karvu) või setetes säilinud organismirühmi (rohe- ja ränivetikaid, juurjalgseid, vesikirpe, dinoflagellaate). Palünoloogilise meetodiga on saadud suurem osa teabest taimestiku ja taimkatte arengust Eestis ning neid andmeid kasutavad omakorda loomastiku ja inimasustuse uurijad. Arktiline kliimaperiood. Viimase jäätumise mandrijää hakkas Eestis taanduma umbes 13 500 aasta eest. Lõplikult vabanes Eesti ala jääst umbes 11 000 aastat tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik. On leitud sammalde eoseid, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolmu. Keskdrüüases levisid astelpaju, rabamurakas, selaginell, drüüas, efedra, rand-ogamalts, soolarohi jt. Subarktiline kliimaperiood, 11 800 - 10 000 BP 10 300 BP tekib Balti jääpaisjärvel ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis ja jääjärve tase alanes 25 m võrra, ühtlustudes maailmamere tasemega. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas
Puurindes valitseb viletsa kasvuline sookask, põõsarindes pajud ja 9 madal kask, Lääne-Eestiska porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk- Eestis. Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel. Madalates lohkudes säilib kaua madalsoo taimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp-villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd. Rabametsad paiknevad rabanõlvadel ja rabajärvede kaldal. Rabamänd on ainuvalitsev, tingimuste halvenedes (turba paksenedes) muutub ta üha jändrikumaks ning puisraba muutub lagerabaks. Rabametsadele on omane hästi arenenud puhmarinne sookailust, sinikast, kanarbikust, Ida-Eestis ka hanevitsast. Rabametsade kuivendamine ja väetamine
Eesti taimkate Toomas Kukk, EMÜ põllumajandus- ja keskkonnainstituut & ajakiri Eesti Loodus, [email protected], tel. 5189420 Õpikud Masing, Viktor. (toim.) 1979. Botaanika. Õpik kõrgkoolidele. 3. osa: Taimeökoloogia, taimegeograafia, geobotaanika. Valgus, Tallinn. Masing, Viktor. 1992. Ökoloogialeksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Ülevaateid Eesti taimekooslustest ja taimkattest Laasimer, Liivia. 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn. Paal, Jaanus. 1997. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. KM info- ja tehnokeskus, Tallinn. Raukas, Anto. (Toim.) 1995. Eesti. Loodus. Valgus, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn. Kasulikke linke Internetis taimkatte ja taimestiku õppimiseks Eesti taimed, sh. taimekooslused http://bio.edu.ee/taimed/general/kooslus.html Eesti taimkatte loengud http://www.zbi.ee/~tomkukk/taimkate/ Eesti Natura 2000 /dokumendid/muud dokumendid/...käsiraamat http://www.envir.ee/natura2000 http://www.botany.ut
} (sõnajalad, kollad, osjad) Paljasseemnetaimed soontaimed ( kuusk, mänd, kadakas) Katteseemnetaimed Alamad vetikad (algofloora) taimed: samblikud (lihhenofloora) ------------------ seened (mükofloora) seda enam ei tehta Ülevaade Eesti taimkatte uurimise ajaloost Esimesed andmed Eesti taimestikust Keskaegsest taimeteadusest Eesti alal on vähe andmeid, seda eelkõige kirjalike allikate vähesuse tõttu. Sel ajal kasvatati kloostriaedades enamasti ravim- ja ilutaimi ning tegeleti kultuurtaimede introduktsiooniga. On teada, et 13. sajandil kuulus dominiiklastele ladinakeelne meditsiinilis-botaaniline käsikiri "Herbarius-Codex", mis sisaldas taimede kirjeldusi ning juhatusi ravimtaimede kasutamiseks
tarna, kollase tarna, kastekaera jussheina, hallika tarna pika tarna, jussheina karusambla, tedremarana luhtkastevarre kooslused. Praegusest levikust on andmed ebatäielikud: madalasaagikate ja vähese söödaväärtusega heina tõttu on need jäetud kasutusest ammu välja ning enamasti asendunud soostunud võsastike ja metsadega. Allikalised soostunud rohumaad ja allikasood Toituvad survelisest põhjaveest, mis allikatena maapinnale jõuab. Väga piiratud levikuga. Taimestik sarnaneb liigirikastele soostunud ja madalsookooslustele. Sagedamad taimekooslused on villpea niitja tarna, raudtarna, ümartarna ning pruuni sepsika skorpionsambla kooslus Eestis piiratud levikuga allikalistel aladel, ent niigi piiratud levikut on vähendanud kuivendamine. Tüübiline näide on Viidumäe allikasoo. Madalsoorohumaad Turbakihi paksus rohkem kui 30 cm. Tekkinud enamasti soometsadest karjatamise ja niitmise tagajärjel. Liigniisked, põuastel suvedel võivad
kattumine elustikuga, ka koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha koosluse taastumine) Sekundaarne suktsessioon - koosluse taastumine (nt peale raiet) samas alles olevate diaspooride kaudu. Koosluste suktsessiooni lõppjärguks on koosluste ökoloogiline tasakaal ehk kliimaks. PKÜ - Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ) on mittetulunduslik valitsusväline ühing, mis on asutatud 27. märtsil 1997. a. eesmärgiga tagada Eesti pärandkoosluste püsimine. ELF - Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eesmärgiks on kogu Eesti looduse ja mitmekesisuse hoidmine. ELF on asutatud 1991. aastal 40 looduskaitsja ja loodusteadlase poolt. 1999. aastast on ELF sihtasutus. ELF on valitsusväline, nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltumatu keskkonnakaitse organisatsioon. ELFi algatusel ja toel on loodud rahvusparke, looduskaitsealasid ja viidud läbi ulatuslikke inventuure Eesti loodusväärtuste kaardistamiseks.
Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kollane võhumõõk, valgeselg kirjurähn, laanesõnajalg. Samblasoomets – siirdesoo ja raba. Rohusoometsad- lodu -Viljakad, märjad, õhukesed madalsoo v lammi mds mullad. Sanglepik. Alusmets ja taimestik liigirikas. Tarnad, kastikud. Pajud, näsiniin, lodjapuu jm. ja madalsoo kkt.- üleujutused pikemaajalised, turvas tüsedam. Põhjavesi väheliikuv. Sookaasik, kuusik. Vähe tootlikud puidud. Väikese täiusega. Hõre alusmets – pajud, mdl kask. Taimestik tarnad, soopihl. Madalsoomullad viljakad, aga selle kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon. Rabastuv : Lääne ja Kagu-Eesti. Üldised tingimused: happeline muld, toitainete vaene, veerežiim kõrge. Puu- ja põõsarinne: üksikud sookased, kidurad männid, alusmets puudub. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: sookail, tupp-villpea, kanarbik, sinikas, jõhvikas, teder, kassikakk, kägu, osjad. Sinika- Raba-sinika
kultuurrohumaad. 6. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad. 7. Puisniidud Puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks heinamaadeks Eestis. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniitude kaitsega tegeleb Eestis näiteks Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Eesti kaitsealuste puisniitude hulgas on Laelatu puisniit, Nedrema puisniit, Tagamõisa puisniit, Vahenurme puisniit, Koiva puisniit, Allika puisniit jt.
Kõik kommentaarid