokeerib inglise, siinsetele talupoegadele, aleksander ii, omavalitsusreformi juures, reformiga, ajajärgu näidiseks, kuukiri, sellele perioodile, ea jansen, liikumise vedajateks, faehlmann, seisuslik süsteem, kreutzwald, vahepeal, ühiskond ise, mitmesugused nähtused, äratajad, aastate kohta, jannseni puhul, tegelaskonna keskmes, vananevale kreutzwaldile, talupoegadega, peterburi seltskonnale, hurt, köler, suuremaks ettevõtmiseks, novembril 1864, aleksander ii, esimest korda, jannsen, cimze seminaris, aastal ep, tellijatest, vanemuise selts, balti alad, kolme perioodi, koorid, rudolf põldmäe, üheks peakõnelejaks, tekitajaks, järgnevatel kordadel, luteri usk, hurt, 1870 juuli, aleksandrikooli, kooskäimist, aastatele, veelgi olulisem, jakobson, sellelt pinnalt, jannsen, tallinna laulupeole, eks, grenzteini näol, tellimispiirkonda, põhjapoolsetes maakondades, vapustab, jakobsoni järeltulijaid, administratiivne venestamine

Sisukord

  • landsassenite
  • rahwas!

Teemad

  • EESTI UUSAEG
  • Eesti rahvastik ja asustus 18. sajandil
  • Põhjasõda
  • aasta kapitulatsioonid ja nende tähtsus Eesti- ja Liivimaa õigusliku
  • staatuse kujundamisel
  • aastal sõlmitud kapitulatsioonilepingud
  • Baltikumi suunal
  • Administratiivne korraldus
  • Menšikov
  • Rüütelkonnad
  • communitas
  • Landesstaat
  • landsassen
  • landsassenid
  • Kohtu- ja õiguskorraldus 18. sajandil
  • Liivi-, Eesti- ja Soomemaa justiitskolleegium
  • Linnad kui seisusliku autonoomia subjektid 18. sajandil
  • Tallinna rahvastik/elanikkond
  • Tartus
  • Narvat
  • Kuressaare
  • Viljandi
  • Rakvere
  • Paide
  • Põltsamaa
  • Kaubandus ja käsitöö
  • Landsassenid
  • Mõisamajandus
  • praga
  • Heinrich Johann von Jannau
  • Garlieb Helwig Merkel
  • Johann Cristoph Petri
  • Iggaüks
  • Iggaüks
  • Iggaühe
  • Eestimaa Tallorahwa säädos
  • Vennastekogude liikumine
  • Hariduselu 18. sajandil
  • in corpore
  • Mahtra sõda
  • zemstvo
  • Revalsche Zeitung
  • Rigasche Zeitung
  • Zeitung für Stadt und Land
  • Neue Dörptsche Zeitung
  • Relvalche Beoblachter
  • Das Inland
  • Rahvuslik ärkamine
  • Das Inland
  • Inland
  • Terre arrmas eesti
  • Tallorahwa Postimeest
  • Venestamine

Kommentaarid (7)

uklemmer profiilipilt
uklemmer: Väga hea ja põhjalik materjal
18:38 12-01-2013
Puushobune profiilipilt
Puushobune: Hea ja põhjalik materjal.
14:52 18-05-2014
oruke profiilipilt
oruke: Suurepärane konspekt
12:21 15-08-2013


Sarnased materjalid

70
docx
Eesti Uusaeg
44
docx
Eesti uusaeg
106
docx
EESTI UUSAEG
16
doc
Eesti ajalugu-1550-1905
39
docx
EESTI VARAUUSAEG
58
pdf
Eesti Uusaeg
21
doc
Eesti uusaeg
3
doc
Eesti uusaeg





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !