Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Morfeemid jagatakse nende mõistesisust ja funktsioonist
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi
Morfoloogiline analüüs KÄÄNDSÕNA MORFOLOOGILISED KATEGOORIAD 1. Arvukategooria: ainsus ja mitmus Mitmuse tunnused: -d (mitmuse nimetavas), -de, -te (alates mitmuse omastavast de- mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra); 4) sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?) -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse (pesa/sse, soolase/ss
Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt sõna kala paradigma on järgmine: kääne arv ainsus mitmus Nimetav kala kalad Omastav kala kalade Osastav kala kalasid ~ kalu Sisseütlev kalasse kaladesse Seesütlev kalas kalades Seestütlev kalast kaladest Alaleütlev kalale kaladele Alalütlev kalal kaladel Alaltütlev kalalt kaladelt Saav kalaks kaladeks
Grammatiline analüüs Käändsõnad Tunnused: *Mitmus: -i, -de, -d, tüvemitmus (sulandunud, nt pesi’), -sid, -e (silm/e), vokaalmitmus *Võrdekategooria: ülivõrde –im, keskvõrde –ma (nb! Jälgi hoolega kõiki omadussõnu) Lõpud: nimetav - *Käänded: omastav - osastav -t (-sid), -da sisseütlev -sse, -de, -he, -ha, -hu seesütlev -s seestütlev -st alaleütlev -le alalütlev -l alaltütlev -lt saav -ks rajav -ni olev -na ilmaütlev -ta kaasaütlev -ga Pöördsõnad Verbi tüve puhta vormi leiab: oleviku eitus (
(grööni keel) Morfoloogiline tüpoloogia Selline klassikaline tüpoloogia pärineb 19. sajandist. Tegelikud keeled on eri tüüpide segud. Greenbergi kvantitatiivne morfoloogiline tüpoloogia (1954) 100-sõnalised tekstid 8 keelest Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet
Morfoloogia Pöördekategooria liikmed Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa kunagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid. Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad.
1. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk perfekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. 2. Tingivas, kaudses ja möönvas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. 3. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg olevik. 39. Olevik e preesens, iseloomustus ja näited. Olevik ehk preesens on pöördsõna finiitne ajavorm, mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse: - kui sündmushetk on kõnehetkega samaaegne, näiteks Jüri loeb raamatut, - kui sündmushetk järgneb kõnehetkele, tulevikus toimuva sündmuse väljendamiseks, näiteks Jaan ehitab endale suvila. Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus. Keeles on säilinud siiski morfeemid, mida võib pidada ajalooliseks oleviku tunnuseks: oleviku kesksõna tunnus v, ainsuse 3. pöörde tunnus b, mitmuse 3
Kõik kommentaarid