Eesti aastal 1918 (0)

Referaat.
Eesti aastal 1918.








Eesti iseseisvuseks muutumise areng 1917-1919 aastatel.
Reaalseks muutsid iseseisvumisunistuse kaks 1917. aasta teisel poolel aset leidnud sündmust. Esiteks panid enamlased (bolševikud) oktoobris , peatselt ametlikuks muudetud uue (gregoriuse) kalendri järgi 7. novembril 1917. aastal, Petrogradis toime riigipöörde, algatades sellega ajaloolise eksperimendi, millega suurem osa eestlastest kaasa minna ei soovinud. Teiseks alustas Saksa armee idarindel demoraliseerunud Vene vägede vastu uut pealetungi, millega seoses hakkasid ringlema plaanid Baltikumi ühendamisest keiserliku Suur-Saksamaaga. Ka selline sündmuste areng oli eestlaste jaoks vastumeelne. Saksamaa seostus eestlaste jaoks paratamatult eelmiste valitsejate, baltisakslasest maaomanikuga ning jäi ikka veel võõraks, kuigi sellisest suhtumisest oldi vabanemas tänu Vene keisririigi seadustele ning talumaade väljaostmisele alates 19. sajandi teisest poolest. Et aga iseseisvaks maaomanikuks saamine polnud suure osa rahva jaoks kaugeltki veel lõppenud, ei soovinud eestlased Saksamaa võitu I Maailmasõjas.
Samal ajal olid vene bolševikud huvitatud võimu säilitamisest iga hinna eest, isegi kui see eeldanuks loobumist mõnedest nn Venemaa äärealadest. Baltikumi loovutamine lepiti kokku Keskriikidega peetud separaatläbirääkimistel ning vormistati 2. märtsil 1918. aastal sõlmitud Brest-Litovski rahulepingus. See tähendas, et demokraatlikku Venemaad polnud Eesti jaoks pärast Bresti lepingu sõlmimist enam olemas — vene enamlased näisid olevat reetnud nii demokraatia kui ka Eesti.
Keiserlikult Saksamaalt ja enamlikuks muutunud Venemaalt lähtuvat ähvardust tajudes kuulutas Eestimaa esinduskogu — Maapäev — ennast juba 15. novembril 1917. aastal kõrgeima võimu kandjaks . Ühtlasi anti Maapäeva poolt spetsiaalselt moodustatud esindusele — Vanematekogule — volitused täieliku iseseisvuse väljakuulutamiseks. Olukord näis lootusetu ja kuigi laia toetuspinda see mõte veel ei leidnud. Pikemaks ettevalmistumiseks aga aega ei olnud. Otsustav samm astuti päeval, mil enamlased juba lahkusid Tallinnast ning pealetungivad saksa väeosad olid jõudmas linna lähistele. Iseseisva riigi loomisest anti avalikult teada 24. veebruaril 1918. aastal, kuid Eesti Vabariigi tegeliku sünnini kulus veel üle üheksa kuu.
Riigiks saamiseks ei piisanud ainult selgest tahteavaldusest, Eesti rahvusriigi idee elujõudu tuli alles tõestada nii kodus kui ka väljaspool. Esmalt oli põhjust loota Entente ’i riikide toetusele: end iseseisvaks kuulutatud Balti riikidele anti 1918. aasta jooksul de facto tunnustus lootuses, et nood riigid suudavad Saksa okupatsioonile vastu pidada. Lätit tunnustati koguni enne ametliku tunnustamissoovi laekumist Riiast . Paraku oligi see tunnustus pigem Baltikumile kui potentsiaalsele Saksa-vastasele jõule ja mitte kui kolmele uuele riigile.
Saksa okupatsioon ei tähendanud ainult võõrvägede sissemarssi, sellega kaasnes ka kaudne katse Eesti annekteerimiseks. Ent idee luua Eesti