kanaliteks olid ajakirjad ,,Looming" ning ,,Keel ja kirjandus" ja ajaleht ,,Sirp ja vasar". 3. Millised luuletajad tulid 1950-1960 kirjandusse? Jaan Kross, Uno Laht, Ellen Niit, Ain Kaalep, Artur Alliksaar 4. Iseloomusta kassetipõlvkonda. Rummo, Suuman, Kaplinski, Luik, Runnel, Ehin. Alustas reeglina traditsioonilise luulega, mõni aeg hiljem hakkasid loomingulaadid eri suundadesse harunema. Luulekassetid ilmusid 1962-68 ja need on kujundanud ettekujutust sellest, mida tähendab kaasaegne Eesti luule. 5. Iseloomusta närvitrüklasi. Luuletajad nimetasid end närvitrüki põlvkonnaks luulevihiku ,,Närvitrükk" järgi. Tegemist oli uueilmeliste luuletajatena, kuigi osalt jätkasid nad samu arenguid, milleni olid jõudnud kassetiautorid. Tähelepanuväärne oli räme kontrakultuurile toetuv stiil, mida esindas Isotamm, veelgi üldisemaks sai irooniline mängulisus, mida tõi kaasa Üdi ja Liivi luule. 6. Mis iseloomustab 70-ndate aastate kirjandust?
Poliitika ja kultuur · 1956-1965 SULAAEG · 1966-1972 uuendusliku liikumise haripunkt · 1973-85 seisakuaeg SULAAEG · Suurenes tegutsemisvabadus ja avatus igapäevaelus ja kultuuris · 1950. Aastate lõpust võimalused suhelda välismaaga · Tõlkekirjanduse teke · 1957. Raamatusari Loomingu Raamatukogu, 1958. Ajakiri Keel ja Kirjandus, 1960. Aastatel ajakiri Noorus · 50. Aastate lõpust üldine kultuurihuvi tõus · 60. Keskpaigas esimesed biit- ja rokkansamblid, kujunes hipiliikumine SEISAKUAEG · Poliitilise ahistuse suurenemine 60. Lõpus · 1970 lõpus poliitilised pinged haripunktis · Karl Vaino sai partei uueks juhiks · 1970 aastate lõpus levisid põrandaalused almanahhid · Süvenes poliitiline pessimism · Eestis toimus linnastumine · Punkliikumine
töödest võis pärast seda avaldada. · 1965. aastal vabastati täiesti keelatud autorite nimekirjast pagulaskirjanikud Artur Adson, Karl Rumor ja Albert Kivikas. Suur osa nende loomingust jäi sellest hoolimata kodumaal keelatuks. Muutused kirjanduselus · Pagulased saadavad kodumaale võõrsil avaldatud emakeelset kirjandust. · Levib tõlkekirjandus, mida avaldab 1957. aastal algatatud raamatusari Loomingu Raamatukogu. 1958. a asutatakse ajakiri Keel ja Kirjandus, 1960. aastatel pakub väärt lugemist ajakiri Noorus. Muutused luule-elus · Uusi tuuli toob nö kassetipõlvkond: Paul-Erik Rummo, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Andres Ehin ja Artur Alliksaar. Alustasid traditsioonilise luulega, kuid hiljem leidsid kõik iskliku suuna. Luule on elujõuline ja jaatav.Kassetid ehk pappkarbis olevad õhukesed luulevihikud ilmusid aastatel 1962-1968. Kassetiautorid uuendasid eesti luulet väga suurel
Proosa: ühiskondlik rõhuasetus, dokumentaalsuse taotlusi, romantilisi jooni, esiplaanil noorus. Noorsookirjanduse iseseisvumine. Autorid: Juhan Smuul, Lennart Meri, Lilli Promet, Raimond Kaugver, Veera Saar, Aimée Beekman, Vladimir Beekman, Silvia Rannamaa („Kadri“, „Kasuema“). Draama: seis oli vilets, positiivseid näiteid alles alates 60.-test (Juhan Smuuli teosed). 60.-te teisel poolel tugev draamalaine Autorid: Juhan Smuul, Egon Rannet, Ardi Liives, Boris Kabur 1. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 1956–65. Allegoorilisus, retoorilisus, romantilisus ja rõõmsameelsus, inimlik soojus, intellekti ja tunnete koostöö, suure ja väikese, kosmilise ja isikliku ühendamine, avatud ruum, avastamine ja ehitamine. Autorid: Deboora Vaarandi, Uno Laht, Ilmi Kolla, Lehte Hainsalu, Paul Haavaoks, Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep. 2. Artur Alliksaare luule. Tuntuim teos: „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Väga vastuoluline looming
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks.
Ühiskonna vabanemine diktatuurist algas tasapisi pärast Stalini surma (1953), kuid selgemad muutused hakkasid ilmnema pärast 1956. aastat, kui Stalini kuriteod ning isikukultus mõisteti hukka. Kurss võeti keskusest (Moskva) vabamale ja vähem dikteeritud poliitikale, mistõttu kasvas tööstustoodang ja paranes olukord põllumajanduses. Kultuuripildis said muutused nähtavaks 1960. aastail, kus aktiivsesse ellu astus põlvkond, kes uskus vabaduse võimalikkusesse ka selles riigis. Uuenev kirjandus oli rahvusliku identiteedi peamine väljendaja ning puuduvate meelelahutusvõimaluste asendaja ning see tingis ka raamatute suured trükiarvud. Raamatunimetuste hulk kasvas hüppeliselt 1950. aastate teisel poolel, tõus jätkus 70.ndate keskpaigani. Ka teistel kunstialadel toimusid muutused. Esilinastusid Arvo Kruusemendi ,,Kevade", Grigori Kromonovi ,,Viimne reliikvia", heliloojana alustas Arvo Pärt, uuenes kujutav
leebemaks, teiseks stalinism tähendas suuri repressioone poliitilistel põhjustel. Kolmandaks meie seisukohalt on tähtis see, et on kehtestatud esteetiline kaanon, mida kirjeldatakse sotsialistliku realismiga. Kui sel on mingi tõesti selge kuju või iseloom, siis seda 40ndatel, 50ndatel. Sellest räägitakse edasi ka, see tähendab seda, et mõiste muutub õõnsamaks. Realism kestab ka 60ndatel, ent hakkab taanduma. Kogu kirjandus oli halvas seisukorras, erinevatel aladel oli erinev: võib öelda, et kõige hullem oli proosas, kus tekkisid aastad, kus uudisloomingut ei tulnud. Soodsam olukord draamakirjanduses. Esteetilisi fenomene aeg-ajalt vilksatab. Omaette küsimus, mis periood sula on. Mis aastast mis aastani. Selge alguspunkt: 1956. Kui oli range kontrolliga ühiskond, muutusteks vaja impulssi ülevalt, ei saanud kodanikualgatuse korras seda teha. Moskvast pidi tulema signaal, et asi hakkab
Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi vahetusel (kuni I maailmasõjani, kui valdavaks sai modernism e avangardism). Ida-Euroopas (ka Venemaal ja Eestis) vähemalt II maailmasõjani. Edgar Allan Poe (1809-1849) USA kirjanik, tuntud nii luuletaja kui ka proosakirjanikuna.
Kõik kommentaarid