Eesti iseseisvumine (1)

Eesti iseseisvumine 1917-1918
I Autonoomia saavutamine
(autonoomia – omavalitsus, osaline iseseisvus )
Venemaa Veebruarirevolutsiooni mõjul puhkesid rahutused Eestis (eeskätt Tallinnas) märtsi algul 1917.
Toimusid streigid, miitingud; rüüstati vanglad (Paks Margareeta pandi põlema), politseijaoskonnad, kohtuhooned. Erinevalt 1905. aasta revolutsioonist Eestis olid nüüd ülekaalus vene keel ja vene meel, tähtis jõud olid vene töölised.
Venemaa Ajutine Valitsus pani ametisse ka uued kubermangujuhid. Eestimaa kubermangu komissariks sai eestlane Jaan Poska . (Lõuna-Eesti kuulus sel ajal veel Liivimaa kubermangu)
Eesti rahvuslikult meelestatud jõudude eesmärgiks sai autonoomia kehtestamine, st. Eestil oleks olnud omavalitsus Vene riigi sees. Täielikku iseseisvust ei osatud sel hetkel veel nõuda, ka oli Venemaa veel piisavalt tugev ja Lääneriigid poleks toetanud sõdiva Venemaa lagunemist ja seeläbi nõrgenemist.
Eesti rahvuslikud organisatsioonid koostasid ise autonoomiaseaduse eelnõu ja esitasid selle kinnitamiseks Ajutisele Valitsusele. Surveavaldamiseks valitsusele (et seadus ikka vastu võetaks!) korraldasid Petrogradis elavad eestlased 26. märtsil 1917 võimsa (40 000 osavõtjat, sh 12-15 000 sõjaväelast) meeleavalduse , kus lehvisid ka sini-must-valged lipud.
Ärahirmutatud Ajutine Valitsus kinnitaski Eestile omavalitsuse andmise seaduse 30. märtsil 1917.
Seaduse kohaselt:

• Põhja- ja Lõuna-Eesti ühendati ühtseks Eestimaa kubermanguks , selle komissariks sai Jaan Poska (esimest korda ajaloos Eesti moodustas halduslikult ühtse terviku (ei kuulunud sinna Narva ja Setumaa)!)
  
• valiti rahvaesindus – Maapäev (nimetatud ka: Ajutine Maanõukogu) ja selle juurde täidesaatev organ – Maavalitsus (juhiks Konstantin Päts)
  

Eestlased nagu muudki Vene impeeriumi väikerahvad tundsid suurt soovi koguda kokku üle Venemaa laiali olevad eesti rahvusest sõjaväelased, st. luua rahvuslikud väeosad. Peale pikki kauplemisi andis Vene väejuhatus maikuus selleks loa. Suvel 1917 loodigi Rakveres 1. Eesti