Silp. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesandeks on muuta häälikud kõnes kergesti hääldatavaks ja tajutavaks. Lühikesed silbid on sellised,millel puudub silbi lõpp ja tuum koosneb ainult ühest täishäälikust . Pikad silbid on sellised , millel on olemas silbi lõpp, või mille silbituum koosneb kahest täishäälikust. Lahtised silbid on need, millel puudub silbi lõpp. Kinnistel aga on silbi lõpp. Rõhk. Rõhk on keelenähtus, mille puhul sõna teatud silpe hääldatakse suurema intensiivsusega kui teisi. Eesti keeles on rõhu ülesanne tähistada sõna algust. Kõnetakt on keele kõige väiksem rütmiüksus. 1) Rõhulisele silbile järgneb üks rõhutu silp : e-ma 2) Rõhulisele silbile järgneb kaks rõhutut silpi : Tüd-ru-kud Välde. Lühike häälik : g,b,d
Eksamiküsimused 10. klass, eesti keel 1. Keele ülesande! · Teadete edasi andmine või vastuvõtmine · Keele abil mõjutatakse inimesi ( meedia, poliitika, reklaam) · Tunnete väljendamine (kirja kirjutamine) · Ühel sõnal mitu tähendust (hunt- hallivatimees, irvhammas, kriimsilm, metsakutsa) · Kontaktide loomine ja hoidmine ( tere, tsau, tervist, jou) · Mõtlemisvahend · Kuuluvuse väljendaja · Keelega saab mängida ( alias, ristsõnad, sudoku) 2. Keele struktuur! Lausemoodustus Vormimoodustus Sõnavara Häälikusüsteem 3
tähendust. · Homonüümia on nähtus, mille puhul kahel keelemärgil on samakõlalised tähistajad. · Sünonüümia on nähtus, mille puhul ühel tähistataval on mitu erinevat tähistajat. · Konsonandid on sulg- ja ahtushäälikud. · Foneetika on teadus, mis uurib häälikute füüsikalisi omadusi. · Fonoloogia on teadus, mis uurib häälikuid kui keeleüksusi. · Foneem on hääliku kujund. · Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. · Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. · Lühike on silp, millel puudub lõpp ja tuumas on üks täishäälik. · Pikk on silp, millel on olemas silbi lõpp või mille tuumas on kaks täishäälikut. · Kõnetakt on keele väikseim rütmiüksus. · Esimene välde on see, mis esineb ainult lühikestes rõhulistes silpides. · Teine välde on see, mis esineb ainult pikkades rõhulistes silpides.
1. Silp Silp on kõnes esinev väikseim hääldusüksus. Igas silbis peab olema tuum. Silbi tuumaks võib olla täishäälik või täishäälikuühend. Ema: E=tuum. Silbi tuumaks ei saa olla kunagi olla rohkem kui kaks täishäälikut. Peale selle silbil võib olla algus ja lõpp, nendeks on kaashäälikud. Lendas: E,a=tuum L,d algus ja N, s lõpp Kui silbil ei ole lõppu, siis nimetatakse seda silpi lahtiseks, kui on lõpp siis nimetatakse seda kinninesilp. Silbid jagunevad lahtisteks ja kinnisteks silpideks. Peale selle jagunevad silbid lühikesteks ja pikkadeks.
Häälikud:vokaalid(e. täishäälikud tagavad kõne kõlalisuse: a,e,i,o,u,õ,ä,ö,ü) ja konsonandid [e. kaashäälikud(ahtushäälikud:j,l,m,n,r,v. moodust. Koos vokaalidega helilised häälikud)(helitud ahtushäälikud(s,h,f,s,z,z) ja sulghäälikud)]. amadal tagavokaal. e,ökeskkõrged eesvokaalid. i,ü kõrged eesvokaalid. okeskkõrge tagavokaal. ukõrge tagavokaal. õkeskkõrge tagavokaal. ämadal eesvokaal. Keele häälikusüsteemi uurimisega tegelevad kaks teadusharu:1.) foneetikauurib häälikute akustilisi omadusi(hääldamist). 2.)fonoloogiauurib häälikuid kui keeleüksusi(häälikuid sõnas). SILP on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi ülesanne on muuta häälikud kergesti hääldatavaks. Silbi osad:tuumvokaal või ühend(diftong), alguskonsonat või selle ühend, lõppkonsonant või selle ühend(viimased 2 pole kohustuslikud). Lühike silp(L)tuumas 1 vokaal, lõpp puudub. Pikk
minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine. Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e. allofoonid. Sel juhul on häälikute erinevus liiane e. redundantne. Näide täiendavast jaotumisest ja ühe ja sama foneemi allofoonidest: ja n. Vaba vaheldus: kui kaks häälikut esinevad ühes ja samas häälikuümbruses, olemata seejuures omavahel opositsioonis. Erinevus ei ole distinktiivne ja häälikud on vabad variandid. Nt eesti keeles h, mis võib madala tagavokaali järel häälduda kahel viisil (sõna nahk erinev hääldus inimeseti). Distinktiivtunnuseid e. fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, millised kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad. Fonoloogilised tunnused on binaarsed st neil on reeglina kaks väärtust. Näiteks: helilisus, nasaalsus, labiaalsus, näiteks konsonandid võivad olla [- helilisus] või [+helilisus].
...........................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde............................................................................................................................................9 Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ..................................................................................10 Astmevaheldus...........................................................................................................................10
Eksperimentaalfoneetika 4. Millised on foneetika rakendusalad?lavakõne õpetamisel (diktsioon, õige hingamine) laulmise õpetamisel (häälekurdude teadlik valitsemisoskus), kõnekunsti ehk retoorika õpetamisel, rakenduslikud suunad on kujunenud interdistsiplinaarseteks aladeks, nt keeledidaktika võõrkeelte õpetamine ja õppimine (uued artikulatoorsed harjumused, intonatsioon), kontrastiivne keeleuurimine eri keelte struktuuride võrdlemine eesmärgiga selgitada välja, mis keele õppimisel võiks raske olla, logopeedias (kõnepuuete uurimine ja ravi), foniaatrias (häälehäireid uuriv teadusharu), audioloogias juriidilised alad (nt hääle tuvastamine, muusikaakustikas, keeletehnoloogias (infotöötlus, kõnetuvastus ja -süntees, sidetehnika, abivahendid vaegkuuljatele ja -nägijatele) 5. Mis erinevused on foneetikal ja fonoloogial (foneemid ja allofoonid, distinktiivtunnused, minimaalpaarid, täiendav jaotumine)
Liiga tihedalt teksti täis
Kõik kommentaarid