Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5 alamsugukonna vahel (Loomade elu 1987). Enamik kärpla
Kärplased on suurim sugukond kiskjaliste seltsis, siis kuulub üle kuuekümne liigi lihatoidulisi loomi. Nad on väga laialt levinud. Neid leidub mistahes maastikes, ka jõgedes, järvedes, ookeanis ning kõigil mandritel peale Austraalia, kuid viimasel ajal on inimesed sinna mõned liigid siiski sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Selle rühma esindajad elavad maa peal puudel ja kaevavad urge, samuti leidub pooleldi ja täielikult veelise eluviisiga liike. Kõigi nende erinevate eluviiside juures on eri liikide ühendavaks jooneks lühikesed jalad ja pikk vilajas keha, mis on väga paindlik. Kärplaste karvastik on paljude põhajpoolse levikuga liikidel talvel väga tihe ja kohev. Eriti tihe ja õrn aluskarv on veeasukatel. Lõuna pool on aga mõnel keha kaetud karmi karvastikuga, kuigi aluskarv on päris pehme. Värvus on kärplastel väga mitmekesine: ühetooniline, vöödiline, laiguline, mõnikord alapoolel tunduvalt tumedam kui ülapoole
Eesti selgroogsed Sisukord SISUKORD.....................................................................................................................................................................1 KALAD...........................................................................................................................................................................2 ANGERJAS....................................................................................................................................................................2 MERISIIG......................................................................................................................................................................3 KAHEPAIKSED.....................................................................................................
Eesti imetajad Kui palju on Eestis imetajaliike? Vähemalt 63 Imetajate süsteem Klass: imetajad Selts: putuktoidulised; närilised; kiskjalised; sõralised Sugukond: veislased, hirvlased Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus 300-500 kg kõrgus 1,90m habe lõualotis keev vesi isasel sarved (umbsarved) – kasvavad igal aastal uuesti; põhjapõdradel on ka emastel sarved 5-6 eluaastast kasvavad kühvelsarved 10. eluaastast alates hakkab sarvede mass kahanema Põdra levik taigavööndis põhjas tundrani/metsatundrani lõunas stepini/kõrbeni eristatakse 8-9 ala
Niidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9...13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest. Niidu-uruhiir on levinud igal pool Eestis ning ta asustab igasuguseid metsi ja ka avamaastikke, kuigi viimastest eelistab niiskemaid ja rohurikkamaid alasid. Niidu-uruhiir võib elutseda ka rabade servaaladel, soistel niitudel ja rannaniitudel ning siseveekogude kaldapõõsastikes. Ta uuristab madalaid urge, kuid pesapaikadena kasutab meelsasti ka looduslikke varjekohti või ehitab maapinnale rohust ja samblast pesi. Rannaniitudel võib ta oma kodu rajada ka lihtsalt kivide alla. Niidu-uruhiire toiduks on valdavalt taimedeNiidu-uruhiir on suuremat kasvu hiir, kelle kehapikkus on 9...13 cm. Ta on ühtlaselt halli karvkattega, millel võib olla veidi pruunikas varjund. Saba on lühike - see moodustab kõigest veerandi kogu keha pikkusest. Niidu-uruhiir on levinud igal pool
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
PÕDER (Alces alces) hirvlaste sugukond, põdra perekond. Põder on suurim hirvlane ja suurim maismaaimetaja Euroopas. Välimus - Põder on pikkade jalgadega ja kõrge turjaga vagur loom. Täiskasvanud loomad kaaluvad keskmiselt 500 kg. Pea on pikk ja kitsas. Iseloomulik on pikk ülamokk, mistõttu nina näib olevat kongus. Lõua all ripub karvadega kaetud nahavolt – „habe”. Isasloomadel võib olla see kuni poole meetri pikkune, emasloomadel väiksem. Kõrvad on põdral suured, pikliku kujuga. Saba on nii lühike, et seda on raske silmaga eristada. Karvastik on tal pruunikasmusta värvi. Täiskasvanud isaslooma nimetatakse põdrapulliks. Emaslooma nimetatakse põdralehmaks. Kuni ühe aasta vanune loom on põdravasikas ja ühe-kaheaastane loom põdramullikas. Sarved - Sarved on ainult pullidel. Sarvede suurus sõltub elukohast. Euroopa põtrade omad on keskmiselt 10 kg. Suurus sõltub muidugi ka toitumisest ja isendite vanusest. Mullikatel on ühe- või kaheharulised sarved, ka
Populatsiooniks nimetatakse ühe liigi isendite rühma, mis asustab mingis ajaühikus mingit kindlat territooriumi. Populatsioon on omavahel ristuda võivate isendite kogum, kusjuures isendite ristumine teiste analoogiliste kogumite esindajatega on mingil põhjusel takistatud. Populatsiooni sekundaarne tunnus on struktuur, s.o. koosseis, mis on populatsiooni püsivuse eelduseks. Pmst võib eristada väga erinevaid struktuure, sest populatsiooni moodustavaid isendeid võib eristada väga paljude tunnuste soo, vanuse, tervisliku seisundi jms järgi. Sooline ja vanuseline struktuur (nt kui küttimisega vähendada mingit populatsiooni 4x,eemaldades kõiki vanuserühmi ja mõlemat sugu propotsionaalselt, taastub esialgne arvukus kiiremini, võrreldes olukorraga, kui vähendatakse loomade arvu 2x, kuid kütitakse ainult emasloomi), etoloogiline struktuur (hierarhia). Populatsioonil on rida tunnuseid, mida saab mõõta: Arvukus on ulukite arv mingil suvalisel terrotiiroumil, näiteks Eesti
Kõik kommentaarid