Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like


Eesti Kirjanduse Ajalugu II (0)

1 Hindamata
Punktid
 
Säutsu twitteris
  • Siuru tegevus ja looming
    Liikmed: Gailit, Under, Semper, Tuglas, Adson, Visnapuu
    Esimees Marie Under. Tuglas pani rühmitusele nime “Kalevipoja” järgi. Korraldati avalikke kirjandusõhtuid, kus koguti kogude kirjastamiseks raha. Juba 1917 lõpul vallutas „Siuru“ I luulekogu raamatuturu. Al 1918 kirjastas „Siurut“ Odamees .
    Kokku ilmus 3 rühmitusel albumit ja koguteos “Sõna”, luule- ja novellikogusid, esseid, följetone, 1 romaan ( Gailit “Muinasmaa”) ja 1 reisikiri (Tuglas “ Teekond Hispaania”).
    „Siuru“ oli “Noor-Eesti” traditsioonide jätkaja. Semperi looming oli nooreestilikem – teda mõjutas prantsuse-vene sümbolism.
    “Siuru” on individualismi ja isikuvabadust rõhutav maailmavaade, nooreestilik sümbolismi-impressionismi suund, boheemlaslik elunautimine . Nad tahavad elada sellisena, nagu ollakse loodud. Otsitakse üha uusi elamusi, nauditakse võõrapärast, eksootilist, vastandutakse ohjeldamata boheemluses tavapärasele (väikekodanlikule) elule, eritletakse negatiivseid emotsioone – valu, viha, julmust. Arendati impressionistlikku kujutuslaadi, mis vastas noorte maailmapildile, milles väärtustati hetkeelamust, -meeleolu ja -muljet, ning pakkus vastavaid stiilivõtteid. Siurulik isikuvabadus (eelkõige tundevabadus): igaühel on õigus oma elamustele ja tahtmistele.
    Väljaandeid Siuru tegevusajal:
    Siuru I–III (1917–1919)
    • Marie Under – „ Sonetid “ (1917), „Sinine puri “ (1918)
    • Henrik Visnapuu – „ Amores “ (1917), „ Jumalaga , Ene!“ (1918)
    • Friedebert Tuglas – „Saatus“ (1917)
    • August Gailit – „ Saatana karusell“ (1917), „ Klounid ja faunid“ (1919; mh „Sinises tualetis daam”)
    • Johannes Semper – „ Pierrot “ (1917)

    Gailiti luuletus , mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni.
  • Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1917–28
    • KÕRGKIRJANDUSLIK UUSROMANTIKA – peaaegu kõik eesti luuletajad Underist Alverini. See periood kandub ka sõjajärgsesse aega (võimuvahetus). Säilib 1980ndateni, mil muutub luule alus.
    • SOTSIAALEKSPRESSIONISM – Under, Visnapuu, Barbarus (eriti 1920ndate loomingus) – tunderõhutus.
    • EKSPERIMENTAALSE MODERNISMI KATSEID (nt futurism ) – Barbarus, Hiir , Visnapuu.
    • PROOSALÄHEDASE MODERNISMI KATSEID – Sütiste. Proosa ja luule vahe väheneb.
    • (VANA) RAHVUSROMANTIKA – Haava.

    Gustav Suitsu edukaim luulekogu „Kõik on unenägu “. Suits keskendub pärast 1930ndaid kirjanduse õpetamisele TÜs.
    Nooreestlased võõrastasid Ernst Ennot, mis hakkas Ennole ka mõjuma . Enno luule oli niigi enesesse tõmbunud, eneseküllane. 1920ndate alguseni ilmub temalt raamatuid, aga siis ta enam ei avalda, kuigi kirjutab hiljemgi edasi.
    Ridala saab Soomest naise ja püüab eesti kultuuris osaleda, kuid läheb paljudega tülli. Tema luulelaad võõrdub üldisest pildist. Mingil moel eemaldub soome kirjanduse suunas, aga teeb poeetilisi ponnistusi ikka. Maailmasõdade vahel kirjutab „Kalevipoega“ ümber, sest nooreestlased väitsid, et see oli valesti kirjutatud.
    Siuru tegevusega haakub Barbaruse luule. Tema luulekogus „Geomeetriline inimene“ on kubistliku suunaga kogumik 1920ndatest. 1940 saab Eesti nukuvalitsuse eesotsa, esindab Nõukogude võimu Eestis. Töötab hiljem arstina ja võib endale rumalusi lubada. Ta lõpetab pärast II MS oma elu enesetapuna, kus püüab lähedasi säästa eesseisvast. See, et esindas võimu, mida esindada ei tahtnud, võis enesetapu põhjuses suurt rolli mängida.
    Erni Hiirel on heliluule näiteid 1920ndatel . Hiljem pöördub äkitselt konservatiivse vormi poole, siis hakkab esindama tööeestlaslikku rahvuspatriotismi, pärast mida ka Nõukogude võimu – palju ideoloogiate vaheldusi, kuigi laad jääb samaks, nt vahetab „Eesti“ „Stalini“ vastu.
    August Alle följetonistliku kirjandussituatsiooni ajast pärineb „Lilla elevant“. Ta on tuntuks saanud „Eesti pastoraaliga“.
    Hendrik Adamsoni tuntuim luuletus „ Mulgimaa “ (1919), millest on kujunenud mulgikeelne Mulgimaa hümn. 1920–30ndatel kirjutab ka kirjakeelset luulet ja proosat , armub oma õpilasse, mis lõpeb kurvalt. Hingelises kriisis leiab pääsetee esperanto keelest, nii et temalt ilmub esperantokeelseid teoseid. Tema haual on roheline esperantistide viisnurk. Tema luulekeel on dünaamiline ja elav.
    Artur Adson saab tunnustuse kätte valutumalt, sest ta kuulus Siurusse. Adsoni stiil oli voolujoonelisem. Valdavalt kirjutas võru keeles, vähem eestikeelseid tekste . Töötab võrukeelse luule standardi. Toetub lapsepõlve mälestusele. Teostes nostalgiline toon. Eesti kirjandusloo suures plaanis hakkab paaris käima Underiga: lisaks abiellumisele ka paaži roll, taandab iseenda alaliseks teiseks selles sidemes.
    Johannes Semper avaldas 1930ndatel aastatel romaane. Semperi „Pierrot“ (1917) võiks olla moodsa kirjanduse tähis (Underi „Sonettide“ kõrval). Ta vahendab euroopa moodsat kirjandust Eestis.
    Valmar Adams tekitab furoori oma esimese luulekoguga „ Suudlus lumme“, kus esindab salonglikku stiili. Temaga algab irdriimi võidukäik. Oli saksa okupatsiooni ajal kahtlane, nii ka Nõukogude ajal.
    Juhan Sütiste esineb Johannes Schützi nime all. 1928 ilmub luulekogu „Rahutus“, mis võiks olla muutuva aja üks eredam tähis. Sütiste oli odaviskajast luuletaja, oli tolle aja üks paremaid sportlasi. Sütiste ei lähe sõja ajal Nõukogude tagalasse, vaid jääb Eestisse. Kuna 1940–41 on eestimeelset luulet kirjutanud, pannakse ta vangi. Sütiste suri „õigel hetkel“, seega temast tehakse Nõukogude kirjandusikoon, olles Nõukogude sotsialistliku realismi rajaja, kes ei jõudnud veel end välja arendada. Sütiste kirjutab rohkem retoorilist vabavärssi kui keegi teine tol ajal Eestis. Ta esindab klassikalise vormi põhja paigaltnihutamise katset. Tema retooriline luule on etlemiseks hea, kõlav. Tema kirjutamisviisil metafoorsus väheneb, narratiivsus suureneb, seega mingil määral läheneb proosale, kuigi proosaga segamini veel ei lähe. Tal on proletaarne identiteet , ta on lihtne inimene, mida hakkab lausa deklareerima, nt luuletuses „Vaevamägede mailt“. Sütistest saab arbujate suurim kriitik. Lihtsa inimese seisukohalt on arbujate tegevus talle vastuvõetamatu. Eriti kriitiline on rafineeritud Alveri ja Talviku vastu, veidi leebem Merilaasi suhtes. Kui ta pannakse Saksa ajal vangi, kirjutab vangis edasi ja tema sonetitsükkel liigub arbujate saksa suunal, olgugi et kritiseerib arbujaid, kirjutab ka armastusest. Sütiste arbujate kriitikat kasutati ära – tema 2-lehelisest artiklist sai alustekst kriitikaks. Ta ei kirjutanud seda poliitilise käsu pärast, vaid kirjutas kõike, mida uskus. 1930ndatel on ka elu ja vaimsuse vastasus – kirjanik peab seisma elule lähemal. Elulähedus avaldub tihti Sütiste-laadsetes aguli- ja vaesusepiltides.
    Juhan Sütiste esineb Johannes Schützi nime all. 1928 ilmub luulekogu „Rahutus“, mis võiks olla muutuva aja üks eredam tähis. Sütiste oli odaviskajast luuletaja, oli tolle aja üks paremaid sportlasi. Sütiste ei lähe sõja ajal Nõukogude tagalasse, vaid jääb Eestisse. Kuna 1940–41 on eestimeelset luulet kirjutanud, pannakse ta vangi. Sütiste suri „õigel hetkel“, seega temast tehakse Nõukogude kirjandusikoon, olles Nõukogude sotsialistliku realismi rajaja, kes ei jõudnud veel end välja arendada. Sütiste kirjutab rohkem retoorilist vabavärssi kui keegi teine tol ajal Eestis. Ta esindab klassikalise vormi põhja paigaltnihutamise katset. Tema retooriline luule on etlemiseks hea, kõlav. Tema kirjutamisviisil metafoorsus väheneb, narratiivsus suureneb, seega mingil määral läheneb proosale, kuigi proosaga segamini veel ei lähe. Tal on proletaarne identiteet, ta on lihtne inimene, mida hakkab lausa deklareerima, nt luuletuses „Vaevamägede mailt“. Sütistest saab arbujate suurim kriitik. Lihtsa inimese seisukohalt on arbujate tegevus talle vastuvõetamatu. Eriti kriitiline on rafineeritud Alveri ja Talviku vastu, veidi leebem Merilaasi suhtes. Kui ta pannakse Saksa ajal vangi, kirjutab vangis edasi ja tema sonetitsükkel liigub arbujate saksa suunal, olgugi et kritiseerib arbujaid, kirjutab ka armastusest. Sütiste arbujate kriitikat kasutati ära – tema 2-lehelisest artiklist sai alustekst kriitikaks. Ta ei kirjutanud seda poliitilise käsu pärast, vaid kirjutas kõike, mida uskus. 1930ndatel on ka elu ja vaimsuse vastasus – kirjanik peab seisma elule lähemal. Elulähedus avaldub tihti Sütiste-laadsetes aguli- ja vaesusepiltides.
  • Henrik Visnapuu luule
    1908 hakkas vanaromantilises laadis luuletusi avaldama. Peagi hakkasid teda mõjutama sümbolism ja futurism. Ta hoolitses värsi kõlalise instrumenteerimise eest. 1917 kuulus „Siuru“ rühmitusse. Debüütkogu 1917 „Amores“, „Jumalaga, Ene!“, „Hõbedased kuljused“ ja „Käoorvik“ sisaldavad mehelikust vaatenurgast loodud armastuslüürikat, mida pingestab Visnapuule olemuslik lüürilise enesetunnetuse sisemine vastuolu. Visnapuu luules on kontrast eleegiliselt hella , imetlev-igatseva, pühalik-harda tundeavalduse ja ülima sensuaalse avameelsuse, vahel frivoolsuseni küündiva meelterõõmude pillerkaare ja sellele järgneva pohmelusliku armutülgastuse vahel. Armutülgastus võib väljenduda küünilistes mõnituslauludes. 1920 luulekogus „ Talihari “ ilmneb autori sisemine lõhestatus vahekorras ühiskonna ja kodumaaga. Ta lähtub konkreetsetest seikadest, millega kuulutab humanistlikke ideaale ja taunib vägivalda, mida põhjustavad okupandid. Ta otsib vägivallale lahendust isamaalises tundes. Ekspressionistliku stiili mõjud avalduvad selles kogus autori isikupärast moduleeritud kujul ning üldtaustaga võrreldes nõrgemini . 1925–1932 avaldas 5 kogu – tema küpse meisterlikkuse aeg, mil ta tegeles innukalt luuleteooriaga, sekkus poleemiliselt ja praktiliselt riimiuuendusse. Ta rahutult otsiva luule pingeväli avardub. Käsitleb lisaks kodumaa ja rahva saatuse teemale ka juurdlusi ajaloo üle, elab kibedalt läbi ideaalse ja reaalse vastuolusid. Kuna ta otsib lepitavat suhet tegelikkusega, sõnastab paatoslikke positiivseid ideedeklaratsioone, aga samas loob südamlikke ja sugestiivseid kodu- ja looduspilte. Visnapuud tõmbavad kaasa metafüüsilised arutlused olemise igavestest küsimustest, elust ja surmast, ideede- ja tundetõdedest, maapealsest ja kosmilisest. Ta otsib ja küsib, aga ei jää mõeldavate lahendustega fataalses alistumuses rahule. Visnapuu jõuab filosoofilistes kogudes „Puuslikud“ ja „Tuule sõel “ sünge ahastuslikkuseni. Tõusnud talumatu pinge leevendavad kogu „Päike ja jõgi “ rõõmsad looduspildid ja stiliseeritud armumälestused. Edaspidi Visnapuu lüüriline viljakus langeb. Ta avaldab raamatuna värssromaani „Saatana vari“, kirjutab ja ballaade , legende, mille aines on saadud ajaloost või rahvapärimusest ja -usundist – ühesõnaga ta tegeleb lüroeepikaga. ta püüab rahvaluulelisi kujutluspilte ja stiilivõtteid kasutades rekonstrueerida muistse inimese maailmanägemise. Tema ballaadide tundetoon on tume, muserdavalt sünge. Põgenikuna avaldatud kogud sisaldavad publitsistlikku isamaaluulet, aga samas ka kujundi kaudu avalduvat jõulist kaasaelamist oma maa ja rahva saatusele ning võõrsile hälbinu valusat jurde rebenemise tunnet . Sõja ajal surnud abikaasa mälestuseks loodud tänumeelsed ja leinalised luuletused lõpetavad Visnapuu armastuslüürika. Visnapuu küllane looming oma dünaamilises, heitlikus ja sisevastuoludest pingestatud arengus on sajandi I poole eesti lüürika dramaatilisemaid peatükke.
    Luulekogud : „Amores“, „Jumalaga, Ene!“, „Talihari“; „Hõbedased kuljused“, „Käoorvik“, „ Valit värsid“, „Ränikivi“, „Maarjamaa laulud“, „Jehoova surm“, „Parsilai“, „Puuslikud“, „Saatana vari“, „Ad astra“, „ Periheel . Ingi raamat“, „Väike luuleraamat “.
  • Marie Underi luule
    Underi esimesed luuletused ilmusid kunstnik Laikmaa algatusel 1904. Debüütalbum „Sonetid“ ilmus 1917.
    Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. Under keeldub oma käekirja näidist andmast Gailiti kogusse. Under ja Adson abielluvad. (Adson ehitab maja ja pagedes jääb see maha. Hiljem kolib sinna Tuglas, kelle muuseum seal praegugi on.) Under kujuneb oma eluajal Eesti luule ikooniks. Teda esitatakse korduvalt Nobeli preemia kandidaadiks, kuid ei võida. Under on rahvusliku kultuuriteaduse keskne sümbol paguluses : pidulikud aktused, loetakse Underi luulet, austatakse teda igatpidi.
    Underi looming jaguneb 3 perioodi:
  • Siuru- eelne (Noor-Eesti algusest kuni 1920. aastate alguseni), noor Under: ekstaatiline tasakaalutus, pindmisus.
    Luulekogus „Sonetid“ (1917) on Under veel tasakaalutu luuletaja, kuid II perioodil areneb tasakaalukaks. Luulekogu ei ole revolutsiooniline , sest selle uusromantilise põhjal, millele Under oma loomingut ehitab, on varem nooreestlaste (eriti Suitsu) välja töötatud. Samas on tegu revolutsiooniga, sest varem polnud ekstaatilisust, seksuaalsust ja erootilist avameelsust kirjutatud – muutub seeläbi skandaalseks kirjanikuks (mõnitatakse nt „Libude laulikuks“). Underi skandaalsus on ilmne – see tuleneb sisust: naise roll elus ja kirjanduses, kirjutab luulet läbi naise silmade, aga püüab ka meeste vaatepunkti kujutada üksikutes. 1918 „Eelõitseng“ on Sonettide-eelne looming, aga avaldub hiljem. 1918 „Sinine puri“, 1920 „ Verivalla “ ja 1923 „Päriosa“ – areng toimub ekspressionistlikuma ajakajalisuse suunas, sest varem kirjutas ainult armastusest, sotsiaalset ebaõiglust ja veriseid pilte sõjaõudustest ei kujutanud. Under tutvustab moodsat saksa luulet, tõlgib seda. Underile peetakse ekspressionistlikku stiili loomuomaseks. „Ekstaas“ on meeleluule konventsionaalsetes raamides (meelelisi aistinguid täis), joonistab stiliseeritult välja metsamaastikku. Meeltele andumine ja see, mis elu juhib või seda kannab, hakkab 1920ndate jooksul muutuma.
  • Siuru-aegne (1920. aastate keskpaigast Siuru lõpuni), klassikaline periood
    1930ndateks on luule positsioon muutunud: meeleline pool küll säilib, aga luuletaja rolli nähakse teisiti. Luuletajat ei juhi veri ega maised ihad, pigem tekib ettekujutus luuletajast kui pooljumalikust väljavalitust, kes suuri tõdesid ja suurt traagikat vahendab. Narratiivne ehk jutustav pool luules süveneb, mis mingil moel tipneb „Õnne varjutuses“: nõtke jutustamine, narratiivi pingestatus. under toetub suurtele tekstidele. „Õnnevarjutuse“ ballaadidele saab ainest kolmest põhiallikast: Piibel (piibellik kõla ja haare), baltisaksa legendid („Porkuni preili“, „Rändav järv“) ja eesti rahvaluule . Aeg-ajalt on räägitud Under saksapärasusest, sest kasutab saksa ainest ja on üldiselt ka saksa kultuuri taustaga, erinedes ses osas Tammsaarest ja Lutsust. On leitud, et Underil on baltisakslastele omane subtiilsus. 1930ndate tekstide nihked on hilisperioodi alus: hakkab kirjutama Eestit seda fokuseerides, õiget isamaaluulet tal varem polnud.
  • Siuru-järgne (1940.–1960. aastad), hilislooming.
    1920ndatel leitud tasakaal säilib, lisandub eleegilisus, mida mõjutab pagulus (igatsustunne, isiklikus plaanis minevikku pöördumine). Hiljem Under väldib ekstaatilisust, retušeerib seksuaalset avameelsust, kui oma luuletusi muudab valikkogude tarbeks. Isamaaluule tähtsustub 1940– 50ndatel . I kandepunkt on kogu „Mureliku suuga“, järgnevad paguluses välja antud raamatud „Sädemed tuhas “ ja „Ääremail“. Luulekogus „Sädemed tuhas“ on osaliselt vanade luuletustega, sest sõja järel luule kirjutamise tihedus väheneb paguluse ja sõja tagajärjel, kuigi on veel kirjutamisvõimeline. „Jõulutervitus 1941“ on üles ehitatud vast alanud sõjatemaatikale ja küüditamisele. Võrreldes Visnapuuga ei olnud nii prohvetliku stiiliga ega püüdnud kogu inimkonna nimel ja neile kõneleda. Kõige hilisemates tekstides jätkuvad rahvuslikud motiivid, lisandub eleegiline toon ja mälestuslikkus, pooleldi unenäolised rännakud kodumaale.
    Underi tõlgendamisel saab aluseks võtta mis tahes perioode. Ng Visnapuul algab ärakukkumine teatud loominguperioodil, mida pole mõtet fookusesse võtta, aga Underi puhul pole suurt vahet, millele keskenduda. Underi lüürika on seotud ballaadilisuse ja narratiivsusega. Underi luules on suhe loodusega – panteistilik loodustunnetus
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Eesti Kirjanduse Ajalugu II #1 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #2 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #3 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #4 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #5 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #6 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #7 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #8 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #9 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #10 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #11 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #12 Eesti Kirjanduse Ajalugu II #13
    Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
    Leheküljed ~ 13 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 37 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Mirell Põlma Õppematerjali autor

    Lisainfo

    EKA II 1. semestri arvestuse kordamisküsimused vastustega (sügis 2013).
    EKA II , EKA 2 , eesti kirjanduse ajalugu , arvestus , kogud , luulekogu , novell , laad , masing , veri , talvik , realism , komöödia , romaanid , ekspressionistlik

    Mõisted


    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    14
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu II
    42
    docx
    Eesti kirjanduse ajalugu II
    54
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
    40
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu II põhjalik konspekt
    21
    doc
    Kordamiskusimused Eesti kirjanduse ajalugu II arvestuseks
    99
    doc
    11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
    53
    doc
    Kirjanduse eksami piletid
    15
    doc
    Eesti kirjanduse ajalugu





    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima

    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun