KULTUUR JA OLME
Üldharidus
Eesti hariduselu iseloomulikuks jooneks kogu viimase Vene aja jooksul oli selle tugev ideologiseerimine ja tõsiasjade moonutamine, halvemal juhul otsene võltsimine, seda eriti humanitaarainetes. Kuid haridus - traditsioonid eesti koolis olid siiski tugevad, ja häid õpetajaid, rääkimata andekatest õpilastest, leidus ka kõige raskema ideoloogilise surutise aegadel .
Aastail 1944-58 kehtis Eestis ja mujal Nõukogude Liidus 7-klassiline koolikohustus. 1955. aastast seati sisse üle-eestili- ne koolivorm eesti koolidele, mis mõneti erines üleliidulisest vormist. (Viimane oli kasutusel ka Eesti vene koolides .) 1950.-60. aastate vahetusel pikendati kogu Nõukogude Liidus koolikohustust kaheksa aastani. 1970. aastail jõustus üldine kohustuslik keskharidus (11 aastat), mis tähendas, et 8-klassilise kooli järel võis õpilane valida kas 3-klassi- lise üldharidusliku keskkooli või kutsekooli, mis ameti kõrvalt andis samuti keskhariduse, reeglina küll nõrgema kui keskkool. Koolikohustuse pikenemine oli kahtlemata edumeelne ja 20. sajandi vääriline samm, ent kohustuslik keskharidus ületas optimaalse piiri. Seejuures sunniti koolidele peale mingi konkreetne õppeedukuse protsent, mida oli pealegi soovitav ületada nagu iga teist plaanilist tootmisnäitajat. See kujundas mentaliteedi, mille kohaselt heade hinnete panemine on õpetaja asi. Peale õpilaste mõjus niisugune olukord moraalselt laostavalt ka õpetajaile. 1970. aastate esimesel poolel mindi Eesti koolides üle kabinetisüsteemile, mis tähendas, et kui seni oli spetsiaalsetes klassiruumides peetud vaid füüsika-, keemia- ja laulutunde,
siis nüüd tuli õpilastel minna iga järgmise aine tunniks vastava aine klassiruumi seda andva õpetaja juurde. Õpetajad vabanesid kohustusest vedada õppevahendeid ühest ruumist teise, õpilased aga kaotasid koduklassi ja oma pingi.
Pärast lühiajalist katsetust 11-aastase õppeajaga muudeti kõik Nõukogude Liidu keskkoolid 1964. aastal taas 10-klassilisteks. Otsus pidanuks laienema ka Eestile. Eesti NSV kauaaegsel haridusministril Ferdinand Eisenil õnnestus see koostöös Leedu haridusjuhtidega siiski ära hoida, ja Balti liiduvabariikides jäädi 11-klassilise üldhariduskooli juurde. Eiseni saavutusena tuleb mainida ka seda, et enamikus Eesti koolides olid alates 1960. aastatest kasutusel eesti autorite originaalõpikud, mitte üleliiduliste õpikute tõlked. Raskeks kaotuseks eesti koolile oli aga paljude väikeste maakoolide sulgemine 1960.-70. aastate vahetusel, mis ei olnud tingitud õpilaste nappusest, vaid kahtlasevõitu arvamusest, et suur kool on igal juhul parem kui väike.
Kõrgharidus ja teadus
Kõrghariduse lipulaevana jätkas Nõukogude perioodil Tartu Riiklik Ülikool (TRÜ), millele sekundeeris iseseisvusaegse Tehnikaülikooli baasil moodustatud Tallinna Polüteh- niline Instituut (TPI). Juba 1940. aastal kaotati Tartu Kõrgem Muusikakool , ja kõrgem muusikaharidus koondati Tallinna Riiklikku Konservatooriumisse (TRI
reetmisest. Nõukogude korra eesmärgiks oli inimeste harjumuste ning käitumise muutmine programmeeritavaks, individuaalsuse tasalülitamine. Kontrollimatust massist pidi saama kergesti organiseeritav ning juhitav mass, kus mängiti välja inimene grupi vastu või inimene inimese vastu. J. V. Stalini võim seostus okupatsioonivõimu halastamatusega ning eestlased tajusid toimuvat kui rahvusliku identiteedi hävitamise katset. Kui 1948. aasta algul oli Nõukogude Eesti teatrite kunstilises kooseisus 923 inimest, siis 1952. aasta alguseks oli see langenud 546 inimesele. 1952. aastal töötas Eestis üheksa kutselist teatrit, sealhulgas Nukuteater ja kaks vene draamateatrit. Teatrite repertuaaripoliitikas ei piirdunud ainult repertuaari kooskõlastamise ja läbivaatamisega. Intonatsiooni, kehakeele jt teatrivahenditega on teatavasti võimalik tekstile teine värving
TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR NOORSOOTÖÖ OSAKOND ELIKO ROOMET NT-13 EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1954- 1990 Referaat Juhendaja: Margus Abel TALLINN 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS...............................................................................................................3 1. NÕUKOGUDE ARGIKULTUURIST ÜLDISELT..................
Kool Oma nimi Klass Eesti kultuuri- ja kirjanduselu 1960´ Referaat Tallinn 2008 Sissejuhatus 1944. aasta sügisel langes Eesti taas Nõukogude vägede meelevalda. Esimene okupatsiooniaasta oli näidanud, mida see kaasa toob. Seepärast veeresid taganevate Saksa vägede, mille hulgas sõdisid kaasa ka rohkelt eestlasi, selja taga põgenikevoorid mere poole. Umbes 70 000 eestlasel õnnestuski minna. Esialgu koonduti peaasjalikult Saksamaale ümberasustatud inimeste laagritesse, kust siis üle maailma laiali sõideti. Peamisteks uuteks kodumaadeks kujunesid Rootsi ja Põhja-Ameerika, eriti Kanada
aastas, 1980 ja 1981 oli neid 7000, aga siis langes arv jälle 5000 kanti. 1989 olid liiduvabariigi elanikest 26% mujal sündinud. Eesdased ise olid väga paiksed. 1979. aastal elas kogu Nõukogude Liidu eestlastest 92,9% Eestis. Sõja-aastad vähendasid meeste arvu kogu elanikkonnas. Veel 1959. aastal oli saja mehe kohta 127,8 naist, aga 1989. aastal vaid 114,1. Nõukogude Eesti perekonna suurus oli NSV Liidu väiksemaid: 3,5 inimest 1959., aga 1979. aastal vaid 3,1. Lahutuste arv kasvas 1953- 1980 jõudsalt - 8-st 47,3-ni saja sõlmitud abielu kohta. Nõukogude Eesti elanikkond vananes aeglaselt, kuid kindlalt. 1959. aastal kuulus vanu- serühma 0-14-aastased 22,7%, 15-59-aastased 62,2% ja 60- aastased ja vanemad 15,0%. 1989. aasta lõpuks oli teise vanuserühma
3.1. Luuleuuendused: 1.4. Proosa 1.4.1. Noored kirjanikud tõid proosasse järgmised teemad: Kasutatud allikad 2 SISSEJUHATUS Sõjajärgset kodueesti kirjandust mõjutas suuresti vajadus kohaneda Jossif Stalini poolt loodud 1 2 ideoloogiaga . Kõikehõlmav tsensuur , avaldamiskeelud ja tunnustatud kirjanike hukkamõistuks korraldatud näidisprotsessid muutsid Eesti kirjanduse sarnaseks kogu ülejäänud Nõukogude Liidu kirjandusega. Teise maailmasõja järgseil aastail oli kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada, kuid esialgu ilma eriliste uuenduskatseteta. See tähendas luule püsimist peamiselt arbujate3 kujundatud klassikalises mallis ja lähimineviku realistlikku kujutamist. 1950. aastate II pooleni ilmus
Table of Contents 1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI 1 2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST 7 3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD 9 4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940 12 5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL 16 6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955 19 7
Esilinastusid Arvo Kruusemendi ,,Kevade", Grigori Kromonovi ,,Viimne reliikvia", heliloojana alustas Arvo Pärt, uuenes kujutav kunst (Enn Põldroos, Olev Subbi, Ilmar Malin), pidevalt uuenes teater (Voldemar Panso, Jaan Tooming, Evald Hermaküla jt). 1960. aastad kui ,,kuldne" aastakümme oli pöördelise tähendusega kogu maailmas (teadusrevolutsioon, kosmoselennud, hipiliikumine), mis tähendas orienteeritust uuenemisele, nooruse väärtustamist, tulevikuoptimismi. Seetõttu oli eesti kultuurile ja kirjandusele eriti oluline sula/aja võimalus tõlgete ja otsekontaktide kaudu suhelda muu maailmaga. 1957. aastal hakkas ilmuma raamatusari "Loomingu Raamatukogu", mis vahendasid välismaise kirjanduse tõlkeid. Samas tekkis ka varjatud kirjandus: sise/emigrantide Uku Masingu ja Artur Alliksaare ümber kogunenud noored tekitasid mitteametliku kultuuri- ja kirjanduselu. Esimesed selged lahtiütlemised nõukogulikust kunstist on nähtavad Mati Undi ja Enn Vetemaa
KULTUURI KOOLIEKSAMI TEINE KONTROLLTÖÖ EESTI VABARIIK 1920.-1940. AASTAD Põhiseaduslik kord: ● aprill 1919. aasta– Asutav Kogu; ● juuni 1920. aasta– põhiseadus; ○ 100 liikmeline Riigikogu 3 aastaks; ○ valitsus, ees riigivanem; ○ kodanikuvabaduste austamine, rahvusvähemuste kultuuriautonoomia. ● valitsuse keskmine eluiga 11 kuud. Detsember 1924. aasta- märts: ● Organiseerija NSVL ja Komintern; ● Täideviija EKP (Eesti Kommunistlik Partei); ● Umbes 300 ründajat;
Kõik kommentaarid