Eesti murded I Läänemeresoome lõunarühma keeled vadja; põhjaeesti; liivi; lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?; Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded; Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj); Keskpõhjaeesti murded; Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre?
Järgib vanu jooni. · Sünkrooniline murdeogeograafiline (Saareste) isoglossidel põhinev. Millisel alal millist joont kasutatakse. · Dialektomeetriline jätk eelmisele liigendusele. Kasutatakse statistikat, selgitatakse välja kõige tüüpilisemad vormid + elektrooniline andmetöötlus. Keelejoonte valik murdeliigendusel · Häälikulised · Morfoloogilised · Sõnavaralised (hilisemad) Eesti kirjakeele ja murrete ühisosa: keskmurde alal on 60%, Lõuna-Eestil 20%. Oosu = lollakas (Häädemeeste) Keskmurre: · Eesti keskosa suurim murdeala · Mitu maakonda Harjumaa (v.a Jõelähtme ja Kuusalu rannikuala), Järvamaa, Virumaa lääneosa (v.a Haljala rannik), Põhja-Viljandimaa, Põhja-Tartumaa loodeosa. · Päris ühtset murret ei ole kujunenud, erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Väga suur pindala.
laialdaste uuenduste läbi keelesüsteemi mitmes osas, kusjuures keskuseks võis olla ennekõike lõunaeesti murdeala.” (Rätsep 1989: 1521) Uuendusi: lõpukadu, sisekadu, LV ja VV teke, sõnalõpulise n-i kadu, järgsilpide pikkade vokaalide lühenemine, geminaatide lühenemine üksikkonsonantideks; komitatiivi teke, eitusverbi, potentsiaali ja possessiivsufiksite kadu, kaudse kõneviisi teke; sõnavara muutused eeskätt keelekontaktide mõjul 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Saareste perioodid: ...−1200 13.−15. sajand 16.−18. sajand 19.−20. sajand Kirjeldab nii keelesüsteemi muutusi kui ka keele sotsiaalset positsiooni. Periodiseeringu aluseid ei kommenteeri. Kask 1970: • 1524−1857 • 1524−1686 (saksapärane kirikukirjandus) • 1686−1813 (“parandatud” kirikukeel) • 1813−1857 (rahvapärane eesti keel) • 1857−...
· peredes elab koos mitu põlvkonda inimesi, mis loob ajalise püsivuse · murde kõnelejad teadvustavad end rühmana ja oma murret eristava keelena Alamterminid: aktsent keelevariant, mis erineb teistest häälduse poolest, mitte sõnavara või grammatika poolest. · Regionaalne aktsent (regional accent) nt saarlased · Sotsiaalne aktsent (social accent) · Maamurre (rural dialect) ja linnamurre (urban dialect) · Traditsiooniline murre: seostub madalamate sotsiaalrühmadega ja talurahvaga, kiri puudub, vähe mõjutatud normingulisest keelest, vananenud · Regionaalkeel (võro keel): trad. murde baasil loodud keel, mis on kasutusel riigi mingis osas teise keelena; sisaldab allkeeli, esineb kiri ja norminguline allkeel, seostub eri sotsiaalsete rühmadega. Sotsiolektid: · Olulisemad mõjurid: inimese sotsiaalne päritolu ja staatus (klass, kiht, kast, seisus), sugu, vanus.
Kohamurded ja dialektoloogia. Kohamurded samas maakonnas elavate inimeste ühine keel. Erinev leksikaalselt, grammatiliselt, fonoloogiliselt teistest kohamurretest. Inimesed teadvustavad end rühmana ja murret rühmasisese keelena, mis neid teistest eristab. Selle põhjuseks on, et lähestikku elavad inimesed suhtlevad rohkem kui teised ning peredes elab mitme põlvkonna inimesi, mis loob ajalise püsivuse. Dialektoloogia ehk keelegeograafia meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, mis tekkis 19. saj kui lingvistikas valitses võrdlev-ajalooline meetod, mis väitis, et keel muutub rangelt häälikumuutuste reeglite alusel. D tekkis , et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta.D leidis, et tegelik keel on väga varieeruv ja muutused pole reeglipärased. D eraldus kiirelt võrdlev-ajaloolisest meetodist ja hakkas liikuma enda teed mööda. D tippaeg oli 20 saj essa pool. Siis keskenduti linnadialektoloogiale ja sotsiolingvistikale.
Eesti keele ajalugu Kordamisküsimused eksamiks, sügis 2015 1. Kui vana on eesti keel? Eesti keel kujunes hõimumurretest, mis omakorda lahknesid läänemeresoome keeleühtsusest 2000-2500 aastat tagasi. Huno Rätsepa sõnul juhtus see 1000. aastate esimesel poolel ning keskuseks võis olla lõunaeesti murdeala. Eesti keel, mida ma täna teame, on umbes 500-800 aastat vana. Eesti keele arenemine toimus uuenduste läbi, sh lõpukadu, sisekadu, laadivahelduse ja vältevahelduse teke. Uurali → soome-ugri → läänemeresoome keeled. Kujunes 13.–16. sajanditel läänemeresoome algkeele hõimumurrete lähenemise ja teistest hõimumurretest ristumise tulemusel. 2. Eesti keele ajaloo periodiseeringud. Mitmed keeleteadlased on teinud oma periodiseeringud. Andrus Saareste jagas 1952
Vastanduses olevate häälikute vahelised erinevused on distinktiivsed ehk (sõna) tähendusi eristavad. Distinktiivtunnus : [+/- ümarvokaal] kiir küür , kila küla Paralleelne jaotumine - kaks häälikut saavad esineda ühesuguses positsioonis ja kontekstis rahu lahu , varu valu , vaar vaal Täiendav jaotumine ehk komplementaarne distributsioon: kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb ainult sellises ümbruses, kus teine ei esine - eesti k: velaarne nasaal esineb ainult [g] ees, nt rong; mujal esineb alveolaarne nasaal - need kaks häälikut on täiendavas jaotumises ehk ühe ja sama foneemi allofoonid. Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Foneemi püsivate tunnuste miinimum- komplekt. Positsioonist, häälikuümbrusest, kõnelejast jms tulenevad varieeruvad tunnused. Vabaallofoonid Positsioonilised allofoonid: ekstrinssed e märgatavad intrinssed ehk märkamatud
kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem. Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine. Nt mitmed eesti keele määrsõnad Kliitik – grammatilise morfeemi tüüp; liitub tüvele vabamalt kui tüüpiline grammatiline morfeem. Kliitik ei ole enamasti seotud mitte niivõrd tüve, kuivõrd konkreetse muutevormi või fraasiga (“peremeesvormiga”) ega saa esineda lauserõhulises positsioonis. Kliitikutel on pigem pragmaatiline funktsioon. Allomorf on ühe ja sama grammatilise tähendusega morfeemi variant, sest morfeemid võivad eri
Kõik kommentaarid