50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 21 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-12-03
Kuupäev, millal dokument üles laeti
39 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Liz90
Õppematerjali autor
kasvatamiseks; kõrge tootlikkusega Ia-I (harva II) boniteediklass; parimad (kõrge tootlikkuse ja täiusega) kaasikud. Alusmets- tihedus oleneb puurinnete tihedusest ja on liigirikas- sarapuu, mage sõstar, toomingas, kuslapuu, näsiniin, vaarikas, lodjapuu jne. Alustaimestik- väga liigirikas, dom rohttaimed, esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid- kopsurohi, naat, püsik-seljarohi, metspipar, koldnõges, ussilakk jne. Peam Eesti ida- ja keskosas; 11% metsadest. Sõnajala (sj) kkt Salumetsade malamatel reljeefi osadel, peam orgudes. Põhjavesi pinnalähedane, liikuv ja toitaineterikas, võib esineda üleujutust. Muld: iseloom leostunud gleimullad, küllastunud gleimullad ja turvastunud mullad; mullareaktsioon neutraalne, mikroreljeef mätlik. Puistud: sagedasemad on kaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/10); esinevad ka lehtpuu segapuistud- sanglepp, kask, haab.
karvu) või setetes säilinud organismirühmi (rohe- ja ränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilise meetodiga on saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad. Arktiline kliimaperiood. Viimase jäätumise mandrijää hakkas Eestis taanduma umbes 13 500 aasta eest. Lõplikult vabanes Eesti ala jääst umbes 11 000 aastat tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik. On leitud sammalde eoseid, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolmu. Keskdrüüases levisid astelpaju, rabamurakas, selaginell, drüüas, efedra, rand-ogamalts, soolarohi jt. Subarktiline kliimaperiood, 11 800 - 10 000 BP 10 300 BP tekib Balti jääpaisjärvel ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis ja jääjärve tase alanes 25 m võrra, ühtlustudes maailmamere tasemega. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas
Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad. Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest. Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Leesikaloo (ll) s.o. loometsade kõige kehvemate kasvukohatingimustega tüüp. Esinevad tavaliselt männikud, kohati ka kuusk ja kask. Puistu liitus on ebaühtlane. Puud halvasti laasunud. Boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm. Õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all. Madalamatel aladel, kus aluspõhjaks on murenemata paas, võib kevadeti esineda liigniiskust. Puistutest domineerivad männikud, harvem esineb kuusikuid ja kaasikuid
arvestades. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste alusel), selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks (kkt). Metsade majandamine toimub Eestis suures osas kasvukohatüüpide põhiselt (erinevates kkt-ides kasvatatakse erinevaid puuliike, kasutatakse erinevaid uuendusmeetodeid jne). Et võimalikult lühidalt ja informatiivselt iseloomustada valitsevaid kasvukohatingimusi, ongi kasutusele võetud kasvukohatüüpide mõiste. Eesti metsanduses (nii praktikas, kui ka metsateaduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984.a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (nn. Lõhmuse klassifikatsioon). Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Seega määratakse kasvukohatüüp tunnuste kompleksi alusel. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld, veereziim, alustaimestik ja reljeef
Metsaökoloogia ja majandamine MI.1771 Sügissemester 2014/2015 II osa 1. Eesti metsakasvukohatüübid. Nende tähtsus, eraldamise alused, rühmitamine. Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, puude juurdekasvu, alustaimestiku ja alusmetsa iseloomu ja saadava puidu kvaliteedi. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida, selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga metsamaade kogumit
inimtegevuse tagajärjel tundmatuseni muutunud. Kultuurkooslused paiknevad haritaval (põllu)maal. Inimmõju lõppemisel algab kultuurkoosluse kiire suktsessioon loodusliku koosluse suunas. 2. Taimkatte ajalugu Eestis? Palünoloogiline meetod? Taimkatte ja taimestiku kaitse üheks olulisemaks tegutsemisjuhendiks on bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, mis kirjutati alla Rio de Janeiros 1992 ning mille Eesti ratifitseeris 1994. aastal. Konventsiooniga tähtsustati vajadus säilitada eluslooduse mitmekesisus selle kõigil tasemetel. Bioloogiline mitmekesisus tähendab erinevate elusorganismide rohkust maismaa-, mere- jt. veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust. Oluline on vältida ökosüsteeme, kasvukohti ja elupaiku või liike ohustavate
Rabastuv : Lääne ja Kagu-Eesti. Üldised tingimused: happeline muld, toitainete vaene, veerežiim kõrge. Puu- ja põõsarinne: üksikud sookased, kidurad männid, alusmets puudub. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: sookail, tupp-villpea, kanarbik, sinikas, jõhvikas, teder, kassikakk, kägu, osjad. Sinika- Raba-sinika alltüübis vahetuvad turbasamblad, toimub üleminek rabaks. Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus. ja karusambla kkt.- Kõdusoomets: hajutatult üle kogu Eesti. Üldised tingimused: tekkinud madalsoo ja siirdesoo kuivendamisel, esineb tuuleheidet, kuivad puud. Puu- ja põõsarinne: vanad, kõdunevad ja surnud puud (kuused nt), männid, sookased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: alustaimestik liigivaene, surnud puud annavad elupaiku paljudele liikidele,putukate vastseid otsivad rähnad, must-toonekurg, 15 suursamblikku, 3 punases raamatus, kopsusamblik. 1.3. Vääriselupaigad (täis)väärtusliku metsabiotoobi näitena.
Esimene eksam: Variant A 1) Halotroofne (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm-penikeel, pilliroog. Halotroofne ehk soolatoiteline järv on järv, millele on iseloomulik suur mineraalainete ja väike huumusainete sisaldus. Halotroofsed järved on tavaliselt kas osaliselt või täielikult merest eraldunud kunagised lahed. Nende sügavus ei ole tavaliselt rohkem kui 1 meeter, vegetatsiooniperioodil võivad nad täielikult kuivada. Suvel soojenevad väga hästi. Järveelustik on tavaliselt liigivaene, kuid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid