1. EESTI RAHVAMUUSIKA Rahvamuusika on osa folkloorist ehk vaimsest pärimusest, mille all mõeldakse traditsioonilisi teadmisi ja kunstiloomingut, mida antakse edasi vahetu suhtlemise kaudu põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära. Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika", mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu. Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust
EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus.
Eesti rahvalaul ja rahvapillid Rahvalaul Rahvalaul jaguneb: 1) Vanem ehk regivärsiline rahvalaul ehk runo (kuni XVIII sajand) 2) Uuem rahvalaul (alates XVIII saj lõpp, domineerivaks XX sajandi keskel) Vanem rahvalaul Tunnus Uuem rahvalaul Värsiline, värsi põhivorm 8-silbiline, igale silbile vastab ülesehitus Värsiread on koondunud noot. salmidesse, salmis 4 värsirida perioodivorm Algriim: alliteratsioon (korduvad kaashäälikud) / assonants Riim Lõppriim (korduvad täishäälikud)
Rahvapillid ja pillimuusika 11. kl Vanemale pillimuusikale oli omapärane: ühehäälne mõtlemine, kitsas heliulatus, lühikeste vormiosade kordamine Mängiti tavaliselt üksi Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. Sajandil kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehäälega pillid nt. Viiul, lõõtspill, kannel 19. Saj lõpul hakkasid tekkima rahvapillide ansamblid 19. Saj oli eestlaste laulujumalaks Vanemuine. Pillimäng oli traditsiooniliselt meeste tegevus, hiljem 20. sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt) KEELPILLID (kordofonid )
....................................6 Kasutatud allikad...........................................................................7 2 Rahvapillide liigid Rahvapillid on rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 6-7 keeleline puust kannel. Mitmed Eesti rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja seetõttu valmistati neid kodus. Siiski on kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi alguspooleni valdavalt meeste ala, naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks. Pillide liigituses on neli rühma: *aerofonid (õhkpillid) * kordofonid (keelpillid) * idiofonid (korpusega helisevad pillid) ja *membranofonid (väriseva membraaniga pillid).
· Vorm korrastajaks värsimõõt, esimene silp tugev, teine nõrk · Rütm mõjutab viisi ja meloodiat ehk tooni ehk mõnu ehk häält, viisi vähem kui teksti · Algriim alliteratsioon (konsonantide kordumine) või assonants (täishäälikute kordumine); ei pea olema kõikides värssides · Skandeerimine teksti sobitamine värsireale · Retsitatiivsed ehk kõnelähedased laulud · Muusika intanatsioon kasvab välja kõne intanatsioonist · Palju improviseerimist · Legaius ettehaarav sisseastumine (ahellaul) · Tempo sõltub laulufunktsioonist Vana Rahvalaul · Ehk runolaul ehk regilaul · Alates Balti hõimudest (ürgühiskondliku korra ajast) · Vormiline ülesehitus · Algriim · Laulikuks, leelotajaks ja kaasesitajaks naised · Sisus domineerib tundelist külge rõhutav element · Mängulisus, tantsulisus · Esikohal sõnad
Eesti rahvamuusika rahvapillid rahva seas tekkinud või ka professionaalse päritoluga pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi (nt. kannel, torupill, parmupill); rahvalikud pillid rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul, kitarr) Puhkpillid Heli tekitamise põhimõtte järgi võib eesti rahvapärased puhkpillid jagada kolmeks põhiliseks rühmaks: 1) flöödi tüüpi puhkpillid - erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat serva. N: pajupill, vilepill, putkepill, savipiilud.
EESTI RAHVA PILLID Referaat Jaana Vaus Tallinn 2009 PUHKPILLID Puhpillid on kõige arvukam pillirühm eesti rahvapillide seas. Enamik neist pillidest olid tööriistad, omades kindlat funktsiooni ja neid tohtis kasutada ainult karja väljasoleku perioodil - Jüripäevast (23. aprill) Mihklipäevani (29. september). Muul ajal oli nende kasutamine keelatud. Nende valmistamiseks kasutati käepärast looduslikku materjali (puukoor, puit, loomasarved, kõrred, putked, pilliroog, savi, puulehed, linnuluu jne.)Heli tekitamise printsiibi järgi võib eesti rahvalikud puhkpillid jagada kolmeks:
Kõik kommentaarid