10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-12-01
Kuupäev, millal dokument üles laeti
43 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
karull
Õppematerjali autor
Kõige kaugemale ehk kõige kaalukamaks jõudis kasvada Aleksander Krims, kelle loomingu hiilgeaeg jääb 1920-30. aastate vahele. Vikerlastest pole varem ühisnäitust korraldatud, küll on käsitletud pea kõigi loomingut eraldi. Käesoleva näituse puhul ilmub veebruariks ka kataloog. Näituse idee pärineb Tiiu Talvistult, kes puutus vikerlastega kokku A. Laikmaa ateljeekooli näitust tehes. Lisasin omaltpoolt veel nendega üheealise Herbert Lukk`u ja vaid mõni aasta noorema Eduard Wiiralti. Esimese, kui vähetuntud, kuid äärmiselt huvitava ja paljutõotava kunstniku, kelle elu lõppes samuti Vabadussõjas. Teise kui näite „... mis oleks võinud tulla, kui....“. 1903. a. jaanuaris ilmus Teataja esiküljel kuulutus, et küllaldase hulga soovijate korral tahab kunstnik Tallinnas figura-maalimise, joonistuse- ja maalimisekursust anda. Esialgu oli kursus kavandatud kaheksanädalasena, kuid ühtlasi märgitud, et seda soovi korral pikendatakse
............................................................................................................... 12 Kasutatud kirjandus :..........................................................................................................................................13 Sissejuhatus Eesti kunst on rikas andekate isiksuste poolest, ent rahvusliku kunstigeeniuse eredaimateks väljendajateks võime vaieldamatult pidada kahte Eduard Viiraltit ja Kristjan Rauda 1. Näib, nagu peaks Kristjan Raud olema rahvale lähedasem oma monumentaalse arhaiseeriva stiiliga, millest hoovab rahvaluule eepilist hingust, põhjamaise looduse rüpes kujunenud talupoeglikku ilumeelt. Viiralti looming, stiililt ja aineilt nii erinev Kristjan Raua omast, võib esmapilgul tunduda üpris kosmopoliitilisena. Ometi on selle paremik niivõrd populaarne, niivõrd kindlalt juurdunud rahva kunstilises teadvuses, et seda ei saa seletada kunstniku omaaegse
et seda meest tasub aidata. 1989. Kolmas katse saada ametlikku kunstiharidust ei õnnestu. Seejärel lahkub noor kunstnik pärast kõikide eksamite sooritamist vabatahtlikult ülikoolist, otsustades lõpetada üldhariduse omandamise perioodi ja asuda tööle. Lahkunud suurkoolist koos budamaalijast kursusekaaslase Tarmo Roosimölderiga, luuakse mitteametlik kunstnikerühmitus Lüliti, mida algul kõik naeravad, ka need, kes seda hiljem ülitõsisena meenutavad. 1989/90 toimub Lüliti esimene näitus Nõukogude tänava ateljees. Esimesele näitusele järgnevad teised, peale Tartu ka Tallinnas, Võrus ja mujal. 1990. Neljas katse saada kunstiõpilaseks ebaõnnestub fataalselt (kuluaarides kostub kiituski: see mees ei vajavat õpetust), saatuslikuks osutub juba tehtud töö. Ka isiklikus elus tabab teda rida ebameeldivusi. Veel pole müüdud ühtegi pilti, töövahendeid napib. 1991. Lüliti paneb endast rääkima, kuid läbimurret ei toimu. Ideed on head, kuid tehniline tase jätab soovida
Põhjendatult võiks toa kodust rehetuba noore Antsu esimeseks kunstikooliks pidada. Ema Leenu oli hakkaja, toimekas, alati kõigest huvitatud, abivalmis, osavõtlik ja rõõmsameelne naine. Just temalt olevat Ants saanud oma vaimukuse ja kunstimeele. 1883. a. oktoobris toimus Provintsiaalmuuseumis maalikunstinäitus, peamiselt saksa kunstnike töödest. Seal Kanuti gildimaja saalides nägi ja koges noor Laikmaa esmakordselt elus, mida maalikunst kõike suudab. Näitus andis niipalju hoogu, et ta oma senised katsetused kokku korjas ja nendega kubermangugümnaasiumi joonistus- õpetaja, Düsseldorfist Tallinna tulnud Th. A. Sprengeli juurde nõu küsima läks. Sprengel leidis nendes katsetustes midagi olevat ja ei pidanud ülearuseks õhutada tundmatut algajat kunsti alal edasi õppima. See oli nagu esimene teednäitav valguskiir, sinnapoole polnud teda varem mitte keegi osanud suunata
FOVISM 1905. aasta Sügissalongis (suur ülevaatenäitus) esines oma maalidega rühm noori kunstnike, kelle metsikute värvide ja tingliku joonistusega maalid peaaegu skandaali tekitasid. Kunstikriitikud ristisid rühmituse kohe "metsloomadeks" (prantsuse keeles les fauves, hääldub 'lö foov'). Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest. Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks. Foovide rühmituse keskseim kuju oli Henri Matisse (1869-1954). Ta arvas, et kunstnik ei peaks loodust kopeerima, vaid tal tuleks lasta tegelikkusel e
Puhtusel põhinev. Puhtuse kategooria äärmuslik vorm. Varajane Mondrian ja hiline. Ainult pluss-miinus vormid. Malevitši näitus. Petrograd, 1915 Kazimir Malevitš Must ruut. 1915 XX sajandi ikoon, näitusel eksponeeritud kui vene ikoon kodus või kirikul (nurgas). Ehk must ruut valgel pinnal on XX sajandi modernistliku kunsti ikoon. El Lissitsky Planetaarne suprematism. Proun 1919-1920 Tatlin Kompositsioon, 1916 POSTMODERNISM pole terminina iseseisev, koosnedes eesliitest „post“ ning
kujundustes, trükiplakatites, konstruktivistlikes monumentides. 1930. aastatel funktsionalistide ühiskondlik optimism vähenes või kustus hoopis. Euroopa riikides tugevnesid traditsioonilised väärtused, eriti rahvuslus. Funktsionalismi peeti kosmopoliitseks. 14) USA KUNST 1900-1940. MEHHIKO KUNST 1913.a. toimus New Yorgis hiiglaslik kunstinäitus, nn. Amory Show, mis tutvustas Euroopa ja USA uuenduslikku kunsti. See näitus pani aluse moodsa kunsti levikule USA's. Pärast Esimest maailmasõda soosisid Euroopa eeskujude hülgamist USA valitsuse ja avaliku arvamuse isolatsionistlikud meeleolud. Selliste mõtetega kunstnikud otsisid USA kunstile ,,oma teed''. Seda loodeti leida realismis, mis kujutaks Ameerika tegelikkust. Ameerika realismis on kaks suunda. Juba sajandi alguses oli tekkinud nn. sotsiaalne realism. Seda iseloomustas suurlinna elu ilustamata, vahel satiiriline kujutamine. Piltide
Britti päritolu kunstnik Alfred Sisley (1839-1899) asus elama Prantsusmaale. Ta maalis palju Ile-de-France´i ümbrust. Impressionistide juhiks ning ,,aedade ja vee poeetiks ,,kutsutud Claude Monte (1840-1926)visandas terve elu variatsioone valgusest ja õhust. Tema maali sarjades võib näha, kuidas ta talletas erinevaid hetki ühest kindlast motiivist. Üks esimesi impressioniste Frederic Bazille (1841-1870)võttis kasutusele selge paleti ning tegi vabas õhus visandeid. Eduard Manet naise õde Berthe Morisot (1841-1895)esines 1874.aastast näitustel koos impressionismidega. Valguse mäng figuuridel võlus Pirre-Auguste Renoiri (1841-1919). 1883 aasta paiku loobus ta ähmastest värviefektidest ning pöördus uuesti selgete vormide poole. Ameeriklanna Mary Cassatt (1844-1926) sai õpetust Edgar Degas'lt. Gustave Caillebotte'i (1848-1894) impressionismile oli omane täpne joonistus. See jõukas ja helde maalikunstniktoetas oma impressionistidest sõpru rahaliselt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid