Draamateater Teatri ajaloost: Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920 alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Selle baasil tekkinud Draamastuudio esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis 1937 nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989). Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art deco stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja (valmis 1910, mitmed vanemad teatrihooned purustati Teises maailmasõjas). Lisaks suurele saalile (426 kohta) on siin ka 1960-tel juurde
Estonia ja- Draamateatri asustamine Estonia Teater: Estonia teater sai alguse 1865. aastal asutatud Estonia Seltsi tegevusest. 19. sajandil esitati peamiselt rahvatükke ning nalja- ja laulumänge. Korrapärasem teatritegemine sai alguse 1895. aastal. Tõsisem draama jõudis lavale 20. sajandi algul. Kutseline teater sai Estoniast 1906. aastal. Estonia teatri hoone valmis 1913. aastal. 1907. aastal etendati esimene operett Hervé "Mamzelle Nitouche", 1908. aastal esimene ooper Conradin Kreutzeri "Öömaja Granadas" ja 1922. aastal esimene ballett Léo Delibes'i "Coppèlia". Esimese eesti ooperi Evald Aava "Vikerlased" esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal ning esimene eesti ballett Eduard Tubina "Kratt" jõudis lavale 1944. aastal. 1944
Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium Anita Tkatsenko 8k "Eesti Draamateater" Referaat Tallinn 2014 2 SISUKORD 1TEATRI AJALUGU........................................................................................................ 3 2EESTI DRAAMATEATRI LAVASTAJAD...........................................................................5 2.1Merle Karusoo..................................................................................................... 5 2.2Hendrik Toompere Jr........................................................................................... 5 2.3Uku Uusberg....................................................................................................... 6 2.4Ingomar Vihmar................................
sotsialismis suurt ülesehitamisajastut ja vaenlase poolt purustatu taastamist. Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Estonia teater tänapäeval Teatri loominguline juht ja peadirigent on 2012. aastast Vello Pähn. Rahvusooperis on 25 solisti, balletitruppi kuulub 57 tantsijat, ooperikoori 56 lauljat, sümfooniaorkester on 93-liikmeline. Rahvusooperi suur saal mahutab 690 pealtvaatajat. Teatri hooaeg vältab 10 kuud septembrist kuni juunini. Draamateatri ajalugu (1) Eesti Draamateater sai alguse lavastaja Paul Sepa erateatristuudiost 1920. aasta sügisel, kus teatrihariduse saanud noored näitlejad asutasid eraldiseisva Draamastuudio Teatri. Algusaastatel polnud teatril oma teatrimaja, renditi Tallinna saksa teatri saali ja esineti ringreisidel üle Eesti. 1937. aastal nimetati teater ümber Eesti Draamateatriks 1939
Eesti Draamateater Eesti Draamateatri sünnipäevaks võib lugeda 11. oktoobrit 1920, kui lavastaja Paul Sepp asutas oma era- teatristuudio. Aastal 1924 jätkasid stuudio 1. lennu lõpetajad Draamastuudio Teatri nime all. Mängiti mitmekesist repertuaari, oma osa oli ka tolleaegsetel moevooludel -- sümbolistlikel, ekspressionistlikel teostel. 1937. aastal sai teater Eesti Draamateatri nime. Esialgu puudus teatril oma maja. Väga rasketel tingimustel renditi Saksa Teatri saali ja käidi ringreisidel mööda Eestimaad. 1939 osteti Eestimaa Saksa Teatriseltsilt kaunis juugendstiilis teatrimaja Tallinna südalinnas, mis on teatri koduks tänaseni. Maja on ehitatud aastal 1910 ning selle projekteerisid tuntud vene arhitektid Vassiljev ja Bubõr. Pärast Teist Maailmasõda reorganiseeriti ja nimetati Eesti Draamateatrit mitu korda ümber. 1949. aastal liideti
................3 Tallinna Saksa teatri projekt.................................................................3 Teatrihoone ehitamine.......................................................................4 Esimene etendus..............................................................................4 Ümberehitused...............................................................................5 Saksa teatrist Eesti teatriks..................................................................6 Eesti Draamateatri maja 100. sünnipäeva tähistamine...................................7 Allikad.........................................................................................8 2 SISSEJUHATUS See maja seisab keset Südalinna Ei kaitse ingel teda, vaid kultuur! Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna.
EESTI TEATRI AJALUGU 1865 - 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts. 1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula "Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". 1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" C. M. Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks. 1953-1955 - juhtis teatrit Ants Lauter. Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus. Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat Androslannad. 1784 rajati Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789 kõlas eesti keel esimest korda laval
· Isiklik vaatajakogemus + teooria - - süntees, tõlgendus T. Postlewait ,,Ajalookirjutus ja teatrisündmus"; E. Fischer-Lichte ,,Teatrihistorigraafia."; - L. Epner ,,Valitud artikleid teatriuurimisest" M. Tamm ,,Kuidas kirjutatakse ajalugu" T. Karjahärm ,,Ajaloolase käsiraamat" ISESEISVAD TÖÖD: 1. Uurimustöö (vali 3st) (võib ka 3 teha, saab paremini eksami tehtud) -5lk - Referaat ühe kõnealusel perioodil tegutsenud näitleja kohta (valiku põhjendus, eluloo ülevaade, olulisemad rollid, näitleja omapära) - Teatriajaloolise arhiivimaterjali otsimine arhiivist, kommenteerimine ja saatesõna kirjutamine - Ühe lavastuse retseptsiooni analüüs (otsida kõik välja selle lavastuse kohta analüüs, võib ka uurida kellegi käest intervjuu vormis) 2. Näidendite lugemise kontroll (test või essee) Juhtnöörid:
Kuule,poiss, sinust saab kas joodik või näitleja, niisuke vemmal oled sa!” Ei saanud temast õigupoolest kumbki. Leo Kalmet (1900 - 1975) oli lavastaja, näitleja, teatrijuht, teatripedagoog, teatrikooli juht, kehalise kasvatuse õpetaja. Kultuurkapitali, Eesti Näitlejate Liidu ja ajakirja Teater toimetuse liige. Ta asutas esimese Noorsooteatri ja Nukuteatri. NKVD agent, kes saadeti Siberisse. (ENSV teeneline kunstitegelane) Inimesena on teda kirjeldatud kui lihtsat ja vastutulelikku, alalhoidlikku ja tasakaalukat pragmaatikut. Mõnede arvates näitlejana mitte eriti silmapaistev, samas sai kiita mitmete rollide eest - just oma
1948. aastal ühendati „Kannel” ja „Säde” Lõuna-Eesti Teatriks ning Riikliku Noorsooteatri (endise Tallinna Töölisteatri) liitmisel Tallinna Riikliku Draamateatriga moodustati Uus Teater; 1949. aastal liideti Uue Teatriga omakorda „Estonia” draamatrupp, mis tähendas suurte annete ülitihedat kontsentreerimist ühe teatri katuse alla. „Estonia” jäi seega ainult muusikateatriks ja Riiklik Draamateater Tallinna ainsaks sõnalavastusteatriks. Ümberkorralduste käigus suleti Narva Teater Paides (1950), Kuressaare teater ja Lõuna-Eesti Teater (1951), samuti teatriinstituut (1950). 1948. aastal asutati Tallinnas Vene Draamateater. Stalinismi tugevnemine 1940ndate lõpus – murdepunktiks ühiskonna langemisel üldise hirmu ja ebakindluse õhkkonna meelevalda oli 1949. aasta märtsiküüditamine – tõi kultuurielus kaasa räiged rünnakud nn
ja 20. sajandil ning selle roll eesti teatri kujunemisloos. August von Kotzebue rajab 1784. a saksakeelse asjaarmastajateteatri Tallinnas. Teater tegutses 1784-1795 ja uuesti alates 1798. 1788 aastal kõlab teatrilaval esimest korda eesti keel, Kotzebue laulumängus "Isalik ootus". 1809 aastal luuakse Tallinnas saksa kutseline teater, mis hiljem kannab nime Tallinna Linnateater ja Tallinna Saksa Teater. 1819 aastal on laval Tallinna Saksa Teatris esimene läbinisti eestikeelne näitemäng: näitleja Peter Andreas Steinsbergi lühinäidend "Häbi sellel, kes petta tahab". Eduard Berent, pikka aega Tallinna Saksa Teatri direktor (1869-1896), samuti Tartu suveteatri juht (1870-1891). 1904 tulekahju, uus baltisakslaste teatrihoone valmib 1918 ( = praegune Vanemuise väike maja). Tallinnas avatakse uus saksa teatri hoone 1910 (= praegune Draamateater). 4. Rahvusliku teatri sünd ärkamisajal. Koidula teater. 1865 aastal luuakse tartus selts "Vanemuine". Seltsi viiendat sünnipäeva 24
Teater Eestis 19181940 2004 Sisukord: Sissejuhatus.............................................lk3 Teatrielu areng aastatel 1918-1940.................lk4 Vanemuine 1914-1940.................................lk8 Eesti Draamateater....................................lk9 Pärnu teater Endla....................................lk10 Kokkuvõtteks...........................................lk14 Sissejuhatus 2 Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid, mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele. Kuid iseseisva kunstivormina tõid teatri siinsetele aladele sakslased, ja pikka aega toimis see hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa
Tuli osata näidata tegelikkust tema arenemises. Stanislavski näitlemismeetodist sai dogma ainuvõimalik variant. Hakati tõlgendama üsnagi kitsalt ja lihtsustavalt ja mitte alati üheselt. Nõue olla laval nagu päriselus. Stanislavski stambid ja stereotüübid olid aga vastuolus esimese nõudega. Tõrjuti ja umbusaldati psühhologismi ja teatraalsust. Tüüpilisuse nõue viis must-valgete skeemideni. Isegi kui roll oli jama, pidi näitleja sellega siiski lavale astuma. Kontakt modernismiga sula-ajastu lõpul, samuti post-modernismiga. 70ndatel stabiilne olekuaeg, 80nendatel samuti stabiilne, vaatamata imelikele suhtumistele, suvalisele tsensuurile jne. 2. Mille poolest erineb olustikurealism sotsialistlikust realismist? Tooge näiteid olustikurealistlikust teatrist. Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine
Eesti teatri ajalugu, 2008/2009 kevadsemester Eksamiküsimused 1. Mida kujutas endast sotsialistlik realism teatris? Milles seisnes teooria ja tegelikkuse vastuolu? Põhiideeks oli kujutada tegelikkust, väljendada kunstliku reaalsust. Tähtis on ka kommunikatiivsust ja tegelikkuse kujutamist publikuni viia. Teos pidi mõjuma usutavalt. Võtmesõbadeks olid sarnasus, eluvastavus, tõepärasus. Lavastused olid allutatud ideele ning sümbolistlikud, lavategevus ja kõne hoogsad, näitleja on aktiivses olekus.See aga jätis kunstlikult konstrueeritud mulje. Sots realism nõuab kunstlikult võltsimatut ajaloolis-konkreetset tõe kujutamist selle revolutsioonilises arengus. Seejuures pidi kunstliku kujutamise tõepärasus ja ajalooline konkreetsus pidid ühtima ülesandega kujutada ja kasvatada töötavat rahvast ideeliselt ümber sotisolistlikus vaimus. Siin aga tuli vastuolu: kogu olustik oli silmanähtavalt tehtud vinüürist, kunstlikult loodud
esindatud. Lisaks tuleb märkida, et teatrite koosseisud ja juhtkonnad on viimase kümnendiga tunduvalt noorenenud. Eesti teatri kohta võib üksnes nentida, et ühiskonna otsese peegeldamise või vastustamise asemel on see viimasel kümnendil eelistanud abstraktsemaid vaimseid, psühholoogilisi ja kunstilisi huviasetusi. Näiteks Merle Karusoo sotsioloogilised lavastused on silma torganud just oma erandlikkusega. Nagu eesti kultuuriloos tihti varemgi, on draama (võrreldes kasvõi luulega) jälle mõneti kõrvaline kirjandusliik. 1990.-te suureks nimeks oli Madis Kõiv, kuid tema näidendid pärinesid valdavalt varasematest aastakümnetest. Lihtsalt teatrid ületasid lõpuks oma kahtlused nende lavastatavuse suhtes: Kõivu harjumatu visionaarsus osutus järeleproovimisel äärmiselt teatraalseks. Üldiselt on varasemad juhtivad näitekirjanikud aga tagasi tõmbunud. Pikkamööda on tõusnud
ootama kui ühed proovivad oma osa mitu korda. Algul LK ise väga ei lavastanud, andis teistele vabad käed. A lot of inspovisatsioona. Hiljem hakati viljelema noorsooetendusi, millest kujunes välja Draamastuudio teatri Noorsooteater. Ta sõitis Tšehhi ka seda kunsti õppima. Kodumaal hakati nähtud tehnikat ka enda näitlejatele õpetama. Nii sündis Draamastuudio teatri Nukuteater. Teater oli välja kasvanud nn lapsekingadest ja Draamastuudiost sai Eesti Draamateater. Teater rekonstrueeriti ning sellest pidi saama Eesti kõige moodsam ja mugavam teatrihoone. Oluline verstapost tema biograafias on 1938. aasta, kui loodi Riiklik Lavakunstikool, mille direktoriks ta kutsuti, olles ka näitlejameisterlikkuse õppejõud. Ühtlasi tekkis tal ka võimlus rohkem lavastamisele keskenduda. Siin väljendub otseselt Eesti teatri järjepidevus - üks õpilastest oli hilisem lavakunstikateedri looja Voldemar Panso
kohandanud. Lisaks on Lydia Koidula sellele etendusele kirjutanud laulud ja viisid ning saatis etendust klaveril. Teater on oma lummava salapäraga ikka inimesi köitnud. Eesti vanim kutseline teater Vanemuine soovib noorsootöö kaudu kasvatada tarka ja teadlikku publikut. Koostöös lasteasutuste ja -organisatsioonidega, huviringide ja -koolidega saame anda praktilist lisa õppekavadele. Vanemuse teater on eriline ja ammendamatu õpikoht. Tööd tehakse kolmes zanris: draama, muusika ja ballett. Vanemuisel on tuntud ja tunnustatud draamanäitlejad, professionaalne sümfooniaorkester ja ooperikoor ning balletitrupp, kus tantsib artiste rohkem kui kümnest erinevast riigist. Teatri töökodades valmivad dekoratsioonid, kostüümid ja rekvisiidid kingapandlast ja ballikleidist sõjakindluseni! Vanemuise majad http://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=tekst&mid=468&lang=est VANEMUISE SUUR MAJA Vanemuise suur maja (Vanemuise 6): modernistlikus stiilis 1967
nad tagasi Tallinna. Lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et teda ootab teatritee. Lasteaias ta laulis ja luges salme, koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest. "Eesti Draamateatri lavale astusin esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi "Tanja" nimiosa" meenutab Ever. XI klassis mängis Lavrenjovi ,,Murrangul" peaosa - Tatjanat. Keskkooli lõpetas ta 1950. aastal. Peale keskkooli oli tal õppida Tartus arstiks
Prantslast Molière'i peetakse tänini üheks säravaimaks komöödiate autoriks. Hispaania näitekirjanduse tipp on Lope de Vega ja Pedro Calderon de la Barca looming. Prantsusmaal kujunesid lõplikult klassitsismile omased aja, koha ja tegevuse ühtsuse reeglid (Pierre Corneille' ja Jean Racine'i loomingus). 18. sajandil valgustusaja suurimad näitekirjanikud olid Denis Diderot, Voltaire ja G. Lessing. F. von Schiller andis kaaluka panuse kodanliku draama arendusse, ta mõjutas ka romantikuid (J. W. von Goethe). 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund (Victor Hugo, Alfred de Musset jt.). 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile Henrik Ibsen, August Strindberg ja Gerhart Hauptmann. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli Anton Tsehhov. Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister
Tartu Descartes'i Lütseum Teater (Õpimapp) (ees- ja perekonna nimi) (klass) Juhendaja (õpetaja nimi) Tartu 2014 Sisukord Eesti teatriajalugu Eesti teatriajalugu Teatri põhimõisted Näitemängu arvustus Lemmik näitleja Kasutatud kirjandus Teatri põhimõisted 1.butafoor...ehtsaid esemeid matkivate lavatarvete valmistaja... 2.butafooria...järele tehtud esemed... 3.dialoog...kahekõne... 4.draama...näidend,tõsise sisuga näidend... 5.draama kirjandus...kirjanduse põhiliik, sisaldab lavalisus, põhinemine tegelaste dialoogi ja kahekõnel... 6.dramatiseerima...näidentiks tegema... 7.dramaturg...draamateose autor... 8.dramaturgia... 9.intriig...põhitegevuse arenemine romaanis või draamas... 10
poolest.Etendused toimusid lahtise taeva all, selleks ehitatud hiigelsuurtes teatrites, mis mahutasid mitukümmend tuhat vaatajat. Teatrilava peaosa oli ümmargune orkestra, kus koor laulis ja liikus ümber Dionysose altari. Selle taga on lava ja lavaehitis (skeene), kus paiknesid kulissid ja lavamasinad. Kreeka teatris olid näitlejatel laval ees maskid, mis kujutasid mitmesuguseid inimtüüpe ja aitasid häält paremini kuuldavaks teha. Et näitlejad suurele rahvahulgale paremini näha oleksid, kandsid nad kõrgeid jalatseid -- koturne. Näitlejateks olid ainult mehed. Pealtvaatajate kohad asetsesid tõusvalt poolringis ümber orkestra. Vaatajad jõid veini, hüüdsid näitlejatele vahele, loopisid näitlejaid, kelle mäng ei meeldinud, pähklitega. Suurte dionüüsiate ajal nägid pealtvaatajad nelja päeva jooksul mitte vähem kui 15 teatritükki, nende vahel olid ainult lühikesed pausid
Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma.
okupatsioonijõudude teenindamine. [---] Narvas teisendati teatri nimi Narva Töölisteatriks ja loodi selle juurde ka vene trupp; aga kuivõrd toetussummad ei kasvanud samal määral, tuli püsipalkadelt minna punktitasule, mis viis teatri mõneti tagasi poolkutselisele tasemele." (Rähesoo 2011: 230) Seega on tegu Narva teatri puhul taandarenguga, kus niigi keerulistes oludes teatril tuleb rahaliselt ots-otsaga hakkama saada, samuti ka Draamateater peab kannatama rahalisi kahjusid ruumide ja esinemisaegade jagamisega. Venestuspoliitika on saanud oma alguse, teatritel ei ole võimalus otsustamisel enam kaasa rääkida ning peab toimima ettekirjutuste järgi. Minu arvates on sellega tehtud teatud mõttes lõpp ka ,,ehtsale" kunstile. Idee poolest peaks kunst olema ideaalis vaba igasugustest piirangutest ning kulgema omasoodi, mööda oma rada, mitte ettekirjutuste järgi. Samas ei saa ka päris öelda, et teater kui kunstivorm oleks
pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid- elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus · Teatriantropoloogia-Tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. Kaks suunda: teoreetiline(A.Artaud, R.Schechner), praktiline(P.Brook, E.Barba) · Teatrifenomenoloogia 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid 1) Konstantin Stanislavski näitleja töö endaga. Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi. 2) Bertolt Brecht - tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 3) Peter Brook 4) Jerzy Grotowski
vähe. Seetõttu on pikaealisi lavastusi üpris vähe. Teater ei ole rahvast koondav paik, vaid peab täitma paljude üpris erinevate vaatajarühmade kunstiootusi ning pakkuma ka võistlusvõimelist meelelahutust. 2.2 TEATRISÜSTEEM Eestis jätkavad tegevust kõik senised riiklikud repertuaariteatrid. Mõni teater on vahetanud nime, näiteks sai Noorsooteatrist 1990ndate keskel Tallinna Linnateater. Kuus teatrit paikneb Tallinnas: Rahvusooper Estonia, Eesti Draamateater, Tallinna Linnateater, Eesti Riiklik Nukuteater, Vanalinnastuudio (NO99), Vene Draamateater. Mujal Eestis on riigiteatreid neli: Vanemuine (Tartu), Ugala (Viljandi), Endla (Pärnu), Rakvere teater. Iseseisvuse ajal on remonditud teatrimaju ning ehitatud neis välja uusi väikesi saale. Vanade teatrite kõrvale on loodud üsna palju uusi väiketeatreid, mis saavad mõningat toetust riigilt, kuid põhiliselt peavad ise toime tulema. Sõltumatud väiketeatrid on tavaliselt altimad uute
Sellega on ka seletatav nii mõnigi eksperiment tema elus, nii mõnigi üleelamine ja rahutu rändamine, seikluste otsimine ja kohanemine iga olukorraga, millesse ta sattus. Pääs teatrisse Kuigi tal oli võõrasõe juures kindel kord ning ei võinud kusagil üksinda käia, külastasid nad õega teatrit, mis muutus Pinnale suurimaks kireks. Tema õnneks kolis Pinna ja ta ema majja noor õmbluskoolis õppiv neiu, kes kurameeris Estonia seltsi näitleja ja näitejuhi Willem Thal, kellega Pinna ka tuttavaks sai. Et Pinna puhul kornetit, siis sai ta 1896ndal aastal astuda asjaarmastajate orkestrisse Estonias. Ta oli siis 12- aastane. Sealt edasi pääses ta juba hiljem mängima väikseid osi, sest oli näitelava tema elusiht. Repertuaar koosnes algul lihtsatest rahvatükkides ja laulumängudest. Teatris lõi ta kiiresti läbi, osutudes näitlejaks "jumala armust".
mujalgi. Tallinnas asutas Kotzebue 1784. aastal koos kohalike mõttekaaslastega Tallinna asjaarmastajate teatri. Avaetenduseks oli Kotzebue 5-vaatuseline burlesk ,,Igal narril oma müts" ja teise osana Lessingi ,,Aare". Seejärel esitas Kotzebue epiloogi, milles selgitas teatri püüdu olla südame ja vaimu harijaks. Kogu etendustest saadav sissetulek annetati vaestele. Piletitele oli kirjutatud teatri moto: Pühendatud heategevaks otstarbeks. Häbi sellele, kes halvasti mõtleb. Esimene lavastus tehti ilma naisnäitlejateta, sest kardeti sokeerida avalikku arvamust, kuid juba järgmistes lavastustes osalesid ka naised. (Rändtruppides olid naised tegelikult juba varem üles astunud, kuid provintslikus Eestis oldi alati pisut alalhoidlikumad.) Kotzebue juhtis Tallinna ajaarmastajate teatrit 1790. aastani. Samal ajal kirjutas ta näidendeid, lavastas neid ja mängis ise kaasa. Eesti keel ja eestlane ilmusid esimest korda teatrilavale 1789. aastal Kotzebue ühevaatuselises
hoolitses kostüümide, jumestuse ja parukate eest. Renessansi teater Renessanss tähendab taassündi. Sel ajal püüti ka teatrielu mitmekesistada ning sellega seoses taaselustada antiikaja teatri traditsioone. 17. sajandil piirdus Eestis teatritegemine mujalt tulnud rändtruppide juhuslike külalisesinemistega ja kohaliku taidlusega. Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi Riia. Hakati ehitama teatreid, millel oli hobuserauakujuline saal ning eesriidega lava. Kasutati maalitud dekoratsioone. Lava oli nagu karp, lahtine külg vaatajate poole. Valgust andsid küünlad või õlilambid. 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Perekonnaelu vastuolude kirjeldamisega ning ühiskonnakriitilise realismiga tõusid esile Henrik Ibsen, August Strindberg ja G. Hauptmann. Psühholoogilise realismi suurmeister teatris oli Anton Tsehhov. Maurice Maeterlinck oli sümbolismi meister. Isiksuse ja hulga konflikti
Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja, näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll 2. Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse): Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused, mis toimub laval, publikus, erinevad vaatepunktid Sotsiaalne ja kultuuriline teatriuurimise perspektiiv – teatud teatri ajaloo uurimine, nt kuidas NSV muutis teatrit, kuidas teater väljaspool kultuuriruumi mõjub
.. 4 Erinevad saalid................................................................................................................................. 5 Teatrisaal..........................................................................................................................................................5 Kammersaal.....................................................................................................................................................5 Valge saal ........................................................................................................................................................5 Sinine saal........................................................................................................................................................6 Talveaed...........................................................................................................................................................6
minna. 1983. aastal pärast kõrgkooli esimest kursust tuli Elmol minna sõjaväkke kaheks aastaks. 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu näitlejana. 1.4 Praegune pereelu Ta on olnud abielus kaks korda. Esimest korda abiellus ta siis, kui õppis rätsepaks, ehk aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist. Esimesest naisest läks lahku pärast sõjaväge. Naine oli endale uue mehe leidnud kahe aastaga. Praegu on Elmo abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga, kellega ta abiellus 17. mail 1990. aastal. Peres on kolm tütart: Saara Nüganen (18-aastane) , Maria-Netti Nüganen ( 15- aastane) ja Sonja Nüganen ( 8-aastane). Vanim tütar õpib klaverit ja keskmine balletti. ( Tiiu Suvi, (L)avastades Nüganeni, Eesti Naine, 2001, 12, lk32-35) 1.5 Töö Pärast kooli lõpetamist asus Elmo tööle Viljandisse teatrisse ,,Ugala", kus ta töötas 1992. aastani, näitlejana. Esimene aasta kujunes Elmole väga töiseks
miimika · Tagasiside oli oluline, Vastukombekohaline eriti ajaleheartiklid ebasünnis, ebamoraalne Kiidulagin · Eduard Vilde aplaus, plaksutamine Sisselitsimised muljed, otsene tõlge saksakeelsest die Eindrücke Priitahtlik näitleja isetegevuslik näitleja, taidleja Näpunäited näitlejatele Adolf Rühka avaldas 1904. aastal ,,Lühikese näitemängu õpetuse" Kutselise Vanemuise algusaastad · Vajati uut maja, sest vana ei rahuldanud enam vajadusi · Wiera mõte lükati kalliduse tõttu tagasi · 19.juuli 1903 puhkes tulekahju · Uus maja avati 19.august 1906 · Avaetenduseks oli Kitzbergi ,,Tuulte pöörises" · Etendusi anti vaid pühapäeviti
kõrvalt ka teatritegemist, võttes osa näitemängu seltside tegemistest ning jälgides järjepidevalt repertuaariteatrite etendusi. 1932. aastal hakkas Ird tööle poolkutselises Pärnu Töölisteatris kunstnik-dekoraatori ja näitlejana, peagi proovis kätt ka juba lavastajana. 1933. aastal lavastas enda dramatiseeritud Eduard Vilde "Mahtra sõda (Vilde)". Pärnu perioodil tekkis Irdil lähem suhe tulevase naise Leida Rosenblattiga (kunstnikunimega Epp Kaidu). 1934. aastal avati Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio. Leida ja Kaarel otsustasid koos Tartusse õppima asuda. Peagi tekkisid Irdil seal maailmavaatelised probleemid õppejõududega. 1936. aastal visati Ird Tartu Draamateatri stuudiost välja, mis jäigi tal lõpetamata. 1937. aastal avati Tartu Töölisteater ning Ird alustas koos teiste stuudiolastega seal tööd. 1939.aastal sai ta teatri kunstiliseks juhiks. Sellel ametikohal ei saanud ta aga jätkata kuigi kaua,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
