TALUTÖÖD
Eesti
talurahva olukord polnud 19. sajandi keskel kerge. Lisaks
kohustustele käia saksa mõisniku juures orjamas tuli teha ka oma
talu tööd, mida jätkus aastaringselt . Talutööde alustamisel ja
lõpetamisel jälgiti hoolega loodusmärke ja rahvakalendri
tähtpäevi.
Kevadel
olid peamisteks põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine.
Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid härjad. Pärast kündi põld äestati ja siis võis juba seemne
mulda külvata. Külvati käsitsi ja väga hoolikalt. Kasvatati rukist , otra , nisu ja kaera.
Kevadel
veeti laudad sõnnikust puhtaks, see sai väetiseks kesapõllule, mis
järgneval sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi
lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust
kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara,
kui kaste oli veel maas . Keskpäevapalavuses muutus niitmine väga
vaevaliseks. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni.
Sügistööde algust tähistas
rukkilõikus, milleks kasutati sirpe. Muu teravili niideti vikatiga.
Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule hakkidena kuivama. Mõne
aja möödudes alustati rehepeksuga. See oli väga raske töö ja
nõudis sageli lisa öötundidest. Reht peksti eriliste puust
kootidega, millega viljaterad vihkudest välja löödi.
Kuigi suvi
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 10 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-10-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
76 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
varicella
Õppematerjali autor
Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgadest keedeti pidurooga sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa jõuluks verivorsti. 19. sajandi teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad
Talurahva eluolu 19. sajandil 5. klass Talurahva igapäevaelu Kohustus mõisas + oma talutöö Tööd jagus aastaringselt Loodusmärgid ja rahvakalendritähtpäevad Talu naispere: - kodu korrashoidmine - meeste aitamine põllutöödel - loomade talitamine - toidu valmistamine - laste kasvatamine Lapsi oli taluperes rohkesti, tavaliselt 4-5 või rohkemgi Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama TALGUD – mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud talupere ise toime, siis korraldati talgud - metsavedu - heinategu - rukkilõikus - hoonete ehitamine Kevadtööd Kündmine - puust ader, millel oli rauast sahk - vedasid härjad, aga ka hobused Äestamine - äke Külvamine - käsitsi ja väga hoolikalt - kasvatati: rukis, oder, nisu, kaer * Lõuna-Eestis linakasvatus * Alles 19. sajandi II poolel (!) hakkas levima ka kartulikasvatus --- aitas kaasa näljahädadele l
Muistsed eestlased RIIETUS Tänapäevast erinev oli ka talurahva riietus. Meile on see tuntud rahvar õivaste ni me all. Igal Eesti kihelkonnal olid o ma rõivad. Meestel oli suviseks tööriietuseks linasest riidest valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kivivöö ga kinni tõm matud. Jalas kanti õhukesest nahast pastlaid, aga ka palju nahast või niinekoest punutud viiske. Saapad ja kingi hakati rohke m kand ma alles m ö ödunud sajandil. T ö öriie pidi ole ma puhas
Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 1 Eesti talurahva eluolu XIX sajandil ELAMU Eesti talurahvas elas palkidest ehitatud rehielamutes, mis koosnesid kahest suuremast osast: rehetoast ja rehealusest. Katused olid roost või õlgedest, hiljem lisandusid ka laastukatused. Vanimatel rehielamutel polnud aknaid ega korstnaid seetõttu olid toa seinad nõgised ja tahmased ning reheahju kütmisel tuli tuba paksult suitsu täis. See lasti toast välja ukse või väikese suitsuaugu kaudu. Reheahjus küpsetas perenaine leiba ja talvel külmaga toodi isegi
Jakob Westholmi Gümnaasium EESTI TALUPOJA ELUOLU 19. SAJANDIL Referaat Õpilane: Õpetaja: Tallinn 2012 19. sajandil hakkas muutuma kogu Eesti asustuse ilme. See muutus hajusamaks ning muutus ka külade sisu. Uute külavormide tekkimisel mängis suurt rolli maastik. Arvestati joogivee olemasolu, pinnareljeefi ja mulla viljakust. Väheviljakatele maadele tekkisid hajusad külad ehk hajakülad taluõued paiknesid maastikul laialipillutult ja korrapäratult ning nende vahel laiusid metsad, karjamaad ja põllud. Hajakülad olid eriti laialt levinud Lõuna- Eestis, kuid neid võis leida üle kogu Eesti
Andrea Ainjärv Talurahva elu-olu 19. saj. talurahvamuuseumi materjali põhjal Sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Maa jäi aga endiselt mõisnike omandiks ja selle kasutamise eest tuli mõisale tööd teha. Elu oli raske, kuid inimesed võisid ise otsustada kus tahavad elada või millega tegeleda. Kuni pärisorjusest vabastamiseni ei olnud eestlastel perekonnanimesid. Inimesi kutsuti talu nime järgi. Kuid nüüd vabad talupojad vajasid perekonnanimesid. Nimed vormistati mõisas. Kes ise nime ei öelnud, sellele pani mõisnik nime
kui varem. 10.–13. sajandil tekkisid feodaalsuhted, algas üldine majanduslik tõus. Talirukki kasvatamisega seoses hakati üle minema kolmevälja-kesasüsteemile. 13. sajandil oli Eestis umbes 220 000 ha põllupinda, teravilja kogusaak oli 45 000 t. Põllumajandusest oli saanud valdav elatusallikas. Keskajal muutusid omandisuhted, eestlased jäid ilma õigusest maale. 16. sajandil muutus talupoeg pärisorjaks. Lisaks laastas Eesti ala mitu katku- ja näljapuhangut, rahvaarv kahanes (1697. aastaks 280 000-ni). 17. ja 18. sajandil sõltus talupidamine üha rohkem mõisast. Kogu majanduselu oli rajatud teraviljakaubandusele. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_p%C3%B5llumajanduse_arengulugu 19. sajandil võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine Liivimaa kubermangus
omadustele, mis viimaste aastate uurimistöö tulemustel on kõige enam seotud villast toodete lõppkvaliteediga. LAMBAKASVATUS EESTIS 1938. aastal oli u 700 000 kitse ja lammast. (selle hulka on arvestatud ka aprillini järgmise aasta omad). Kõige madalam arv lambaid oli 1999. Aastal 30 000. Alates sellest ajast hakati lambakasvatusele maksma otsetoetust, liitumine EL, tänu sellele lisandusid mitmed toetused. Praegu on lammaste arvukus ligikaudu 80 000. Eesti lammastest ligikaudu pooled on mahelambad (u 40 000). Eesti on Euroopa riikide hulgast konkurentsitult kõige kõrgema positsiooni peal seoses mahelambakasvatusega. Lambakasvatusettevõtteid on umbes 2000, 10 a. tagasi oli neid ligikaudu 5000. Keskmine karja suurus on suurenenud viimase 10 aasta jooksul 10 lamba pealt 40ni. Ligikaudu 60% lammaste üldarvust asub suuremates kui 100- pealistes karjades. 2001. aastal oli suuremates karjades ainult 14% lammastest. Peamine
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid