Pandi selga alusseelik, mis andis sooja, aga tegi naisterahva ka kopsakamaks. Ümber keha seoti paelaga tasku, nii et taskukoht jääks pealmise seeliku ava alla. Pealmise seeliku peale panid abielunaised põlle ning ilu pärast mähiti ümber ka vöö. Pähe pandi tanu või seoti linik, kuidas kusagil kombeks. Neiud ehtisid pead pärja või juukselindiga. Kaela pandi kaelarätik ning peale pikk-kuub. Kui ilm oli küllalt jahe, pandi pikk-kuuele veel kasukaski alla. Naisteriiete hulka kuulusid seelik, kirivöö, põll, jakk ja liistik, tanu, sõbe ja käised. Meesterõivad Meeste tähtsaim rõivaese oli valge linane särk, mis lõikeliselt naiste omast oluliselt ei erinenud. Kaeluse sulgesid nad kas niidist punutud nööri või väikese vitssõlega. Särgisaba toppisid mehed reeglina pükstesse, mõnes Kagu-Eesti paigas oli kombeks see aga pükstele jätta. Materjalilt jagunesid meestepüksid villasteks
EESTI RAHVARIIDED Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivaste valmistamiseks kooti telgedel kangas, kasutati naturaalseid materjale- linane, villane. Värvide saamiseks korjati ja kuivatati erinevaid taimi ja keedeti nendes lõnga või kangast.
Rahvarõivad (rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel. Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid
Lasnamäe Üldgümnaasium Viljandimaa rahvariided Referaat Henri Muldre 11A Tallinn 2011 Sisukord 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) ...................................................................... 3 2. Mehe ülikond (TAHVEL I, III) .................................................................................... 5 3. Kasutatud allikad .......................................................................................................... 7 2 1. Naise ja neiu rõivas (TAHVEL I, II, III) Viljandi naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, kampsun või must villane pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, väike tanu, sukad, kindad ja jalanõudena pastlad, hiljem
Rahvarõivad Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajatustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskujuks nii naabritelt kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandus silmuskudumine. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne-linasest esemed olid valged, villased esemed lambavalged,-pruunid ja mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.
TORI kihelkonna RAHVARÕIVAD UULU PÕHIKOOL KOOSTAS: MARILIIS ALLIKVEE Tori kihelkonna rahvarõivad 19. sajandil 19.saj teisel poolel rõhutati sageli eesti rahvarõivaste ilu ja nende tähtsust rahvuslikust seisukohast vaadates. Tolleaegne kirjandus propageeris rahvarõivaste kandmist kui eestlaste enesemääratluse ühte võimalust. Vähe oli tol ajal eesti rahval seda, mida ta kultuuri alal võis põris omaks pidada. Samaselt meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided "mitu sada korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided". Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste kodudes ning mälus. TORI NAISE RAHVARÕIVAD Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk, seelik, lambapruun
viinapuu. Rahvakunsti järjepidevat, katkematut arengut tõestab see, et hilisemad tikandid vastavad väga sageli muinasaegseile metallist rõivakaunistustele. "Tänu" 17. sajandi alguse suurõnnetusele (nälg ja katk) sai rahva ajalooline mälu kahjustatud, pärimused olid ebamäärased, kohad ja iskud ununesid seoses suure suremusega, kuid meie identiteet ei katkenud ning peale seda rasket aega on säilinud andmeid rohkem. Põhiosa riietusest oli naturaalne, tavapäraseks oli saanud silmuskudumine. Oluliseks muutuseks oli vaipseeliku kõrval levima hakanud kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, pealiniku asemel tanu. Põhja- Eestis hakkasid naised kandma varrukateta särgi peal lühikest pluusi ehk käiseid. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti juba ka kingi. Varemlevinud õmblus- või nõelpitside asemel hakkasid levima
Uulu põhikool Kirjandus Oliver Stimmer 7. klass RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: Ly Kukk Uulu 2006 Sisukord Sisukord lehekülg 2 Rõivastus kui sotsiaalne märk lehekülg 3 Rahvarõivaste taandumine moest lehekülg 3 Tööriided lehekülg 3 Piduriided lehekülg 4 lehekülg 4 Paikkondlikud erinevused Setu naine lehekülg 5 Häädemeeste naine lehekülg 5 Vööd lehekülg 5 Kasutatud kirjanuds lehekülg 6 2 Rahvariided Rõivastus kui sotsiaalne märk. Kuigi rõivastuse puhul on esmane praktiline, s
Kõik kommentaarid