Rahvarõivad
( rahvariided ) on nii argi - kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad,
mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid
Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku
(maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul
rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse
rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste
kandmist pidulikel kokkutulekutel.
Seoses
linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid
igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19.
sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist
rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste
taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi
algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas
eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid .
Eesti
rahvariided väljendasid teatavas mõttes seisuslikku ja rahvuslikku
kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided
endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele
100 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2018-04-23
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
330641
Õppematerjali autor
Talurahva riietus 19. sajandil Kati Kuustik Riietus ja selle tähtsus · Riietus erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. · Rõivastuse üheks funktsiooniks oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. · Kui tähtis kandja päritolu ja elukohta märkiv rõivastuse tähendussisu oli, tõendab Saaremaa tava, mille kohaselt võõrast kihelkonnast kositud naine kandis kuni surmani oma kodukihelkonna rõivaid. Tema tütred aga riietusid nii, nagu see oli kombeks nende isa kihelkonnas. · Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks. · Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid · Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest.Ümb
Rahvarõivad. Taive Särg Kaarma, Melanie. Voolmaa, Aino. Eesti rahvarõivad. Tallinn 1981 Värv, Ellen 1998. Riietumine ja rahvarõivad. Eesti rahvakultuur. Tallinn, lk. 367396. http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/Li/Rahvaroivad http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Rahvariided/ Rahvarõivad on seisuslikule ühiskonnale iseloomulikud talupojarõivad. Eestis tähistasid rahvarõivad ühtaegu seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust talupojaseisust ja maarahvast, sest valitsevad klassid kuulusid saksa rahvusse. Nimetus rahvarõivad (rahvariided) tuli tarvitusele ärkamisajal, mil C. R. Jakobson jt.
20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi selga parimad rõivad. Kõige üldisemate tunnuste järgi eraldame Eesti rahvarõivad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti o Jõgevamaa Põhja-Eesti Ambla Lääne-Eesti Saared LÕUNA-EESTI Lõuna-Eesti rahvarõivad säilitasid kaua vanu jooni. Eriti paistab vanapärasustega silma Mulgimaa: särgilõige, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meeste pikad püksid.
Linasest riidest esemed olid valged, tihti pleegitati kangast kevadpäikese käes. Villased riided olid naturaalse lambavilla tooni valged, pruunid ja mustad, muid värvitoone saadi taimedega värvimisel. Hiljem tulid kasutusele vabrikuvärvid ja riided muutusid erksavärvilisteks. Paikkondlikud erinevused Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Vahel oli isegi naaberkülade rõivastus erinev. Oluliste erinevuste põhjal võib Eesti rahvariietes eristada nelja suuremat rühma: Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti, Lääne-Eesti ja saared. Põhja-Eestis ja kohati ka saartel kandsid naised käisteta pikka särki ka selle peal käiseid, mis olid kaunistatud kardlõnga, lilltikandi või pitsidega. Kõige uhkemaid tikandeid sai tellida kohalikult väljaõmblejalt. Mujal Eestis kanti pikkavarrukalist särki, millel olid kaunistatud varrukaotsad, õlad ja kaelused.
sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk-kuub, kasukas, põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad, kindad ja jalanõudena pastlad. Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest, sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga. Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad. Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita. Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest. Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt
ühtlast värvi. Armastatuimad taimed värvimiseks olid madar punase, kaselehed ja karikakar kollase ja lepakoored pruuni ning musta värvuse saamiseks. Samast sajandist on ka andmeid kõlavööde kudumisest ja kandmisest. Kõlavöödes kasutati lõimeks villast, koeks linast lõnga ning neid kasutati seelikute ja sõbade kaunistamisel. Mehed kandsid korralikke villasest riidest või ka nahast kuubi, peamiseks rõivamaterjaliks oli tekstiil. Kroonik Henrik on kiitnud eesti naiste kootud vaipu, mida olla ristisõdijad oma röövretkedel heaks saagiks pidanud. 14. sajandist on arvatavasti pärit leiud, mis viitavad silmuskudumisele. See oskus arvatakse tulevat Idamaadest ja selle tõi baltimaadesse Saksa ordu, mis 1225. aastal palestiinast Preisimaale kolis. Varrastel kudumine sai sajandite jooksul populaarseks, eriti saartel, kus naistel oli kudumistöö vardakotiga igal pool kaasas ja näpu vahel. Sellest
Tartu Kutsehariduskeskus Kergtööstus ja kodu- ning iluteenindus **** **** **** ÄKSI KIHELKONNA RAHVARIIDED Referaat Juhendaja: *** *** Tartu 2017 SISUKORD ÄKSI KIHELKOND 2 ÄKSI NAISE RAHVARÕIVAD 3 Särk 3 Seelik 4 Vöö 4 Põll 5 Kampsun 5 Õlakatted 5 Pealisrõivad 6 Peakatted 6 Ehted 7
lambamust kaapkübar. 19. sajandi keskpaigaks said populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad (Kaarma, Voolmaa 1981, 107). Suviti kanti siiludest kokkuõmmeldud murumütsi, mis levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Talvemütsiks oli allalastavate kõrvadega karusnahkne müts ehk läkiläki. Jalatsid. Meeste jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Pargitud nahast pastlad olid kaua ka pidujalanõudeks. Viljandimaa rahvariided nägis ssellised välja 6 3. Kasutatud allikad Lõuna- Viljandimaa käsitöö traditsioonid ja omapära. (29. 05 2013. a.). Allikas: Mulgi.ee: http://www.mulgi.karksi.ee/?364 VILJANDI KHK. RAHVARÕIVAD. (29. 05 2013. a.). Allikas: rahvariided.onepagefree.com: http://rahvariided.onepagefree.com/?id=9464&onepagefree=5898928aafdd121b5e 2657cf3c404c42 VILJANDI RAHVARÕIVAD. (29. 05 2013. a.). Allikas: Viljandimaa Muuseum:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid