Närvikudedeks on: närvirakud ja närvikiud, meeleelundite andurid, aju. 3. Ainevahetus sellega tegelevad peamiselt seede-, hingamis- ja erituselundid. Sigimine selle jaoks on sugunäärmed ja muu, abistav suguelundkond. Liikumine selle jaoks on peamiselt lihastest ja toesest koosnevad elundid, aga mõnel väiksemal ka näiteks ripsmed. Ärrituvus seda kannavad meeleelundid, närvid ja aju. 4. Taksonoomilised põhiühikud: Riik, hõimkond, klass, selts, sugukond, perekond, liik Näiteks: loomariik, lõugtundlased, ämblikulaadsed, ämblikulised, ämblikud, hiidämblikulised, hiidämblik 5. Seltsil lõpp lised, Sugukonnal lõpp -lased, -dae, perekonnal nimisõna ainsuses, liigil kaheosaline nimi (binoomen): perekonnanimi + liigitäiend. Reeglid on kirjas "Zooloogilise nomenklatuuri koodeksis". Koodeks on pädev vaid sugukonna, perekonna ja liigi tasemel
Eesrindmik on liikuv, ülalt pisut lamenev. Tiivututel morfidel on mõlemad tagumised lülid sageli tugevasti lihtsustunud. Tagakeha on pikk ja koosneb 10 segmendist. Jalad on käigujalad. Nii ees- kui ka tagatiivad on peene soonestusega, eestiivad tagatiibadest palju suuremad ja tugevamad, nende siruulatus võib küündida kuni 7 mm. Tiivad murduvad kergesti. Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida) Kilkprussakalised on väliselt kõik üsna sarnased, 1-3 cm pikkused sihvaka kehaga kollakad või helepruunid putukad. Kehakatted nõrgalt sklerotiseerunud, kogu keha on kaetud peente karvakestega. Pea on ette suunatud, lame, väga liikuv; haukamissuised on ette suunatud. Ülalõuad on küll tugevad, kuid ilma mälumispinnata, seetõttu on toidu peenestamisel kõige olulisem lihasmagu. Liitsilmad paiknevad külje peal, koosnevad vaid vähestest osasilmadest; kuni 60 osasilma. Tundlad on kuni poole keha pikkused, aluslüli on teistest suurem ja jämedam. Tundlapiug on niitjas
jalgadepaar – hüppejalad; isastel 2 urujätket, emastel mõõgakujuline muneti. ELUVIIS/KOHT Enamasti taimtoidulised; tekitavad heli 9. O. Dermaptera – nahktiivalised Eestis 2 liiki MORFOLOOGIA 3 – 85 mm Tundlad niitjad; urujätked saagi haaramiseks ja enesekaitseks; II ja III tagakeha segmendil mürginäärmad ELUVIIS/KOHT öise eluviisiga soojalembesed ja valguskartlikud; peamiselt maapinnal; emane muneb ühe kogumi mune ja valvab neid, vastsed jäävad emase hoole alla = lõimetishoole. 10. O. Blattodea – prussakalised Eestis 5 liiki MORFOLOOGIA 2,5 – 100 mm lame, ovaalne keha, pea varjatud kilbitaolise eesseljaga, kõik jooksujalad; lõhnanäärmed, mis eritavad suguferomoone; suguline dimorfism (isastel tiivad pikemad) ELUVIIS/KOHT Öise eluviisiga, toituvad peam. taimejäänustest; munad ooteegis. 11. O. Psocoptera – kõdutäilised Eestis 36 liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 10 mm
puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. tavalisemad on põder, metskits, halljänes, rebane. (www.kiideva.ee/puisniit) 4 Ektobakterid Ümarussid Ümarussid on tegelikult üks klass ümarloomade ehk kottusside hõimkonnas, kuhu kuulub üle 12 000 liigi. Ristlõikes ümara kehaga ümarusside hulka kuulub suur hulk parasiitseid organisme, kes on inimese seisukohast kahjulikud. (http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/8klass/elundkonnad/9-9-1-1.htm) Bilateraalsümmeetrilised lülistumata kehaga, ümara ristlõikega (siit ka nimetus) ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid
Ruumikas mantliõõs. Peaaegu suletud ringesüsteem. NS väga kõrgelt arenenud. Lahksugulised. Merelised. Alamklass: Laevukeselised (Kambriteks jaotunud väline koda) Ülemselts: Kümnehaarmelised (10 kombitsat. Seepia, kalmaar.) Ülemselts: Kaheksahaarmelised (8 kombitsat. Kaheksajalad, paberlaevuke.) 5 HÕIMKOND RÕNGUSSID ehk anneliidid bilateraalsümmeetrilised lülistunud kehaga nahklihasmõik NS nöörredeltüüpi meeleelundid: täppsilmad, kompimis- haistmis ja maitsmismeel kehaõõs sageli kambriline vereringe suletud avatoruneerud KLASS HULKHARJASUSSID e polüheedid: Parapoodidel arvukalt harjaseid. Mereloomad. Harjasliimukas, liivatõlv, merihiir, punane süstlõpuslan. Bylgides sarsi, kuni 6 cm, harva ka Eesti rannavetes KLASS VÄHEHARJASUSSID e oligoheedid : Paraopoodid puuduvad, harjased vahetult kehaseinas
Kopulatsioon sugulise sigimise põhiline viis, mille puhul kaks gameeti liituvad ja moodustavad sügoodi ehk viljastatud munaraku. Sigimise erivormid: Konjugatsioon kingloom. Partenogenees ehk neitsisigimine on sugulise sigimise viis, kus puuduvad androgameedid. Järglane areneb sellisel juhul viljastamata munarakust. Esinev alamatel vähkidel N. vesikirbud ja paljudel putukatel N. lehetäid. Partenogeneetilistel liikidel on isased sagedasti haruldased või puuduvad hoopis. Pedogenees ehk vastse neitsisigimine erineb eelmisest selle poolest, et juba vastse kehas tekivad munarakkudest uued vastsed. Polüembrüoonia korral areneb ühest munarakust mitu isendit. 5. Looteline areng 3 perioodiks: 1) lõigustumine 2) gastrulatsioon ja lootelehtede kujunemine 3) histogenees ja organogenees Moorula kobarloode, blastula põisloode, gastrula kahekihiline karikloode 6.1. Kooselu vormid
8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda ümber kookoni, millest lõpuks väljub valmik (nt liblikatel, vastne: röövik; konnadel (vaegmoone): kulles; imiussidel (vaegmoone) mitu vastsejärku: miratsiid, sporotsüst, reedia, kaks tserkaari, metatserkaar; lestadel nümf jne.) 9. Parasitism, kooselu (kommensalism) ja vastastikku kasulik kooselu (mutualism): näiteid võimalikult Eesti vetest
eluviisi. 3 Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Välislugsed (Ectognatha) Selts: Ehmestiivalised (Trichoptera) Elupaik ja arvukus Ehmestiivalised on levinud üle maakera igal pool, kus on magedat vett. Üksikud liigid elutsevad isegi riimvees ja krbealade sooldunud veekogudes. Ehmestiivaliste vastsed elavad kõigi mandrite magevetes peale Antarktika. Nende algsed elupaigad olid mägiojad ja praegugi elab rohkem liike vooluvees kui seisuvees. Praegu tuntakse ehmestiivalisi umbes 6000 liiki. Eestis on ehmestiivalisi leitud umbkaudu 160 liiki, kuid neid peaks siin esinema tunduvalt rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda
Pärast tolmlemist isaskäbid kuivavad. Emaskäbidel sulguvad soomused ning nad jätkavad kasvamist ja arenemist. Kevadel hakkavad seemned idanema. Tõusmed ilmuvad 20 päeva pärast ja nad on pehme idulehega taimed. Paljasseemnetaimed on ühe- ja kahekojalised. Eestis kasvab ainult neli kohalikku okaspuud: mänd, kuusk, kadakas ja jugapuu. Eestisse sisse toodud okaspuud: nulg, lehis, elupuu, seeder, mägimänd, ebatsuuga, kanada kuusk. 19. ÕISTAIMEDE ÜLDISELOOMUSTUS Õistaimede hõimkond on kõige liigirikkam. Nad on kõige täiuslikuma ehitusega taimed. Neist ligi 80% on putuktolmlejad. Õistaimede kõige iseloomulikumateks tunnusteks on õis ja sellest arenev vili. Need on organid, mis teiste taimerühmade esindajatel puuduvad. Neil on vedelike transportimiseks erilised sooned juhtsooned ehk trahheed. Enamik õistaimi on heitlehised või suvehaljad, st nende lehed varisevad igal aastal. Õistaimede hulka kuulub nii puid, põõsaid kui ka rohttaimi.
Vähkide silmad kinnituvad kas peale või on varte otsas. Rindmiku esimesed kolm jäsemetepaari on sageli muutunud lõugjalgadeks, mis aitavad toitu kätte saada. Kõrgematel vähkidel esineb jäsemeid ka tagakehal. Vähilaadsete pikkus jääb umbes 0,1 millimeetrist 60 sentimeetrini. Jäsemete siruulatus ulatub mõnedel 3,5 meetrini; maksimaalne kaal on kuni 20 kilogrammi. 2. Sigimine ja areng Vähid on üldjuhul lahksugulised loomad. Reburikastest munadest väljunud vastsed arenevad moondega. Vähkide seas esineb nii täis- kui vaegmoondega arengut. Sigima hakkavad jõevähid sügisel. Isasvähk kleebib läbi sugujalgade pressitud massist moodustatud vorstikujulise spermatofoori emase tagakeha alaküljele. Emasvähk kinnitab samasse ka munad. Seega on viljastumine väline, areng otsene. Kevadel kooruvad noored vähikesed 3
toitumisviisist. Rohutirts · Väikesed 1-2 cm pikkused · Külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva kehaga · Keha on kaetud kitiinkestaga. · Välisehitus: Tundlad Kombib ja tunneb lõhna liitsilmad Näeb objekti liikumist, selle kuju aga mosaiikselt 3 lihtsilma Eristab valgust ja varju suised Asuvad suu ümber; toidu maitsmiseks,
Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. 5 Liblikate nukud on muumianukud
Angerjas Angerjat tunneb arvatavasti küll igaüks. Kes ei ole seda libedat, madujat kala juhtunud käes hoidma, on tõenäoliselt vähemalt tema hõrku liha delikatessina proovinud. Emased kalad kasvavad meil kuni 1 m pikkuseks ja paarikiloseks, isased jäävad aga pea poole väiksemaks. Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid). Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7..
kahetiivuliste hulgas. Peamine põhjus sellele on, et sääsklased on üüratult tülikad ja kurnavad nii inimesi kui ka loomi. Sääsklased võivad teha võimatuks välised tööd, mis suvel aset võivad leida. Samuti võivad sääsklased oma pistetega edasi anda erinevaid pisikuid ja parasiite. Pistesääsklaste sugukond on suhteliselt suur, maailmas võib leida üle 3500 liigi. Neid esineb pea-aegu kõigis kliimavöötmetes, puuduvad vaid kõrbetest, sest vastsed elavad vees, samuti vajavad valmikut suurt õhuniiskust. Eestis on teada neli liiki pistesääsklasi: · Hallsääsk (Anopheles maculipennis) · Laulusääsk (Culex pipiens pipiens) · Linnasääsk (Culex pipiens molestus) · Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest
nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige
Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Sool on umbne, harunenud toidu jaotaja kehas. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Vaheperemees on organism, kelles toimub parasiidi mittesugulise arengu tsükkel. Pärisperemees on organism, kus parasiit sigib sugulisel teel. Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimud vastsete neelamisel koos rohuga. Sagedasemad veel süstikkaksuulane (peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane (kassidel). Troopikas on levinud inimese veres elav vereimiuss, kes on lahksuguline, kuid vahetult enne suguküpsuse saavutamist poeb emasloom isase kõhupoolel olevasse rennikesse ning jääb sinna kogu eluks. Klass: Paelussid
● Suised on üsna mitmesugused, kohastunud pistmiseks ja vereimemiseks või lihtsalt vedela toidu vastuvõtuks. Toitumine ● Kahetiivaliste seas on levinud toitumine teiste loomade, enamasti selgroogsete verest. Hammustamisel lasevad parasiidid haava hüübimisvastast ainet, mis võib mõnikord olla üsnagi mürgine. ● Osad kahetiivalised toituvad õienektarist ● Vastsed ● Kahetiivaliste vastseid nimetatakse vakladeks ● Elavad vees, kõdus, seentes, laipades, isegi parasiitidena teiste loomade sees ● Kahetiivaliste vastsetel puuduvad jalad ● Pärast munast koorumist kasvab vagel teatud suuruseni ning moodustab kookoni. Vagla ja valmiku üleminekuperioodi nimetatakse nukuks ● Kõrgemate kärbseliste vastsetel esineb sooleväline seedimine Näited sääseliste liikidest
PÕRNIKLASED (Scarabaeidae) Referaat Tartu 2015 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................... 3 2. Liigi Bioloogia.................................................................................................. 4 2.1 Vastsed ja valmikud................................................................................... 4 2.2 Arengubioloogia ja paljunemine.................................................................4 3. Põrniklaste alamsugukond............................................................................... 5 4. Kuldpõrnikas (Cetonia aurata).........................................................................7 5. Ninasarvikpõrnikas (Oryctes nasicornis).......................................
Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada. 4 Selts kiletiivalised (Hymenoptera) kuuluvad loomade riiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. Kõik lendlevad putukad on kilejate tiibadega, kuid kiletiivaliste seltsi kuuluvatel putukatel on teatud tunnused. Lülijalgsete hõimkond Lülijalgsed ehk atropootide (Arthropoda) alla kuulub üle 80% tänapäeva loomaliikidest. Lülijalgsete kehaehituse iseloomulikumateks tunnusteks on kitiinist välisskelett ja lüliline kehaehitus. Lülijalgsed on jagatud 5 alamhõimkonda. Lülijalgsete suurim klass on putukate klass. 1. Trilobiidid (Trilobita) on tänaseks väljasurnud loomade klass. Nad olid merelised lülijalgsed, kellest enamik kuulusid põhjaelustiku hulka. 2
1 paar liitsilmi. Paljudel putukatel on tundlad. Putukad on ainsad lendavad selgrootud. Nad näevad UV ja see on oluline nektari leidmisel. Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt kärbsed, sääsed, parmud) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks. Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi, külgsuunas või isegi selili
4.Toitumine Kõik kiilid tarbivad ainult loomset toitu. Täiskasvanud kiilid kütivad lendavaid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid jt. Nad on meisterlikud lendajad, kes püüavad saaki lennult. Saakobjektide suurus oleneb suuresti kiili enda suurusest. Väiksemamõõtmelise saagi on nad võimelised alla neelama veel lennates, suuremaga aga lendavad oma puhkekohta. Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Saaki süües hoiab ta oma ohvrit püünismaski abil suu juures nagu käega. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid
• hingavad kopsude või Hingavad kehapinnaga, lõpuste või lõpustega. Gaasi transpordib kopsudega, trahheedega (putukad). Hapnik võib veri imenduda otse kudedesse Kõik kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad on selgroogsed. Selgroogsetel on siseskelett. Selgroog on luuline, jäsemete - ja koljuluud. Kogu maailma loomaliikidest 96 % selgrootud. Kõik ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed ja okasnahksed on selgrootud. Selgrootutel on välisskelett (kitiinist, ränist või lubiainest). Neil on mitmesugused sisetoesed- looma sees olev vedelik surub vastu kehaseina lihaseid ning nii omandab loom kuju ja tugevuse , nt ussid. Mõnedel on aga tugev välistoes, keha ümbritseb kitiinainest kest, või lubiainest koda (teod). Vähkidel samuti kõva toes. Käsnadel on keha sees
Toakärbes Merilyn Mõttus Looma koht süstemaatikas Hõimkond: lülijalgsed Klass: putukad (Insecta) Alamklass: välislõugsed (Ectognatha) Selts: kahetiivalised (Diptera) Sugukond: päriskärblased (Muscidae) Toakärbes (Musca domestica) kuulub päriskärblaste sugukonda. Päriskärblaste sugukonnas on veel umbes 3 000 liiki kärbseid. Päriskärblaste sugukond on eluviisidelt nii valmikute kui vastsete osas väga mitmekesine. Toakärbes on ilmselt üks kõige laiema levikuga putukas kogu maailmas. sugulased Päriskärblaste sugukond on liigirikas ning siia kuulub üsna erineva välimusega kahetiivalisi. Järgnevalt toon mõned näited. Päriskärbse üheks sugulaseks on nt harilik pistekärbes (Stomoxys calcitrans). Väliselt on ta toakärbsega väga sarnane, kuid liigub erinevalt toakärbsest vaid ühel kindlal ajal aastast - suve lõpu poole. Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele haigus
Magu koda erituselund lukuside Süda pärak suu sissevooluava jalg väljavooluava sulgurlihased närvisüsteem mantel sooltoru lõpused 30. Peajalgsete välisehitus. Näiteid peajalgsetest. Peajalgsed on kotikujulise kehaga, mille eesosas suu ümber paiknevad kombitsad. Enamik peajalgsetest on välise kojata. Peajalgsetel puudub jalg, see on muundunud suu ümber paiknevateks võimsateks iminappadega varustatud kombitsateks. Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia 31. Kuidas vähid liiguvad
Surmatud saakloom imetakse tühjaks. Kuna suurte röövkärbeste imikärss on erakordselt tugev, võivad nad kättevõtmise korral enesekaitseks ka inimese naha läbi hammustada. Tekkiv valu ei jää millegi poolest alla mesilase või herilase nõelamisel tajutavale. Eestis on üheks tavalisemaks röövkärbseks ruuge-küttkärbes (Laphria flava). Röövkärblaste vastsete toiduspekter on üsna lai. Sageli on ka nemad rööveluviisiga, kuid tuntakse ka üsna palju liike, kelle vastsed toituvad taimedest ja kõdunevast orgaanikast. Leidub ka selliseid liike, mille noored vastsed on taimtoidulised, vanemad aga röövloomad. Röövkärbeste vastseid esineb mullas, kõdupuidus jne. (Zooloogia ja botaanika instituut, 2010) Kiletiivalised Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks mesilased, kimalased, herilased, sipelgad , lehevaablased, käguvamplased.
(Deilephila elpenor) röövikutel. • Surulaste nukud asuvad pinnases, need on ühtlasi ka talvituvaks arengujärguks. • Neil on viis paari lihavaid jalgu. Enamus röövikuid on helerohelised ja pruunid ning varjemustriga nende paremaks varjamiseks. • Teised on silmatorkavama värvusega, tüüpiliselt valgete täppidega mustal või kollasel taustal kogu kehapikkuses. • Diagonaalsed triibud on rööviku kehal samuti tavalised. • Puhkamise ajal vastsed tavaliselt on keras. • Vastsed on kiired oksendama kleepuvat, tihti toksilist maosisu ründajatele nagu sipelgad või parasiidid. • Röövikud on oligofaagid lehtpuudel või rohttaimedel, mõned neist taluvad üsna suurt hulka spetsiifilisi toksiine taimedes. • Röövikute arengukiirus sõltub temperatuurist ning mõned põhjamaa ja kõrgete piirkondade liigid päevitavad arengu kiirendamiseks. • Röövikud kaevuvad pinnasesse nukkumiseks,
koda erituselund lukuside Süda pärak suu sissevooluava jalg väljavooluava sulgurlihased närvisüsteem mantel sooltoru lõpused 30. Peajalgsete välisehitus. Näiteid peajalgsetest. Peajalgsed on kotikujulise kehaga, mille eesosas suu ümber paiknevad kombitsad. Enamik peajalgsetest on välise kojata. Peajalgsetel puudub jalg, see on muundunud suu ümber paiknevateks võimsateks iminappadega varustatud kombitsateks. Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia http://lepo.it.da.ut
5 4.Toitumine Kõik kiilid tarbivad ainult loomset toitu. Täiskasvanud kiilid kütivad lendavaid putukaid: sääski, kärbseid, liblikaid jt. Nad on meisterlikud lendajad, kes püüavad saaki lennult. Saakobjektide suurus oleneb suuresti kiili enda suurusest. Väiksemamõõtmelise saagi on nad võimelised alla neelama veel lennates, suuremaga aga lendavad oma puhkekohta. Kiililiste vastsed elavad vees ja on samuti röövtoidulised. Vastsetel on saagi püüdmiseks liigendiga püünismask, mida saab saagi haaramiseks välja sirutada. Saaki süües hoiab ta oma ohvrit püünismaski abil suu juures nagu käega. Kiilivastsed varitsevad saaki veekogu põhjas veetaimede vahel, rünnates kõike, mida nad saagiks peavad, s.t kõike, kellest jõud üle käib. Nad söövad veetigusid, ehmestiivaliste ja ühepäevikute vastseid, selgsõudureid j.t selgrootuid
kohemaid sööma. Pääsusaba röövik järab taimelehti vahetpidamata. Söömine ja toitainete omastamine, selleks et kasvada ja areneda, on rööviku ainsaks eesmärgiks. Rööviku elueaks on kuus-seitse nädalat, mille järel ta lõpetab söömise ja kinnitub siidiniidi abil keha ülaosa taime külge. Seejärel vahetab ta viimast korda kesta ning nukkub. Liikumatus kookonis leiab aset rööviku kehakudede täielik moone, mille käigus vastse keha muutub valmikule omaste osadega kehaks. Enamik rööviku keharakkudest on täis toitaineid, millest peab moonde ajaks piisama. Valmik tekib vähesest arvust rakualgetest, mis paljunevad, kasvavad ja moonduvad. Kahe nädala möödudes koorub nukust valmik. Kookoni pind praguneb ülapoolelt ning sellest väljub valmik. Liblikas peab end veel kuivatama ja jõudu koguma, enne kui partnerit otsima lendab. 2.2. Toitumine
võivad eraldi elada. 30% seeneliikidest võivad samblikke moodustada. Samblikes on teada nii rohe kui sinivetikad, kokku umbes 50 perekonnast. Kummagi osa suguline sigimine toimub eraldi; pärast peavad mõlemad uuesti kokku saama. Samblike suguta sigimine toimub soriitidega, kahest komponendist koos. Seen aga on agressiivsem: mõni vetikaliik võetakse sümbiondiks, mõni teine seeditakse ära. 60.Sümbiontidega loomad nt:Habeloomad on alla 60 aasta tagasi avastatud süvamere loomade hõimkond, kelle kehaehituses ja eluviisis on palju üllatavat. Nad ei neela toitu ega vaja ka päikesevalgust, vaid saavad vajaliku orgaanilise aine ning energia keha sees sümbiontidena elavatelt kemotroofsetelt bakteritelt. Nüüd on kemotroofsetest sümbiontidest toitujaid leitud meres – mitte ainult riftiallikate ümbert, vaid isegi mõõna ajal paljanduva koralliliiva sügavamast kihist: ripsloomade, rõngusside, ümarusside, lameusside, limuste, käsnade ja vähkide seast. Mõnda
OKASNAHKSED SELGROOGSED 2. Maksa-kakssuulase areng Hõimkond: lameussid Klass: imiussid Alamklass: kahepõlvsed Munad munetakse peremehe maksa. Munad liiguvad soolde, sealt väljaheidetega rohule. Edasiseks arenguks peavad munad sattuma vette, kus kooruvad vastsed. Viimased peavad tungima veeteo maksa. Läbinud seal arengu, peavad vastsed sattuma vette ja kinnituma mõnele taimele. Sellest toituvad rohusööjad, nakatuvad ussiga. 3. Kuidas toimub nakatumine maksa-kakssuulasega? Inimene võib nakatuda maksa-kakssuulasega luhaveekogust vett juues, rohukõrt närdes vms. 4. Paelussi areng ja nakatumisvõimalused. Paelussid - parasiidid, kes elavad looma sooles. Nudipaeluss elab inimese sooles. Nudipaelussi areng - neil on 800-1000 lüli, igas neis on 10000 muna. Munad väljuvad inimese soolest väljaheidetega
vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Röövikud ei sarnane liblikatega. Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Täiskasvanud röövik roomab varjulisse kohta ja nukkub. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades,
Pearindmikule kinnituvad jalad, toitumiseks ja kompimiseks vajalikud lühikesed jätked ja silmad. Ämblikud näevad ainult liikumist, teravalt näeb enamik neist mõne sentimeetri kaugusele. Ämblike tagakehas paiknevad mitmesugused siseelundid, sealhulgas võrguniiti toovad näärmed. Neil on hästi arenenud kompimismeel. Nad kompivad suu lähedal ja mujal kehal olevate karvakestega. Lestadel ja koibikulistel on pearindmik ja tagakeha kokku kasvanud. Ämblikel on tagakeha muu kehaga seotud kitsa varrekese abil. Kõikidel ämblikulaadsetel on kaheksa jalga ning kaks paari suiseid. Selliseid tundlaid nagu vähkidel ja putukatel ämblikulaadsetel pole. Närvisüsteem on ämblikulaadsetel kõhtmine. Suurem juhtimiskeskus on koondunud rindmikupiirkonda. Peaaju paikneb söögitoru kohal ning tema ülesandeks on töödelda peapiirkonnas asuvate meeleelundite signaale. Silmi on erinevatel ämblikulaadsetel üks kuni viis paari. Paljud pinnases elavad lestad aga on hoopis pimedad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
