tagasi, kitsamad murdeerinevused 13-16 sajandil, mil tekkisid ka keelemuutused, mis mõjutasid enim lõunaeesti murdeid ega jõudnud osalt kirderannikule. 14-16 sajandi sunnismaisus kujundas eripäraseid murrakuid ning eri murretel olid eri keelekontaktid. Murrete hääbumine hakkas 20.sajandil ning jäi järele ainult aktsient, Hääbumise põhjused: dialekt on seotud lokaalse kultuuri ja identiteediga. Lokaalsete kultuuride ja identiteedi asendumine rahvuskultuuri ja identiteediga. Dialekt on seotud suhteliselt homogeense maaühiskonnaga. Kui keel ja ühiskond diferentseerub, siis diferentseerub ka keel. Kuna moodne kultuur on seotud linnaga, kirjaliku teksti, normikeelega, siis see toob murdesse laenud normikeelest. Kirjakeel levib hariduse ja trükisõnaga. Inimeste liikuvus suureneb ja väiksemad dialektid segunevad teistega. Toimub mingil määral ka teadlik murrete hävitamine ja allasurumine. Sotsiolingvistika ja keele sotsiaalne varieerumine
murderühmad (südaeesti, kirderanniku), murded (eS-saarte, lääne, kesk, ida; eL-Mulgi, Tartu, Võru; eR-ranna, Alutaguse). Murrete hääbumine toimus 20.saj, põhjusteks enamasti lokaalsete kultuuride/identiteetide asendumine rahvus likuga, dialektoloogia oli seotud maaühiskonnaga, kuid kui kultuurid diferentseerusid, tegi seda ka keel, tõusis sotsiaalne mobiilsus ning hakkas levima kirjakeel. SOTSIOLINGVISTIKA - on distsipliin, mis uurib keele ja ühiskonna suhteid ning keele sotsiaalset varieerumist (st. inimese keelekasutus on seotud sellega, kus nad on elanud). William Labov püüab leida sotsiaalseid tegureid, mis võivad inimese keelekasutust mõjutada, klassikalises keeleuurimises arvati, et keel muutub väga aeglaselt, kuid Labov näitas, et muutumist võib näidata ka ühe põlvkonna käsitluses (erinev kõnepruuk väljendub sotsiolektidena).
On allkeeli ja olukordi, milles esineb nö ühiskondlik surve kirjakeelsuse suunas (nt avalik esinemine) ja on selliseid, milles surve puudub (nt argisuhtlus). 1 NB See tekst on loengukonspekt. Palun sellele konspektile oma töödes MITTE viidata. Kui on vaja viidata mingile seisukohale või faktile, mis siin esineb, siis palun pöörduda minu poole ja ma annan vajaliku allikaviite. Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses |2 Teine eristus on erinevate kasutussituatsioonide alusel. Siin lähtutakse sellest, et keelelisi valikuid mõjutavad või on nendega korrelatsioonis kasutusolukorra erinevad omadused (suuline või kirjalik, argine või avalik-ametlik jne). Selliseid allkeeli nimetatakse registriteks (register; vt Biber, Conrad 2009). Tavalised registrid on näiteks suulise spontaanse argisuhtluse keel ehk argikeel, asjaajamiskeel jms. 2
· Pearõhk eesti ja saksa ühisjoontel · Korrapäratu kirjaviis. Häälikute seas c, f, x, z. Pikka vokaali märgib h. (sahn) · Artiklid üx ja se. · Sõnatüvi ei muutu, ei teadnud, et eesti keeles on laadivaheldus · Kuus ladina käänet Johann Gutslaff 1648 lõunaeesti grammatika: · Saksa-ladina lõunaeesti sõnastik (2000 sõna). Hea keeletundmine. · Pikk vokaal: â, ô, û, ê. Palatalisatsioon: kotj, panj. · 5 käänet, eesti käänamine ei sobi, uuendus: rektiiv omapärane kääne, mis on aluseks teiste käänete moodustamisel. Heinrich Göseken 1660 põhjaeesti grammatika: · Sõnastik (9000 saksa ja ladina sõna eesti vastet, 17.saj suurim sõnavarakogu), grammatika. Kullamaa murre. · Ortograafiaettepanek: kasutada kaht vokaali, kui vokaal on pikk. (ise ei kasuta) Kirjaviisi reeglistamine:
I. Sotsiolektid ja sotsiolingvistika 1. Sotsiolektid teoreetiliselt Keelt võib allkeelteks jagada lähtudes keelevälistest, kuid keelega seotud teguritest ja lähtudes keelest endast. Sotsiolingvistikas on olnud põhiline esimene lähenemine. Sellest lähtudes saame jagada keelevariandid kahte rühma: kasutajakesksed ehk murded / dialektid (dialect) ja kasutusekesksed ehk situatiivsed variandid (register / style). Me kasutame siinjuures üldmõistena sõna allkeel, mis on samane inglsikeelse terminoloogia sõnaga variant (variety). Mõistet allkeel (sublanguage) inglise keeles eriti ei kasutata (Trudgill 1992: 48, 77). Ingliskeelses terminoloogias on dialekt keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest ning on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992: 2324). Dialekti kandja on rühm,
2. Eesti keele kirjeldamise algus: 17. ja 18. sajandi keelekäsiraamatud. 1637 Esimene grammatika, Heinrich Stahl Misjonilingvistika. Pani aluse eestikeelsele protestantlikule kirikukirjandusele ja eesti vanemale kirjakeelele.Ühtlustas keelekasutust, oli oma aja autoriteet. Pearõhk eesti ja saksa keele ühisjoontel. Korrapäratu kirjaviis, kuus ladina käänet. 1648 Lõuna-eesti grammatika. Johann Gutslaff ,,Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicam" . Pikk vokaal, palatalisatsioon, 5 käänet. 1660 Põhja-eesti sõnastik. Heinrich Göseken ,,Manuductio ad Linguam Oesthonicam" .17 sajandi suurim sõnavarakogu, grammatika, kullamaa murre. Laidab eesti talupoja keelekasutust. 1693 Johann Hornung "Grammatica Esthonica". Põhjaeesti, hea keele tundmine, diplomaatiliselt ei esitanud ortograafia reformi, vaid kasutas. 5 käänet. 1710-1720 Salomo Heinrich Vestring ,,Lexicon Esthonico Germanicum" Käsikiri, eesti-saksa sõnastik,
Tähelepanu pööratakse ruumile ja ajale. Kvalitatiivne meetod. 2) Makrosuund ehk keelesotsioloogia: keel on vahend ühiskonna uurimiseks. Uuritakse keelekontakte eri ühiskondade vahel. Pol. ja maj. probleemid: mitmekeelsuse mõju majanduse arengule, valitsuse rakendatav keelepoliitika. Keele olemus ei tule nii hästi välja. 3) Interaktiivne keeleanalüüs ehk vestlussituatsioonid: suhtluses toimuv on esikohal. Vaadatakse, miks vestluse struktuur toimib ühtselt. 8. SOTSIOLINGVISTIKA INTERDISTSIPLINAARSUS. Seotud psühholoogia, sotsioloogia, keeleteaduse, statistika, geograafiaga. 9. SOTSIOLINGVISTIKA JA VESTLUSANALÜÜS – TÜs alates 1980 T. Hennoste eestvedamisel. Sellega tegelevad ka A. Rääbis, L. Keevallik. Vestluse mikroanalüüs uurib suhtlust inimeste ühistegevuse mehhanismina. Keskmes on üksikkõneleja, oluline on kontekst
Muuk. 1933 ,,Väike õigekeelsuse sõnaraamat" Toimetaja Muuk. EKS keeletoimkonna soovitused Veski moodustas kümneid tuhandeid termineid, paarsada üldkeele sõna. Murdesõnu (kodumurre: idamurre, nt käpik), Wiedemanni tüvesid. Tuletised, liitsõnad. Võttis kasutusele ebaproduktiivseid liiteid. Õpetas eesti keele struktuuri, eesti keelt muukeelsetele, kirjandust jne. Tegelik eesti kirjakeel. Juhatas ka KKI sõnaraamatute ja õigekeelsuse sektorit. 11. Johannes Aavik ja keeleuuendus. 1912-1924 keeleuuenduse kõrgperiood. 1913 ,,Keele kaunima kõlavuse poole" (artikkel Eesti Kirjanduses). "Enne riist, siis teos; enne keel, siis kirjandus." 1924 ,,Keeleuuenduse äärmised võimalused" (kirjutatud 1914-1918). "Keeleuuenduse kurv tuleb lõpmattuseni tõmmata." Keel kui tööriist, masin: väljendab mõtteid, mõjub esteetiliselt. Parandada, arendada kõikvõimalike vahenditega
· tähenduste süsteem keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest märkidest 4. keelesüsteemi produktiivsus: Lause või mõtte pikkus pole piiratud; Vajadusel saab uusi sõnu juurde tuletada. Sõnadel võib olla mitu tähendust. Kõik keeled võivad kõiki mõtteid väljendada. · elusa keelesüsteemi pidev muutumine · keelesüsteemi variantide olemasolu: · allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; · keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel); · metakeele olemasolu (?) · metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid.
Huvi keskmesse on tõusnud grammatikanähtuste uurimine. Pidevalt on lisandunud noori uurijaid (nt Madis Jürviste, Aune Esinurm, Külli Park). 23. Suuline keel ja selle uurimine, TÜ suulise kõne korpus. Pikka aega jaotus: kirjakeel-kõnekeel-murre. 19. Saj murded/murrakud tavaline suuline keel, haritud eestlastel saksa keel. 20. Saj alguses hakkab kujunema suuline ühiskõnekeel, oluliseks mõjuriks kirjakeel. 1960.aastateks on murded suulise keelena põhiosas kadunud. Kõnekeel = argikeel, vigane, halb, lohakas jne. Uurimine: · hajauurimise aeg 1920-1990. Üksiktähelepanekud argikeele sõnavarast, hääldusest ja morfoloogiast. Slängi kogumine ja uurimine. · Süsteemne uurimine 1990.aastast: suuline keel on omaette register, mis jaguneb alamregistriteks. Meedium: otsesuhtlus, telefonisuhtlus, raadio/telesuhtlus, arvutisuhtlus. Argine ja avalik (sh ametlik
vadja; põhjaeesti; liivi; lõunaeesti; Tallinna keel on nagu soome ja setu keele segu! Eesti keele ajalooline kujunemine Varajase läänemeresoome keele keskmurded – 2500 a eKr?; Hilise läänemeresoome algkeele lõunamurded; Põhjaeesti hõimumurre – tugevad Skandinaavia kontaktid. Eesti-Rootsi asustus on juba viikingiaja alguses (7.,8., 9. saj); Keskpõhjaeesti murded; Põhjaeesti keskmurre; Eesti ühiskeel; Eesti kirjakeel + erinevad jooned teistest eesti murretest: 1920-1930ndad; Muinasaja keskused: Sakala – Lembitu; Saaremaa; Virumaa – soomlaste Viru jmt; Rävala; Harju; Ugandi – keskuseks Otepää; Kirjakeel kujunes välja keskuste vahel: Paide-Põltsamaa; praegune kirjakeel on neile murretele kõige lähedasem. KEEL JA MURRE Mis on keel? Mis on murre?
Leiti, et seda on vaja, kuid vaidlused selle üle, kuidas seda saavutada. Põhiliselt räägiti eestimaal tallinna keelt, tegelikult väga vähestes kihelkondades tartu keelt. Piibelgi oli olemas ainult põhjaeesti keelsena. Samas levis aga kirjandus liivimaa alal (lõunaeesti keele alal) paremini. Tekkis võrdlev-ajalooline keeleteadus, hakati vaatlema keele seotust teiste keelte, kultuuri, ajaloo ja mõtlemise vahel. Tegevad olid Peterson ja Masing. Igapäevases suhtluses kasutati eesti keelt, seda hakati kasutama ka rahvaluules, kirikus, rahvakoolis, ilukirjanduses, tarbetekstides. Ilmusid ka esimesed ajalehed ja ilukirjandusteosed. Kõik see avardas eesti kirjakeele piire. Arenesid mõlemad kirjakeeled, tuli juurde uusi sõnu. 19 sajandil kui Eesti kuulus täielikul Vene tsaaririigi koosseisu, hakkasid levima eestlane ja eesti keel. Beiträges mainiti esimest korda ka soomeugrilisust. See tekkis koos keeleteaduse arenguga
oma sõnavara ja grammatika) 18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia Vähemuskeel- keel, mida räägib vähemus. Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel)
oma sõnavara ja grammatika) 18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia Vähemuskeel- keel, mida räägib vähemus. Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel)
oma sõnavara ja grammatika) 18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia Vähemuskeel- keel, mida räägib vähemus. Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel)
“Keel ja ühiskond” X klassile 11. ptk Mare Hallop 25.10.2013 KiNG 30.10.2012 Üldiseloomustus 20. saj algupoolel eesti kirjakeele kultuurkeeleks kujundamine 1918 – 1939: o arenes teaduskeel, o kujundati teadlikult eri alade terminoloogiat, o mitmefunktsiooniline kirjakeel (ametlik suhtlus, õiguses, majanduses, teadus-, ilukirjandus-, ajakirjandustekstides). Pärast I ms taastati keelekorraldus 1947, kus nõukogude ajal kohustuslikkus keelekorralduses - üks kindel õige variant, tänapäeval – kirjakeelde sobivate variantide paljusus, soovitused üldsusele. Praegu: o sihikindel ja otstarbekohane keelekorraldus, o ulatuslik terminoloogiatöö.
hispaania,itaalia keele alkkeel Tüpoloogilise liigituse eesmärgiks on selgitada keelte struktuuri võrdlemise teel, kas maailma tuhandeid keeli võiks jagada üldisemateks keeletüüpideks. Mõisted on fonoloogia, morfoloogia, süntaks. Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Põhimõisteks variatiivsus palju erinevaid variante. Variatiivsus võib olla: · geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt dialekt ) · sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu) · situatsiooniline nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt). Areaalne 13. Keelkond, algkeel, haru Omavahel suguluses olevate keelte suurimad üldtunnustatud klassid on keelkonnad , mis jagunevad rühmadeks ja edasi alarühmadeks. Uurali keelte ja altai keelte puhul on keelkonna ja keelerühma vahel vahepealne
millal, millest ja miks nad rääkida tahavad. Verbaalne suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Kõneleja ja vastuvõtja kõnevoorud vahelduvad. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidusus ning põhineb konventsioonil, st on kokkuleppeline. Konventsioonid on loomult ühiskondlikud ja inimestevahelised. Lisaks kasutatakse keeles kodeerimist. Koodi all mõeldakse süsteemi, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused ( nt sõnad). Verbaalses suhtluses on koodiks keel. Fülogeneetiliselt eh inimese arenguloo seisukohast on kõnesuhtlus arenenud arvatavasti umbes saja tuhande aasta vältel. Keelte kirjapanek on palju hilisem nähtus. Ontogeneetiliselt ehk ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne, kui kirjutama. Keelelist suhtlust toetab mitteverbaalne suhtlus, estid ja miimika. Mitteverbaalne suhtlus
Implikatuur e komperatiivsusprintsiip on käsitlus keelelisest väljendusest, mis väidab, et inimene ütleb, peale selle, mis ta sõnades välja ütleb, veel midagi ja kuulaja kuuleb ka veel midagi. See on see osa, mis ridade vahelt loetakse. Seos paralingvistiliste (toon, intonatsioon, hääl, tämber, valjusus) ja ekstralingvistiliste vahenditega (viiped, estid, miimika, kehakeel) Pilk omab suurt rolli. Pilk ütleb rohkem kui 1000 sõna. Pilk on hinge peeegel. Oletatakse, et inimeses oma suhtluses ütlevad välja vaid osa oma mõtetest. Tähendus on otsene või järeldatu. Põhieeldus on, et inimesed teevad suheldes koostööd. Kui inimesed räägivad, siis neil on ühine eesmärk Griece'i maksiimid 60ndate lõpust. · Kvaliteedimaksiim räägi tõtt! lihtsustab suhtlust. · Kvantiteedimaksiim anna piisav hulk infot! (osa jätab rääkimata). · Relevantsusmaksiim ole relevantne! (asjakohane) Pole vaja rääkida asju, mida pole vaja.
Need on kodeeritud süsteemi, mis ongi loomulik keel. Igas keeles on kümneid tuhandeid kokkuleppeid (kass-loomaliige;palavik-teatud seisund). Ka sõnade muutumine, sõnajärg ja grammatika elemendid on kokkuleppelised. Keeltel omavahel on nii sarnasusi kui erinevusi, oleneb ka keelte sugulusest ja sõnade liigist (nt eesti keel -> kolm; soome keel -> kolme). Koodi all mõeldakse süsteemi, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad). Verbaalses suhtluses on koodiks (mingi) keel. Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Kõneleja->vastuvõtja; Vastuvõtja->kõneleja. Kõnevoolud vahelduvad kuni kõneainet jätkub. Keelelise suhtluse väga tähtis tunnus on intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja vajadusel saada infot, suhete loomisel ja kuulaja mõjutamisel. Inimesed on vabad mõistusega agendid, kes otsustavad ise, millal, miks ja millest nad räägivad
Kasutatud kirjandus ......................................................................................................... 23 2 SISSEJUHATUS Schulz von Thun on öelnud: “Sõnumil on mõte ainult siis, kui teine seda taipab.”, seega tekstid peavad olema kohandatud lugejaskonnale. Eriti tähtis on see kirjutiste puhul, mis on suunatud väga paljudele ja erineva taustaga ühiskonnaliikmetele. Avalikus ja ametlikus suhtluses loodavad tekstid on mõeldud just eelpool nimetatud sihtgrupile ning kuna nendes tekstides kasutatakse asjaajamiskeelt, siis töö keskendub just sellele keelevariandile. Teema on mulle oluline, sest tööl puutun kokku igapäevaselt asjaajamiskeelega ning selle keelevariandi probleemidega. Seminaritöö eesmärk on: – anda lühiülevaade eesti asjaajamiskeele kujunemisloost ning selle rollist Eestis; – iseloomustada eesti asjaajamiskeele stiili;
vene) ja grammatika põliselanike keeltest (tihtilugu on kompromiss mitme grammatika vahel). Pidzin ei ole kellegi esimene keel. 16. Pidzin võib hääbuda, aga võib stabiliseeruda. Sellisel juhul tekib kindlam reeglistik ja grammatika laieneb. Kuid stabiliseerunud pidzin võib levida ja muutuda kellegi esimeseks keeleks. Sellisel juhul on tegemist kreoolkeelega. Nimed võivad olla eksitavad, nt Tok Pisin ei ole ammu enam pidzin. Võib tekkida norming, kirjakeel, kirjandus jms. Piirid on raskesti tõmmatavad, eriti kui kreool on kontaktis keelega, kust on pärit sõnavara (nt Haiiti kreool ja prantsuse keel).
vene) ja grammatika põliselanike keeltest (tihtilugu on kompromiss mitme grammatika vahel). Pidzin ei ole kellegi esimene keel. 16. Pidzin võib hääbuda, aga võib stabiliseeruda. Sellisel juhul tekib kindlam reeglistik ja grammatika laieneb. Kuid stabiliseerunud pidzin võib levida ja muutuda kellegi esimeseks keeleks. Sellisel juhul on tegemist kreoolkeelega. Nimed võivad olla eksitavad, nt Tok Pisin ei ole ammu enam pidzin. Võib tekkida norming, kirjakeel, kirjandus jms. Piirid on raskesti tõmmatavad, eriti kui kreool on kontaktis keelega, kust on pärit sõnavara (nt Haiiti kreool ja prantsuse keel).
1. Artikulatoorne – sõnad ei muutu, pole käände- ega pöördelõppe. NT: inglise k „on the table“ – „table“ ei muutu 2. Isoleeriv – sõnade lõppudes ja algustes on palju liiteid NT: talu-de-sse-gi 3. Flekteeriv – tüve muutumine, kuid see pole märgatav NT: jõe, jõge, jõkke 4. Polüsünteetiline – sõnadele liitub palju morfoloogilisi elemente, tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks. Keelekontaktid: Keelekontaktid tekivad eri keelte kõnelejate suhtluses ning keelekontakt võib põhjustada mitmekeelsust. Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud (sega) keeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest, palju ka võõrvallutajate keelest. Keel tekib siis, kui põlisasukad tahavd suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda ja laenavad sõnu ning konstruktsioone oma emakeelest. Kui pidzinkeel muutub iseseisvaks, saab temast kreoolkeel, mida mõned lapsed õpivad esimese keelena. Sellel on oma
Sotsiolingvistiline liigitus - lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas, nt kõnelejate arvust lähtuv liigitus enamuse ja vähemuse keeleks. Genealoogiline (sugulus ja päritolu, keelepuud) - sugulus- ja põlvnemissuhete järgi liigitamine ehk geneetiliselt liigitamine. Nt ladina keelest-portugali, hispaania, katalaani, prantsuse, itaalia, sari, rumeenia.ladina keel allkeel, teised keeled tütarkeeled. Keele suguluse kõhta väited pärinevad nende võrdlemisest. Võrreldakse grammatikat,põhisõnavara.tänu nendele võrdlemistele on ammu teada faktid keelkondadest ja nendevahelistest suhetest. Sugulaskeelte sarnasus võib tegelikult olla juhuslikult kokkulangevuse tulemus. Võib olla ka laenamise tulemus.seetõttu nõuavad sugulushüpoteesid mitmeid kontrollimisi ja üha rohkem võrreldakse lisaks põhisõnavarale ka erinevate teadusharude tulemusi
keelevariant/keelekuju/lekt (variety, lect). Register: kasutuskeskne keelekuju (mida parajasti teeme). Nt ametlik/argine, kirjalik/suuline, spontaanne/redigeeritud jms. Nt ,,kasutan teemale vastavaid termineid, räägin normingupäraselt, väldin kõnekeelsusi, ... , ...." = ,,pean loengut". Sotsiolekt/murre: kasutajakeskne keelekuju (kes me oleme). Nt ,,räägin võru murret = olen võruke". Allkeel: Tiit Hennoste pakutud mõiste, sisuliselt vastab keelekuju/keelevariandi mõistele. Keel on üldisem ja abstraktsem mõiste, konkreetsed variandid on allkeeled (nt murded, sotsiolektid, rühmakeeled jne). Allkeeli ei tohi mõista hierarhiana: ükski keelevariant ei ole teisest olemuslikult parem. Piire on raske tõmmata, paljudel keelekujudel on palju ühist jne.
metakeel. (erinevad teadusharud on uurimistulemuste väljendamiseks välja arendanud terviklikke metakeeli ehk mõistesüsteeme). Keeleteaduses kasutatakse metakeelena mingit loomulikku keelt, mida täpsustatakse teoreetiliste mõistetega. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Kommunikatsioon saatja saadab sõnumi teate vastuvõtjale. Sõnumi ülesandeks on info edastamine. Ülesanne on täidetud kui vastuvõtja reageerib. Suhtluse eelduseks on kanal (suulises suhtluses helilained). Keeleline suhtlus on sõnaline ehk verbaalne, selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keelelist suhtlust toetab zestide ja miimikana avalduv mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on aegruumiline ainukordne tegevus, mida tuleb lahus hoida keelest kui süsteemist. Suurema osa infost võtab inimene vastu nägemistaju vahendusel. Kõne aga põhineb oluliselt kuulmistaju kasutusel. Kõne arenemine tulenebki kuulmisaistingute töötlemisest ajus ning
Keeleteadus full konspekt 2018 sügis Keel on märgisüsteem, mida inimene mõtete edasiandmiseks ja suhtlemiseks kasutab. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena, see on loomuliku arengu tulemus. Loomulikud keeled on keeleteaduse uurimisobjektid ja sel kursusel räägitakse nendest. On olemas ka tehiskeeled, need on kunstlikult loodud keeled, nt formaalkeeled (teaduslik ja tehniline eesmärk, nt matemaatilised sümbolid) ning rahvusvahelised abikeeled (eesmärk luau universaalkeel, nt Esperanto) Keelt on vaja selleks, et ennast väljendada. Seda ei saa kunagi selgeks ja sellepärast tulebki koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendustele. See uuring lükkas ümber ka
• keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus – aga: paralingvistilised ja ekstralingvistilised vahendid; • keelesüsteemi duaalsus (st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem); • keelesüsteemi produktiivsus; • keelelise suhtluse toimimine voorudena; • elusa keele süsteemi pidev muutumine; • keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks
kirjaviisireformi tulemused. See järgmise sajandi algul käibele tulnud kirjaviis on tuntud vana kirjaviisina. Hornungi grammatika on meie vanematest eesti keele käsiraamatutest ainus, milles puudub sõnastikuosa. • Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas). • Anton Thor Helle tuntud kui piiblitõlkija: eesti kirjakeele arendamine ja soov maarahvast kiriklikult harida ja nende silmaringi laiendada. 1721 annab välja esimese olulisema töö eesti keele ala „Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat", mis oli rootsiaegse
Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). - Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). - Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) - Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus - Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) - Metakeele olemasolu(?) (Metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast). Loomulik keel: kõige olulisem inimestevahelise suhtluse vahend. ,,Loomulik" tähendab, et 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate jooksul ja nende vahendid, eelkõige sõnavara on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses
Inimkeele olemuslikud omadused: - Keelemärgi arbitraarsus e motiveerimatus (sümbol) - Keelemärgi diskreetsus e eristatavus - Keelesüsteemi duaalsus e kaksikliigendus: (häälikute süsteem: keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). - Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). - Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) - Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus - Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) - Metakeele olemasolu(?) (Metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast). Loomulik keel: kõige olulisem inimestevahelise suhtluse vahend. ,,Loomulik" tähendab, et 1) keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate jooksul ja nende vahendid, eelkõige
1. loeng Keeleteaduse alused 5. sept-13. Mis on keel Karlason (lk15): keele all mõeldakse inimese poolt kasutatavat loomulikku keelt, mis tavaliselt teostub leekelise ehk verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
