Kool
Oma nimi
Klass
Eesti kultuuri- ja kirjanduselu 1960´
Referaat
Tallinn 2008
Sissejuhatus
1944. aasta sügisel langes Eesti taas Nõukogude vägede meelevalda.
Esimene okupatsiooniaasta oli näidanud, mida see kaasa toob.
Seepärast veeresid taganevate Saksa vägede, mille hulgas sõdisid
kaasa ka rohkelt eestlasi, selja taga põgenikevoorid mere
poole.
Umbes 70 000 eestlasel õnnestuski minna. Esialgu
koonduti peaasjalikult Saksamaale ümberasustatud inimeste
laagritesse, kust siis üle maailma laiali sõideti. Peamisteks
uuteks kodumaadeks kujunesid Rootsi ja Põhja-Ameerika, eriti Kanada .
Minejate hulgas oli väga palju intelligente ja loovharitlasi, nii et
mitme aastakümne jooksul tehti Välis-Eestis rohkem kirjandust,
teadust ja kunsti kui Kodu-Eestis. Ometi jäi viimane eesti kultuuri
põhikandjaks kas või juba seetõttu, et koju jäi eestlaste enamik
ja eesti kultuuri saatus ostustati ikkagi kodumaal. Pagulaste
aastakümnetepikkune mahasalgamine on aga kandnud mõru vilja: alles
viimasel ajal on Eestis hakatud avastama paguluses loodu tegelikku väärtust. Tõsiasjaks jääb ka, et mitmes valdkonnas, eeskätt
kirjanduses moodustab just välismaal ja mitte Eestis loodu
iseseisvusaja kultuuri orgaanilise jätku.
1944. aastal ei olnud maalimasõda veel läbi. Säilis lootus, et
lääneriigid tulevad Baltikumile siiski appi ja seda oodati mõnda
Eesti NSV Nõukogude Liidus 7klassiline koolikohustus. kauaaegsel haridusministril Ferdinand Eisenil 1955. aastast seati sisse üleeestili ne koolivorm õnnestus see koostöös Leedu haridusjuhtidega eesti koolidele, mis mõneti erines üleliidulisest siiski ära hoida, ja Balti liiduvabariikides jäädi vormist. (Viimane oli kasutusel ka Eesti vene 11klassilise üldhariduskooli juurde. Eiseni koolides.) 1950.60. aastate vahetusel pikendati saavutusena tuleb mainida ka seda, et enamikus kogu Nõukogude Liidus koolikohustust Eesti koolides olid alates 1960. aastatest kaheksa aastani. 1970. aastail jõustus üldine kasutusel eesti autorite originaalõpikud, mitte
Artur Alliksaar Ühiskonna vabanemine diktatuurist algas tasapisi pärast Stalini surma (1953), kuid selgemad muutused hakkasid ilmnema pärast 1956. aastat, kui Stalini kuriteod ning isikukultus mõisteti hukka. Kurss võeti keskusest (Moskva) vabamale ja vähem dikteeritud poliitikale, mistõttu kasvas tööstustoodang ja paranes olukord põllumajanduses. Kultuuripildis said muutused nähtavaks 1960. aastail, kus aktiivsesse ellu astus põlvkond, kes uskus vabaduse võimalikkusesse ka selles riigis. Uuenev kirjandus oli rahvusliku identiteedi peamine väljendaja ning puuduvate meelelahutusvõimaluste asendaja ning see tingis ka raamatute suured trükiarvud. Raamatunimetuste hulk kasvas hüppeliselt 1950. aastate teisel poolel, tõus jätkus 70.ndate keskpaigani. Ka teistel kunstialadel toimusid muutused. Esilinastusid Arvo Kruusemendi
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR NOORSOOTÖÖ OSAKOND ELIKO ROOMET NT-13 EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1954- 1990 Referaat Juhendaja: Margus Abel TALLINN 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS...............................................................................................................3 1. NÕUKOGUDE ARGIKULTUURIST ÜLDISELT..................
3.1. Luuleuuendused: 1.4. Proosa 1.4.1. Noored kirjanikud tõid proosasse järgmised teemad: Kasutatud allikad 2 SISSEJUHATUS Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda Jossif Stalini poolt loodud 1 2 ideoloogiaga . Kõikehõlmav tsensuur , avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid Eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. Teise maailmasõja järgseil aastail oli kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada, kuid esialgu ilma eriliste uuenduskatseteta. See tähendas luule püsimist peamiselt arbujate3 kujundatud klassikalises mallis ja lähimineviku realistlikku kujutamist. 1950. aastate II pooleni ilmus
aastas, 1980 ja 1981 oli neid 7000, aga siis langes arv jälle 5000 kanti. 1989 olid liiduvabariigi elanikest 26% mujal sündinud. Eesdased ise olid väga paiksed. 1979. aastal elas kogu Nõukogude Liidu eestlastest 92,9% Eestis. Sõja-aastad vähendasid meeste arvu kogu elanikkonnas. Veel 1959. aastal oli saja mehe kohta 127,8 naist, aga 1989. aastal vaid 114,1. Nõukogude Eesti perekonna suurus oli NSV Liidu väiksemaid: 3,5 inimest 1959., aga 1979. aastal vaid 3,1. Lahutuste arv kasvas 1953- 1980 jõudsalt - 8-st 47,3-ni saja sõlmitud abielu kohta. Nõukogude Eesti elanikkond vananes aeglaselt, kuid kindlalt. 1959. aastal kuulus vanu- serühma 0-14-aastased 22,7%, 15-59-aastased 62,2% ja 60- aastased ja vanemad 15,0%. 1989. aasta lõpuks oli teise vanuserühma
reetmisest. Nõukogude korra eesmärgiks oli inimeste harjumuste ning käitumise muutmine programmeeritavaks, individuaalsuse tasalülitamine. Kontrollimatust massist pidi saama kergesti organiseeritav ning juhitav mass, kus mängiti välja inimene grupi vastu või inimene inimese vastu. J. V. Stalini võim seostus okupatsioonivõimu halastamatusega ning eestlased tajusid toimuvat kui rahvusliku identiteedi hävitamise katset. Kui 1948. aasta algul oli Nõukogude Eesti teatrite kunstilises kooseisus 923 inimest, siis 1952. aasta alguseks oli see langenud 546 inimesele. 1952. aastal töötas Eestis üheksa kutselist teatrit, sealhulgas Nukuteater ja kaks vene draamateatrit. Teatrite repertuaaripoliitikas ei piirdunud ainult repertuaari kooskõlastamise ja läbivaatamisega. Intonatsiooni, kehakeele jt teatrivahenditega on teatavasti võimalik tekstile teine värving
Koostaja: Martin Lapin Kasutatud materjal: Vikipeedia Google Eneke Nii nagu on olnud eestlase , siis sellega samamoodi on ka kulgenud kirjanduse elu, sellepärast võime öelda ,et me oleme kirjanduse vennad . Meie loeme teda ja tunneme teda, ning ka elame teda. Eesti kirjanduse ajalugu on pikk ning see sai alguse regivärsist. Hiljem tuli rahvaluule. Rahvaluuletekstide kirjanduslikel töötlustel on olnud oluline roll on eesti kirjanduses rahvuskirjanduse sünnist saati kuni praeguseni. Näiteks on Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutanud mõjuka muinasjututöötluste kogu "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Rahvajuttude töötlusi on kirjutanud ka prosaistid August Jakobson ja Juhan Kunder, luuletajaist Marie Under ja Villem Grünthal-Ridala jt
Eesti kirjandus 1940ndatel aastatel Teise maailmasõja vältel põgenesid paljud eesti kirjanikud Läände, väiksem osa evakueerus ka Nõukogude Liitu. See lõi Eesti kultuuri lõhe, tekitades kaks paralleelset kirjandustraditsiooni: väliseesti pagulaskirjandus ja kodueesti kirjanduse. Väliseesti kirjandust piirasid eelkõige materiaalsed tegurid, kodumaist poliitilised asjaolud. Mõlemad olid sunnitud toimima võõrkeelse keskkonna surve all. Mitmed paguluses tegutsenud kirjanikud olid alustanud juba sõjaeelses Eestis nagu Marie Under, Artur Adson, Bernard Kangro ja Karl Ristikivi
Kõik kommentaarid