19 sajandi lõpul sai hapukurk maitsvaks leiva kõrvale talupojale. Juba 19 sajandil sai hapukurk maitsvaks leiva kõrvaseks talupojal. 19 sajandi jooksul jõudis ka eestlaste söögilauale ka peet, mis säilis üle talve hästi. 20 sajandi algusest peale oli peet ja kõrvits äädika marinaadis salatina kuulus peolaudade juurde. Alles 1930 aastal hakati kasutama tomatit. Murrang eestlaste toidu kultuuris tõi kartul, mis sai põhitoiduks. 1781 anti välja esimene eesti keelne kokaraamat. Liha sõi talupoeg vanal ajal vähe. Peamine lihaloom oli siga, keda tapeti jõuludeks. Tehti põhiliselt suppi, looma jalgadest ja peast sülti. Vanim liha säilitusviis oli tuule ja päikse käes kuivatamine. Ainult pühateks ja pidudeks panti liha ahju. Eriti hinnati seapekki. Saarlased ja rannikul elavad inimesed said ka sealihale hülgeliha. Mida keedetud ning see järel soolatud. Verd kasutati ka toiduks. Värsket sea ja lamba verd kasutati verileiva, verikookide ja
....................................................... 25 KASUTATUD ALLIKAD....................................................................................................................... 26 4 SISSEJUHATUS Andmed eestlaste vanematest argi- ja pidupäevatoitudest kuni XIX sajandi keskpaigani on võrdlemisi napid. Talurahva elatustase oli väga madal, igapäevane toit vilets ja kasin. Majanduse arenemist eesti külas pidurdasid valitsevad teoorjuslikud suhted. Toitlusolud hakkasid vähehaaval paranema alles XIX sajandi keskpaigast seoses 1849. ja 1856. Aasta talurahvareformidega. Järkjärguline üleminek raharendile ja talude päriseksostmine suurendas talurahva rahavajadust, mis sundis neid talumajapidamistes ümberkorraldusi tegema. Põllumajanduses mindi üle mitmeväljasüsteemile, arenes karjakasvatus. []
Eestlaste toidukultuuri areng Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin. 19. sajandi keskpaigas toimunud talurahvareform parandas meie esivanemate toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud Eesti rahvusköök. Kuna eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad, oli ka nende põhiline toit valmistatud teraviljast. Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart
Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Vana kombe kohaselt oli tema läheduses leivapäts, millest ta lõikas vajaduse järgi. Pärast söömist tänati toidu eest. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. XIX sajandi lõpul ja XX sajandi alguses hakkasid eesti külas levima uued toidud, mida varem oli valmistatud ainult linnades ja mõisates. Ilmusid esimesed laialdasemaks kasutamiseks määratud kokaraamatud. Korraldati lühemaajalisi majapidamiskursusi, küladesse ilmusid suuremate oskuste ja vilumustega kokad, kelle hooleks jäi toiduvalmistamine tähtsamate sündmuste puhul. Kasvas poest ostetavate toidu- ja maitseainete hulk. Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual
...........................8 LISA 2................................................................................................10 KOKKUVÕTE.......................................................................................11 KASUTATUD ALLIKAD..........................................................................12 2 SISSEJUHATUS Käes olevas loovtöös võrdleme kolme riigi - Eesti, Vene, Saksa - kööke ja toome eraldi välja nende erinevused ja sarnasused. Samuti tuleb iga köögi juures juttu ka selle ajaloost: mis toiduaineid tarvitati kunagi, milliseid tegemisviise kasutati ja milliseid toite hinnati rohkem. Lisana käsitleme küsitlust, mitu inimest kümnest eristavad Eesti, Vene ja Saksa rahvusköökide roogasid. Esitasime endale ka uurimusküsimuse: kui erinevad meie valitud kolme riigi köögid siiski on
Talurahva toidud Kadri Kivirand EKL-4kõ Toidusse suhtumine ,,Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta" ,,Karask ajab kargama, segapuder santima" ,,Pikk leem peab pere koos" ,,Kook ei jõua üksi kõhtu täita" ,,Seda näeb igaüks, mis sul seljas, seda mitte, mis sul kõhus" ,,Rukis on maja peremees" ,,Ega kõik päevad ole saamapäevad, aga kõik on söömapäevad" Vanad söögitraditsioonid (toidukorrad) Toitu valmistati reheahjus Suvel 3 ja talvel 2 kindlat söögiaega Linnupete Õhtusööki keedeti 13 korda nädalas Leiba küpsetati kord nädalas, nädalaid ette Paremad toidud tähistasid pulmi, lapse sündi, matuseid, suurte tööde lõppu ja olulisemaid kalendripäevi ning pühi Vanad söögitraditsioonid (nõud/anumad) Lauanõud pärnast, haavast, sanglepast Hapupiim piimapütis Kali või taar kapas või kaanega kannus Kahvleid ja lauanuge ei olnud Toitu lõigati tavalise töönoaga Söögikott/teemoon/lõunamoon kasetohusugad
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast söömata väljuda, sest arvatavasti võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine tuua majja õnnetuse- linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie. Kui leivatükk maha kukkus pidi sellele kohe suud andma-nii ei tulnud vaesus majja.Pätsi ei pandud lauale nii,et lõigatud ot
Eesti kulinaaria ajalugu Tinglikult võib Eesti toiduvalmistamise traditsioonid jagada kaheks: põllumajanduslikuks ja mereäärseks. Eesti pinnas on küllaltki kivine ja raskesti haritav, mis nõuab põllumeestelt suurt vaeva. Kliima on mereline. See soodustas meie köögi arenemist väga toitvaks ja kaloririkkaks - inimestel oli vaja koguda jõudu ja energiat. Rääkides mõjudest, valitseb Eestis skandinaavia köök ja kultuur, mis tähendab, et rohkem süüakse kala ja sealiha.On huvitav märkida, et erinevalt teistest Baltimaadest kasutati Eestis ka küüslauku
Kõik kommentaarid